LÄBI( )KUKKUMINE

Käesolev artikkel otsib enda vormi, pendeldades akadeemilisuse ning loomingulisuse vahealadel
Käesolev artikkel omab ajamasinat ning rändab mineviku ja oleviku vahel
Käesolev artikkel püüab olla piisavalt kaasahaarava sissejuhatusega, et lugeja ei lõpetaks enne lõppu
Käesolev artikkel ei vasta ootustele
Käesolev artikkel
Käesolev artikkel on kirjutatud, olles teadmatuses
Käesolev artikkel oli enne artikliks saamist essee
Essee sai hinnatud tähega D (rahuldav)

—–

Eesti keeles tähendab läbikukkumine ebaõnnestumist, nurjumist, kõlbmatuks tunnistamist, eesmärgi mitte saavutamist, sest ei saadud nii-öelda hakkama, ei vastatud ootustele, mis iganes põhjustel. Inglise keeles kannab sama tähendust sõna failing. Kui aga eesti keeles kirjutada läbikukkumine lahku – läbi kukkumine, on sellel või nendel sõnadel kaks tähendust. Esiteks võib see samuti tähendada ebaõnnestumist, kuid teiseks tähendavad need sõnad, et sa kukud läbi millestki, mitte milleski. Läbi on through ja kukkumine on falling. Inglise keeles oleks see falling through something. Siit tuleb minu jaoks huvi pakkuv idee- ja sõnamäng milleski läbikukkumise ja millestki läbi kukkumise vahel. Falling and failing. Failing and falling.

Kukkumine on samuti negatiivse tähendusega sõna. Kukkumine võib olla valus, nagu ka läbikukkumine, ning kui keegi kukub, siis tihti tekib soov automaatselt pilk kõrvale pöörata, me justkui ei tahaks tunnistada selle situatsiooni juhtumist. Või reageerime kukkumisele naerdes. Siin mängivad osa meie peegelneuronid, mis tekitavad tunde, nagu oleksime ise kukkunud ning ebamugavuse vältimiseks naerma hakanud. Kui keegi kukub milleski läbi, siis sellest parema meelega üldse ei räägita. Kukkumine on nagu mingi paratamatu gravitatsioon, mis libastudes meid kas reaalselt vastu maad tõmbab või metafoorselt näiteks karjääriredelil alla kukkuma paneb. Miks me aga nii füüsiliselt kukkudes kui läbikukkudes ebamugavust tunneme?

Lisa La Feuvre on mõtestanud püüdu ebaõnnestuda kui vastuminekut ühiskonnale, mis püüdleb aina suurema edu poole. Sõltumatu Tantsu Laval juunis 2021 esietendunud lavastuses „Läbi Kukkumine“/„False Falling“, millele ma käesolevas artiklis ka viitan, uurisin ebaõnnestumist aja ja võimu kontekstis, uurin tänu aja võtmisele tekkivat võimu. Võttes arvesse Feuvre öeldu, astun ka mina vastu ühiskondlikule survele ning annan võimaluse läbikukkumiseks, et anda ajale ning edule teistsugune tähendus ning lähenemine.

See lehekülg on teadlikult tühjaks jäetud.

Tegutsedes etenduskunstnikuna on argises tähenduses läbikukkumine minu jaoks igapäevane ja võib öelda, et isegi peamine töövahend. Ma näen aega kui võimu ja selle võtmist privileegina, kuid tänapäeva kiire elutempoga maailmas nõuab see ka distsipliini ja vaimset tugevust. Kell käib kõigil sama kiiresti, kuidas aga leppida sellega, et sama aja jooksul saab mõni vähem tehtud kui teine – mõõtes tehtud töö kogust meie edule orienteeritud ühiskonna võtmes. Või mille järgi üldse hinnata tehtud „töö“ kogust? Tihtipeale tundub, et olulisemaks on saanud kvantiteet kui kvaliteet. Ka teatris – kui esietenduse päev jõuab kätte, peab etendus minema lavale, olgu see siis publikuga jagamiseks valmis või mitte.

