Leiame end ikka ja jälle kohvi- või teetassi taga istudes keset mitmekihilist argielu esitamas küsimusi, just sealt keskelt – elu ja karjääri keskpunktist, mineviku ja tuleviku ühenduskohast. Mõtisklemas paralleelselt tantsimise, õpetamise, lugemise, kirjutamise, uurimise, suhetes olemise, pereelu, reisimise, tervisega tegelemise ja tervenemise, üksteise toetamisega. Siin on mõned nendest küsimustest kui ajutine sild erinevate kallaste vahel:
Kellel on lubatud olla nähtav? Kellel on lubatud võtta ruumi, puhata, vananeda, pehmeneda?
Milleks kasutab tantsija oma kohanemisvõimet?
Mille esitamise eest maailmale tants vastutab?
Mida võlgnetakse tantsijatele selle töö, privileegi ja pühendumise eest, mis kaasneb keha kaudu kunsti loomisega?
Millistele väärtushinnangutele hakkab toetuma igasugune inimtegevus, sealhulgas töö kehaga ja kuidas me sinna liigume?
Kuidas võiksime ümber mõtestada kehana elamist? Keha kasutamist kunstiloomingus?
Milliste võimekustega keha on väärtuslik? Kellele? Kuidas?
Millises keha kultuuris me vaikimisi elame? Millised võiksid olla kaasaegsed sügavamat kehataju kaasavad väärtushinnangud ja loomemeetodid?
Mida me peame silmas tegeliku isikliku kehalisuse tunnistamise all?
Mis on meie kehalisuse juures praegu veel tunnistamata? Millise vastastikmõju eest me veel vastutust ei võta?
Millal lakkab tantsija olemast tantsija?
Millest sõltub tantsija võimekus? Aga lavastaja? Koreograafi? Dramaturgi? Kriitiku? Produtsendi? Kuhu selline küsimine meid välja viib?
Kuidas me üksteisega suhtleme ja suhestume – kas ja mil määral me teadvustame oma mõju teise inimese heaolule? Kas see on meie jaoks oluline nii loomeprotsessis kui ka suhtluses laiemalt? Kui see ei ole oluline, siis miks? Mida see meie kohta ütleb? Ja seda arvesse võttes – mida me lavale kaasa toome? Mida me pakume publikule?
Kuidas saaksime tegeleda meile pärandatud kahjulike praktikatega, et toita nende ühist ümbersündi? Mida see nõuab?
Järgnevad kolm kirjutist kutsuvad mõtisklema selle üle, millist kaasaegse tantsu välja ja kogukonda oleme üheskoos loomas igal hetkel iga valiku ja sõnumiga. Soovides, et see oleks elav ruum, mis ei eelda eksimatust või ühtivaid vaateid, kuid toetub elu ja inimeseks olemise edendamisele.
Alexis Steeves
Enamik tantsijaid alustab treenimist lapsepõlves. Ükskõik millise elukutse vaates oleks haruldane siseneda noore täiskasvanu ikka juba tõenäoliselt 15 aasta pikkuse ettevalmistusega. Teatud mõttes alustab tantsija oma karjääri juba professionaalina, samal ajal kui isiksusena on ta alles work-in-progress. Nagu ka noored sportlased. Aga erinevalt sportlastest ei ole tantsija professionaalne teekond lineaarne ega läbipaistev. Kunstniku väljaõpe on loominguliste esituste kogum, mis ei piirdu vaid füüsiliste oskustega. Tantsijakarjääris navigeerimisega kaasneb subjektsuste keeruline põimumine.
Tantsijad põimivad oma isiklikud ja avalikud identiteedid ning suhtlemise lihalikuks kangaks, ühendades oma kehades võimekuse, keele ja tähenduse. Kõik inimesed on “kultuuri kehad”, kuid etendaja töö on elada ja töötada transformatsiooni tasandil. Sa õpid keema, aurustuma, kondenseeruma, külmuma, purunema, sulama ja voolama.
