Esimene kord, mil Raho Aadla mõistis laval tekkivaid “mängureegleid”, oli juba lasteaias “Lumeeide” lavastuses Leiba mängides. Laval olles pole tantsija kunagi päris tema ise, alati mängib ta seal mingite reeglitega, olgu need siis tema enda loodud või kellegi teise. Kui aga lava tahavad jagada inimesed, kes on harjunud erineva mänguga, peavad reeglid muutuma. Mis mõnele on iseenesest mõistetavad, teisele seda pole. Et uurida, millised lavakultuurilised “reeglid” Eestis täna kaasaegses tantsus kehtivad ja kuidas nad inimeseti erinevad, intervjueerisin viit noort Eesti koreograafi – Arolin Raudvat, Julia Konevat, Marie Pulleritsu, Raho Aadlat ja Rene Köstrit – ja arutlesin nendega, millised on nende lavakultuuri harjumused ja põhimõtted, millele nad lavastust luues ja etendades toetuvad.
Intervjuudest tuli välja, et eraldi lavakultuurist koreograafid oma tantsijatega reeglina ei räägi. Kuna enamasti tehakse tööd endale tuttavate inimestega, tihti isegi sõpradega, on nende üldine lavakultuur valdavalt üheselt mõistetav ning seda polegi vaja eraldi üle rääkida.
Lavakultuur hakkab koreograafi mõjutama kohe. Lavastuse idee võib tulla kust iganes, see on igal lavastajal erinev ja võib erineda ka tulenevalt lavastusest. Vahel on liikumine esimene, mis pähe tuleb, teinekord üldine visuaal või atmosfäär. Samuti võib selleks olla kostüüm, lavakujundus või mingi muu idee. Eri koreograafid keskenduvad lavastusprotsessi käigus erinevatele aspektidele, kuid lisaks idee liikumises välja toomisele tuleb mõelda ka selle teostusele nii kujunduses, kostüümides kui ka kõiges muus. Koreograafid räägivad, et isegi kui idee algus on visuaal, võib see tegelikkuses olla viimane asi, milleni jõutakse, kuna protsessi käigus on vaja keskenduda muule.
Enne lavale astumist
Kuna kaasaegses tantsus on loomingulise meeskonna koosseisud enamasti väikesed, on Raho Aadla sõnul hea, kui lavastusprotsess on ühine loominguline rännak. Omavahel arutledes tulevad parimad ideed ja lahendused. Samas ei tasu kõiki ebavajaliku infoga üle küllata, detailidele saab keskenduda ka vahetult enne lavale minekut.
Üldiselt teevad kõik koreograafid ja tantsijad lisaks etendustele palju muud tantsuga seotut: mõni annab tunde, mõnel on mitu lavastust või mõni muu projekt käsil. Sellest tulenevalt ei saa enamik ainult oma ühele lavastusele keskenduda ja muud unarusse jätta, samas on esietenduse eel mõtted ikka rohkem lavastuse juures. Paljude erinevate tööde ja tegemistega tantsijatele ja koreograafidele meeldib enne esietendust tihedalt proove teha, et lavastuse meeleolus olla. Teised jällegi eelistavad, kui paar päeva varem on läbimäng tehtud ja viimasel hetkel oleks vaid vajadusel tehnilised proovid. Raho Aadla rõhutab iga lavastuse eripäradest lähtumist: kui mõne lavastuse puhul on vajalik juba mitu päeva enne etendusi proove, et õigesse füüsilisse vormi saada, siis teise puhul on jällegi tähtsam, et keha saaks puhata. Rene Köstri sõnul pole mõtet viimaste proovide ajal enam suuri muutusi sisse viia, kuna tegelikult ei jõua tantsija nendesse sisse elada. Kui tõesti on vaja, peab see olema põhjendatud ning kõik peavad mõistma, kuidas muutus lavastuse väärtust tõstab.
Esietenduse eel ollakse kindlasti rohkem paanikas kui järgnevate etenduste puhul, kuna kõik on veel ülepeakaela. “Sa lähed põhimõtteliselt pool kuutõbisena sinna lavale ja siis päästab ainult esikanärv,” ütleb Arolin Raudva. Järgnevate etenduste puhul on juba rahulikum – avalikkuse ees käidud, saadud esimene tagasiside ning jõuab ka muule mõelda.
