2018. aasta juulikuus valis Ruslan Stepanov ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia komisjon 12 noort XXX tantsukunsti kursusele. Toonane õppekava oli muutumas, liiguti ühtse etenduskunstide õppekava suunas, samas oli kõik veel algjärgus. Ruslan võttis meid kui eksperimenti, ta soovis näha, mis saab siis, kui meetodite ja ülesannete asemel pakkuda tudengitele hoopis vabadust. Meie tegemisi saatsid märksõnad: kvaliteet; väike nali; väike tants; publiku kaasatus; mingi asi; meta- kõik, mis võimalik…
Meie õpinguid jääb märkima COVID-19 pandeemia pitser. Esimene laine ja veebi kolinud õpe tulid teise kursuse teisel semestril. Esialgu oli pettumus suur, tundsime, et hariduse kvaliteet kannatas: balletitunnid toimusid nüüd väikestes korterites, stangeks vaid tooli seljatugi; kaasaegse tantsu tehnika tundidest kujunesid spordiäpipõhised jõu- ja võhmatrennid; osad ained jäid sootuks ära… Kuid selle taustal hakkasime julgelt tantsu kõrval teisi distsipliine ja diskursusi katsetama. Ootamatult kujunesid meie kompositsioonilised tööd joonistusteks, heliteosteks, videoteks, näitusteks, loenguteks, toodeteks, kirjutisteks – kõikvõimalikeks vormikatsetusteks. Taipamine, et me ei ole kammitsetud oma valitud erialast, et kõike ei saa ja ei peagi ainult tantsu ja keha kaudu väljendama, oli koroona ajal (kui saali ei pääsenud) lootustandev.
Teisalt tõi pandeemia kaasa tõsiasja, et kaheteistkümnest lõpetab nominaalajaga vaid neli noort tantsukunstnikku, järgmine aasta loodetavasti teist sama palju veel. Lõpulavastusteni jõudis meist kuus, kes allpool pakuvad võimaluse ka oma mõttemaailma piiluda. Teostest kajas läbi meie omanäolisus: Arno seisundilisus, Shioni “vaga vesi, sügav põhi”, Kärdi küsimustele orienteeritus, Annabeli seltskondlikkus, Daniela intuitsioonile toetumine ja Mareeta juhuslikkuse usk. Aastate jooksul olid meiega koos veel Eliisa, Arnold, Anette, Karita, Christopher ja Jaana, nende teed on koolist mujale viinud.
Arno Ansper
”Võrdlus võrdub võrdsus”
Olen oma tegemistes (tantsus, joonistamises ja ka lavastamises) alati otsimas seisundit, mida pean otsimise perioodil ideaalseks. See ideaalne seisund on pidevas muutumises, mille toob kaasa uute kogemuste talletamine. Varem oli pikemat aega minu ideaalseks seisundiks säilitada rahu kõiges, mis ma teen, samal ajal ennast proovile pannes. Selle seisundi saavutamiseks ei läinud aga kaua aega ja peale mõnda proovilepanekut ning ettearvamatut õnnetust oli see seisund justkui saavutatud.
Ootamatult lihtsalt saavutatud eesmärk tekitas minus aga küsimuse: “Kas midagi, mida nimetan ideaaliks, peaks olema nii lihtsasti saavutatav?” Sellest lähtuvalt seadsin oma järgmiseks seisundipõhiseks eesmärgiks midagi pidevalt arenevat ja kõige suhtes kahtlust tekitavat. Alguse sai see tegevusest, mida nimetan “oluliseks peetava ignoreerimiseks”. Taotluseks oli tekitada endas suur kaos, et sedakaudu anda rohkem ruumi ideedele, mille väärtus on kaheldav või lausa olematu. Pannes ideaalse seisundi otsingule aluse, mida on keeruline hoomata, millel puudub selge ja lineaarne lähenemisviis, sain edasi liikuda konkreetsemaks. Järgmiseks sammuks osutus ootamatult väärtusetute ideede spontaanne rakendamine, mis pakkus mulle kohe ka väga huvi. Fanaatiline huvi asjade ja tegevuste vastu, mis tunduvad igati loogikavastased, on siiani suur osa minu motivatsioonist igasuguseks loomiseks.
Nüüd olen jõudnud olukorda, kus just erinevad argised tegevused viivad mind lühiajaliste seisunditeni, mis tunduvad nende eksisteerimishetkel igaüks omamoodi ideaalsena. Need seisundid varieeruvad ootamatutest fokuseerimise võime teravnemise perioodidest kuni keha olemasolu unustamiseni. Need seisundilised muutused on ootamatud ja erinevad, mistõttu on keeruline kindlalt öelda, mida nad juurde annavad. Kui teeksin oletuse, siis pakun, et need järsud muutused tulenevad keha üritusest leida tasakaalu millegi väärtusetuses, lisades just tavaellu väga väärtuslikke hetki.
