Sätin end moodsa, kolmest ekraanist koosneva ikooni ette istuma, et elada järgneva tunni vältel kaasa protagonistile, kes end ise selleks ei pea… Maikuus oli Hobusepea galeriis avatud Anita Kremmi isikunäitus “LEPING”, kus oli eksponeeritud kolm videoteost, mille algimpulsiks oli kahe osapoole vahel sõlmitud leping pealkirjaga “Anita Kremm”. Esimene video jagab end kolme ekraani vahel: dokumentatsioon ühest Anita Kremmi päevast ning päevikusse kirjutatud märkmed. Ent konks on selles, et päeva ei ela läbi Anita ise, vaid tema asendaja – Aska Helena Shimmo. 24 tunni vältel sõi, ostles, koristas ja suhtles Shimmo juhiste järgi, mille Anita oli talle jätnud, seda kõike muidugi Kremmi kodus ja riietes. Päeva kulminatsiooniks kujuneb teisest videoteosest nähtav umbkeelne kohtumine asendaja ja vanavanemate vahel viimaste kodus. Anita kodukeeleks on vene keel, mida Shimmo ei valda. Veidras, poolvaikivas kohmetuses vaatab vanaisa koos asendajaga Anita võidetud tennisekarikaid ning jutustab lapsepõlvemälestusi, mille peale Shimmo agaralt, kuid arusaamatuses naeratab. Näitust lõpetav kolmas video on kontseptuaalsem, Anita Kremmi alasti keha otsib kohta u 1 m x 2 m heledas kastis. Galeriist välja astudes valdab mind küsimuste tulv: Mis loob identiteedi? Mis juhtub, kui oma identiteet käest ära anda? Kuidas on teise inimese kingades elada? Kui kaugele sellega saab minna? Mis kõik oleks võinud juhtuda…
Eelnevalt kirjeldatu ja riskialdis metateatraalsus, millega Anita minu meelest tegeleb, suunas mind temaga pikemalt vestlema.
Sa oled lepingute dekonstrueerimisega tegelenud juba mitu aastat, kuidas sa selleni jõudsid?
Henri Hütt andis meile EKAs “Performatiivsete partituuride” vabaainet ning ma tundsin, et kuigi ma ei ole absoluutselt musikaalne, siis mulle meeldis partituuri struktuur, eriti kui saab oma reeglid luua. Samal ajal tekkiski mul idee lepingust kui partituurist. Vabaaine lõpetuseks tuli kõigil aines osalejatel teha üks performatiivne partituur Sõltumatu Tantsu Lava “Greenfieldi” sarjas. Seal oligi minu kõige esimeseks “Audio-video salvestusleping”: mul oli seal oma ruum, kus kohtusin inimestega üks ühele, küsisin neilt ühe küsimuse ning salvestasin vastused. Mulle hakkas väga meeldima kogu see protseduur. Mind huvitas, kuidas inimesed lepingut loevad: mõni loeb lõpuni, teine laseb diagonaalis üle ja juba allkirjastab. Pärast allkirjastamist salvestasin osalejate vastused minu küsimusele. See esimene katsetus oli lihtsakoeline, aga selles oli mingi sügavus ja võimalus – lepingu kaudu saab täiesti võõra inimesega ilma pikema sissejuhatuseta kohe väga põletavate küsimusteni laskuda… Sellele esimesele katsetusele on järgnenud “Vereleping”, “Tantsuleping”, “Võlaleping”, “Kadumise leping”, “Sünnipäevaleping”, “Varjuleping”, “Õnneleping” jne.
Üks ühele formaadi puhul tekib alati eriline pingeväli. Kuidas sina tajud seda õhustikku, mis sellistes olukordades ruumi tekib?