Kui 1988. aastal puhkes Eestis laulev revolutsioon, olin mina veel laps ja käisin oma kodukohas Maine’is (USAs) loovliikumise tundides. Paar aastat hiljem jõudis mu kodulinna tükk Berliini müürist – esimene käegakatsutav jälg totalitarismist mu elus. Umbes samal ajal kohtusid mõned minu tulevastest õpetajatest ja kolleegidest – ameeriklased ja eestlased – ning asutasid rahvusvahelise vabakutseliste koreograafide ühenduse Dance Across Borders. Susan Osberg New Yorgist ning Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik Tallinnast kujundasid kunstilise vahetuse praktikaid, mis ületasid suuri vahemaid, erinevaid kontekste ja kogemusi. Osbergi töö tantsija-koreograafina ulatus New Yorgi kaasaegse tantsu skeene kõrgajast kuni selle institutsionaalse lõimumiseni Bardi Kolledžis. Tema pühendumus nõudlikule sõltumatule tantsuloomele viis ta lisaks paljudele teistele kunstnikele kokku Fine5 Tantsuteatriga, kes pühendusid samaväärselt oma loomele ja kogukonnale ajal, mil maailm nende jalge all muutus.
Kui ma kakskümmend aastat hiljem, 2008. aastal Eestisse kolisin, sisenesin tantsuväljale, mis alles otsis oma Nõukogude aja järgset jalgealust. Küsimused keerlesid rahvusliku identiteedi ja keha ümber. Kas eksisteerib eesti liikumisstiil või isegi “eesti keha”? Kui jah, siis milliseid väärtusi peaks õpetama, rahastama või jagama? Kui mitte, siis mida võlgnetakse oma kultuurilisele päritolule? Inimesed maadlesid küsimusega, kas jääda või lahkuda paremate võimaluste otsinguile, samal ajal kui rahvusvaheline koostöö oli tegus ja elav.
Sel perioodil toetasin oma kunstnikuelu kehaterapeudi tööga, spetsialiseerudes Ida Rolfi sidekoesüsteemile, mida teatakse strukturaalse integratsiooni (SI) nime all. SI on manuaalteraapia, mis tegeleb rühi- ja liikumistasakaalustamatuse, valu ning sooritusvõimega. Selle eesmärgid ja tehnikad sarnanevad füsioteraapia ja ravimassaažiga, kuid SI praktikud mõjutavad konkreetselt sidekoe mustreid ja järgivad holistilist protokolli, kus patsienti koheldakse kui tervikut, mis ei ole taandatav üksikuteks osadeks (sarnaselt osteopaatiale või Feldenkraisi meetodile). Üks minu õpetajatest ütleb, et sidekude on anatoomiline süsteem, mis järgib kõige ustavamalt meie uskumuste süsteeme – nii funktsionaalse vajaduse kui ka isikliku tõlgendusena.
Väljendusviisid, mille pärime oma perelt ja õpime ühiskonnalt, on lood, mida maailm meile peale surub ja mis muutuvad meie “asupaikadeks”, mida me maailmas olles etendame. Kuid me igaüks panustame sellesse tsüklisse ja muudame seda oma individuaalsete väljenduste – nii žestiliste kui ka tajumuslike – kaudu. See vaatenurk muutis mu perspektiivi. See süvendas minu viisi näha inimesi ja nende lähenemisi maailmale. Hakkasin “lugema” inimesi, nende rühti, afekte ja käitumist läbi kogunenud harjumuste ja uskumuste mitmekihilisuse.
Kui tantsisin Tallinnas, palgati mind Tallinna Ülikooli tantsutudengitele tutvustama somaatilisi praktikaid ja joogat, et nad õpiksid enesehoolt. Kogetu paiskas minu arusaama hoolest (nii enda kui teise vastu) segi ja muutis selle kihilisemaks. Õpetajana pidin hindama vabastustehnikate (“releasing” techniques) kasulikkust tudengitele, kes sisenesid teistsugusele kultuuriturule kui see, mille jaoks mina olin USA-s treeninud. Kuigi need oskused täiendavad teisi vorme, võivad need olla dekompensatoorsed ja nõuda aega integratsiooniks. Õppinud tundma omaenda kultuurišokke ja “tõlkeid”, mõistsin, et see, mis on tervislik, asub isiklike vajaduste, kunstipraktika ja sotsiaal-ajaloolise konteksti ristumispunktis. Hingamise märkamine võib esile kutsuda ärevust. Keha skaneerimine võib paljastada ebamugavaid aistinguid. Tehnikate dekonstrueerimine võib ohustada inimese elatist. Puhkama õppimine on raske ja vahel isegi riskantne töö.