„Äärmuseni arendatud individualismist, mille järgi ainus inimese eksisteerimise õigustus on edu, viib vaid üks saatuslik samm vargamoraali valdkonda.“

Üleval olev tsitaat on pärit Haljand Udami raamatus „Loetud ja kirjutatud: Esseed raamatutest ja elust“ olevast esseest „Ellujäämise valdkond“. Kui lähtuda sellest tsitaadist, siis võib öelda, et tehtud töö väärtust saab hinnata meie suures osas individualismile suunitletud maailmas näiteks „edu“ skaalal. Niinimetatud „edu“ või efektiivsuse hindamiseks peavad olema aga eelnevalt kokku lepitud konkreetsed standardid ning printsiibid. Tootmise valdkonnas on võimalik teostada kvaliteedikontrolli, mille edu mõõdetakse näiteks kliendi rahulolu järgi.

Mind paneb mõtlema „edu“ hindamine etenduskunstide valdkonnas, kus puuduvad üheselt mõistetavad standardid ja printsiibid. Sarnaselt tootmisvaldkonnaga saame hinnata teatrietenduse edu publiku rahulolu ja inimeste arvu järgi saalis. Samuti annavad lavastusele oma hinnangu kriitikud. Mõned päevad peale esietendust ilmub mitmeid arvustusi, mis annavad professionaalse vaate laval nähtule ning tajutule. Kriitikute seas võib leida näiteid isegi punktisüsteemis hindamisest. Näitena võib välja tuua enamasti anonüümsust säilitava, ennast ise teatrisõbraks nimetava Danzumehe, kes juba aastast 2016 kirjutab järjepidevalt blogi, kust võib leida paljude Eestis väljatulnud lavastuste arvustused ning Exceli tabeli stiilis, punktisüsteemis hinnatud edetabelid. Danzumees ise on öelnud lavastuste hindamise kohta järgnevalt: „Enda blogikirjutamisegi juures üks mäng, mida minule mängida meeldib, on edetabelid. Paljud ütlevad, et kunsti ei saa Exceli tabelisse lükata – ei saagi, aga see on huvitav mäng. Ma olen ka aastakümneid üles märkinud kõik filmid, mida vaatan. Sellised tabelid aitavad mul talletada.“

Lavastuse edukuse hindamine Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivse aktsiooni „Santa Muerte and the Sun“ näitel

Järgnevalt käsitlen 2014. aastal esietendunud Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivset aktsiooni „Santa Muerte and the Sun“, mis on antud teemat käsitledes läbi aegade üks väga ilmekas näide. Mainitud lavastus oli esmakordne ja ainuke Kanuti Gildi SAALi ja Sõltumatu Tantsu Lava kaasproduktsioon. Juba selle koostöö pärast tõotas lavastus saada palju tähelepanu. Kõigile üllatuseks oli etenduse külastatavus aga hoopis madal.

Allolevalt toon välja lavastuse statistilised andmed, mis on kogutud Kanuti Gildi SAALi ning antud lavastuse projektijuhi Eneli Järsi ja Kanuti Gildi SAALi projektijuhi Annika Üpruse erakogudest ning Eesti Teatri Agentuuri statistikast.

Viie etenduse peale oli publikus kokku 229 inimest.
Pileteid müüdi kokku 142 ehk 87 inimest olid kutsetega.
Isekohti oli tol hetkel Kanuti Gildi Saalis 132, kuid antud perioodil oli tehnilistel põhjustel kinni üks rida (umbes 18 kohta) ehk saali mahtus umbes 114 inimest.