Meeldivalt ebamugav. Nii mina kui osaleja ju teame, et ma ei ole notar ega jurist, mistõttu on minusse suhtumine hoopis teistsugune kui ametnikesse. See on väga aus olukord: mina ütlen, mis mind huvitab ja mis tegevused lepinguga kaasnevad, ning siis on osaleja otsustada, kuidas ta käitub, kas nõustub või mitte. Põnev on jälgida, kuidas ja mida inimene mõtleb, kui ta saab aru, et lepinguga on midagi päriselt kaalul. Tema näoilmed ja reaktsioonid muutuvad millisekunditega – naha peal on näha neid rattaid, mis inimese peas töötavad.
No just, on ju erialad, nagu jurist, kuhu on teatud performatiivsus juba sisse kirjutatud: see, kuidas nad end esitlevad, mida kannavad, kuidas juhiseid annavad jne. Nad justkui taasesitavad varem olnud stsenaariumit või etendavad sisse töötatud koreograafiat. Kuidas aga sina enda kohalolu selles protsessis mõtestad?
Ka mul on lepingute sõlmimise jaoks mõeldud ülikond, kontsakingad – need detailid annavad hoiaku ja kui osaleja jõuab ruumi, siis tunnetan, et ma vastutan tema kogemuse eest. Ma ju võtan tema aega, sest kui üldiselt tullakse lepingut allkirjastama teadmisega, mida soovitakse, siis minu lepingute puhul see nii ei ole. Kuigi ma otseselt rolli ei mängi ning proovin olla mina ise, on mul ikkagi selge siht, mida ruumis teen ja osalejale pakun. Mulle peab olema väga selge, mida ma tahan teada saada. Nendes lepingutes on alati midagi, mida ma otsin.
Mul endal on selliste üks ühele performance’ite puhul tihtipeale tekkinud veider tunne. Ei tea, kuidas osalejana käituda: kas üritada kaasa mängida ja ka ise n-ö roll võtta või vastupidi, jääda nii iseendaks, kui suudan. Kindlasti on see veel enam võimendatud, kui vastas seisab/tegutseb etendaja, keda isiklikult tunnen. Kuidas sul sellistes olukordades olla on?
Ma olen ka avastanud, et huvitavam on ikka võõrastega. Tuttavatega on veider ja see atmosfäär püsib enamasti, kuni ma avan lepingu sisu või küsin oma küsimuse, siis tõmbub õhustik n-ö normaalseks: nad saavad aru, mille pärast nad tulid ja mida mina soovin. Nende minu küsitavate küsimuste kaudu olen ma ka tuttavate kohta õppinud paljugi, mida ma kuskil õhtusöögilauas või teatri fuajees teada ei saaks.
Millal ja kuidas tekkis leping “Anita Kremm”?
Eelmisel sügisel olin Kanuti Gildi SAALis residentuuris, mul oli seal keldrisaalis n-ö avatud kontor, mis töötas üheksast viieni ning inimesed said käia lepinguid allkirjastamas. Kuna hommikuti väga inimesi ei olnud, siis saingi istuda ja mõelda, mis lepinguid ma koostada tahan.
Leping “Anita Kremm” tekitas minus kohe erutust, kuigi see oli nii logistiliselt kui organisatoorselt keeruline. Tundsin, et ise tahaks küll ühe päeva kellegi teise kingades elada. Selle lepingu sõlmis kokku neli inimest (kolm osalejat neljast on “oma” päeva ära elanud, neljas on veel ootel) ning ma ei ole kindel, kas ma rohkem jaksaksin.
Kui sa jõudsid selleni, et oled valmis enda elu üheks päevaks kellelegi teisele loovutama, ka kogu vastutuse talle andma, siis mis sind selle juures intrigeerib?
Ülim usaldus. Julgus avada end kellelegi võõrale. Julgus panna iseend nii haavatavasse olukorda, sest selle läbiviimiseks pidin ma ka enda vastu väga aus olema. Osalejatele päevikut kirjutades oli oluline, et ausust ei varjutaks häbi. See kahe võõra inimese vaheline ülim usaldus on niivõrd ilus, tahaks, et iga päev oleks selline: kus viltu vaatamise asemel proovitakse hoopis teineteisest aru saada.