Lisa Nelson on esinenud ja õpetanud nii New Yorgis kui Euroopas alates 1970. aastate algusest. Tema koreograafiline panus on olnud meelte rolli uurimine liikumises ja tajus, luues “Tuning Scores’i” – improvisatsioonisüsteemi, mis käsitleb esitust kui reaalajas monteerimist. Ta aitas mul mõista, et esitaja tähelepanu võib olla tema suurim virtuoossus. Olles alati uudishimulik selle suhtes, millele tantsijad keskenduvad, on ta 45 aasta jooksul täheldanud muutusi tantsijate harjumuspärastes soojendustes: esmalt oli see range balletitreening stange ääres, seejärel plahvatuslik dünaamiline põrandatöö, järgmiseks sotsiaalne võrgustumine ja lõpuks uinakute tegemine. Ma seostan neid harjumusi majanduslike muutustega – eriti USA-s, kus avalik rahastus kunstidele on peaaegu kadunud. Tantsijad on väsinud.
Eelmisel sügisel väljendasid Tallinna Ülikooli tudengid tantsutunnis jagatud kunstilise eesmärgina mängu. Olin tunnistajaks sellele, kuidas nad lähenesid mängu põhimõtetele ja praktikatele tõsiselt, kuid samas suure elurõõmuga. Kultuuris, mis on küllastunud TikToki suunamudijatest, YouTube’i sektide liidritest, Zoomi-haridusest ja nüüd tehisintellekti kiirest pealetungist, andis nende tantsule pühendumine lootust. Nende töö oli lahke, mittehierarhiline, transdistsiplinaarne – päris elus (IRL – in real life) maailma loov.
Praegu kirjutan ma New Yorgist. ICE agendid jahivad inimesi, kellega ma koos üles kasvasin: Somaalia kodusõjast ja sellele järgnenud tragöödiatest põgenenuid. Inimesi, kes on alates 1990ndate algusest minu koduosariiki elama asunud ja oma lapsed üles kasvatanud. Need riiklikult sanktsioneeritud reidid külvavad hirmu ja sundasustavad inimesi – kellest paljud on riigis legaalselt või on isegi kodanikud – teistesse osariikidesse ilma igasuguse nõuetekohase menetluseta. Kuigi rassiliselt eristuvad kogukonnad on suurimas ohus, elab Maine’is peaaegu sama palju Ukraina põgenikke. Koos paljude teiste valgenahaliste sisserändajatega väldivad ka nemad avalikke kohti ja hädavajalikke teenuseid (kool, töö, toidupood, arst/haigla, politsei). Need haarangud on võimu vaatemäng, mis kajab vastu igas kehas.
Panused on seal palju suuremad kui kultuuripoliitikas, kuid need asuvad samal teljel. Aeg, koht ja keha, milles me elame, määravad meile omistatud sotsiaalpoliitilise väärtuse. Kultuuriline surve materialiseerub kehahoiakutes. Pole olemas neutraalset keha. Kõik inimesed esitavad oma kultuuri koreograafiat: sugu, rassi, klassi, tööd, rahvust. Uskumuste süsteemid elavad kehas – vahel alateadlikult, vahel suure pingutusega. Keda kiidetakse ja keda karistatakse? Need on ellujäämise küsimused.
See tuletab mulle meelde, et erinevate kehade kohtlemine ja esitamine ei ole kunagi ainult isiklik. See on alati poliitiline. Tants, nagu igasugune kultuuripraktika, tegutseb võimu-, tervise- ja ligipääsusüsteemide raames. Kellel on lubatud olla nähtav? Kellel on lubatud võtta ruumi, puhata, vananeda, pehmeneda?
Tantsijad on kehastumise eksperdid. Me õpime veerevalt kukkuma. Me vetrume katki minemata. Füüsiliselt, aga ka ülekantud tähenduses. Tantsija põhiseisund on kohanemisvõime. Seega ma küsin: milleks me seda kohanemisvõimet rakendame? Mille esitamise eest maailmale tants vastutab? Ja mida võlgnetakse tantsijatele – selle töö, privileegi ja pühendumise eest, mis kaasneb ümbritseva maailma tõlgendamisega ja omaenda kehaga kunsti loomisega?
Inglise keelest tõlkinud kaasautorid.
Nele Kotli
Keha kui inimese kõige isiklikum “maine vara”, maavara – esmane ressurss. Praegusel kobarkriiside, tärkava tehisaru ja järjest nähtavama neuroeripära ajastul elamine kutsub mind lakkamatult küsima, millistele väärtushinnangutele hakkab toetuma igasugune inimtegevus, sealhulgas töö kehaga, ja kuidas me sinna liigume. Kuidas võiksime ümber mõtestada kehana elamist? Keha kasutamist kunstiloomingus? Milliste võimekustega keha on väärtuslik? Kellele? Kuidas?
