Pühendusega neile, kes hoiavad oma töö ja tegemistega tantsukunsti elus.
Olen 29-aastane, lõpetanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti eriala tantsuõpetajana-koreograafina. Kui minult küsida, kes ma olen ja millega tegelen, kaotan enesekindluse ja kipun ennast ärritavalt kogelema, sest kõik, mis ma teen, on püüdlus liikuda ideega edasi, sinna, kuhu kutsub. Kes või mis kutsub, seda ma täpselt ei tea. Kogelen, sest kardan ühiskondlikku karistust selle teadmatuse eest, sõnastamata jätmise eest. Teadmine on püha, defineeritus seletab kõik – nii saab keegi teine sind mugavalt oma toimivasse maailmapilti paigutada ja ongi hästi. Hästi paigas ja paigal.
Pelgan end nimetada tantsuõpetajaks, sest nii tunnen endal kohustust teada tantsusamme ja tantsida eeskujulikult igas pulmas ja juubelil, tunda rõõmu tantsupeost, viia oma õpilasi koolitantsufestivalile ja tantsupeole nagu paljud teised tublid tantsuõpetajad. Minu huvi tantsusammude väljamõtlemise, lugemise ja edasiõpetamise vastu jäi aga põhikooli, kui kehalise kasvatuse tunniks tuli välja mõelda tantsukava ning osaleda tantsukavade võistlusel. See oli tohutult nauditav ja käivitav jõud sel ajal. Ma ei oska väärtustada rahvatantsu, sest mu kõrvad on nooruspõlves liiga palju püüdnud proua Orava mittekultuurseid vihaseid karjeid ja vandesõnu ning mu elav fantaasia kujutlenud piitsa laksumas tema peos. Ma ei ole seda unustanud. Veel. See ei tähenda seda, et keegi teine sellest naudingut ei või saada ning rõõmu ei või tunda. Loomulikult ON need tantsu vormid ja võimalused, õpetamise viisid, kuid minul pole selle vastu huvi. Täna.
Ma ei julge end nimetada koreograafiks, sest ma ei tea, mida see tänapäeval tähendab. Mis on koreograafi mõõt? Ma ei ole end koreograafina enesele tõestanud ja mul ei ole teatrit, kuhu koreograafina tööle minna. Ja hea ongi. Olen sõltumatu. Töötukassas üritasin kord end töötu koreograafina arvele võtta, aga sellist võimalust ei olnud. Süsteem ei tunnistanud sellist valikut. Sellist tööd ei saa otsida. Sellist ametit ei ole turul.
“Sa oled kunstnik,“ ütles mulle kolmandal kursusel õpetaja. See hirmutas ja vabastas mind üheaegselt. Vabastas seetõttu, et tundsin, et ma võin mõelda teisiti. On lubatud, et mulle ei ole kõik õppemenüüs pakutav kergesti seeditav, et mu pea on küsimusi täis ja kuigi ma õpin, ei taha ma kogu aeg õppida uusi tantsusamme ja venitada igal võimalikul viisil – ma ei võta kõike vastu, mingi filter on vahel. Mu seisundile oli seletus, diagnoos. Mind rõõmustas see tempel, sest kunstnik on positiivne tegelane: see, kes aimab ette ja kel on võime ja vabadus päästa maailm. On ju nii? Kohutas ka, sest hirm tekkis vastutuse ees – vastutuse ees päästa maailm, teada ette, omada ideid ja inimese kombel jätta need argusest ja mugavusest teostamata, maailm päästmata.
