Järgnev artikkel on neljas sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.
Märtsi Tantsu KuuKirjas kutsus Lemoot kompanii direktor Johhanna Anett Toomel üles koostööks Tartus ja Lemootis. Sel korral võtab sõna kompanii tantsuõpetaja ja liige Katrin Kubber.
Hei, mina siin, Katrin, Lemoot perekonna kolmas õde. Nii oleme hakanud mind kutsuma Toomelite perekonna keskis, sest tõesti, mind on sageli näha Toomelite perekonna sündmustel ning nüüd juba kaks aastat ka Lemoot Kompanii ridades tantsuõpetajana.
Kuidas jõudsin Lemoot Kompaniisse ja mis sellega seoses käsil on?
Ilmselt algas teekond juba TÜ Viljandi kultuuriakadeemiast, nagu enamik minu ägedaid mälestusi, inimsuhteid ja projekte seoses tantsu ja etenduskunstiga. Õppisime koos Helle ja Netiga (Johhannaga) tantsukunsti erialal, kus Helle oli minust vanemal kursusel ja Neti nooremal. Nii olen sõna otseses mõttes nende keskel kulgenud juba 2014. aastast, mil Viljandisse õppima asusin.
Mind on juba Viljandi ajast paelunud Neti ja Helle sihikindlus ja südikus oma rada käia. Hindasin väga nende julgust erineda ja arvamust avaldada, isegi siis, kui see oli enamikega vastuolus. Usun, et etenduskunstide valdkonnas on kindel visioon ja oma asja ajamine äärmiselt vajalikud eeldused, et väljal tegutseda. Mõistagi ei ole aja jooksul meie vaated ja arvamused olnud samad, kuid just nendes erisustes ja oskuses omavahel suhelda, moodustame tugeva tiimi, mis ilmselt püsib nii professionaalses kui ka eraelulises plaanis veel pikalt.
2021. aastal toimusid minu elus suured muutused ning jätsin kõik oma senised tööd ja tegemised ning kolisin Tartusse elama ja Tartu Ülikooli religiooniuuringute ja teoloogia õppekavale õppima. Sellest haarasid Neti ja Helle kohe kinni ning kutsusid mind Lemoot Kompanii ridadesse kaasaegset tantsu ja põrandatehnikat õpetama. Nägin seda suurepärase võimalusena Tartusse sisseelamiseks ning sideme säilitamiseks tantsuga. Samuti polnud ma varem täiskasvanuid treeninud.
Johhanna lisab: “Kompaniis oli sama tundi varem andnud Helle ning rühm koosnes selleks hetkeks juba üsnagi edukalt põrandatehnikaga maadlevatest inimestest. Katrini Tartusse kolimine andis võimaluse kutsuda tööle keegi, kelle tööeetikat ja oskusi ma imetlesin, ning samas avada sama klass ka algajatesõbralikumalt. Esimesel aastal voolas klass rahvast täis ning Katrin on suutnud neid sidemeid hoida senini, käesoleval hooajal juhtus ka täpselt see, mida olime lootnud, ehk osa rahvast kolis algajatest edasijõudnute klassi.”
Olin valmis kõigeks – see tähendab, et ootasin enda trenni korraga nii 18-aastaseid kui ka 68-aastaseid. Olin hirmul, mis siis saab, kui lähebki nii, et suure vanusevahe ja tasemega inimesed tantsusaalis kohtuvad. Esinesid küsimused, kuidas erineb täiskasvanute õpetamine noorte õpetamisest ning mis rõhuasetusega täiskasvanuid treenida. Kindel plaan oli jääda iseendaks ja usaldada, et õiged inimesed leiavad tee minuni, ning toetudes enda senisele kogemusele leida õige(d) meetodi(d). Olin tõeliselt hämmastunud, kuidas esimese paari kuuga oli saal täis entusiastlikke täiskasvanuid, kellega sain mängida soojenduseks nii kulli, visata nalja kui ka sügavamalt tantsumaailma sukelduda. Nii on see kestnud nüüdseks kaks aastat ja olen siiralt tänulik, et saan seda tööd teha ja just nii, nagu mina seda teen.
