Etenduskunsti loob ju kohtumine – kohtumine publikuga, kohtumine etendajatega, kohtumine tiimiga, kohtumine küsimuste ja potentsiaalsete vastustega. Etenduskunstid ei saa seega olla üksi loomise kunst, ka soolot tehakse tiimiga. Kui juba tiimiga töötada, siis tundub loomulik kaasata nende mõtteid ja visioone ka terviku tekkimise algusjärgus. Kas nii arenebki välja tiimi loomulik koosloome? Teisalt saab see olla ka teadlik valik, mille loojad ühiselt vastu võtavad ning mida oma praktikas rakendada üritavad. Üldistades tundub, et koosloomet harrastavaid kooslusi kõnetab demokraatia ning ühine küsimuste ja vastuste otsimine, kas see aga tegelikult nii on, ei tea.
Koosloome mõiste on mulle oluline ja aktuaalne – tundub, et paljudele teistele noortele ka. Seetõttu olen otsustanud sel hooajal antud teemat lähemalt uurida. Augusti lõpus istusin maha Nele Tiidelepaga, et uurida, kuidas tema oma erinevates projektides koosloomet tunnetanud on, et võrrelda seda enda mõttemaailmaga.
Nele loominguline eksisteerimine algas endasõnul kirjutamisest: “See konstant on minuga kaasas olnud kogu aeg. Kirjutamine on tihti see, kust ma alustan. See on mõnus toores vahend, millega saab pea kõike teha.” Luuletuste kirjutamise kõrvalt tegeles ta gümnaasiumi ajal kooliteatriga, tegutsedes Hugo Treffneri teatritrupis, kust lisaks temale on tulnud ka mitmed teised tänased noored kultuuritegelased: Jan Teevet, Oliver Issak, Elise Metsanurk, Rasmus Rääk. Kui esimesel aastal vedas teatritruppi Jan Teevet, siis pärast Jani lavakooli suundumist mindi edasi ilma juhendajata. Järgmise festivali tarbeks otsustati luua lavastus ainult demokraatlikke põhimõtteid järgides. Tiimis oli seitse liiget ning kõik lavastuslikud otsused võeti vastu hääletamise teel, see viis küll kaootilise tervikuni, kuid protsessina mõjus Nelele inspireerivalt. Sealt edasi liikus ta lavaka katsetele, kust suundus tagasi Tartusse teatriteadusesse ja lõpetas siis hoopis EKAs skulptuuri ja installatsiooni osakonnas, mis oma meediumi osas oli Nelele sobivalt vaba. Selle teekonna vältel mõistis ta aina enam, et narratiivsuse asemel köidavad teda enam abstraktsed lahendused, samas jõudes järelduseni, et kaasaegse kunsti olemuse tabamiseks tuleb alustada nullist, mistõttu performatiivsus jäi õpingute ajaks suuremas osas soiku. Pärast ülikooli lõppu avas ta Draakoni galeriis oma esimese soolonäituse „sõnad ei suuda midagi kirjeldada ajavad asja kuidagi ära”. Tegemist oli väga puhta, selgelt staatilise ruumiga, millega tema toonane muutlik elu- ja tunderütm tegelikus kooskõlas ei olnud. “Ma läksin nii tugevalt vastuollu sellega, mis ma tol hetkel olin ja mida ma tegin.” Tolle näituse kontekstis tundis ta, et performance-kunst on staatilisuse totaalne vastand – seal ei saa olla midagi staatilist ja selgelt ilusat, seal ruulib hoopis juhuslikkuse võlu. Nõnda pöördus Nele tagasi performatiivsuse poole ning leidis enda ümber inimesed, kellega koos seda praktiseerida.
Koosloome kui teadlik loomulik teekond
Rühmituse liikmed, kes viimase aasta jooksul mitmel pool (Ajuokse avangaar Tartus, “Performance Showcase” EKA Galeriis) oma performance’itega figureerinud on, leidsid teineteist poolteist aastat tagasi Nele ja Riin Maide kureeritud korterinäitusel “See sinine maja Baeri tänaval.” Möödunud suvel koondusid tol hetkel veel Nele ja Riinu eestvedamisel Gregor Kulla, Henri Särekanno, Mattias Jürgen Veller ja Saara Liis Jõerand ning suundusid koos nädalaks metsa. Metsa mindi sooviga kogeda intensiivset loomelaagrit, kus on vabadus erinevaid loomepraktikaid katsetada. Üsna kiiresti tekkis algatajatel soov oma juhipositsioonist lahti lasta, protsessi vähem suunata ning teistega vastutust jagada. Antud juhul oli tegemist teadliku valikuga minna üheskoos edasi koosloome printsiibil. Samas on Nele osa projektist “Sad Girl Summer Group” (koos Eva Tarni ja Henri Särekannoga), mille puhul on koosloome välja kasvanud eelkõige sõprusest ja loomulikult jõudnud koos töötamiseni. Kirjeldatud kaks viisi, kuidas koosloomeni jõuda, tunduvad kõige levinumad olema. Huvitav, milline on kolmas või neljas viis, kuidas sellise praktikani jõuda?
