Leanika Mändma-Orasmaa on tantsuõpetaja Viljandi Huvikooli S-Stuudios (õpilastele alates teisest eluaastast) ja liikumisõpetaja Viljandi Kesklinna Lasteaia Mesimummi õppehoones (õpilastele vanuses 1–7). Ta lõpetas 2017. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala ja 2024. aastal TÜ Viljandi kultuuriakadeemia kunstide ja tehnoloogia õpetaja eriala magistriõppe (tantsuõpetaja ja kooliteatri juhendaja). Leanika on ETHLi (Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu) volikogu liige ja VHLi (Viljandimaa Haridustöötajate Liidu) huvikoolide usaldusisik.
Mis on sinu eesmärk, õpetades tantsu selles vanuses õppijatele?
Minu põhiline eesmärk tantsutundides (olenemata õpilaste vanusest) on luua õppijatele keskkond, kus on turvaline olla, mõelda, oma arvamust omada ja erinevaid liikumisi katsetada. 7–10-aastaste õpilastega on minu eesmärk läheneda tantsule kui kunstile ja laiendada tantsu konteksti – tutvustada erinevaid stiile, tutvuda erinevate vormide ja ka ise loomisega. Minu arvates on kõige olulisem õpilasi kuulata, igaühele silma vaadata ja kogemusi ning teadmisi jagada. Õpilased õpetavad mind tõenäoliselt rohkem kui mina neid.
Mis on sellele vanusele sobiv tunnisisu? Mis peaks tunnis kindlasti olema, mis kindlasti ei tohiks olla?
Sellele vanusele sobib jätkata õpetamist mängulise lähenemise teel. Minu õpilased on eelkoolieas harjunud täitma tunnis teatud ülesandeid, mida me kutsume mängudeks. Mängime erinevate vahenditega, nt tennisepallide, kergete rättide, vaipadega. Kaalukausid võivad vanuse suurenedes kalduda vähema mängulisuse poole, aga seda ei tohiks ära unustada. Minu tantsutundides on olulisim see, et õpilasel on võimalus väljendada end füüsiliselt ning ka analüüsida oma kogemusi. Muidugi on tundides oluline koht ka keha arendamisel põhiliikumisoskuste alla kuuluvate edasiliikumisoskuste (kõndimine, jooksmine, hüppamine, roomamine) kaudu. Need on vundament edasisteks keerulisemateks liikumisteks. Kindlasti pöörame tähelepanu rühile, koordinatsioonile, tasakaalule ja tihti ka õpilaste koolipäeva jooksul kogetule/õpitule ning selle seostamisele liikumisega.
Ma ei tahaks öelda nii kardinaalselt, et on miski, mida ei tohiks minu tunnis kindlasti olla. Arvan, et iga tantsuõpetaja on seadnud omad eesmärgid ja otsustab selle najalt, mida tunnis kasutab ja mida mitte. Südamele tahaksin siiski panna vanusele sobiva muusika kasutamise – isegi kui lapsed ei saa aru kasutatava heli sisust, siis peaks iga õpetaja võtma vastutuse ja mõtlema hoolega läbi, milliseid palasid kasutab. Eriti, kui seal on sõnad – ükskõik mis keeles.
Ja iga õpilase individuaalsust ja tema võimekust tuleks arvesse võtta!
Milline on tunni sobiv pikkus ja ülesehitus? Milliseid õpetamismeetodeid kasutad?
Arvan, et 7–10-aastastele sobib enamasti tunni pikkuseks umbes 60 minutit. Nagu eelnevalt mainisin, tasuks tunni alguses võtta hetk, et õpilasi kuulata – tihti on tantsutunnile eelnenud mõni sündmus, mis enda sisse hoituna segaks keskendumist terve tunni vältel. On hea, kui lisaks füüsilisele eneseväljendusele saavad õpilased ka enda vaimsele tervisele pai. Et jagamine tunnist liiga palju aega ära ei võtaks, tuleb leida sobiv struktuur – nt igaühele kindel aeg rääkimiseks või hoopis paarides üksteisele südamepuistamine. Edasi liigun füüsilise kohaloleku juurde. Kasutan mängulisi ülesandeid, mis nõuavad teatud määral keskendumisvõimet ja seavad fookuse enesele, kuid samas eeldavad toimimist ühises ruumis teistega. Seejärel tunni põhisisu vastavalt vajadusele: mõne tantsulise jada õppimine või loomine. Tunni lõpetab lõdvestus, leiame hetke, et fookus endasse tagasi tõmmata ja keskenduda sellele, mis kehas ja ajus toimub. Tunnile paneb punkti „pannkook“, kus laome käed üksteise peale ning loeme 1-2-3 ja hüüame grupi nime.
