Vaadates tantsuetendust, üritan pihta saada kunstniku mõttemaailmale. Vahet ei ole, kas seda tõlgendamise või tajumise kaudu, aga proovin jõuda loogikani, millega tervikut loodi. Saalist väljudes tahan arutleda, kuulata ja lugeda, kuidas teised tervikut tajusid, milliseid jõujooni märkasid, millise loogikani nemad jõudsid. Otsides avaldatud tekste, leiab ühe lavastuse kohta keskmiselt kaks-kolm turundusteksti ning üks-kaks arvustust, mis omakorda jagunevad väljaannete vahel: ühed avalduvad päevalehtedes, mis on eelkõige suunatud publikule; teised jõuavad kolleegidele suunatud väljaannete veergudele. Mida tantsust üldse lugeda saab? Kust need tekstid üles leida ja milline kaal on neil meie väikesel tantsumaastikul?
Teemat aitab avada Kaja Kann, kes on skeenel huvitav nähtus. Ühelt poolt on ta pioneer, kes on kunstnikuna nüüdistantsu maastikku vorminud, olles erinevate koosluste (ZUGA Ühendatud Tantsijad, OMAtsirkus) osa kui ka iseseisev looja alates 90ndatest. Edasi on ta keskendunud kirjutamisele ning viimased kaheksa-üheksa aastat positsioneerib end peamiselt kriitikuna. Talle on ette heidetud liiga palju oma asjast kirjutamist. Teisalt respekteeritakse tema kirjutamise juures kogemust kunstniku, vaataja ja kriitikuna. Kui Kaja räägib tantsust, siis ta räägib koreograafide loodud kunstiteostest.
Kaja: “Mulle on heidetud vanemate kolleegide poolt ette, et promon oma asja. Aga millest siis ma veel peaksin kirjutama ja mille üle mõtlema kui mitte oma asja üle. Tahate räägin lennundusest vä, millestki sellisest, millest ma mitte midagi ei tea? Üks põhjus, miks ma üldse kirjutama hakkasin, oli see, et koreograafide loodud lavastusi kritiseerisid balleti taustaga või siis Stanislavski põhimõtteid hästi tundvad kriitikud. Aga meie skeene töötas hoopis teistel alustel. Kui aluspõhimõtted on nii erinevad, siis ei ole dialoog võimalik. Pole ju mõtet minna vaatama, kas tantsuetenduses oli psühholoogilist üleelamist ja rolliloomet oli palju või vähe ja selle järgi hindeid panna. Teatrikriitikud on promonud aastakümneid oma asja, mulle tundus, et oli käes aeg, kus tuli hakata teistsugust maailma kõrvale pakkuma, muidu oleksime jooksnud ummikusse. Vaatad kassi ja ütled, et oih, no ei ole koer, sest ma eeldasin ju koera, ma tunnen ainult koera ja täna ma seda laval ei näinud.”
Järgnevalt üritan avada enda jaoks olulisemaid tantsukriitika alateemasid. Need on minu kui algaja etenduskunstniku mõtted kriitikast, mis jäid sõelale vestlusest Kaja Kannuga.
Üleeilsest kriitikast tänasesse päeva
Taasiseseisvumisejärgsest nüüdistantsust kirjutasid esialgu balletitaustaga kriitikud ja teatri-uurijad Heili Einasto ja Kristiina Garancis. Eesti kunstnikud näisid välismaa publikule rohkem huvi pakkuvat, lavastused tuuritasid üle Euroopa, mis tekitas ka sealsetes kriitikutes huvi. 90ndate lõpust hakkasid tantsust tõsiselt kirjutama ka teatri- ja kunstikriitikud (näiteks Tiit Tuumalu, Marko Mägi, Andres Keil, Erkki Luuk jne), kes aitasid seekaudu nüüdistantsul amatööri positsioonist ka siin väljuda. Kui esialgu suhtuti nüüdistantsu otsingutesse heakskiitvalt, siis nullindate keskelt muutus suhtumine kriitilisemaks. Vaieldi tantsimise ja mitte-tantsimise üle, kommenteeriti valdkonna struktuuri ja süsteemi institutsionaalsust. Oodati suurteoseid, mida rahastamisstruktuur paraku kunagi võimaldanud ei ole. Tagasivaatavalt võib aru saada, et kriitika oligi eelkõige suunatud süsteemi, mitte kunstnike pihta, kuid diskussiooni peeti siiski lavastuste näitel ning avaldatud arvustused mõjusid kunstnikele arvatavasti valuliselt. Samas hakkas skeene ka ise professionaliseeruma, ei olnud enam metsik ja süüdimatu.
