Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse ühiskonverents „Tantsiv keha. Moderntants aja pööristes“ toimus 10.–11. oktoobril Teatri- ja Muusikamuuseumis. Konverentsil keskenduti Eesti moderntantsule ja selle seostele teiste kunstivaldkondadega. Analüüsiti Eesti tantsukunstnike töid ja loomingut. Konverentsil jagasid oma teadmisi Karl Toepfer (Ameerika Ühendriigid), Kai Stahl (Soome), Riikka Korppi-Tommola (Soome), Valda Vidzemniece (Läti), Sille Kapper-Tiisler, Mart Laul, Anne-Tamm Kivimets, Liis Kolle, Meeta Vardja, Anne-Liis Maripuu, Heili Einasto, Evelin Lagle-Nõmm ja Kai Valtna.
Artiklis toon välja mõtteid, mis tekkisid ettekandeid kuulates ja keskendun eelkõige sellele, kuidas ja läbi milliste allikate on võimalik moderntantsu uurida. Mis roll on fotode ja kriitika loodud kujutisel Eesti moderntantsijatest ja kuidas see mõjutab tänapäeval tantsijatest ja nende loomingust rääkimist.
Tänapäeval moderntantsu ajalugu uurides seisame tihti vastakuti tõsiasjaga, et meie teadmised pärinevad fotodelt ja kriitikute arvustustest, mitte vahetust kogemusest – räägime tantsust, mida me pole kunagi näinud ega saa kunagi, vähemalt originaalis, näha. Selline dokumentatsiooni puudulikkus muudab moderntantsu ajaloo uurimise keeruliseks, kuna tants on loodud vahetuks kogemiseks. Seetõttu on meie ettekujutus tolle ajastu moderntantsust tihedalt seotud toonaste kriitikute kajastustega ning fotograafide valitud hetkede ja poosidega, mis võivad küll peegeldada tantsija isikupära või stiili, kuid mitte täielikult kehastada nende loomingut.
Just piltide kaudu jõudis tantsukunst laiema avalikkuse ette, rõhutab oma ettekandes Karl Toepfer. 1920. aastatel kujunes paljude arusaam moderntantsust peamiselt ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud fotode kaudu. Need fotod kujutasid naisi tavapärasest vabamana, väljendusrikkamalt ja sensuaalsemalt, kui ühiskond tol ajal aktsepteeris. Ajalehed ja ajakirjad olid väga huvitatud piltidest, mis esitasid naisi uuest, julgemast ja vabamast perspektiivist.
Tantsu fotografeerimine oli aga tolleaegse tehnikaga keeruline, sest polnud vahendeid, et liikumist tabada ilma, et foto jääks udune. Seetõttu said fotod keskenduda vaid staatilistele poosidele – lavastatud kehahoiakutele ja kujutistele, mis pidid edasi andma hetkeemotsiooni või tantsu üldist olemust. Tihti jäid moderntantsijad fotodele kramplikes poosides või vastu seina toetudes. Kaameratagust maailma ja fotograafi tehnilisi võimalusi tantsu kujutamisel avas oma ettekandes Mart Laul.
Suure osa varajase moderntantsu materjalidest moodustavad kriitika ja arvustused. Ajakirjanduses ilmunud artiklitest on võimalik aru saada, kuidas tantsuetendused publikule mõjusid. Heili Einasto tõi oma ettekandes välja, et artikleid kirjutasid enamasti inimesed, kellel ei olnud tantsutausta. Mulle tundub, kuulates Anne-Liis Maripuu ettekannet Elmerice Partsist, et 20. sajandi tantsijate jaoks oli kriitikute arvamus päris suure kaaluga. Kriitikute arvamusi mõjutasid tihedalt tolleaegsed tõekspidamised selle kohta, mida üldse tohib nimetada kunstiks ja kuidas naine tohiks ennast laval kehaliselt väljendada. Kritiseeriti ka seda, kui tantsija ei vastanud kriitiku ootustele, kui ta tegi midagi, mida ei tohtinud teha jne. Tantsija ei tohtinud laval rõhutada oma sensuaalsust ega olla teadlik oma erootilisusest. See on reegel, mis näib olevat paradoksaalne, kuna keha on juba eos erootiline materjal. Kriitikute arvates oli erootilisus laval lubatud siis, kui tantsijal endal polnud sellest aimu, probleemid tekkisid, kui naine hakkas seda laval ära kasutama. Üks esimesi plastilise tantsu viljelejaid Eestis, Elmerice Parts, sobis kriitikutele oma karjääri alguses suurepäraselt, kuna ta alustas õrna, peene ja emotsionaalse tantsijana. Kui ta alustas koostööd meespartneri Herman Kolt-Oginskyga ja keskendus teemadele, mis käsitlesid meelemürke, linnaelu ja erootikat, olid kriitikud arvamusel, et tegemist ei ole kunstiga. Näha laval naist, kes ei ole enam õrn ja ei tegele ainult oma sisemaailma ja tunnetega, vaid keskendub koos meespartneriga näiteks erootikale, ei olnud vastuvõetav.
Tantsija kujutamise või temast kirjutamise viis dikteerib selle, kuidas tema loomingust räägitakse ja seda uuritakse. Saab uurida ainult neid tantsukunstnikke, kellest on midagi kirjutatud või keda on kuidagi kujutatud. Siit kerkib vastutuse küsimus – kellest kirjutada, kellest mitte, mida kirjutada ja mida kirjutamata jätta. See vastutus ei ole aga kuhugi kadunud. Olgugi et tänapäeval on rohkem vabadust avaldada oma arvamust ja kirjutada sellest, millest ise tahad, on infot sedavõrd ka rohkem ja tekib palju müra. Lugejale langeb vastutus, mida tõsiselt võtta ja mida mitte.
Moderntantsu ajaloo kohta õppides tekib küsimus, mis saab tänapäeva tantsukunstist tulevikus. Kes seda talletab, hoiustab ja analüüsib? Kas tantsukunstnikud peaksid ise tegelema oma teoste jäädvustamise ja nendest kirjutamisega, et justkui dikteerida ise seda, kuidas nende tantsust kunagi räägitakse?