Olen juba mõnda aega jälginud oma huvisfääri muutumist tantsukunstnikuna. Sellesse perioodi jääb naasmine Eestisse peale 10-aastast töökogemust kaasaegse tantsijana Prantsusmaal, pereelu alustamine, tõsise liiklusõnnetuse üleelamine ning teraapiaalane enesetäiendamine. Mitme järjestikuse elumuutva sündmuse mõjul tekkis mul tõsine huvi transformatsiooni ja tervenemise protsesside vastu. Hakkasin katsetama meditatiivsete seisundite kasutamist performatiivses raamis ning minu loometöös muutus valdavaks keha füsioloogilise käsitluse kõrval ka energeetiline (mittemateriaalne) perspektiiv.
Viimased kolm aastat olen Joanna Kalmu doktoriõppe raames osalenud kollektiivses somaatilises loovuurimuses, mis tegeleb küsimustega, kuidas me jätkuvalt materialiseerume ehk kehana avaldume ning mida kujutab endast kehast lähtuv tähendusloome. Üks oluline osa sellest tööst on leida jätkusuutlikumaid ja tervemaid viise kehana elada ja kehaga töötada. Selle käigus on esile kerkinud mitmeid küsimusi.
Millises keha kultuuris me vaikimisi elame? Millised võiksid olla kaasaegsed sügavamat kehataju kaasavad väärtushinnangud ja loomemeetodid?
Me elame kultuuris, mis suunab meid võtma erinevaid psühholoogilisi rolle, asetama kehateadlikkust tagaplaanile ning hindab meie väärtust tulemuslikkuse, kiiruse ja stressitaluvuse mõõdupuu alusel. Viimaste aastate (vaimse) tervise kriisi surve on käivitanud ülemineku, kus töö- ja eraelu lahutamine ei ole enam jäik, aga võib osutuda kurnavaks, kuna kehataju õpetamine ei ole veel osa haridusest ning emotsionaalse intelligentsuse väärtustamine ning tegelik kasutamine on põlvkonniti ja valdkonniti väga erinev.
Terapeuditöö on suunanud mind teadvustama somaatilise eetika mõistet. Sellest tulenevalt kehakuulamisest lähtuva sisemise autoriteedi austamine, tunnetusliku ja kogemusliku teadmise ning sügavamal kehatajul põhinevate otsuste valideerimine, aistingulise tähenduslikkusega arvestamine, mõtete-tunnete mõju mateeriale ning mateeria mõju mõtetele-tunnetele jne.
Organismi seisukohast on enese-terviku säilitamine ja keskkonnaga koos toimimine tahtmatu tegelikkus. Inimesena on meid kasvatatud pidama end ühiskondlikeks loomadeks, rõhutades esimest ja domineerides teise üle. Ilma hirmu ja riskita inimkogemust piirata loomulikkuse, pehmuse, avatuse ja vastuvõtlikkuse pealesundimisega, kutsun mõtisklema elu ja loomingu üle, mis põhineksid väärtushinnangutel, kuhu on teadlikult kaasatud “keha eelarve” käsitlus (‘body budget’ – dr Lisa Feldman Barrett raamatus “Kuidas luuakse emotsioone. Aju salaelu”) ning tegeliku isikliku kehalisuse tunnistamine. “Keha eelarve” ehk allostaas aitab mõista, kuidas meie aju ja keha vaheline suhe tegelikult toimib emotsioonide konstrueerimise kontekstis. Oma isikliku kehalisuse tunnistamisega muudame läbipaistvamaks ka oma tegelikud ehk kehastatud ja toimimist mõjutavad vaated ning väärtused.
Minu mõtted selles kirjutises tõukuvad vahetust isiklikust kehakogemusest. Täpsemini, mu mõtted lähtuvad mu kehast ja on seega osa minu kehalisusest. Subjektiivse perspektiivi valimise kaudu soovin puudutada seda, mis võib-olla veel ei mahu laiemalt mõistetud kehalisuse juurde.
Mida ma pean silmas tegeliku isikliku kehalisuse tunnistamise all?
Lühidalt, teadlikuks saamist kehana elamise isiklikest eripäradest ja sellega arvestamist. Tunnistamine aitab paremini mõista, kuidas isiklik kehalisus võib mõjuda kaasinimestele ja ümbritsevale ning olla avatum teiste eripärade suhtes.