25. jaanuar:
piletiga: 32
tasuta: 44
kokku vaatajaid: 76

27. jaanuar:
piletiga: 19
tasuta: 26
kokku vaatajaid: 45

28. jaanuar:
piletiga: 31
tasuta: 17
kokku vaatajaid: 48

31.03.2014, 01.04.2014 ja 02.04.2014 etenduste kutsete arvu täpne statistika puudub, kuid on teada, et kolme etenduse peale müüdi 60 piletit. Keskmine vaatajate arv ühe etenduse kohta oli seega 20 inimest.

Kui ennist tõin välja, et teatrietenduse edu võib hinnata näiteks publiku arvu järgi, siis „Santa Muerte and the Sun“ puhul tekib siinkohal lahknevus publiku arvu ning kriitikute arvustuste vahel. Pean oluliseks välja tuua, et Eesti Teatriuurjate ja -kriitikute Ühenduse (ETUKÜ) kodulehel Madli Pesti kirjutatud ülevaatest 2015. aasta teatrimaastikul selgub, et antud lavastus sai auhinnatud ka 29. aprillil 2015 Kanuti Gildi SAALis toimunud Tantsupäeva Hommikusöögil, kus anti välja iga-aastaseid sõltumatu etenduskunsti auhindu. Hendrik Kaljujärv pälvis Aasta Läbilööja auhinna loomingulise panuse eest lavastusse “Santa Muerte and the Sun” ning soololavastuse “Rising Matter“ eest. Eesti sõltumatu etenduskunsti auhinnad annab ETUKÜ välja koostöös Kanuti Gildi SAALiga. Žüriisse kuulusid 2014. aastal Madli Pesti (ETUKÜ), Riina Oruaas (ETUKÜ), Priit Raud (Kanuti Gildi SAAL) ja Triinu Aron (Sõltumatu Tantsu Ühendus).

Lugedes Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivse aktsiooni „Santa Muerte and the Sun“ arvustusi, õigustab auhind enda täielikult. Enim paistab silma tempot ja vaikust käsitlev Leenu Nigu arvustus „Igatsus tumeda vaikuse järele“, kus ta kirjutab järgnevalt: „Autorid loovad oma performatiivse aktsiooniga keskkonna, milles aeg liigub teistmoodi, võibolla isegi kaob ära. See on aja peatamise kunst, kus aeglus on asjade toimumise loomuomane tempo ja tegevuste hõredus muutub intensiivseks mittetegemiseks. Lavastuse aeg on laiali venitatud ja liikumatusest saab tegu.“

Nigu toob lavastuse tempole vihjates enda arvustuses veel välja Susan Sontagi 1966. aastal raamatus „Vaikuse esteetika“ ilmunud essee „Tõlgendamise vastu“, kus Sontag leiab, et kuna meie kultuur kasvab ületootmise suunas ning materiaalsus on siin hõivanud olulise koha, siis on just kunst see, mis võiks meil aidata tulla tagasi endasse ning tervendada meie meeli läbi nende teravdamise. Ta nimetab antud ületootmise nähtust „liialdusprintsiibiks“. 1987. aastal kirjutas Jean Baudrillard enda essees „Kunsti haihtumispunkti poole“: „Kui peaksin iseloomustama praegust asjade seisu, siis kasutaksin väljendit „pärast orgiat.“ ning jätkab „Me oleme uurinud läbi kõikide objektide, märkide, sõnumite, ideoloogiate, naudingute tootmise ja võimaliku ületootmise rajad. Kui soovite minu arvamust, siis tänaseks on kõik lastud vabaks, liisk on langenud ja me kõik seisame vastamisi võtmeküsimusega: MIDA TEHA PÄRAST ORGIAT?” Mõlemad autorid toovad välja, et elame ületootmise ajastul. Baudrillard küll ei väida, et kunst oleks lohutus ja lahendus, vastupidiselt arvab ta, et kunst on kadunud, kuid seda just kunsti ületootmise tõttu, märkide ja kujutiste massilise loomise tulemusena ning nende taha peitu pugemise tõttu. Näitena toob Baudrillard välja usklikud, kes püüdsid kujutada Jumalat tema suurimaks auks, kuid just selle kujutiste simuleerimisega jõudsid tema olemasolu probleemini. Kujutise taha saab ennast peita ning selle kaudu hoiduda olemasolu tegelikkuses kahtlemisest. Simulatsioon kaotas Jumala olemasolu või mitteolemasolu küsimuse.

