Märtsis lugesin Ukraina koreograafi Kristina Shyshkarova Facebookis avaldatud sõjapäeviku sissekannet[1]. Kolm nädalat tagasi oli ta koreograaf, kuuga oli temast saanud aga vabatahtlik autojuht sõjaväe heaks. Millal ja kas üldse see naine end taas tantsijaks ja koreograafiks nimetada saab?.. Tundsin, et tuleb tegutseda praegu ja kohe, nautida seda privileegi, mida valdkond mulle hetkel pakub. Praegu veel saame tulla kokku, arutleda, lugeda, mõtestada ja küsimusi esitada – see on meeletu privileeg, mis võib nii kergelt puruneda.
Kuidas keha kaasaegses tantsus ja kunstis poliitilise laetuse omandab? Sportlikud rõivad tantsusaalis ja nädal hiljem seesama keha sõjaväemundris ja tanksaabastes rindel või laval. Seal taga on ju ometi seesama inimene, kuid tema funktsioon on muutunud. Eesti nüüdistantsumaastikule on varem ette heidetud vähest poliitilisust, tahaks sellele vastu vaielda. Kuigi päevapoliitilist tantsukunsti kohtab ehk tõesti harva, siis koreograafidel tundub siiski terav sotsiaalne närv olevat. Kohtusin tantsukunstniku Sveta Grigorjevaga, et arutada keha ja tantsu politiseeritust.
Sveta Grigorjeva: “Elades Eestis ning endiselt veel omades privileegi “to make art not war“, on väga alandlikuks tegev kogemus.” Selle mõtte tuules kulges meie vestlus, millest olulisemaid mõttearendusi üritan allpool edasi anda.
Me loeme, vaatame õudustest pilte, näeme videoid, scroll´ime lakkamatult – kummatigi ei ole me inimestena veel nõnda ära lagunenud, et ei suudaks enam kokku tulla, vestelda ja naljagi heita. Tõenäoliselt on tegemist enesekaitsemehhanismiga, et inimene suudab ka lähedal toimuvad võikused enda jaoks välja lülitada. Kui kaua on see aga võimalik, kas selle kaitsekihi murrab täielikult vaid enda reaalne kehaline kogemus? See kohutab, et tegelikult neid pilte vaadates ja lugusid lugedes ei lagune inimesed lõpuni koost ära, et reaalsuse ignoreerimine on nõnda lihtne. Teatud tuimus on maad võtnud, oleme juba harjunud lugema ja vastu võtma äärmiselt karmi sisu. Võimalik, et enam ei suudagi reaalset maailma lõpuni fiktsionaalsest maailmast eraldada, piirid näivad hägustuvat nii sotsiaalses, virtuaalses kui lavaruumis.
Kriisis muutub inimene ühikuks. Temast saab statistika osa, teda kajastatakse meedias kui üht tuhandetest… haavatutest, hukkunutest, haigestunutest, kuid indiviid kaob sealt tagant ära. See muidugi mõjub samamoodi tuimestavalt… Lugeda arvu kolm või kolmteist tuhat hukkunut on totaalselt teine kogemus kui kedrata läbi kolme tuhande hukkunu nimistu. Arvude edastamine on efektiivne, kuid minimeerib inimlikkuse. Statistikas läheb kaduma inimisiksus ja tema elu lugu. Selles kontekstis muutuvad kunst, tants ja teater väga oluliseks, neil on võimalus suunata tähelepanu indiviidile. Eesti kontekstis tegeleb sellega oskuslikult näiteks kunstnik Kristiina Norman, kes eri meediumeid kasutades oma töödesse üksikisikute elu- ja ajalugu sisse põimib.
Väga raske on mõelda kunsti peale maailmas, kus käib sõda. Ometi ei ole see esimene ega viimane kriis, mis meie eluajal meid raputab. Sveta kirjeldas, kuidas 2019. aastal võimule tulnud koalitsioon tema soolo “TEKHNE” protsessi mõjutas. Ta seisis silmitsi olukorraga, kus ta tundis, et ei suuda enam luua, käis küll proovisaalis, kuid ei suutnud seal liikuda. Küsimuse püstitus muutus, oluliseks lähtepunktiks kujunes probleem: mida ta üldse praegu lavale tahab panna. Enda sees tunnen seoses Ukraina sõjaga sarnast paradigma muutust. Oma diplomilavastusest kärpisin pooled stseenid välja, sest liigne iroonilisus, küünilisus ja kunstlikkus lahustus minus pärast 24. veebruarit, kuid kui kauaks?