Toon paar näidet oma isiklikust kehalisusest, mille tunnistamine on mõjutanud minu suhtumist lavastaja-etendaja-vaataja kolmiksuhtesse ning laiendanud kehana elamise ja töötamise piire.
2021. aastal sain kutse osaleda ¯elektron.arti ja SAAL Biennaali koostöös sündinud projektis signal, mis toimis festivali saatva raadiona. Mõte seisnes selles, et korrespondent vaatas ära ühe etenduse ning vahetult pärast seda jagas oma vaatajakogemust sõnalise live ülekandena ¯elektron.art veebilehe vahendusel.
Minu ülesandeks oli kajastada Chloe Cignelli soolot “Luuletused ja muud hädaolukorrad”, mille tutvustusest võis lugeda:
“Suu pärani. Keel sõrmitsemas õhku. Sedasi. Ma ootasin. Keha. Detailides. Viivitus.
“Poems and Other Emergencies” (“Luuletused ja muud hädaolukorrad”) kasutab teatri vahendeid, et ühitada naisekeha ja keel, et luua sensuaalselt asetunud kõne. Luuletusest saab sündmus ja etendaja keha kerkib esile häälte lõikumiskohas, kus kehaline ja tekstiline maastik üheks põimub. Kasutades killustamist ja kahekordistamist, et avada vaheala – ettenägematuse ruum – nii narratiivide kui teemade jaoks.”
Häälestusin enne vaatamist, et uudishimulikult ja hinnanguvabalt järgneda lavastajale-etendajale sinna, kuhu ta meele- ja keharuumis liikus, et olla oma kehas avatud ja sisemiselt aktiivne vaataja. Ühtlasi taipasin koos nende mõtetega, et tavaliselt olen kaasaegse tantsu publiku sekka sisenenud pigem kergelt kaitses või kahtlustava hoiakuga. Ka see puudutab keha kultuuri, milles elame. Nüüd andis ¯elektron.arti koostööpakkumine mulle tõuke vaadata laval toimuvat täiesti siiralt, tajudes toimuvat kogu kehaga. Alateadlikult valisin kriitilise meele vaigistamise ja sellega koos kaitsvate isiklike piiride hoidmise. Läksin pisut hoogu.
Kirjutades neid ridu rohkem kui neli aastat hiljem, kerkib minu kineetilises mälus esile see peibutavalt ülesseatud teekond killustumise labürindis, milles meel ja keha kaotas järk-järgult oma orgaanilise seose. Mu keha mäletab faasist väljas oleku tunnet, kui avasin peale etenduse lõppu saali istuma jäädes mikrofoni, et teha oma otseülekanne signalisse. Oma vaimusilmas suudan taastada oma tollase nägemisvälja ujuvust, kui jõudsin pärast side lõppu SAALi Metsa.
Midagi hakkas tol hetkel koitma, mõtlesin: “Mu meel ja keha on lahus.” Ajas kergelt iiveldama. Kogesin häirivat dissotsiatsiooni. Järgmisena käivitus viha – emotsioon, mis annab märku, kui miski on ületanud meie sisemise piiri ja tekitanud ohutunde. Vandusin vaikides: “Kuradi tantsukunstnik, kas ta ise ka aru saab, millega ta mängib?!” Loomulikult oli mu enda osa selles, et olin lasknud loomulikul isiksuse kaitsel täiesti langeda. Võtsin väliselt rahulikult oma üleriided ja kõndisin bussile. Uuesti maha istunud, hakkasin lõpuks nutma. Pisarad lõdvestasid pinge ja lubasid leppimist, et võib kuluda mingi aeg, enne kui saan tervikutunde endana kehas tagasi.
Mind on alati vaatajana huvitanud proovisaali kaja laval. Etenduskunstiteose loomise õhkkond ja kolleegide omavahelised suhted salvestuvad edendajate jagatud ruumi ning muutuvad etenduse osaks. Silmaga ma seda ei näe, seetõttu sulgen need mõnikord ja tunnetan otse sügavama kehatajuga. Mõnikord on väline ja tunnetuslik vorm kooskõlas, mõnikord tugevas ebakõlas. Vaimselt või emotsionaalselt kõva (vägivaldne) loomeprotsess maandub pehmesse kehasse, nii etendaja kui vaataja omasse, ning sageli me ei teadvusta, mida ja kus me endale “sisse söönud” oleme.