Seisundiline retk on pannud mind väärtustama asjade valmimises peaaegu vaieldamatult selle protsessi (lõpp-produkti asemel). Protsess on midagi, mida on raske ja võib-olla ka ebavajalik kellelegi mittekogenule edastada. Seda põhjusel, et protsess tundub selle toimumise hetkel ülivajalik, aga lõppedes täiesti väärtusetu. Võib-olla on protsess loojate üks ainsaid privileege, sumbates selles suures segaduse supis, ja ei nõuagi rohkem tähelepanu.
Shion Yokoo-Ruttas
”Antiteatraalsuse ilmingud Eesti etenduskunstimaastikul”
Tunnen rahu, kui mind ümbritsevad endale meelepärased materiaalsed ja mittemateriaalsed elemendid: esemed, elusolendid (sh inimesed), õhkkond, tujud, ajad, suhted jms. Muidu muretsen mõttetult kõige pärast. Niiviisi sildistan ja sätin ennast oma ootustele ja eeldustele sobilikult, et jääksin iseendaga rahule ja mind nähtaks nii, nagu mina soovin. Lavastus on eriti eksklusiivne võimalus koguda meeldivaid asju enda ümber ja näidata teistele demonstratiivselt konstrueeritud ja kadreeritud „mind“. (See on poolametlik põhjendus, et lavastuses mitte tegeleda muude ühiskonnas olulisteks ja vajalikeks peetud asjadega, milles ma ise ei orienteeru nagunii.)
Minu teosed ei distantseeru argielust. Laval näete ikkagi etendaja maski kandvat mind, kuid konventsionaalse etendajana ma ei kvalifitseeru. Olen aru saanud, et minult oodatakse midagi muud kui seda, mida ma pakun. Selliselt jään inimlikkuse juurde ning tegelen oma mõttemaailmaga, mis on mu enda hinnangul üsna enesekeskne. Seekord huvitusin ühest teooriast – et teater ongi tehislikult loodud märkide kogum ja sellest kergesti lahti ei saa. (Argielus on märgid ja teatris on neid jäljendavad järeldavad märgid.) Olen rääkinud antiteatraalsusest liiga palju, ilma seda defineerimata, aga seda enam, jätkan jutustamisega. Antiteatraalsus võib ilmneda säravamalt just kontrollimatul alal ja ideaalis mitte teadlikult. Kontrollitud antiteatraalsusest leiame needsamad tehislikud märkide märgid. Antiteatraalsuse mõistet defineeriksin millalgi tulevikus, kui olen targem.
Kärt Koppel
”See pealkiri on ainult sõnad”
Neli aastat Viljandis on mind pannud taas usaldama teadmatust. Kasvatanud usku, et see, mida ma veel ei oska, tea, tunne, koge, näe ega kuule, on huvitavam kui see, mis on praegu minu teadvuses. Kooli astudes kartsin jääda lolliks igas sotsiaalses situatsioonis või valdkonnas, tundsin, et pean teadma ja orienteeruma kõiges. Nüüd kardan seda ka, aga vähem. Üritan maailma vaadata lahtiste silmadega, näha seal võimalikke sõlmpunkte, et proovida neist läbi pugeda. Mitte kunagi minna otsest ja lihtsat teed pidi, teha endale elu ühelt poolt keerulisemaks, teisalt huvitavamaks.
Usun, et äärealadel juhtuv mõjutab ja raputab seda, mis mustri (ühiskonna) keskel toimub. Seetõttu olen oma loomingus tegutsenud just äärealadel, mõtestanud enda rolli lavastades, õppides ja etendades pigem kõrval- kui peategelasena. Loodan olla süsteemi hammasratas, mille olulisus, tema väiksuse tõttu, võib jääda küll märkamatuks, kuid mis on strateegiliselt olulises punktis, mõjutades nii kogu kellavärgi töötamist.
Kooli astudes olin kindlal arusaamal, et ma ei sobi lavale, et mu koht on ainult lava taga, kulisside taga peidus. Siis tuli aga reality-check, etenduskunstide rahastamismudel ei soosi suuri tiime ja pikki-põhjalikke prooviprotsesse. Efektiivsem ja kindlam on töötada iseendaga, selle kõrval kasvas ka edevus ja enesekindlus. Nii elus kui laval kõigun päris-mina ja kuvandi-mina vahel, kohati tundub, et kuvandi-mina on muutunud päris-mina osaks.