Poliitika ja kunst käivad käsikäes, ka näiliselt apoliitilised teosed annavad ikkagi märku sotsiaalpoliitilistest küsimustest, millega loojad tegelevad. Tants ja kunst ei ole poliitikast kuidagi kõrgemal. Itaalia filosoof Paolo Virno järgi väljendub poliitiline kunst eelkõige vormis, mitte sisus[2]. Vormiga katsetamine muudab teose poliitiliseks, kuna just vorm pakub võimaluse ümber mõtestada struktuure ja süsteeme laiemalt, seda nii ühiskonnast, soost, võimust, seksuaalsusest, tehnoloogiast jne. Selles suunas mõeldes on kaasaegsete etenduskunstide ja tantsumaastik selgelt poliitilised, sest seal kombatakse julgelt lavastuslike vormide piire. Ka fookuses olev küsimus “Mida me üldse saame mõista tantsu või teatri all?” on vormiliselt laetud ning pakub võimaluse sellise malliga küsimusi laiendada ka teistesse valdkondadesse. Kohati ehk tundub, et poliitilist teatrit seostatakse liigselt päevapoliitikaga, kuid tegelikult on just vormi väänamine see, mis sisuliselt endaga muutusi kaasa võib tuua. Kaasaegsed etenduskunstid alluvad ju teatud määral sõnateatris levinud konventsioonidele. Kui kunstnikud üritavad nüüd nende vaikivate lepete järgi poliitilist sisu edastada, siis tegelikult ollakse ikkagi sellessamas, varem kehtestatud süsteemis kinni. Pelgalt temaatika muutmisest ei piisa: muutusteks on vaja leida uued vahendid. Värskete vahendite leidmisel organiseerib end ümber ka struktuur, mis omakorda mõjutab küsimuste esitamise lähtepunkti.
Maailma saab tajuda palju rohkemates värvides ja toonides kui see, mida oskame sõnastada. Kehaline taju, mille arendamine vajab tähelepanu, annab juurde mitte ainult liikujale endale, vaid ka teistele tema ümber. Liikumise kaudu areneb kehaline viisakus, mis ei väljendu vaid verbaalsetes ütlustes, nagu “tere”, “aitäh” ja “vabandust”. Kehas peegeldub tõeline solidaarsus, võimekus märgata teisi enda ümber, tajuda nende liikumist aegruumis, olla sõbralik ja austav nii nende isikliku kui kollektiivse ruumi vastu. Kehataju treenimisega areneb ka suutlikkus mõista, et füüsiline puudutus on loomulik ja tähenduslik.
Kahjuks on see kehaline viisakus jäänud väga tagaplaanile. Ilmselt on see seotud patriarhaalse ühiskondliku ülesehitustega, kus ratsionaalsust, mõistust ja julgust seostatakse meestega. Emotsionaalsust, sotsiaalsust ja tantsu aga naistega. Keha roll näib ühiskonnas olevat marginaliseerunud samamoodi nagu naisegi roll. Kuid just reaalsed füüsilised kogemused on need, mida me ei saa ignoreerida, need äratavad meis humaansust… Kui kõndida ratastooli või kanderaamiga inimese taga, siis esimene mõte ei tohiks olla: “Appi, mul on ju kiire.” See on hetkeline võimalus oma liikumine teise järgi sättida. Võtta üle teise liikumistempo, astuda temaga ühte sammu, proovida teise kingi enda jalga. Ja nõnda märgata seda maailma, mis elab kogu aeg meie kõrval, isegi kui me enamasti oma silmad kinni pigistame ja välismaailma välja suudame lülitada.
[1] Shyshkarova, K. 2022. https://www.facebook.com/kristina.shyshkarova/posts/10158171253772610, (01.05.2022) [2] Lavaert, S. 2009. The Dismeasure of Art - An interview with Paolo Virno. Arts in Society, Being an Artist in Post-Fordist Times. https://issuu.com/schoolofthedamned/docs/the_dismeasure_of_art, pp 17–44.