Kas Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivset aktsiooni „Santa Muerte and the Sun“ võib lugeda edukaks lavastuseks või oli see publiku vähesuse tõttu siiski läbikukkunud? Ehk oli just aeglane tempo ning kujutiste vähesus see, mis hirmutas publikut eemale? Kas võib olla, et lavastus oli hoopis ajast ees ning publik ei osanud seda veel vastu võtta?

Ava see link ning jätka lugemist.

“Läbi Kukkumine” / “False Falling”

Rohkem infot lavastuse kohta: https://stl.ee/lavastus/labikukkumine/

Pöördudes tagasi Baudrillardi ja Sontagi arusaamade juurde ning mõeldes tänapäeva ühiskonnale, tuleb tõdeda, et oleme liikumas sarnastel jälgedel Baudrillardi ning Sontagi kirjutatuga. Ületootmine kasvab iga päevaga ning lõppu ei paista kuskilt. Ehk on teatrisaal see, kus saame pimedusse põgeneda, korraks aja maha võtta ning lasta etenduse energial ennast kanda? Kui tänapäeval toimub suur osa elust arvutiekraanil, siis ehk võiks olla just teatrisaal see, mis pakub puhkust värviliste valguste mürast küllastunud argipäevast?

Ometi otsitakse teatrist enamasti siiski meelelahutust ning aeglasemaid, abstraktsemaid lavastusi kas ei mõisteta või ei lubata endal olla mõistmatuses, triivituna mõnest muust meeleseisundist. Kui oleme harjunud terve päev jooksma ringi, peaaegu märkamata, mis meie ümber toimub, täites ainuüksi ettekirjutatud kohustusi, siis võiks ju arvata, et aeglase tempoga ning pigem sensoorset kogemust soodustav kui analüütiline ja tähendustega lavastus võiks mõjuda rahustavalt ning uimastavalt, kuid tihtipeale tekitab see vastupidi frustratsiooni, arusaamatust ja igavust.

Meil on tänapäeva ühiskonnas tohutu vajadus olla edukad. Enamik ühiskonnast on konstrueeritud pinnasele, mis töötab viisil: kiiresti ja palju. Antud artikli alguses juhin tähelepanu ühele sõnamängule. Sellel korral inglise keeles. Kui palju on sõnasid, mis algavad sõnaga over? Nagu näiteks: overdoing, overthinking, overexpansion, overexpectation. Ühtepidi saab sõna over mõista, kui millestki või milleski üle minemist või tegemist, üle mingi piiri, liiga palju, üle millegi. Teisalt on over kui suurust ja kestust väljendav sõna. Midagi on liiga palju. Kuid miks siis kasutada sõna over, kui tegelikult väljendab antud sõna midagi, mis ei ole kunagi over? Näiteks overthinking. Fraas over and over again viitab lõpmatusele või lõpu puudumisele, kuid sõna over ise vihjab otseselt lõpule ja vastupidiselt sõna again uuesti tegemisele. Mind aktiveeris mõte, et kas teistmoodi kui tehes liiga palju ja üle, on üldse meie ühiskonnas võimalik hakkama saada?

Lavastuses „Läbi Kukkumine“ / „False Falling“ sukeldusin protsessi, lõin ootusi ja lootusi ning seejärel lõhkusin kõik tagasi algusesse. Ma ei olnud mitte kunagi rahul ja olin konstantses otsingus. Tegelesin teekonnaga, mitte lõpptulemusega. Läbi selle saan olla hetkes ja kohal, ükskõik, kus, millal või mis vahenditega see hetk parasjagu ka ei ole või tule.