Igasuguse loomingu ja õppimise keskmesse paigutan küsimused, vastuste asemel otsin uusi küsimusi ja vastuargumente. Ka minu diplomilavastus “See pealkiri on ainult sõnad” tõukub kuvandi ja piiride nihutamise temaatikatest. Lavastuse kulgu ja vormi saatsid pidevalt küsimused. Soovisin lavastada teost klassikalise teatrimudeli järgi (lavastaja-koreograaf-dramaturg-teatrikülastaja-kriitik), võttes sealt välja kõige olulisema: laval toimuva enese. Leidsime koosloomes järjekordse sõlmpunkti, kust saime üheskoos tiimiga läbi pugeda. Lavastasime koreograafilise tervikteose asemel semiootilist chill’i koosviibimise vormis.
Esitades küsimusi, millele vastuseid enam ei oota, on see mind vaikselt, kuid kindlalt, muutnud tulemusele orienteeritud nohiklikust blondiinist roosapäiseks protsessi austavaks tekstifriigiks.
Annabel Tanila
”Viin ja Reliikvia”
Minna õhtul välja. Lobiseda. Juua. Lobisetud on piisavalt. Hakkab igav. Välja suitsule. Tagasi peoruumi. Midagi pole muutunud. Pidu on sama. Igavam. Mõni on joomasem. Tagasi peomeeleollu. Julgemad vestlusteemad. Ohhoo! Teie arust on kanep lahe? Võtame selle peale. Tunne on joogisem. Vabam on olla. Uus jook. Tahaks tantsida veidi. Pidu läheb paremaks. Jook aitab kaasa. Saab rave’ida. Lahe! Teised liituvad ka. Saab välja elada. Kõik on tehtud, joodud, lobisetud, tantsitud – saab koju minna. Et hommikul korraks end halvasti tunda.
Täna jälle?
Ei, puhkaks täna. Homme.
Aga homme on ju teisipäev.
Mis siis.
Perse, kunsti peab ka tegema.
Mida MUL on öelda inimestele.
Mis probleemi ma pean välja mõtlema, et mul oleks, mida kommenteerida?
Minu lavastuse eesmärgiks oli kokku tuua erinevad inimgrupid, korraldada üks tunnine pidu lavastus-kontserdi vormis. Esines bänd, oli live-muusika. Eesmärk oli vaadata peo vajalikkust ja isetekkivust osana Maslow püramiidist. Peo lõpp kulmineerus mosh’imisega.
Etendus algas eesruumist, kus 2 teenindajat pakkusid pitsi viina ja suunasid külalise edasi pearuumi.
Noh, teemegi siis peo, muusikat saab, äkki bänd ka?
Kaasaegne kunst on liiga tilu-lilu.
Mu isa kunagi nägi ETV-s, kuidas poolalasti tüübid hingeldasid laval.
Ta arvas, et ma teen sama.
Siis ma saatsin talle video oma etendusest, kus ma karjusin mikrofoni (pu*sipu*sipu*sipu*si).
Ta ütles selle peale:
“Omapärane :))”.
“Viin ja Reliikvia” oli etendus, mida esitas bänd. Kontsert ehitati üles peoformaadile. Küsiti peo kui inimesele loomupärase kohta. Etenduse üheks läbivaks jooneks oli simulatsioon. Juba tutvustusest võis lugeda, et esinema asub ansambel, mis samal ajal on ja ei ole ka.
Oota, aga Ele ütles, et see tükk on väga minu nägu.
Kas ma ise elan pidevalt sellises simulatsioonis, nagu ma publikule lõin?
Mh ja ju.
See on nagu see, kui palju asju toimub ühel ajal korraga ja see on su peas, aga kui sa selle lavale paned, siis see on art mitte vaimne haigus.
Minu soov oli organiseerida üks koreografeeritud/lavastatud pidu, kus publik on sunnitud üheskoos peoformaadist osa võtma ja kogema ühe peo kulgu. Iga külastaja võis lähtuvalt oma soovist saada peost osa, need, kes ei tahtnud tantsida, said tagumisest reast vaadata või lausa istuda.
Pidu mõistab iga inimene (omamoodi, aga mõistab). Äkki võin mina see middle-man olla, kes teeb kodaniku jaoks kunsti lihtsamini aktsepteeritavamaks. Noh, et ei lähe lavale hingeldama.
Daniela Privis
”TAG”
“TAG” on lavastus nagu supp, mille lavastaja on purgist välja kallanud, kõik koostisosad välja võtnud ja sorteerinud ning lõpuks purki tagasi pannud. Supp tundub hea metafoor kirjeldamaks minu lavastust.