Etenduse päeval tuleks etenduspaika jõuda hea ajavaruga, et kõigeks oleks aega ja ei peaks tegevustega kiirustama hakkama. Kui on vaja, peab jõudma teha veel tehnilisi proove või läbimänge ja keha ning vaimu etenduseks ette valmistama. Tantsija peaks saama lavale minna kindlalt ja rahuliku südamega ning selle jaoks peab leidma igaüks aja ettevalmistusteks, mida ta vajab – olgu selleks siis suitsetamine, lehe lugemine, muusika kuulamine, söömine või magamine. Keha peab olema valmis kõigeks, mida lavastuses teha on vaja, kuid füüsiliselt ei tasu end üle pingutada, sest väga suur soojendus kurnab ja võib etenduse kvaliteeti alandada.
Enamik inimesi vajavad enne lavale minekut hetke endale ja sellega peavad arvestama ka teised. Samas ütleb Raho Aadla, et tuleb mõista ka teist pool: “Kui keegi tahab rääkida ja mingit nalja visata, siis ilmselgelt tal on seda vaja teha ja siis ta peab seda tegema selleks, et ta saaks õigesti häälestununa lavale minna.” Suurema seltskonnaga lavastuste puhul on tähtis leida ühine energia.
Laval
Tantsijana tuleb lähtuda sellest, et publik ei tea etendajate igapäevaelu ning selle muresid-rõõme ja kui see pole lavastuse idee, siis ei pea ta neid ka teada saama. Kui lavastuse eesmärk ei ole tantsijate isiklike probleemide lahkamine, on lubamatu, et tantsija laseb end oma argistest muredest mõjutada. Rene Köster ütleb selle kohta: “See on su töö – sa lähed sinna ja inimesed ei tule sinu muresid sinna vaatama, kui sa just ei tee sellist lavastust. Et siis minu arust on see mingi respekt publiku vastu ka. […] [See näitab,] kas sa austad oma publikut või mitte.” Tema sõnul tuleb oskus laval toimuvale keskenduda kogemusest. Etendajad peavad olema teadlikud oma emotsioonidest ja nende väljendusest, et säiliks kontroll oma soorituse üle.
Lastele õpetatakse, et kui kostüümist tuleb midagi ära ja kukub maha, peab selle laskma sinna jääda ja pärast vaikselt ära võtma, kui samm läheb sassi, ei tohi sellest ehmuda. Suurte inimeste puhul ei tasu kindlasti nii karme reegleid seada, kuid põhimõte kandub ka professionaalsele lavale – tuleb tükiga edasi minna, hoolimata sellest, mis juhtus. Vahel on vaja tekkinud viga loominguliselt lahendada ja improvisatsiooni peita, teinekord on aga parim viis võimalikult kiiresti õigesse liikumisse tagasi saada. Kindlasti peaks kontrollima oma näoilmeid, mis võiksid reeta, et midagi on valesti läinud, kuna need võivad lisaks publikule halva mulje jätmisele segada ka lavakaaslasi.
Pärast etendust jagatakse publikuga, eriti oma lähedastega, rohkem lavastuse tagamaid ning arutletakse nähtud etenduse üle. Intervjueeritud koreograafide sõnul kestab etenduse maagia sama kaua kui etendus, seega ei leia nad põhjust, miks pärast etendust salatsema peaks. Mingi salapära võiks jääda selles suhtes, et iga detaili ise rääkima hakata pole tarvis, aga kui küsitakse, siis ikka võib rääkida ja lahti seletada. Laval juhtunud apsakate rääkimises ei näe enamik lavastajaid probleemi. See on emotsionaalne laeng, mida pole vaja tagasi hoida. Selle juures tuleb aga tähele panna tooni, millega räägitakse, kuna etendaja emotsioon ja valik, mida või kuidas ta etendusest räägib, mõjutab ka vaataja hoiakut. Näiteks võiks jätta lavatagused pinged ja jutud enda teada. Võõrad võivad neist valesti aru saada, kuid nii lavastaja kui tantsijate soov on ju üldiselt lavastusega positiivseid emotsioone tekitada.