Nullindate keskel kirjutati tantsust aina vähem, selleks oli mitmeid põhjuseid. Tolleks hetkeks kadus suurem rahvusvaheline huvi Eesti tantsukunstnike vastu, samal ajal selgines ehk siis muutus jäigaks ka KULKA rahastamise reeglistik. Vaidlused teemal, miks laval seismist võiks tõlgendada tantsuna, hakkasid end vaikselt ammendama. Ja kui laval toimuv läbib suuri muutusi, siis tahes-tahtmata muutub ka see, mida selle kohta kirjutada saab või ei saa.
Viimasel paaril-kolmel aastal näib pilt olevat paranenud, tantsu jõuab leheveergudele aina rohkem. Mitmed koreograafid on ise Kanuti Gildi SAAList ja STList liikunud teatritesse (Mart Kangro, Renate Keerd, Kadri Noormets jt) ja tervikuna rikastanud teatrimaastikku, neist ka kirjutatakse rohkem. Põhjuseks võib olla ka koroona. Väiksematel (nüüdistantsumaastikul levinud) truppidel on lihtsam kohaneda uute oludega, mida igakuised uued piirangud kultuurile seavad. Lisaks on suuremad teatrid olude sunnil pooltühjad, paljud esietendused edasilükkunud ja arvustusi vähem ilmunud, mille arvelt on tantsukriitikal lihtsam lehepinda leida.
Kriitika on oma olemuselt samamoodi kunstivorm, nagu on seda lavastus, mida kriitik arvustab. Kriitika kätkeb endas mänguvõimalusi ja aina enam ka vormilisi katsetusi. Tantsukunst tegeleb paljuski vormimängudega, tundub, et koreograafia taustaga kirjutajad julgevad ka teksti loomisel rohkem vormiga manipuleerida.
Üks võimalik teekond arvustuse jõudmiseks päevalehte
Kõik algab eelmainitud turundustekstidest. Tavaliselt saadavad antud valdkonna eest vastutavad tiimiliikmed välja pressiteated eelseisvatest esietendustest. Seejärel saadetakse etenduste kutsed kriitikutele, kes on kooskõlastatud lavastajaga. Ja siis kriitikud, kes ei ole juba mõne žüriiga seotud, hakkavad oma peas raalima, millest nad huvitatud on ning kas ja millal nad saali jõuavad.
Kui hästi läheb, siis kriitik jõuab saali. Järgmine päev loeb, uurib ja otsib ta lisainfot nähtu kohta. Ülejärgmine päev koondab mõtted ja kirjutab arvustuse. Sealt edasi läheb arvustus keeletoimetajale, kes seda mudima hakkab. Autor saab tasuks 45 eurot ja elu läheb edasi. Samasugune tagantkiirustamise mudel, mida tunnevad kunstnikud oma töid tehes (prooviprotsess keskmiselt kuu aega), ajab taga ka kriitikuid. Töötunnid, mida eeldab teatrisse minek, nähtava analüüsimine, mõtete seedimine ja hilisem lahti kirjutamine ei ole kooskõlas makstava tasuga. Kirjeldatud probleem on viimasel ajal mitmel pool ka meediasse jõudnud[1], kas sellest midagi muutub, näitab tulevik. Eelnev kirjeldus on aga teekond vaid ühe arvustuse kirjutamiseni, selle kõrval tunnetuslikult keele ja kujunditega mängimine ning kriitikuna oma käekirja välja arendamine eeldab suurt isiklikku tahet tekstiga tegeleda. Sarnaselt nagu tantsijatel liikumisuurimuseks aega napib, ei jää ka kriitikutel tekstiga eksperimenteerimiseks piisavalt aega.