Toon veel ühe, natuke tavalisuse piiridest väljuva näite kogemusest, mis laiendas mu isiklikku kehalisuse mõõdet. Eelmisel aastal käisin autokoolis ja see stimuleeris mu keskendumisvõimet ootamatul viisil. Pärast üht keerulisemat sõidutundi läksin kaubanduskeskuse tualetti. Paari meetri kauguselt hakkasid automaatkraanid järjest tööle. Arvasin, et viga on seadistuses. Aga kui seda juhtus korduvalt erinevates kohtades ja ka erinevate tegevuste tulemusena, valisin endale tunnistada, et see fenomen on osa minu isiklikust kehalisusest. Omaksvõtmise järel hakkasin märkama seisundit, milles see võimekus avaldub. Lisaks sain kogemuse, kus mul oli võimalik lihaseid lõdvestades ja pinguldades sensoriga kraani distantsilt oma tahtmist mööda avada ja sulgeda. Minu senine oletus on, et see nähtus on kuidagi seotud kehalise kohalolu intensiivsusega.
Kui mingi kehaline seisund võib ümbritsevale tavameeltega tajutavalt mõjuda, siis miks kahelda, et meie mõtted-tunded, vaated ja väärtushinnangud ning üksteisega suhestumine, mis kujundavad meie seisundeid, sedasama ei suuda. Mis on meie kehalisuse juures praegu veel tunnistamata? Millise vastastikmõju eest me veel vastutust ei võta?
Laura Kvelstein-Roosimäe
Meie kaasaegse tantsu väli on tugev. Tugev vastastikuses võbelemises, mis nähtavate ja nähtamatute vektoritena meie maastikul edasi-tagasi põrkuvad. Milles me ei ole nii tugevad, on jagatud (enese)refleksioon – oma kahtluste, nõrkuste, haavatavuse, soovide ja unistuste üksteisega jagamine.
Oma viimases lavastuses “Maastik. Keha. Meeleseisund” koos Rūta Pakalnega tegelesime tantsija isikliku kehaarhiiviga. Kehasse salvestunud liikumiste, liigutuste, koreograafiate, seisunditega. Seda teksti kirjutades valgustub minu jaoks ka kõik see, mis on inimesena minu kehasse väljaliste vastastikmõjude tõttu kumuleerunud. Tahaks, et see tunne oleks kergem. Tean, et selline tunne on meist paljudel.
Artiklis “Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal”[1] kirjutavad Kai Valtna, Ruslan Stepanov ja Evelin Lagle, et Eesti tantsukunst on oma väiksuse tõttu paratamatult isikupõhine. “See muudab iga vestluse väga kategooriliseks,” kirjutavad nad. “Eesmärk võiks olla aga jõuda igasugustes arutlustes ja teoretiseerimistes suurema üldistuse tasemele, mis süveneks rohkem fenomenidesse ja nende tagamaadesse.” Nemad keskenduvad tantsu koolkondadele ja suundumustele, mind huvitab lisaks ka välja toimimine laiemalt.
Mind huvitab see, kuidas me teadvustame, millega omavahelist ruumi täidame. Milliste kvaliteetidega on see meie omavaheline lakkamatu ruumikoreograafia ja millised ladestused kuhjuvad meie kehaarhiividesse läbi välja vastastikmõjude. Kuidas me saaksime proovisaali ja klassiruumi välises olemises sama nüansseeritult ja tundlikult kirjaoskajateks, nagu me oleme hetkedel, kui suhtleme eelmainitud keskkondades, vallates üliartikuleeritult tantsu- ja kehaalast sõnavara?
See kohatine raskuse tunne minus tuleneb nii meie üldisest suhtluskultuurist kui ka erinevatest välja seest pinnale kerkivatest sõnumitest. Üks neist, mis on minusse erinevatel põhjustel püsima jäänud, on näiteks see, et me anname aeg-ajalt üksteisele märku, et Eestis jääb vajaka. Jääb vajaka võimekusest, töökusest, pühendumisest, tasemest, kvaliteedist, professionaalsusest. Võib ju küsida, millest viimased sõltuvad, aga kuhu selline küsimine meid välja viib? Selge on see, et iga inimene annab igal hetkel ja igas rollis endast parima.