Olenemata rollist või nimetustest tean ma seda, et tants on minu jaoks liikumine eri vormide ja kehade vahel, liikumise kehastus ajas, mõttelaad ja kunstivorm. Valisin tantsukunsti, kuna mulle tundus, et see on kunst, mida saab päriselt luua, mitte ära õppida. See on vorm, millel on vabaduse mõõt ning suur vastutuse väli. Liikumine ja keha annavad talle igavikulise mõõtme (niikaua, kui on kehasid ja nende olemise ja liikumise mõtestajaid) ja ka igavese kaasaegsuse. Keha on alati kaasas, teda ei saa maha jätta – seniks kuniks hingame või toimub mingigi liikumine, mida on võimalik lavastada, õppida, õpetada, kui soovite, sünkroniseerida. Seepärast ei takistanud mind kooli sisseastumast ehk puudulik vorm ja ettevalmistus tantsuks. Arvasin, et minu kaasaegne keha ongi ettevalmistus kaasaegseks tantsuks. Kõik muu tuleb, muuga saab vajadusel teha tööd, idee huvides. See on ja oli minu võimalus püsida ajaga sünkroonis. Kuna keha kaudu olen siin maailmas olemas ning mul on võimalik teda tajuda, tõlgendada ja luua ja suhelda. “…as a body, I am thing among things in the world in which I am present, that word of things is also present and comprehensible to me” (Shusterman 2012: 32). Muidugi ei osanud ma oma tungi tol ajal sel moel sõnastada. See arusaamine tuli tagantjärele, hiljem. Minu toonaseks ajendiks astuda kõrgkooli tantsu erialale oli teadmatus ja huvi, kutse, millele tuli järgneda.
Tõsiasi, mida ma kooli astudes ei teadnud ega teadvustanud, on see, et haridus ei ole kaasajaga sünkroonis. Haridus jääb alati maha. Kool saab anda meile teadmisi olnu, mitte tuleva kohta – ka tantsukunstis. Koolis ei õpetata seda, mis võiks olla tants või mis tantsuks saada, vaid seda, mida oleme tantsuks nimetanud või tantsuna mõtestanud. Arvan, et seda on oluline teadvustada ja tunnistada. Et rääkida tantsuharidusest, peab rääkima haridusest laiemalt, sest pole tantsuharidus ja muud kunstid ju üldisest haridussüsteemist või ühiskonnamudelitest väljaspool.
Mis on hariduse eesmärk? Nagu ütleb Mihhail Lotman (2004) oma ööülikooli loengus “Arusaamise vastutus”, on hariduse eesmärk meid ette valmistada eluks. Häda on selles, et me ei oska ennustada tulevikku. Teine oluline küsimus on see, mida tähendab ettevalmistus eluks. Mis on elu mõõt? Lotman toob näite keskajast, kus ettevalmistus eluks tähendas ettevalmistust surmaks. Surm oli alati kohal ja nähtav ning seega selgelt eluga suhtes. Kuigi surm on tänagi kohal, siis me ei taha seda näha, lükkame kõrvale, peidame ära. Julgen väita, et elu mõõduks on saanud tasu ja hind: kas midagi tasub ära või ei. Seega haridus ei valmista meid ette tuleviku teadmatuseks, surmaks (päriselt olulisteks), vaid ta aitab meil põgeneda tegelikkuse eest, õpetades meid müüma ja teenima eilset. Ta pakub turvalist keskkonda, kus ei pea päris lahendusi otsima. Kuid nagu ütleb Lotman, et vahel olulised asjad ei taha peitu minna. Tõmmates paralleele tantsukunstiga – vigastused tulevad, inimesed vananevad, ühiskond vananeb, keskkond muutub, kehad muutuvad, tantsutundidesse jõuavad aina erinevamad ja erilisemad kehad. Seni õpitud mudelid ja lihvitud tehnikad ei pruugi töötada, ei pruugi aega kõnetada. Kas oleme selleks muutuseks valmis? Kas oleme valmis muutma oma väljakujunenud arusaamu ja ideaale? Ükskõik kui kaugele me ka ei põgene, on keha alati kaasas, ta ei valeta. Keha ja aja eest ei ole võimalik põgeneda. Miks meil on nii suur aukartus, aga väike usaldus enda kui looja ja keha vastu? Ma ei tea.