Intuitsioon
Mulle on öeldud, et mul on hea intuitsioon ja ma vist usun seda ise ka. Tundub, et kui hakkan liiga palju mõtlema oma kunstiliste valikute üle, siis muutub kõik mõttetuks. Loomingulise protsessi puhul on vaja õige tunde pealt otsustada, katsetada, asi ära teha ja alles hiljem mõtestada ja püüda aru saada, miks ma just nii tegin.
Muretsen-muretsen-muretsen…
Miks ma vajan kunstnikuna kiitust ja kinnitust? Miks tahan olla tubli? Miks on nii oluline, mida mu etendajad ja dramaturgid minust arvavad? Need küsimused painasid mind terve lavastusprotsessi vältel. Võib-olla olen üks nendest tundlikest lumehelbekestest. Osana z-generatsioonist olen üles kasvanud infoajastul, koos internetiga, kus saame kujundada oma online kuvandit ja meie jaoks on oluline, kuidas me virtuaalmaailmas otsustame end presenteerida. Kaks etendust on tehtud ja nüüd saan aru, et tahtsin protsessi alguses kuvandi loomisega tegeleda (Tinder, Instagram), sest see on osa minust ja minu mõtlemisest.
Oluline oli/on koosloome
Võttes arvesse õpinguid Viljandis Ruslani kursusel, siis ei oskagi ma muudmoodi töötada. Tahan, et inimesed, kellega tööd teen, küsiksid küsimusi, isegi kui ma neile vastata ei oska, ja pakuksid ideid, isegi kui need ei tööta.
Atmosfäär ja chill
Selleks, et koosloomet saavutada, on vaja luua ruumi vastav atmosfäär ja tekitada chill-keskkond. Arvan, et see tuli kõige paremini välja ja jõudis ka lavale. Isegi kui muneme proovis ülikaua, siis on see vajalik, et lõpuks jõuda ilusasse kohta.
Huvi
Mind huvitavad inimesed ja trendid. “TAGi” luues käivitasid mind inimesed, kellega kohtusin ja vestlesin, dramaturgid, kes panid mu mõtted proovile ja etendajad, kes panustaid ja leiutasid koos minuga.
Trendid jõuavad minu loomingusse kuidagi loomulikult. Need on oluline osa minust, need ehitavad kihte ja peegeldavad seda, mis meie ümber toimub. Trendid on nagu ühine keel, milles saame rääkida ja konteksti luua.
Mareeta Ojasaar
”3600 π”
Endale märkamatult olen neli aastat tegelenud sümfooniatega. Kuigi muusikast on asi enamasti kaugel olnud, on teosed mahtunud sümfoonia piiridesse. Lõputööna valmis teos muusika ja instrumentide kooskõlas, mille alustalaks on loodud partituur matemaatilise konstanti π esimesest 3600 numbrist. Tööde loomisel lähtun mingil hetkel silme ette tekkivast pildist, millega kaasneb teadvustatus, et pean selle realiseerima. Enamasti tekib selline äkkidee, kui mingi lõpetamata töö puhul valdab tugev ärevus, kuid väsimuse või ületöötamise tõttu peatab aju hetkeks kõik mõtted. Sellised ideed sütitavad mind ning vajavad kohest teostamist või teostamise alustamist, vastasel juhul kustub motivatsioon mõttega lõpuni minna. Kunstniku ja inimesena tahan kõiges näha rohkem, kui seal tegelikult on, teisisõnu tuntud ka kui ülemõtlemine, mida suure kirega praktiseerin. Kui midagi usun, usun seda nii kaua, kuni enam ei usu. Ülemõtlejana olen vaimse tervise huvides valinud endale põhimõtted: (1) kunst saab alguse loojast ja ei pea lõppema vaatajaga; (2) looja pakub ja vastutab, vaataja otsustab ja vastutab; (3) kunstil ei pea olema mõte, vaataja/kogeja mõtestab saadud kogemuse ise. Leian, et kunstnikuna on minu ülesanne midagi luua ja pakkuda, olen enda mõttemaailma hostess, kuid see, mida publik sellest kaasa haarab või kogetuga edasi teeb, jääb väljaspoole minu mõjupiirkonda. Siiski olen pigem lootusrikas ning usun, et mul on veel palju teistele pakkuda.
Ja ongi kõik…
Või kas ikka on? Loodetavasti ikka alles algus. Aitäh Ruslan ja Viljandi, et usaldasite ja toetasite! Me nüüd lendame vms.
