Kirev teekond lastejooga õpetamiseni
Tants on see, mis on saatnud mind alates viiendast eluaastast, kui ema viis mind peotantsuringi. See oligi vist ainus tol ajal levinud ja populaarne tantsustiil.
Põhikooli lõpus oli mul kindel soov saada tantsuõpetajaks ja õpingud viisid mind Valgevenesse ̶ just seal oli kool, mis tundus tol hetkel kõige õigem ja põnevam, sest õpetuse põhirõhk oli klassikalisel tantsul, karakter- ja rahvatantsul.
Praktika läbisin Pärnu Kunstide Majas, kuhu hiljem tööle asusin. Edasiõppimise mõtteid mõlgutades jõudsin Viljandisse Eve Noormetsa laste tantsuõpetajate kursusele. Seeläbi muutus kogu minu „tantsumaailm“ – minust sai laste loov- ja vabatantsuõpetaja.
Ma pean oluliseks laste sisemise sära ja loovuse väljatoomist ning lapse tahte loomulikku arendamist. Kui alguspunktiks on rõõm, siis tuleb ka motivatsioon ja visadus, mis viib arengus edasi. Tants ei ole pelgalt ritta seatud sammud, vaid midagi palju suuremat ja olulisemat. Mulle meeldib luua tantse koos lastega, sest nad annavad väga palju ideid ja impulsse. Kui tantsul on sisu ja lugu, siis jääb see lapsele ka paremini meelde ning ta tantsib rõõmuga. Oluline on eakohasus. Väike laps peaks tantsima just seda tantsu, mis on talle sobilik, mitte jäljendama populaarseid ja seksikaid videoid. Noortetantsud aga võiksid väljendada just nende maailma.
Kunstide Majast sai pikkadeks aastateks minu tantsukodu, kus sain luua, tantsida, rõõmustada, katsetada, komistada ja edasi liikuda.
Kõik need aastad olid mulle toeks mu imelised pojad Jan ja Jakob, kes nägid oma ema vaid hommikuti ja hilisõhtuti. Vanem vend tõi noorema õhtul lasteaiast ära ja koos tuldi emme trenni. Kunagi oli võimalik, et üks laps võis teisele lapsele lasteaeda järele minna ja mina usaldasin neid. Poisid kasvasid väga iseseisvateks ja tublideks, neid ei pea sundima ei õppima ega huvialaga tegelema. Jani ei saa õppimise tagant kätte, Jakobit on aga isegi koolivaheajal keeruline trennist reisile meelitada.
Õigel hetkel ja õiges kohas – lastejooga
Kuna juba jõudsin lasteni, siis jätkasin. 13 aastat sai Kunstide Majas täis ja minu elus algas uus ning imeline aeg: ilmavalgust hakkas ootama minu tütar Aura Ingel. Tee viis mind beebiootajate joogasse ja tänu tütrele avastasin enda jaoks imelise joogamaailma. Edasi sattusid minu eluteele sellised inimesed ja kohad, kes ja mis suunasid mind kundalini lastejooga õpetajate koolitusele ning minust sai lastejoogaõpetaja.
Ma usun, et midagi juhuslikku siin elus ei ole. See kõik tuli mulle nii õigel ajal – ajal, kus lapsed ei ole enam endised. Me elame teadaolevalt ajaloo kõige kiiremal ja stressirohkemal perioodil ja see ei kehti ainult täiskasvanute, vaid ka laste kohta. Kõigil on kiire, kõike on võimalik osta. Vanemad, selle asemel et rääkida ja mängida oma lastega, õpetada ja olla eeskujuks, on tööl ja kompenseerivad oma ajanappust meelepäraste asjade, toidu ja nutividinate ostmisega. Nii saavad laste kasvatajateks televiisor, arvuti, nutitelefonid ning eeskujudeks popiidolid ja sõbrad, kellega nad tihti ilma elektroonikaseadmeteta suhelda ei oskagi. Kõige selle tagajärjeks on allasurutud tunded, loovuse ja kujutlusvõime puudumine, hirmud, stress jne.
Mida tähendab lastejooga?
Tihti küsitakse minult, mida tähendab lastejooga, mida me seal tunnis teeme, kas lapsed mediteerivad. Lastejooga tund ei ole kohe kindlasti selline, nagu on täiskasvanute oma. Ka täiskasvanute joogatunnid on erinevad. Joogastiile on tänaseks tuhandeid, need erinevad nii füüsilise intensiivsuse kui vaimse sügavuse poolest.