Kirjelda, millised selles vanuses õpilased on? Mis on neile kerge/raske/jõukohane/eakohane? Millised nad on oma arengus füüsiliselt, emotsionaalselt, sotsiaalselt? Mis on olulised tähelepanekud, millest lähtuda või mida peaks neid õpetades teadma?
7–10-aastased on liiga lai vanusevahemik, et üldistada. Proovin siiski – nad on äsja teinud või tegemas esimese suure hüppe oma iseseisvuse poole, astudes üldhariduskooli. Nad hakkavad vaikselt avastama endale sobivaid õppimise vorme, mõttemustreid, erinevate emotsioonide suurenemist. Nende jaoks hägustub piir lapseks olemise ja suureks ning iseseisvaks indiviidiks olemise vahel. Nad saavad aru, et neist oodatakse midagi igal pool ja sellega tuleb sammu pidada. Nende areng on väga erineval tasemel, kaks samal kuupäeval ja aastal sündinud last võivad olla täiesti erinevates äärmustes.
Meenutan juba rikki läinud grammofoni, aga minu jaoks on tõesti oluline õppida oma õpilasi tundma sel määral, et oleks võimalik hinnata nende füüsilist, emotsionaalset ja sotsiaalset võimekust. See protsess on ajamahukas ja nõuab õpetajalt üsna palju, eriti kui grupp koosneb paljudest õpilastest. Aga see on võti.
Milline on selles vanuses õppijate jaoks õpetaja roll?
Õpetaja on see, kes saab 7–10-aastasele lapsele olla näiteks koos-uurija, suunaja, hoolitseja, lohutaja, selgitaja, juhendaja, patsipunuja, kadunud asjade otsija jpm. Tihtipeale ei osata selles vanuses veel info omandamisel selle õigsuses kahelda, seega peab õpetaja läbi mõtlema, kuidas infot edastada ja milliseid sõnu, hääletooni jms kasutada.
Milline on neile sobiv õpetamise ja õppimise keskkond?
Tänapäeva infomüras on oluline saavutada tantsutunnis keskendumisvõimet soosiv keskkond. Füüsilise keskkonna mõistes tähendab see võimalikult vähe tähelepanu köitvaid esemeid, mida tunni kontekstis vaja ei lähe; vaimse keskkonna mõistes lapse õppevõimekusele vastava õpisisuga tundi, mis on õppija jaoks piisavalt põnev.
Kuidas annad sellises vanuses õppijatele tagasisidet, kas ja kui oluline see neile on? Kuidas arutlete-reflekteerite tegevuse-tehtu üle?
Tagasiside-edasiside on neile väga oluline. Tegeleme enim sellega, et harjutada väljendusoskust. Julgust öelda, mis toimub mõttemaailmas ning seejärel ka proovida mõista, miks ja millist rada mööda sellised mõtted pähe jõudsid. Mida rohkem seda koos praktiseerida, seda loomulikumaks tunni osaks see muutub. Vahva on see, kui õpilane mõne tegevuse järel õpetaja suunamiseta osutab enda tundele või mõttele – a´la: „Nüüd ma olen küll uhke, et harjutamine aitas mul selle liigutuse selgeks saada.“
Miks sa teed sellises vanuses õppijatega tööd? Mis sind inspireerib, kuidas ühtlasi julgustad ka teisi seda tegema? Millist suuremat eesmärki selles töös näed?
Minu inspiratsiooniks ongi õpilased ise. Ma imetlen väga nende suutlikkust kohaneda. Olla aus iseenda ja teiste vastu ning samas õppida sotsiaalsetes olukordades empaatiat kasutama ja teiste tundeid arvestama. Neil on veel alles lapselik mängulisus, jõulisus, enda kehaga kontaktis olemine (mis tihtipeale puberteediikka jõudes kõik pea peale kukub). Laskem neil olla lapsed, aga samm-sammult toetagem ja suunakem neid ka iseseisvusele, kinnitades samal ajal, et nad endasse usuksid.