Samal aastal kui kunstniku pitser, jõudis minuni arusaam, et õpin tantsuõpetajaks. Kui ma kooli lõpetan, saan tantsuõpetaja paberi ja et kooli lõpetada, peab minema päriselt õpetama. See arusaamine ja vastutustunne polnud võrreldavgi kunstniku templiga. Kui ma seni olin tegelenud enda otsimise ja suhestamisega tantsu eri vormide ning nende tõlgendustega, siis nüüd pidin kui “teadjamees” minema õpilaste ette ja ütlema: “Voh nii, õppige ära!” Mul oli endal veel palju küsimusi: miks mulle midagi üldse õpetatakse, millises vormis, millises mahus? Mida ja kellele peaksin siis ise õpetama?
Ma ei tea, miks peaks koreograafi ja õpetajat ideeliselt üldse üksteisest eristama, aga selline on sageli meie kodeeritus. Koreograafid on need, kel on tung ise väljendada, seletusi otsida, loominguliselt läheneda, ja õpetajatüübid on need, kellel on teadmised ning kes oskavad süsteemis toimida, kohaneda. Kas õpetaja ei võiks olla loominguline inimene, kes oskab ennast suhestada, kes tahab maailma mõtestada, kriitiliselt analüüsida, mis siis, et mitte kunstnikuna teatrisüsteemis, vaid kunstnikuna haridussüsteemis? Kust tulevad siis kunstnikud, kui koolides õpetavad “teadjamehed”? Kunstnik Andres Lõo (2009) on kirjutanud: “Kunstniku arvamus on oluline, sest ta on iseteadlik, tähelepanelik, teravmeelne, loodetavasti teisiti mõtlev ja kõiges kahtlev. Kunstnik on erapooletu. Kuid tema erapooletus pole mitte kohtuniku oma, vaid vaba mõtleja oma.” Mis oleks, kui asendaks selles väites kunstniku õpetajaga?
Miskipärast seome küsimused kunstnikuga ja teadmised õpetajaga. Kui palju küsime õpetajalt ja anname õpetajale vabadust küsida, mis on ta idee, kes on ta publik (õpilased), milline on kontekst, kuhu tema töö paigutub, milline võiks olla tema töö vorm? Keda ta tahaks kõnetada? Kuidas ennetada läbipõlemist? Palju räägitakse kunstniku vastutusest, aga mis on õpetaja vastutuse mõõt? Miks eraldame teineteisest ühe asja eri poolused ja hoiame kinni mingist minevikumudelist? Ei tea.
Mäletan, kui õppisin ülikoolis, oli tantsuklasside ees seinale kleebitud artikkel koreograaf Mart Kangrost, millest lugesin: “Mulle meeldib mõelda, et inimene on siiski loov. Nii kerge on lõhkuda, anda negatiivseid hinnanguid, aga see ei vii mitte kuhugi. Loomine on vastutuse võtmine, see on usk, see on aupaklikkus teiste vastu. Kõik taandub sellele, kuidas me omavahel suhtleme. Kui palju me üksteisele ruumi anname”. (Veenre 2011) Nendes sõnades tundsin ma midagi ära ja ma olen tänulik sellele inimesele, kes selle artikli sinna kleepis – see oli õpetlik. Praegu, vaadates kogenud kunstnike töid, mõtlen, miks selliste sõnade autorid ei võta kunstniku vastutuse asemel vahel suuremat vastutust valdkonna ees. Teater on samasugune turvaline keskkond, süsteem, kuhu kinni jääda, põgeneda olulise eest. Selle asemel, et jääda kinni enda kui looja ja teatri turvalistesse piiridesse, miks mitte asetada end loojana haridussüsteemi, et tuleviku tegijatel oleks see Teine, kellega suhestuda, kellele endas ruumi teha ja et kogenud kunstnikuna teha endas ruumi nooruslikule vabadusele jälle riskida.
