28.–29. aprillil 2017 toimub TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias konverents “25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis”.
Me käime üle mineviku ja astume utoopia valda, et jõuda enda egoni. Egoga siis tantsime surmani või jõuame nii surmatantsuni, seda veel ette ei näe. Iga teetähis elus on meelevaldne, nagu on seda ka ajaline määratlus 25 aastat tantsualast kõrgharidust Viljandis. Olulisem on muu – missugused inimesed, mõtteviisid, meetodid ja käekirjad on akumuleerunud nimetuse Viljandi kaasaegse tantsu koolkond taha ning kuidas viimane kommunikeerub ühiskonnas toimuvaga. Poeet Joseph Brodsky on öelnud, et kunstitegemise puhul ei akumuleeru mitte vilumus, vaid kõhklused.[1] Kas sama saab öelda ka hariduse kohta?
Enne veel, kui konverentsil sellele ja paljudele küsimustele vastama hakkame, vastab konverentsi moderaator Valle-Sten Maiste kolmele küsimusele.
Miks Te olite nõus modereerima tantsukonverentsi?
Armastan väga teatrit ja olen elupõline teatriskäija. Draamavormis etenduskunstidega olen seetõttu ehk juba ülemääragi tutvuda jõudnud, tantsuteater seevastu mõjub uudse ja salapärasena, sõnateatrist keskeltläbi otsingulisema ja kunstilisemana. Soovin väga, et need lähenemisviisid teineteisega enam põimuksid. Lisaks veel ka see, et meie tantsuteatriga tegelevad inimesed ja nende koolitajad on imetoredad.
Kas ja kuidas te selleks ennast ette valmistate?
Püüan tõepoolest ka veidi ette valmistada, üsna tavapärasel viisil küll, st ikka tantsulavastusi vaadates ja nende kohta kirjutatut lugedes.
Millal Te viimati tantsisite?
Mul puudub rütmitunne ja olen ülikehv tantsija. Aga seda innukamalt ma tantsin “kõvasti ja valesti”. Käesolev aasta on olnud kahjuks väga töötihe, nii et viimati tantsisin 1. jaanuari esimestel tundidel uusaastapeol tütre ja naabritega. Olen juba u 30 aastat teatava perioodilisusega külastanud ansambli Vennaskond kontserte, nii nagu mõned inimesed käivad kirikus. Seal tantsin kasvõi üksinda. Tantsin ka oma naisega nii Untsakate ülesastumisel kui Flow festivalil.
[1] Brodsky, Joseph 1991. Tõlk. Juhan Kristjan Talve, Kersti Unt. Täiel määral mitte keegi. – Loomingu Raamatukogu 27/28, lk 13.
