Järgnev artikkel on kolmas sarjast “Lemoot kompanii mõttetalgud”, mille raames lahkavad kompanii liikmed enda jaoks olulisi teemasid, kurdavad muresid ja jagavad unistusi.
Veebruari Tantsu KuuKirjas arutles Lemoot kompanii kunstiline juht ja tantsuõpetaja Helle Mari Toomel täiskasvanute tantsuõppega seonduva sotsiaalse külje üle. Sel korral võtab sõna kompanii direktor Johhanna Anett Toomel ja räägib natuke unistustest, kunstist ja koostööst.
On 27. veebruari õhtu, kell on pisut kümme läbi. Kirjutan esimesed sõnad sellest artiklist. Valuliselt, väsinult, aga lootusrikkalt.
Viimased kaks päeva on Lemoot oma lähikondlastega hullunud nii rõõmust kui kurnatusest – me saime oma saali ja midagi, millest peab saama garderoob, aga tööd on palju ja aega vähe. Unistused on suured ja rasked ning minu kätes on jõudu vaid nii paljuks.
Esimeses artiklis kirjutasin, et ei näinud kunagi, et Lemootist saaks midagi muud kui juriidiline keha arvete esitamiseks, aga et aeg on teinud omad korrektuurid. Kirjutamise hetkel ei näinud ma ka seda, et Lemoot kompanii lõpetab selle hooaja enda ruumides. Kohas, kus seinal on meie logo ja ustel lamineeritud sildid, aga siin me nüüd oleme. Unistustega graafikust ees ja teatavas meeltesegaduses. Tegelikult pidi ka see artikkel ilmuma järgmisel kuul, märtsis oleks pidanud kirjutama Katrin, aga midagi pole teha, kõik liigub ja muutub, nagu ütleb üks mu sõber. Katrini kirjatükk jääb ootama oma järge ning mõtted, mis olid mõeldud suve kuulutama, on vaja välja hõigata nüüd.
Tegelikult ma natuke valetan. Ma ei osanud ette arvata, et Lemootist saab selline kooslus nagu praegu, aga ilmselt aimasin, et lihtsalt arvete esitamiseks ma seda ettevõtet ei loo. Või loon, aga siis loon ka järgmise, millega juba suuremaid tegusid teha. Aga siis hakkasid doominoklotsid kontrollimatult kukkuma ja mina astusin teelt eest, et siis selle kõige tuules kaasa vihiseda. Viimasel ajal kaldun arvama, et ka see, kus oleme praegu, on mingisugune vahesamm, hingetõmme enne järgmist suurt sööstu.
Ja ma jälle natuke valetasin. Tegelikult ei ole nii, et lihtsalt vihisen kaasa ja asjad juhtuvad ja Lemoot kompaniil on oma saal ja oma rahvas ja oma rõõm. Jah, meil on tohutult vedanud, aga ühtlasi ei ole me kunagi tagasi astunud. Kui Helle ja Katriniga suviti jalgrattamatkal käime, siis läheme koos läbi tule ja vee. Higi, veri ja pisarad. Julge hundi rind on rasvane ja kõik see. Me ajame oma asja lootusetu järjepidevusega. Ja vahel on tõeliselt raske. Näiteks siis, kui kell on saanud 23 ja artikkel ikka ei jookse, või siis, kui Instagrami on vaja pilt panna, aga kartulid pannil kõrbevad, või kui olin koroonas, aga pidin arveid välja saatma, aga kõik numbrid olid arvutiekraanil täpselt samasugused. Ja siis ma mõtlen, milleks see kõik, lööks käega ja õpiks midagi kasulikku tegema.
Seekord ma ei valetanud, aga ei rääkinud ka päris kõike. Jah, mõtlen küll, et teeks midagi muud, aga siis saan jälle aru, et tegelikult ei taha. Tahaks hoopis teha seda sama asja, aga nii, et oleks natuke lihtsam. Nii, et meid oleks rohkem ja haldusega seotud muresid vähem. Tahaks, et Tartus oleks ka mõni tantsijate kogunemiskoht, loomemaja. Koht, kus saaks teha töötubasid või käia tunde ette valmistamas. Liikuda ja teha kunsti. Koos arutada ja mõelda, võidelda selle eest, et ei peaks Tallinnasse kolima. Ma tahan, et Tartus oleks ka skeene! Veel enam, kogukond.
Mõnda aega tagasi rääkis tädi mulle, kuidas me aastaid tagasi Vormsil ratastega matkasime. Ma ei mäleta enam reisi üksikasju ja ka üldine mulje on hakanud kaduma. Seega ei saa ma järgnevat kinnitada või ümber lükata, aga väidetavalt oli meie seltskond teelt eksinud ning aina kitsenev kruusatee oli muutunud karjamaaks ning kamp oli valmis metafoorilist püssi põõsasse viskama. 13-aastane mina astus aga looduse vastu välja ja ütles, et nüüd pole muud kui edasi minna. Ja edasi me läksime. Läheme siiani, dressipüksid jalas ning pea püsti, Lemoot kompanii rinnale trükitud.
Me tõstsime selle artikli ettepoole, sest see on tegelikult varjatud üleskutse. Ae! Tartu ja Lõuna-Eesti kunstnik, tule ja teeme koos! Lemoot üksi ei jaksa ja ei saagi jaksata. Ja selles ülevoolavas joovastuses, mida tunnen meie oma saali osas, tunnen ka halvavat hirmu, kuidas me selle kõigega üksi hakkama saame. Kuidas ma jõuan kirjutada kõik need projektid ja organiseerida töötoad, kas põrandad saavad alati puhtaks ja kogemata ei unune vetsupaberit osta.
Ma ei tea, miks on nii, et Tartus ajavad kõik oma asja. Kas Tallinnas on sama mure? Kõigil on oma pisike nurgake ja sellest välja ei julgeta piiluda, ilmselt ei ole ka aega. Eks töötame ju kõik selles magusas õhtuses vööndis, kus tavalised inimesed oma töö lõpetavad ja tahavad trenni tulla. Ja võib olla siis lihtsalt lähebki nii, et suurt pilti ei jõua hoomata, sest ellujäämine on suurem kunst. Võib olla on nii, et pole julgust kirjutada, sest tundub, et ka meie ajame Lemootis oma asja ja ajamegi. Üldsegi valisid kooliajal esmakursuslased mu kõige kurjema näoga tantsukunstnikuks. Siis ei tahagi väga kirjutada.
Aga kirjutage, sest see siin on avalik üleskutse, open call ja sõjahüüd. Teeme Tartu oma kultuurilinnaks. Kirjuta meile ja räägi oma salajased mõtted ja unistused, haakume ja põrkume. Katsetame, põrume, õnnestume ja vaatame, mis koos tehes võimalik on. Vähemalt ei saa keegi öelda, et me ei üritanud. Vähemalt ei saa me ise öelda, et me ei üritanud.
Lemoot kompanii on 2020. aasta suvel asutatud tantsu- ja etenduskunsti kompanii, mille tuumiku moodustavad õed Johhanna Anett ja Helle Mari Toomel, lisaks kuulub kompanii ridadesse tantsukunstnik Katrin Kubber, valguskujundaja Karolin Tamm, (foto)kunstnik Kärt Petser ja helikunstnik Karl Wiker.
Kompanii tegutseb lavastuste loomise ning täiskasvanutele tantsutundide ja -treeningute pakkumisega.