Kirjutamine on privileeg, enamasti tehakse seda oma vabast ajast, seega kunstniku vaatepunktist tuleb olla tänulik, kui keegi võtab vaevaks tehtud töösse süveneda ja seda tagasi peegeldada. On ju kaasamõtlev vaataja see, kellele kunstnik oma töö suunab. Ikka kohtab mentaliteeti, et kriitik saab kunstniku karjäärile hoogu anda või seda pidurdada. Kui kunstnik on oma tööga suutnud kriitikuid piisavalt intrigeerida, et üldse mõnd mõtet paberile panna, siis on sisuliselt juba hästi, olgu siis avaldatud arvustus kiitev või laitev.
Kriitiku-kunstniku-publiku suhe
Kriitiku esmane olemus ja ülesanne on ikkagi olla kriitiline. Ta vaatab etendust ootusega leida sealt midagi, mida autor ei pruugi teada, et ta sinna sisse pannud on. Otsib seda, mida ei eelda, seda, mis ajab segadusse, seda, mis teeb vihaseks, et see siis kriitilise analüüsi kaudu välja tuua. Kaja Kann kirjeldas seda järgnevalt: “Mulle meeldib sellel tantsu põllul olla, sest siin tehakse nii palju imelikke vigu, ma otsin just neid vigu”. Kriitilise pilgu eesmärk on suuta ühe idee või töö puhul välja tuua erinevaid nurki, mille kaudu seda vaadata, samamoodi ka arusaamatusi ja segadusi kriitiku peas.
Noore kunstniku puhul tekib küsimus, kas saab ja tohib talle ette heita seda, mida ta ei olegi saanud näha. Tahaks öelda, et ikka saab, eks kriitiku roll ju ole kunstnikule mõista anda, et tema arvatav omanäolisus on tõenäoliselt ajalooliselt ka kellegi teisenäolisus olnud. Kaja Kann: “Tahan olla otsekohene, et lause oleks selge, ma ei tee mingeid kauneid kujundeid, võrdlusi küll, kuid mitte poeetilisi. Aga üks printsiip, mida üritan järgida on, et laval olevaid inimesi ei tohi solvata.” Kommenteerida võib skeenet ja institutsioone, mis struktuuri ja süsteemi loovad, aga mitte isiksusi, kes nende hammasrataste vahele jäävad.
Päevalehtedes avaldub aina rohkem selgelt publikule suunatud arvustusi. Potentsiaalne teatrikülastaja võiks piisavalt kursis olla erinevate kriitikute eelistustega, et teada, kelle teatrimaitsega tema oma ühtida võiks. Päevalehtede arvustused on kirjutatud viisil, et publik saab tema vaadetega ühtiva kriitiku kirjutisest aru, kas tal tasub teatrisse minna või mitte. Kolleegile suunatud väljaannete, näiteks Teater. Muusika. Kino, Sirp, Magasin jne arvustused on pigem tegijatele suunatud ja erialases keeles kirjutatud. Kaja Kann: “Vaadates lugejate arvu, siis tantsu ja kujutava kunsti lugejaskond näivad aina enam kattuvat. Räägitakse sarnastest teemadest ning üksteisele arusaadavas keeles.”
Kolleegile suunatud väljaanne, näiteks Tantsu KuuKiri, ei peaks tegelema skeenesisese promoga, sest seda juba loevad asjast huvitatud lugejad. Lavastuste kohta avaldatud tekstidest (intervjuud, persoonilood, pressiteated, protsessi analüüsid jne) jääb tihti kummitama mõte reklaamist. Turundada saab nii kindlat lavastust kui tantsu tervikuna. Mitte et pooldamine iseenesest oleks probleem, aga kui kõlama jääb eelkõige soov tantsu müüa, jätab see nii kirjutisele kui reklaamitavale tööle kinnimaksmise maigu.
Hirm kriitiku sõna ees
Sõnad on ideeliselt ju sama kiirelt kaduvad kui liigutused, ometi suhtutakse nendesse palju suurema aukartusega. Tantsijad kipuvad sõna kartma, arvates, et hääldades midagi välja, jääb see lavale ja sealt vastu kajama palju kauemaks kui sooritatud liigutused. Kui liigutusi julgetakse proovida üks päev ühtviisi ja järgmine päev teistmoodi, siis miks ei ole see nii sõnadega? Eriti paradoksaalselt mõjub see kaasaegses kiiresti muutuvas maailmas, kus keskendumisega on niigi suuri raskusi. Kui katkendlikult me mäletame kõike, mida loeme, kuuleme või lavalt näeme.