Minu jaoks õpetamine kunstnikuna on võimalus näha teisiti, asetada oma idee Teise konteksti, lubada Teisel tõlgendada. See aitab mind lähemale sellele, mida ma päriselt öelda tahan ja kuidas. See hoiab mind loominguliselt vormis ja ärksana. Õpetan ka selleks, et tekiks publikut ja kaasamõtlejaid. Selleks, et lubada ideedel kasvada suuremaks, kandvamaks, mõjukamaks, kui on üks lavastus. See on vabadus mitte pressida igat ideed lavastuse vormi. Kunstnikuna on mul julgus loovalt suhtuda haridussüsteemi. See annab mulle vabaduse mõelda teisiti, öelda vahel teravaltki, mida õpetajal pole sageli lubatud.
Minu eesmärk õpetajana on lubada inimestel oma kehaga kohtuda, ennast ja Teisi aktsepteerida. See on tema ettevalmistus ja garantii, valuuta tulevikuks. Pean oluliseks arendada paindlikkust ja liikuvust mõttelaadis ning võimet vaadata ja kuulata nii sisest kui välist ruumi. Püüan pakkuda õpilastele midagi Teist, mida nad võiksid endasse paigutada ja seeläbi midagi uut avastada. Proovin neid piirata, et nad võiksid ise leida lahendusi ja väljapääse oma kehas. Oluline on leida ja otsida iseennast, teadvustada enda huvi, olenemata vormist ja esteetilisest maitsest. Huvi on see, mis toidab, paneb tööle ja Teisi huvituma.
Ärme piira end mõistetega! Ärme lahuta end üksteisest, vaid lubagem endil vabalt luua nii kunstniku, õpetaja kui inimesena! Mina soovin tantsida, kuniks hingan. Millises vormis? Ei tea. Teadmatus lubab mul liikuda, otsida vastuseid, vahetada rolle.
Olen aru saanud, et mu suurim soov on olla sõltumatu, vähemasti tunda end sõltumatuna oma valitud alal. Selleks, et seda endale lubada, pean loominguliselt lähenema nii õpetaja- kui kunstnikutööle, hoidma need mõisted avatud. Püüan endas hoida sisemist vertikaalset kasvutelge, millel liiguvad ja vahetavad rolle kunstnik ja õpetaja. Vahel olen õpetaja ja kunstnik üritab järele jõuda, teisel ajal on kunstnik kõrgemal ja õpetaja minus õpilase rollis – nii liigun edasi, kiilumata kinni olemasolevate teadmiste piiridesse. Nii on mul alati see Teine, kuhu ennast paigutada ja millest lahti öelda. Ma loodan, et ma ei jää ühte või teise rolli kinni raha pärast, turu nõudmiste pärast, vaid ma saan sellest sõltumata järgida oma huvi ja kasvatada end tantsus. Loodan, et seda saavad ja lubavad ka teised tantsukunstnikud ja -õpetajad, sest meil on see vastutus valdkonna ees.
Töö peab saama tehtud. Tants ei pea saama tantsitud, ta ei ole vorm, mis peab saama millegagi täidetud. Tants ON ja ta ei saa otsa aastate möödudes, vaid muudab kuju nagu iga keha, ta on pikem kui üks inimpõlv. Tantsu ei tasu õpetada, kui ei ole huvi õppida. Tantsu ei tohi õpetada kui ühte kindlat liikumisviisi või -stiili. Kunstnik ei pea kunsti tegema. Ka ei pea ta õpetama. Mitte midagi ei pea. Kuid püha on vabadus ja tahtmine näha kaugemale. Õnneks kõiki tahtmisi ei saa ja kõigele pole võimalik nime anda ning see paneb loominguliselt lähenema, surmani. On ju nii?
Kasutatud kirjandus
Lotman, Mihhail 2004. Ööülikool. Arusaamise vastutus; http://www.ylikool.ee/et/13/mihhail_lotman.
Lõo, Andres 2009. Andres Lõo: rääkiv kunstnik. – Postimees 31.01.
Shusterman, Richard 2012. Thinking Through the Body. Cambridge University Press.
Veenre, Tanel 2011. Mart Kangro: uhkete dekoratsioonide taga peab olema elus hetk. – Eesti Päevaleht 24.09.
