Ruslan Stepanovi lavastus “floor on fire/küsi minu kehalt” esietendus 4. aprillil 2024 elektron.art kunstisaalis. Lavastus on valminud koosloomena, kaasautorid ja etendajad on Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Igor Lider, Johhan Rosenberg ja Karl Saks. Autor/etendaja Ruslan Stepanov on lõpetanud 2002. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ning tegutseb Eestis vabakutselise koreograafi, etendaja ning õppejõuna. Lavastuse dramaturg ja fotograaf on Alissa Šnaider, helikujundaja Artjom Astrov.
Mulle tundub, et võti selle lavastuse analüüsimiseks peitub pealkirjas. Eestikeelne variant “Küsi minu kehalt” ja ingliskeelne variant “Floor on fire” – mõlemad annavad sisendi lavastuse vaatamiseks, samuti analüüsimiseks ja sellest rääkimiseks. Minu artikli põhiliseks fookuseks on koreograafia käsitlus ja lavastuse ülesehitus ning struktuur. Kirjutan lavastusest 20. aprillil Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis Viljandi Tantsunädala raames nähtud etenduse põhjal.
Viljandi kultuuriakadeemia musta saali sisenedes avaneb tavapärasest täiesti erinev vaatepilt. Mõne lihtsa vahendiga on ruum hoopis ümber kujundatud. Saali keskel asub ristkülikukujuline helepruuni värvi lava, mis on põrandast veidi kõrgem. Selle ümber on paigutatud toolid publikule, millest 7 on broneeritud etendajatele. Laes tiirlevad ventilaatorid ning kummalegi poole publiku selja taha on pandud vaas roheliste puuokstega. Etendus algab, kui kõik seitse etendajat sisenevad ruumi ja istuvad publiku sekka toolidele. Etendajate kohalolu täidab kogu ruumi ning hetkeline paus tekitab publikus ootusärevust. Sealt edasi toimub kõik juba väga orgaaniliselt. Etendajad käivad kordamööda, kas ükshaaval või paari-kolmekaupa laval, esitavad oma kehaga justkui fraasi või lause ja istuvad publiku hulka tagasi. Selline muster kordub kuni etenduse lõpuni.
Lavastuse üldine atmosfäär oli väga sõbralik ja siiras. Publikuga suhtlus ei olnud eesmärgiga provotseerida või ebamugavust tekitada, vaid pigem tuua etendajad publikule lähemale ning luua nende ja vaatajate vahel ühendust.
Lavastuses suhtutakse kehasse ja liikumisse justkui eraldiseisvasse teadvusesse, millel on midagi öelda. Või eraldiseisvasse keelde, mis tekib tänu etendajate individuaalsele kohalolule. Lugu/narratiiv on tõlgitud teise keelde, ometi ei ole see pelgalt kehaline illustreerimine, vaid usaldatakse mingitlaadi tõlkimatust. Ei ole vaja, et iga liigutus või žest omaks tähendust iseeneses, tähendus tekib performatiivse protsessi käigus.
Huvitav on see, kuidas keha ise olukordi lahendab, ilma mõistuse sekkumiseta ja kuidas publik aktiveerub, kui neile ei anta kõiki tõlkimiseks vajalikke vahendeid kohe kätte. Ka etendaja ise ei pruugi täpselt osata seletada, miks ta laval just neid liigutusi teeb, aga tema keha teab. Kehalise teadvuse usaldamine annab võimaluse vaadata koreograafiat hoopis teise nurga alt ja tõestab, et keha ei ole teisejärguline väljendusviis (pärast kõne).
Koreograafia/liikumise kvaliteetsus ei seisne narratiivis, mis on kõigile arusaadav ja selgelt loetav ega ka pelgalt tehnilises teostuses. Ma arvan, et selle lavastuse puhul seisneb kvaliteet etendajate kehalises individuaalsuses – “mina ei tea, aga küsi minu kehalt”.
Lavategevus on fragmenteeritud. Öeldakse täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ei ole mingit ettevalmistust, sissejuhatust või publikule mõista andmist, et nüüd hakkab. Ei mingit eelhäälestust või vihjamist. Ei ole ka kokkuvõtet. Kõik lõpeb sama konkreetselt, kui algas. Etendaja tõuseb, esitab kehaliselt justkui lause, aga punkti asemel paneb koma, jättes lõpu lahtiseks. Selline fragmenteeritus annab lavastusele rütmi ja tempo. Samuti on huvitav teada, et kuigi koreograafiline materjal oli väga kindlalt fikseeritud, siis esituste järjekord jäi lahtiseks. See nõuab etendajatelt tugevat kohalolu ja üksteise kuulamist, mis omakorda tekitab pinget – floor is on fire. Põrand põleb, sinna ei saa kauaks mõtlema jääda, tuleb kiiresti reageerida ja kogu aeg valmis olla. Just nagu mäng, mille reegleid publik ei tea, aga proovib aimata.
Arvan, et see lavastus muudab suuresti publiku arusaama koreograafia kasutamisest laval ja selle mõistmisest. Kehalist teksti ei saa võtta samamoodi, kuidas võetakse sõnalist teksti. Kehas jääb alati mingi tõlkimatus. See lavastus illustreerib ideaalselt kehalise alusteksti kasutamist ja näitab ka koreograafidele kunstimaastikul, kuidas on võimalik koreograafiat kasutada ja sellega ümber käia.