Sellele mõeldes tõusevad minu mälusopist esile Risto Joosti sõnad, mida ta ütles ühes hiljutises intervjuus[2] (konteksti huvides lisan ka intervjueerija küsimuse):
“Mulle räägiti, et teid eristab paljudest dirigentidest see, et te ei nõua paremaid muusikuid, vaid võtate inimesed, kes teil on, lähtute nende võimetest ja arendate neid.” Risto: “Minu jaoks ei ole paremaid ega halvemaid inimesi ega paremaid ja halvemaid muusikuid. Minu moto on suunata muusikuid. Selge see, et minu seatud proovikivi võib olla orkestrantidele kohati võimete piiril. Minu eesmärk on teha tööd, julgeda tahta ja seada võimetekohaseid eesmärke, mis algul tunduvad võimatuna.” Minu jaoks on märkimisväärne selle sõnumi teadlikkus, rolli- ja väljataju.
Me võime rääkida sellest, mis saab / ei saa alguse haridussüsteemist. Samas on see süsteem meie endi loodud, kujundatud ja jätkuvalt kujundada.
Mind huvitab pigem see, kuidas me suhtume olemasolevasse, milliseid sõnumeid välja saadame, milliseid signaale anname, kuidas väärtustame, kuidas mõistame elu tantsus ja tantsu elus.
Sest tants eksisteerib elu sees. Ja tantsija, kui ta nii valib, on tantsija nii hilisteismelisena, rasedana, ärevana, töötuna, 72-aastasena, auhindamata kui ka peale 6-aastast esinemispausi. Või kas on? Kuidas on teiste rollidega väljal: mis mõjutab nende rollide elukaart ja kuidas on see toetatud?
Mil määral võimaldavad senised arusaamad töökusest, pühendumisest ja muudest sellistest dogmaatilistest väärtushinnangutest – konkreetsetes võimusuhetes – selles osalejate somaatilise autoriteedi rakendamist?
Teen ettepaneku hakata märkama, et teatud sõnumid ei ole kahjutud. Et teatud signaalid, teatud praktikad, teatud võimusuhted on destruktiivsed. Lõhuvad, mitte ei loo. Tõmbavad alla, mitte ei ava ruumi kasvamiseks. On elu vastased. Ja neile ei ole õigustust.
Kahjutud ei ole need sõnumid ja praktikad ka lähtudes vastutusest – rollivastutusest oma praeguses ajahetkes, aga ka laiemal ajaskaalal, pidades silmas, mida me (taas)toodame, milliseid mustreid kinnistame, millist elu loome. Kuidas suhtleme ja suhestume üksteisesse – kas ja kui palju teadvustame, milline mõju on meil teise heaolule? Kas see huvitab meid protsessi käigus ja suhtluses laiemalt? Kui ei huvita, siis miks? Mida see meie kohta räägib? Mida me seda arvesse võttes lavale viime? Publikule pakume? …
Palju elusat värelust on meie ühisväljal (nii tantsuväljal kui laiemal) hiljuti tekitanud Eesti inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko intervjuu vestlussaates “Plekktrumm”, kus ta rääkis muuhulgas inimeseks olemise kunstist, selle õppimise hädavajalikkusest, psühholoogilisest julgeolekust ja õnnelikkusest nii haridussüsteemi kontekstis kui ühiskonnas laiemalt. Nagu paljud teised, soovitan minagi seda järele vaadata või lugeda.[3]
Mõtisklen sellisest professionaalsest ökosüsteemist, mille osalised tajuvad oma rolli ja vastutust ja mõju välja erinevatele osadele ning kogu väljale korraga ja püüavad toimida välja heaolu ning terviklikkuse huvides. Milles osalejad teadvustavad ja väärtustavad olemasolevaid võimalusi, tunnustavad (kas või sisemiselt) üksteist ning märkavad ka edasiminekut. Kus me kõik saame ammutada ühiselt välja tilgutatud tarkusest ja hoolivusest, eriti kui meil on raske. Kus me küsime koos, kuidas saaksime tegeleda meile pärandatud kahjulike praktikatega, et toita nende ühist ümbersündi. Ökosüsteemist, kus rahulolematuse asemel on taipamiseelne seisund, kus kvaliteedimärgiks on elusus ja tundlikkus.