Lastejooga tund on väga lõbus. Et lapsed suudaksid lõdvestuda ja mediteerida, tuleb lasta neil enne korralikult rahmeldada. Minu õpilaste lemmiktunnid on need, kus kasutame joogakaarte, millel on kujutatud asana´d (asendid) ja loomapildid, neile meeldivad mantrad ja muinasjutud, nad ootavad väga lõpulõõgastust, kus ma katan neid pleediga ja me rändame mõttes nende unistustes. Neile meeldib massaaž ja hea muusika ning lapsed oskavad juba nii varases eas hinnata vaikust ja hea muusika võlu. Tunnid lõppevad meil tagasisidega, mis pole sugugi kerge – pole lihtne rääkida oma tunnetest. Iga tund näen ja kuulen, mis neid puudutab. Nad vajavad, et neid keegi ära kuulaks.
Lastejooga tunde oli väga vaja!
Uskumatult palju lapsi tuli minu vast avatud stuudio joogatundidesse, mis näitab, et seda oli väga vaja.
Elus hästi hakkama saamiseks on oluline osata endas toimuvat tähele panna ning oma tunde- ja mõttemaailma juhtida. Tants ja jooga on imelised vahendid, mille kaudu on võimalik arendada hetkes elamise oskust. See omakorda võimaldab luua kontakti nii oma sise- kui välismaailmaga. Reaalne elu toimub hetkes ja vaid hetkes olles on võimalik teadvustada oma mõtteid ja tundeid ning kujundada suhtumist ja elu.
Joogaõpetuses sisalduvad praktilised teadmised ja tööriistad, mis aitavad elus paremini toime tulla. Lastejooga eesmärk on anda need vahendid lapsele võimalikult vara ja lapse jaoks sobival mängulis-looval viisil.
Lastejooga tunnis kasutatakse muusikat, muinasjutte, ettekujutamist, seltskonnamänge ja abivahendeid, nagu pallid, pillid, suled, mänguasjad. Need aitavad lastel mänguliselt viia keha arendavatesse asana´tesse, aga ka lõdvestusse ning meditatsiooni sisse elada. Tunnis on soovitatav olla lapsel omapäi, kuid harjutamisperioodil saavad vanemad tunni kava kaasa teha.
Ainult rõõm viib edasi, mitte kunagi hirm
Keeldude ja hirmudega ei saa laps kunagi olla aus, vaba, loov ja usaldav. Ainult armastus ja turvatunne on need, mis viivad edasi. Kui vähesed lapsed julgevad meditatsiooni või lõõgastuse ajal sulgeda silmad! See näitab, et neil on hirm teadmatuse ees ja puudub usaldus, kõike on vaja kontrollida. Peagi jää sulab ja lapsed õpivad usaldama.
Jooga on teadus, mis arendab vastupidavust, teadlikkust ja tugevust. Samuti annab see lastele, nendele arusaadaval ja lõbusal viisil, edasi kõik kasvamiseks ja eluks vajaminevad oskused ning aitab paremini mõista iseennast, ümbritsevaid inimesi ja loodust. Jooga ja mediteerimine aitavad lastel paremini keskenduda. See aitab ka tähelepanupuudulikkuse ja tujukuse küüsis vaevlevaid lapsi.
Lapsed peegeldavad meile kõike!
Joogatunnis me kunagi ei võistle teineteisega – kui, siis iseendaga. Esimestes tundides on näha, kuidas lapsed on harjunud võistlema. Tehes mõnd harjutust, mis nõuab rohkemat painduvust, vaatavad nad kohe teisi ja võrdlevad end grupikaaslastega: see on hirm, mis on lastele peale surutud ja vanemate ootus, et nende laps oleks teistest parem, edukam, kiirem, ilusam jne. Kuid peagi õpivad lapsed märkama oma edusamme ja siis rõõmustavad nad siiralt oma arengu üle. Seda on nii hea näha!
Jooga ei ole vaid füüsilised harjutused või meditatsioon, see on elustiil. Oluline on kõik see, mida sööd ja enda ümber märkad, kuidas käitud teiste inimeste, loomade ja loodusega, mis jälje sa endast jätad. Kõigest sellest me lastega räägimegi.
Lapsed on head, puhtad ja siirad. Nad teavad, mis on hea ja mis on halb. Lapsed õpetavad meile, täiskasvanutele, nii palju. Kui me vaid oskaksime näha ja märgata! Ma olen nii tänulik iga nendega koos veedetud hetke ja õppetunni eest ja kui vahel on raskem, kui miski ärritab, siis on see vaid peeglisse vaatamise hetk. Lapsed peegeldavad meile kõike! Õpetaja peab oskama näha iga olukorra taha – mis on ühe või teise lapse käitumise põhjuseks. Ei tohi hukka mõista, vaid tuleb aidata tal endaga toime tulla, ulatada talle võti, mis avab ukse loovasse võlumaailma.