Enda lavastuse „Läbi Kukkumine“ ühe reeglina otsustasin anda protsessile aega. Lavastuse esmane idee hakkas arenema 2019. aasta detsembris ning esietenduseni jõudsin 2021. aasta aprillis. Lasin ideedel ja nende lahendustel tulla ja siis jälle minna. Töötasin, kuni asi oli nii-öelda valmis ja lammutasin ta siis jälle nullpunkti. Töötasin üle, genereerisin üle, tähtsustasin üle. Kuna lavastus hõlmas endas ka materjalide kasutust, enamasti kipsi, kuid mul puudus vastav käsitööoskus, võtsin eesmärgiks luua teatud objekte katse-eksituse meetodil, minnes ringiga, mitte otse, tegutseda kilplase kombel. Seda selleks, et anda võimalus protsessis tekkivatele võimalustele, mitte ajades taga ühte kindlat eesmärki.

Ühe printsiibina nii antud artikli/essee kirjutamisel kui lavastuse loomisel proovisin jälgida Jaapani kirjaniku Haruki Murakami tõekspidamist lõpetada enne lõppu ehk lõpetada siis, kui tunned, et natukene saaks veel. Tihtipeale ei suutnud ma sellest kinni pidada ning tulemuse või punkti panemise soov võttis märkamatult võimust. Tunne, et miski on nii lähedal, ei lase peatuda enne, kui see on reaalselt tajutav või katsutav. Lahtiste otsade jätmine tekitab aga illusiooni, et midagi ei saanudki tehtud.

Lähtudes kõigest eelnevalt kirjutatust lõi lavastus „Läbi Kukkumine / „False Falling“ pinnase, kus läbikukkumisel ning läbi kukkumisel oli primaarne koht. Lavastuse kestus, mis oli kaks ja pool tundi, lubas nii etendajatel kui publikul läbida rütmilise spiraalina erinevaid staadiumeid ning pakkus võimalust siseneda endasse tõmbavasse lainesse, mis lasi olla kantud vahetult ja meeleliselt. Meditsiinidoktor Nikolai Pärna toob enda raamatus „Rütm, elu ja looming“ välja lainelise protsessi neli põhimõtet. Ta kirjutab, et laineline protsess on alati mitme momendi koosmõju tulemus ning sellele ei ole iseloomulik mitte tõus ega langus, vaid faaside vaheldumine. Kord alanud laineline protsess ei katke iseenesest ning ta on alati progresseeruv.

Murakami mõistab rutiini ning kordusi järgnevalt: „Kordamine ise muutub oluliseks; see on hüpnotismi vorm. Ma hüpnotiseerin ennast, et jõuda sügavamale meeleseisundile. Kuid sellise kordamise hoidmiseks nii kaua – kuus kuud kuni aasta – on vaja palju vaimset ja füüsilist jõudu. Selles mõttes on pika romaani kirjutamine nagu ellujäämiskoolitus. Füüsiline jõud on sama vajalik kui kunstiline tundlikkus.“

Toetudes Pärna arusaamale laine olemusest ning Murakami rutiinsetele kordustele, mis tekitavad omamoodi transiseisundi, oli lavastuse üheks eesmärgiks mainitud lainet tekitada läbi rütmiliste korduste, mis tekitavad omakorda geomeetrilise spiraali. Kordus on enda loomuses küll millegi samamoodi kordamine, kuid tänu aja pidevale muutusele, mis omakorda tekitab muutust nii välises kui sisemises ruumis, ei ole 100-protsendiline samamoodi kordamine inimlikult võimalik. Loonud teatud liikumiste ja tegevustega kestva laine, katkestasin seda äkiliste pooleli jätmiste ning seisakutega. Tekitades olukorra, kus ükski alustatud tegevus ei saa jõuda lõpuni ning suuremas pildis midagi nagu ei toimukski, kuna tulemust ei ole. Eesmärgita tegutsemine.