Teha nii, nagu mina teen
See on üks minu tingimustest, kui asun ükskõik mis valdkonda panustama. Minu jaoks tähendab see usaldust ja lugupidamist selle suhtes, mida just minul on anda. See ei tähenda ignorantsust nõuannete ja kollektiivsuse suhtes, vaid pigem just sillutab teed ühendumise ja loominguliste ideede tekkeks. Sellist vabadust ja mõistmist kogen Lemoot Kompaniis väga. Olen Kompaniis peamiselt küll tanstuõpetaja rollis, kuid räägin kaasa ka Kompanii toimetustes ning samuti loomingulises töös. Minu arvamus on oodatud ja oleme võrdsed partnerid, kuid jah, administratiivses pooles ma kaasa ei tee, mis jätab mulle olulise aja keskenduda õppetööle usuteaduses.
Samuti olen saanud Lemoot Kompanii alt võimaluse lisaks tantsu õpetamisele ja ühistele performance’itele läbi viia ka endale huvipakkuvat praktikat. Tegin nii sügisel kui ka kevadel meditatsiooni- ja liikumispraktikat, mis ühendab minu kaks suurt huvi – religiooni (budismi) ja tantsu. Selle praktika katsetamine ja kujundamine andis mulle võimaluse nii õpetajana, juhendajana, liikujana kui ka inimesena areneda ja õppida. Teekond selle praktikaga kindlasti jätkub ja olen tänulik, et sain sellega just Lemoot Kompaniis algust teha. Sõprade toetus ja abi on väärtuslikud!
Johhanna lisab: “Ettevõtluse puhul räägitakse palju, kuidas midagi müüa või millega klient endale meelitada. Lemooti puhul pole küll point selles, et keegi endale konksu otsa saada, aga selles vist küll, et ise ei viitsiks, kui peaks õpetama seda, mida igal pool nagunii õpetatakse. Siis ongi aasta esimesel koosolekul tore küsida, et noh, mida siis sel aastal katsetada tahaks.”
Väljakutsed
Oleme kolmekesi sõbrad ja kolleegid, kuid tõele au andes tuleb tunnistada, et hetkel pigem rohkem kolleegid. Kompanii toimimine ja igapäevased tegevused selle ümber suunavad meie suhtluse tööalaseks, kus kokku saades esmalt arutame läbi kõik tööjutud ning kui pärast veel energiat, siis räägime ka muust. Nii see paraku on, kui sõpradega äri teha. Samuti on üsna keeruline enda sõbra poole pöörduda ja öelda, et tahaks rohkem palka saada või et midagi on puudu. Pinged selle ümber, palju keegi mingil hetkel panustab või ei panusta; kes vastutab ja teeb lõpuks ära asjad, mida keegi teha ei taha? Mõistagi tahaksime kõik teha vaid asju, mis meeldivad, kuid meie enda hallata on ka kogu klientidega suhtlemine, raamatupidamine, ruumide korrashoid, sotsiaalmeedia jms, mis kõik võivad olla toredad ja arendavad, kuid nende tegevuste kõrvalt on üsna keeruline keskenduda nt uue lavastuse loomisele.
Johhanna täiendab mõtet: “Vahel muutub joonte tõmbamine selles hägusas kolleegid-sõbrad maailmas keeruliseks. See, et mina olen valmis loobuma palgast, et ruumirent saaks ikka makstud, ei tähenda, et keegi teine peaks seda tegema. Sõbralt ootad justkui mõistmist, et asjalood on kehvad, aga tööandja ja töötajana saad aru, et päris nii need asjad ju ikkagi ei käi.”
Mis edasi?
Lemoot Kompanii on võrdlemisi lühikese tegutsemisajaga saavutanud nii mõndagi olulist: loonud täiskasvanutele Tartusse juurde ägeda võimaluse treenimiseks, olnud nomineeritud Eesti teatri auhinnale, kolinud äsja täiesti oma ruumidesse ning loonud sõprussidemeid ja kogukonna.
Oleme kolmekesi käinud kuumi suveilmasid trotsides rattamatkadel otseses mõttes mülkast läbi, ellu jäänud ja naerdes sellest veel pilte ka teinud. Oleme koos ehitanud, seinu värvinud, saunas tööjuttu ajanud ning endale tõestanud, et oleme suutelised kõigeks, millesse päriselt usume ja mida teha tahame.
Usun, et meilt on jätkuvalt oodata esinemisi, ägedaid tantsutunde, kirjutisi ja lavastusi. Selle kõige juures ootame kaasa ka Sind, armas (tantsu)kunstnik või muidu äge inimene, et teha koos.
Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunsti kompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.
Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.