Koosloome oma erinevas olekus ja kastmes
Metsast jõudis rühmitus eelmise aasta septembris Ajuokse Avangaari Tartus ning aprillis “festival…showcase’iga” EKA Galeriisse. Nüüd ollakse juulist saati (juulis residentuuris, oktoobrikuine prooviprotsess on veel ees) muutunud koosluses Kanuti Gildi SAALi Pühavaimu saalis ning valmistutakse lavastuse “lause lõppu jõudes oleme unustanud, kust see algas” esietenduseks novembris. Esialgsest tiimist on alles jäänud neli ning lisandunud viis isikut ja isiksust. Grupisisese dünaamika muutus oli küllalt valulik ning isiklik, samas tõdeb Nele: “Mul on tunne, et ma üritan ka oma töödega kuskile haprasse kohta jõuda.” Olukorras, kus pool tiimi on juba varem koos töötanud, kuid sinna juurde üritatakse liita uusi liikmeid, läheb väga suur aeg ja energia ühise keele otsimisele. “Isegi kui tunnetuslikult on võimalik ette ära tajuda, kes võiksid meiega sobida, siis sellest üksi on vähe. Mulle tundub, et selle jaoks on ikka kõvasti rohkem aega vaja, et nii suur tiim suudaks asjadest ühtmoodi mõtlema ja aru saama hakata,” tõdeb Nele. Tõekspidamised, harjumused ja loomepraktikad, mis metsas olles kujunesid väga loomulikult, ei pädenud aasta hiljem black box’is olles. On ju teada, et kriis või mõni teine intensiivne läbielamine inimesi omavahel ühendab – kas on see eelduseks ka koosloome meetodi tööle hakkamiseks? Nele nendib, et tõepoolest ühine metsas veedetud nädal tõi grupi rohkem kokku kui saalis veedetud kuu, mil proovid toimusid kahel päeval nädalas. Seega mingem oma tulevaste kaasteelistega metsa või langevarjuhüpet tegema.
Vastutus ja autorsus
Kõige keerulisem ja samas olulisem tundubki olema protsessi esimeses järgus üksteisele selgeks tegemine, et kõigipoolne sisend on tervitatav. Koosloome eelduseks on ju koos loomine ja see tähendab ka sisendi pakkumist ning selle eest vastutuse võtmist. Nele on aja jooksul jõudnud äratundmiseni, et usub koosloomesse, mis toimub väiksemas mahus suurema terviku sees: “Et on keegi, kes vastutab terviku eest ning pakub seal sees välja väiksemad osad, kus teistel on võimalus luua. Aina rohkem usun ka sellisesse koosloomesse, kus on selgelt ära jaotatud rollid.” Näiteks Kanutis esietenduva lavastuse puhul on Nele õlul kogu korralduslik ja praktiline vastutus: suhtlus majaga, KULKA taotluse sisend jne. Samas kui proovisaalis loodab ta ka teiste aktiivsele sisendile. Koosloomesse astudes peab igaüks mõistma, et ta võtab vastutuse selle eest, et leida endale ise ülesanne, ilma, et keegi teine peaks selle välja hääldama. Kokkuvõttes igaüks vastutab enda ja natuke terviku toimimise eest. See vastutuse ja sisendite paljusus võiks üles kiskuda autorsuse küsimuse: kes on koosloome puhul autor? On see üldse aktuaalne küsimus? Esimese hooga nendib Nele, et see pole nende puhul küsimuseks olnud, sest isegi kui stseeni sisu võib täielikult tegija nägu olla, siis stseeni paiknemine ja rütm tervikus on juba mitme teise autori nägu ka. Ka mulle tundub aina rohkem, et kokkuvõttes ei ole vahet, kes loomeprotsessis õhus oleva välja hääldab, oluline on, et see saaks öeldud ja ühel hetkel ka tehtud. Kuid see ei ole aktuaalne mitte ainult ühe grupi loomeprotsessis, ühised mõtted ja lahendused vaatavad vastu pea terve noorema generatsiooni kunstnike töödest. Olles nii ühises inforuumis, on loomulik, et jõutakse sarnaste lahendusteni, mille puhul on autorit keeruline otsida. Samas ei tundu see vähemasti etenduskunstis ka enam nii aktuaalne olema. Mõne teise (võib-olla isiklikuma) kunstiliigi puhul see nõnda tõenäoliselt ei ole.
Koosloome võlu ja valu
Nelega koos töötava rühmituse trump on nende mitmekesine hariduslik taust: tuumik tuleb erinevatelt erialadelt EKAst, kuid on ka Tartu Ülikooli ja EMTA tausta. Selle tõttu on kõigil neil kõrval mõni muu n-ö enda eriala, kus nad saavad end teostada ning pidevalt reinvent’ida. Küsimused, kuidas olla iga uue teosega originaalne ja kuidas jälle teha midagi uut, ei ole neile vähemalt etenduskunstides aktuaalsed. Performance’ite puhul ajavad nad oma asja ja tunnevad end skeenel pigem outsider’itena, kes on end kuidagi pettuse teel ringkonda sisse söönud. Nele ütleb: “Mul on tunne, et meil on ikka veel väga pikk tee minna sellise mõtteärksuseni, kus me suudame midagi laval päästa, kui tunneme, et ees on rongiõnnetus,” kinnitades eelmainitut, teisalt on see kosutavalt siiras ja habras tõdemus. Kui uurida, mis on koosloome puhul kõige meeldivam ja mis kõige frustreerivam, teatab Nele otsustanult: “Kui ühel kassib, siis kassib kõigil.” Kuigi öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret, siis olen isegi tajunud, et koosloome puhul kipub ühe blokk olema kõigi blokk. Kui sellest aga üle saada, siis olukord, kus keegi suudab edasi mõelda ja arendada sealt, kust ise enam ei oska ega jaksa, on peaaegu et tiivad andev. Seega kokkuvõttes: koos teel olla on põnevam!