Pöördudes tagasi lavastuse hindamise juurde – Eesti etenduskunstnik Maria Netti Nüganen on öelnud, et teatris ei ole publikul nii-öelda vahet, kas etendus õnnestub või mitte, kas publikule meeldib või mitte, plaksutatakse pea et alati. Ehk plaksutatakse siis tehtud töö eest, sest läbikukkunud lavastus ei tähenda, et tööd ei ole tehtud, see mis jõuab publikuni ehk tulemus ei ole lihtsalt piisav peegeldamaks protsessi. Pärast etendust ilmunud arvustustest saame tutvuda kriitikute hinnanguga ning teha järeldused, kas lavastus kukkus läbi või õnnestus. Arvustus enda subjektiivsuses annab tihtipeale hinnangu lavastuse edukusest ühe inimese vaatenurgast. Arvustus võiks olla piisavalt neutraalne ja objektiivne, et lugeja ei saaks teha järeldusi kirjutaja väljatoodud positiivsetest või negatiivsetest aspektidest, vaid saaks moodustada arvamuse vaid enda kogemuse põhjal, kirjutatut lugedes. Arvustus võiks jätta piisavalt ruumi vabale hinnangule ja fantaasiale täita lüngad.

Olen arvamusel, et läbi saab kukkuda tegelikult vaid enda jaoks. Muidugi on võimalik läbi kukkuda ka mingis kindlas süsteemis või kontekstis, kuid ainult sina ise saad luua konstruktsiooni, milles eksisteerida ning selle tajumist ja mõtestamist kontrollida. Ma küll kukun läbi ootustes, süsteemis ja kohustustes, kuid õnnestun enda kuulamises ja otsustes.

Järgnevad lõigud moodustavad artikli kokkuvõte. Need lõigud võib lugemata jätta ning teha enda järeldused või neid üldse mitte teha
Subjektiivselt suunan ma lugejat Kristjan Peiki nägemuseni.

Uuritu põhjal võib öelda, et ühiskonna kiire elutempo ning lõpptulemuse suunas tegutsemine soodustavad ka etenduskunstides ületootmist ning loovad selle kaudud pinnase läbikukkumiseks. Infokulg tänapäeva maailmas on tohutu kiiruse ja mahuga ning me oleme selle keskel, olles müraga niivõrd ära harjunud, et vaikus, tegevusetult olemine, puhkamine, laisklemine muudab meid ärevaks. Me ei julge enam vaikusele keskenduda, kuna vaikus on meie jaoks tundmatu ning vaikusel ei ole käega katsutavat tulemust. Mida kiiremaks läheb tempo, seda suuremaks kasvavad ka vajadused ning ühel hetkel ei ole me enam võimelised ajaga kaasas käima, tunneme ennast maha jäänult ning etteantud struktuuris läbikukkunult. Tekib tunne, et kui võtan pausi ja ei ole pildis, siis mind ega minu loomingut ei eksisteeri.

Tihtipeale oleme sunnitud tegutsema mitme asjaga korraga. Selline tegutsemine aga paneb meie aju mitme tegevuse vahel võistlema ning kahandab mõlema tegevuse kvaliteeti. Kui suudaksime enda mõtetesse tuua vaikuse pausi, siis ehk läbi selle pääseksime ümbritsevast maailmast, mis meiega igal sekundil kaasas käib. Kuigi maailm töötab edasi omasoodu ning omas tempos, on võimalik läbi uute harjumuste ning mustrite peatada sisemise mentaalsuse vaigistamatu müra.