Kostüüm
Tavainimestest etendajaks ja kunstnikuks transformeerumiseks on üks peamisi abivahendeid kostüüm. See aitab etendajal häälestuda ja lava jaoks õigesse meeleollu saada. Kui otsustatakse kasutada tantsijatel juba olemas olevaid riideid, oleks hea neid näiteks omavahel vahetada, kuna juba see muudab riideeseme kandja jaoks eriliseks. Nii isiklikest riietest kui varem kasutatud kostüümidest on võimalik teha väga originaalseid ja erilisi kombinatsioone, mis näevad laval välja värsked ja uudsed. Täielikku korduvkasutust tasuks aga vältida, kuna iga lavastus on iseseisev kunstiteos ning erilise originaalse kontseptsiooniga.
Kas kostüümi puhul jääb peale mugavus või hea väljanägemine, oleneb suuresti sellest, mida koreograaf ise rohkem rõhutada soovib – tantsu või üldist visuaali. Ideaalne oleks leida kostüümis mugavuse ja hea väljanägemise sümbioos. Kahtlemata soovib koreograaf, et kostüüm tema lavastuse ideed maksimaalselt edastaks, kuid alati tuleb silmas pidada, et kostüüm ei hakkaks segama liikumist, mis on tantsulavastuses siiski peamine informatsiooniallikas. Kõik koreograafid, keda intervjueerisin, on seisukohal, et kui kostüüm on natuke ebamugav, aga ei takista otseselt liikumist, siis ei peaks välimuses allahindlust tegema, samas peab olema koreograaf niivõrd paindlik, et kui mingi kostüümiidee üldse ei tööta, tuleb leida uus, ei saa kinni jääda oma mõtetesse.
Projektilavastuse puhul pole üldiselt kostümeerijat, kes kostüümide korrasolekut jälgiks, seega vastutab iga tantsija ise oma kostüümi ja selle korrashoiu eest. Tantsija peab oma kostüümi suhtuma lugupidavalt. “Kostüüm on sinu [tantsija] nahk lava peal,” ütleb Raho Aadla. Must või kortsus kostüüm ei ole lugupidav ei tantsija enda, publiku ega kogu lavastuse (kaastantsijate, koreograafi, sõnumi jne) vastu. Lohakas kostüümis tantsides näeb ka tantsija lohakas välja.
Kõige suuremat segadust tekitab lavale minnes ehete kandmine. Igal koreograafil on oma maitse ja põhjused ühe või teise variandi – laval oma ehetega või ilma – eelistamiseks. Kui lavastaja soovib laval välja tuua tantsijate eripärasid ja erilisust, ei ole ka oma ehete kandmine probleemiks. Teisalt on aga kõik kostüümiväline laval ebavajalik info ja tekitab müra, sest publiku tähelepanu läheb neile tahes-tahtmata. Tantsija ei saa oma ehetesse niivõrd kiinduda, et ilma nendeta olla ei saa. “Kõik, mis peab minema, peab minema,” ütleb Arolin Raudva.
Tätoveeringute pärast küll kedagi lavastusse valimata ei jäeta, kuni see karakterile või lavastuse kontseptsioonile absoluutselt vastu ei lähe. Teisalt aga on mõnele tantsijale endale tähtis, et tema keha oleks (võimalikult) puhas leht ning on seetõttu jätnud tätoveeringu tegemata.
Nagu välja tuleb, pole kaasaegse tantsu lavakultuuris kindlat “õiget” ega “valet”, vaid igaühe jaoks on tõde erinev. Inimlikuks jäädes on selles mitmekülgses maailmas kõige lihtsam “õigesti” käituda – teisi meeskonnakaaslasi tuleb tähele panna, kuulata ja mõista. Kõik koreograafid tõid välja, kui tähtis on omavaheline suhtlus kõigi vahel, kes on lavastusega seotud. Enda isiklikud soovid ja pretensioonid tuleb jätta kunsti nimel tagaplaanile. Teiseks tähtsaks aspektiks mainiti kohalolu, nii proovisaalis kui juba etenduspaigas, eriti aga laval. Tuleb olla mõttega oma tegevuse, etendamise juures, et reageerida kiirelt kõigele, mis laval toimub ja mida kaaslased laval teevad.
Laval oleku maagia tekib sellest, et etendajal on võimalus muutuda kellekski teiseks, teha asju, mida ta igapäevaselt ei teeks ja seetõttu ei saa etendaja lähtuda endast, peamine on oma karakteri edasi andmine läbi lavastuse idee. Etendajal tuleb säilitada inimlikkus ja hoolivus teiste lavastusprotsessis osalejate suhtes, et see laval tekkiv mäng kõigile meeldiks ja heameelt teeks.