Mitmes viimatises tantsumaastikku puudutavas kirjutises[4] on paralleelselt ja üksteisest sõltumatult kõlanud üleskutse ‘kollektiivseks tundlikkuseks’. Nendes tekstides on pikalt avatud ka viimase vastaspoolt – olemise ja töötamise viise ja praktikaid, millest on soov eemalduda, välja kasvada, edasi liikuda. Olen täielikult ja ettevaatlikult teadlik, et üks asi on üllaid termineid välja hääldada, teine asi neid elada. Viimane kipub meie kõigi jaoks olema millegipärast raske.
Minu põlvkond on mingis mõttes nagu filter. Me saame valida, milliseid mõjusid me mõttelistest kammipiidest läbi laseme ja milliseid mitte. Olles ise alles pidevas mõtestamise ja ümbermõtestamise protsessis. Me ei ole huvitatud leeridest, pole kunagi olnud. Me ei kirjuta alla (tervist) lõhkuvatele praktikatele professionaalsetes ega õpiprotsessides.
Kust tuleb arusaam, et loominguline protsess – olgu see töö- või õpisituatsioonis – tohib olla lõhkuv? Kust tuleb arusaam, et kollegiaalsed suhted tohivad olla lõhkuvad? Eriti kummastav on destruktiivsus kunstiväljal, mille keskmes (uurimisobjektina, väljendusvahendina, väljendajana) on seesama elav keha.
Koos noorema põlvkonna tantsukunstnikega oleme Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liidus välja arendamas ühte meie tantsuelu puudutavat hea tava dokumenti. See dokument otsib mitmesuunalist üksteisega arvestamist. Selge see, et dokumendid ja kirja pandud printsiibid kipuvad valdavalt olema ilusamad kui päris elu. Aga ehk ongi nii, et kui väljalises tunnetuses ei ole teatud praktikad mis tahes põhjusel veel kristalliseerunud, siis ei jää muud üle, kui aeg-ajalt need välja kirjutada. Et tuletada iseendale meelde midagi, mida me kõik tegelikult aimame ja vajame, aga mis iganes suhtumuslikel, harjumuslikel või praktilistel põhjustel oleme ühisest tantsust välja jätnud.
Me kõik oleme huvitatud vastastikku edasiviivast koostööst. Intelligentsest inimeseks olemisest. Intelligentsest kehalisusest. Eetilisest professionaalsusest ja professionaalsest eetikast. Need on (muuhulgas) komponendid, millest võiks välja kasvada mõnus ja viljakas kogukond ja töökeskkond. Mida läheks vaja, et selleni jõuda? Kust ammutada neid teadmisi ja oskusi? Mida see meilt eeldaks? Kas selle hind näib liiga kõrge?
————————–
Siit edasi küsime ühiselt: kuidas jääda samasse ruumi, tehes samal ajal seda ränka tööd – kohelda üksteist lahkuse, hoolivuse, tähelepanu, aususe, läbipaistvuse, kriitilisuse, küsimuste, pühendumuse, uudishimu ja kohusetundega, mida see nõuab?
Kas me usaldame üksteist tõsiselt võtta, kui keegi käe ulatab?
[1] Valtna, K., Stepanov, R. ja Lagle, E. (2017). Tantsukunsti kasutamata ja alahinnatud potentsiaal. Teater. Muusika. Kino, september. https://www.temuki.ee/2017/09/tantsukunsti-kasutamata-ja-alahinnatud-potentsiaal/ [2] Karnau, A. (2025). Vanemuise muusikajuht Risto Joost: vene muusikat me praegu põhimõtteliselt ei esita. Postimees, 20. september. https://kultuur.postimees.ee/8327344/nadala-persoon-vanemuise-muusikajuht-risto-joost-vene-muusikat-me-praegu-pohimotteliselt-ei-esita [3] Toimetajad Tammel, K. ja Rebane, K. (2026). Eneli Kindsiko: me ei oska enam inimesed olla. kultuur.err.ee, 03. veebruar. Allikas: "Plekktrumm", saatejuht Joonas Hellerma. https://kultuur.err.ee/1609930073/eneli-kindsiko-me-ei-oska-enam-inimesed-olla [4] Šnaider, A. (2025). Kehapõhine vastupanu ja mitteteadmise koreograafia institutsioonide sees. Teater. Muusika. Kino, juuli-august. https://www.temuki.ee/2025/08/kehapohine-vastupanu-ja-mitteteadmise-koreograafia-institutsioonide-sees/ Grigorjeva, S. (2025). Külalislahke loome poole: tants kui solidaarse (koos)olemise eetiline praktika. Sõltumatu Tantsu Raamat. 20 aastat sõltumatut tantsu.