Läbikukkumise hindamine sõltub vaatenurgast. Sõltub sellest, millised on meie lootused ja ootused teatud asjadele. Läbikukkumist ei saa mõista üheselt. Karl Saksa ja Hendrik Kaljujärve performatiivse aktsiooni „Santa Muerte and the Sun“ näite põhjal tuli välja, et lavastuse edukuse üle ei otsusta alati publiku arv ega ka kriitikute arvustused. Edukus etenduskunstides ei ole mõõdetav ka kvantiteedi pinnalt. Kui tahaksime hinnata näiteks lavastust ainult enda puhtast tundest, siis peaksime suutma kustutada meile elu jooksul sisendatud arusaamad parasjagu kehtivatest kriteeriumitest.

Minu jaoks ei ole minu enda mõtete vahelised seosed tähtsamad ega sisutihedamad kui näiteks publiku omad. Enda lavastusega „Läbi Kukkumine“ / „False Falling“ soovisin jätta ruumi enda mõtete ja ideede vahelistele pausidele ning publikule vabaduse minu mõtete mõistmiseks ning ühendamiseks. Lähtuvalt minu soovist jätta publikule või lugejale vabadus täita minu mõtete vahelised pausid enda järelduste või kujutlusvõimega ning lasta ennast kanda minu alustatud mõttest, seda mõtet ehk isegi mitte kunagi lõpetades, on antud artikli struktuur enda lõputuses keeruline. Antud artikli struktuur annab võimaluse pauside võtmiseks, neid väljakirjutatult pakkudes. Minu soov lugejale oleks mitte panna minu mõtteid vormi või võtta antud kokkuvõtet kui üht ja ainuõiget viisi lõpetuseks. Sooviksin ühiselt mõistetavuse tühistada ning jätta võimaluse lahtistele otsadele.

Kuna leian, et antud artikli kokkuvõtet on raske kokku võtta nii, et see ei oleks lõplik ning oleks pigem algus kui lõpp, siis lasen enda mõtetel edasi kanduda sisemisest ning välimisest vaikusest kirjutanud Arvo Pärdil: „On the one hand, silence is like fertile soil, which, as it were, awaites our creative act, our seed. On the other hand, silence must be approached with a feeling of awe. When we speak about silence, we must keep in mind that it has two different wings, so to speak. Silence can be both that which is outside of us and that which is inside a person. The silence of our soul, which isn’t even affected by external distractions, is actually more crucial but more difficult to achieve.“

Kasutatud kirjandus:

Agentuur, E. T. 2014. Eesti Teatri Agentuur: Statistika; https://statistika.teater.ee/stat/repertoire/show/1365/18 [Vaadatud 2021].

Baudrillard, J. 2020. Kunsti Vandenõu. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus.

Bouteneff, P. 2015. Arvo Pärt: Out of Silence. New York: St Vladimirs Seminary Press.

Danzumees 2021. Mitte ainult kunstist: Danzumees; http://danzumees.blogspot.com (jaanuar 2021).

Kaljujärv, H. & Saks, K. 2014. KARL SAKS & HENDRIK KALJUJÄRV "Santa Muerte and the Sun"; http://2016.saal.ee/event/674/ [Vaadatud 2021].

Le Feuvre, L. 2010. Failure. London: MIT Press.

Murakami, H., n.d. Haruki Murakami’s Timeless Writing Advice;  https://bookoblivion.com/2018/02/09/haruki-murakami-writing-advice/ [Vaadatud 2021].

Nigu, L. 2014. Igatsus tumeda vaikuse järele; http://www.temuki.ee/archives/506 [Vaadatud 2021].

Nüganen, M. N. 2020. Interview with Netti Nüganen: Estonian artists are not cynical. – Estonian Up&Coming, Autumn, p. 16.

Pesti, M. 2016. Ülevaade 2015. aastast; https://teatriuurijad.ee/?p=469 [Vaadatud 2021].

Pärna, N. 1978. Rütm, elu ja looming. Tallinn: Kirjastus Perioodika.

Udam, H. 1998. Loetud ja kirjutatud: Esseed raamatutest ja elust. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.