Miks siis eeldatakse, et see, mida öeldakse või kirjutatakse oleks justkui kivisse raiutud? Jah, kirjutisi saab arhiividest välja otsida ning nende kaudu minevikupilti kujundada, kuid keskmine meediatarbija unustab kiiresti. Arvustus oma vormis on küll jääv, kuid tuleks mõista, et see on samamoodi nagu lavastuski, ühe hetke reaalsus. Täna kirjutati nii, aga homme tahaks juba teistmoodi kirjutada. Kriitik katsetab samamoodi nagu kunstnik, ta ei täida kindlat etteantud vormi, ta proovib oma kirjutamises olla sama liikuv ja loominguline kui looja. Kriitik mõtleb nähtud töödest saadud mõtteid edasi ning väga võimalik, et kuu aja pärast kirjutatud arvustus oleks juba teist nägu kui see, mis avaldati.
Seda näitlikustab hästi saade “Teatrivaht”, kus vabas vormis aktiivselt ja suuresti omast vabast ajast teatrit ja tantsu analüüsivad Madis Kolk, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu. Huvitavaks muudab podcast´i just see, kuidas pikkade monoloogide jooksul kriitik oma meelt muudab. See vorm on elus, ta ei järgi meedia norme, võimalik, et just seetõttu võeti see Vikerraadio eetrist maha ning taandati podcast’iks. Arutluskäike on põnev kuulata, aimata, kuidas kriitiku mõtlemisprotsess kulgeb ning seekaudu mõista, et kriitika ei ole jääv ega taotle olla tõde. Kaja Kann: “Sõna võib olla jääv, aga mõte ei ole mitte.” Samamoodi on lavastustega, vorm, milles nad publiku ette jõuavad on jääv ja nõnda vaatajate mällu süübinud, aga ideeliselt hakkavad nad täiesti oma elu elama iga vaataja peas eraldi.
Kunstnik peab olema võimeline ära tabama, milline osa avaldatud kriitikast on mõeldud talle ning milline on suunatud teistele kriitikutele ja maastikule laiemalt. Kuigi skeenealased vaidlused toimuvad etendunud tööde põhjal, siis märgatav osa arvustusi üritavad kaasa rääkida valdkonnas toimuvaga laiemalt. Kaja Kann: “Kriitik ühendab erinevate kunstnike mõtteid, küll läbi enda seeditult, aga nii saab see skeene koos püsida.”
Sõnade valikust
Tantsust kui liikumisest on väga keeruline kirjutada. Võib analüüsida kontseptsiooni ja vormi, aga liikumist kirjalikult avada ei ole lihtne. Saab kirjeldada rütme, intensiivsusi, mustreid – sel puhul jäävad need aga eelkõige välisteks kirjeldusteks. Sellist tehnikat on huvitavam rakendada sõnateatri kontekstis, avades nõnda lavastuse teisi tahke. Aga kui tantsulavastuses ainult liikumist analüüsida, siis ei tundu see lugejale kuigi palju pakkuvat, tantsulavastused ei anna end väliselt kuigi hästi kätte.
Oluline on sõnavara valik, milliseid väljendeid kasutada, et liikumist edasi anda. Üks võimalus on lähtuda kõlast, üritada edasi anda tunnetuslikult, mida laval nähti. Saab otsida füüsilist sõnavara, mille eesmärgiks oleks lugejas esile kutsuda kehalisi aistinguid jne. See eeldab süvenemist, mida eelpool kirjeldatud kiirustamine ei soosi. Kiirustamine omakorda toob kaasa lahmimise ja lõputu lihtsustamise, mida ka ise kirjutades tunnetan. Kaja Kann: “Asjad peavad olema lihtsad. Keerulisi asju saab seletada lihtlausetes. Võimalik, et neid lihtlauseid peab olema miljon. Aga ikkagi saab.”
[1] sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstivaldkonna-tasumaarad-oiglasemaks/