“Lepingule” allakirjutanud tulid sinu juurde kell 23.30 õhtul, et siis poole tunni pärast veeta järgmised 24 tundi sinuna. Mis sinu sees sel hetkel toimus?
Kui uksekell heliseb, siis süda kukub ikka saapasäärde – ei oskagi kuidagi olla, lihtsalt seisan ja ootan, et ta üles jõuaks. Edasi läheme kööki, et seal asendajale järgmiseks päevaks oma päevik ja sisend anda. Loomulikult on selles päevas augud, mida ei saa ega peagi täitma. Seda päeva ei ole ju võimalik n-ö õigesti elada, eesmärk on ikkagi, et osaleja paneks minu kingad jalga ning prooviks mõista, kuidas mina näen ja tunnetan elu.
Kuidas su päeviku sissekanded üles ehitatud olid?
Ma kirjutasin palju. Avasin perekondlikku konteksti, tutvustasin oma kodu ja seal leiduvaid asju, kuidas ma ärkan, mida ma poest ostan jne. Samas jätsin päeva teadlikult lünki, et asendajal oleks aega lugeda ning ruumi minu korteris aega veeta ja seda tundma õppida. Kuna mulle on kõik tuttav, siis ma tegelikult ei adu, kui kaua võib aega võtta näiteks võõras köögis toidu valmistamine.
Kui palju valmistasid sa oma lähedasi ja tuttavaid ette nendeks päevadeks?
Mulle oli oluline, et see isik, kes sel päeval oli mina, kohtuks minu vanavanematega. Nad on osa minu identiteedist, samamoodi nagu minu ema, minu kodu, see, kuidas ma hommikusööki teen – nendest nüanssidest tekkiski päeva kese. Sotsiaalsetest situatsioonidest olulisem oli mu jaoks edasi anda elus-olemise-olu. Eks nii mu vanavanemad kui ema alguses natuke kartsid, aitas see, kui rääkisin, et sellest kohtumisest saab film, mis läheb üles vanalinna galeriisse. Nad on kokkuvõttes väga toetavad, isegi kui päriselt aru ei saa, miks ma seda kõike teen. Vanavanematele tutvustasin ideed mitme päeva vältel ning käisin neil külas ka koos operaatoriga, et nad saaksid olukorraga harjuda.
Kuidas sul endal nendel päevadel olla oli, kui teine sina sinu kodus sinu elu elas?
Kui ma hommikul ärkasin, siis ma ei saanud küll hästi aru, kellena või millena ma ärkasin. Need kolm päeva, mil mina olin justkui eikeegi, olid väga ainulaadsed, sest need viisid mind välja mu tavapärasest kontrollist – emotsioonid kõikusid nagu kiiged. Olin mures, oli täiesti suva, tundsin vabadust, olin õnnelik… Sain mõelda hoopis teistsuguseid mõtteid kui muidu, sest kõik olmelised mõtted jäid koju maha.
Mis tunne oli filmi monteerida ning näha kõrvalt oma elu ja lähedasi?
Ma kuu aega lükkasin monteerimist edasi, tavaliselt ma nii ei käitu, aga ma kartsin seda materjali vaadata. Kui lõpuks selleni jõudsin, jäi mul monteerimiseks aega ainult kolm nädalat. Kuid alates sellest tegutsesin juba tervikteose nimel ehk see, mis videoteosesse jõudis, oli puhtalt filmitud materjaliga seotud. Me üritasime montaažis vältida seda, et operaatori kohalolu oleks liiga tuntav, nii jäi mitu mulle eluliselt olulist, kuid kehva kvaliteediga seika videost välja. Esimene kord, kui materjali vaatasin, naersin ikka kõva häälega. See oli täielik teater, teatrovitš, mis mu ema ja vanavanemad seal korraldasid.
Mis sind valdas, kui sa 24 tundi hiljem koduuksest uuesti sisse astusid?
Ma kogu aeg eeldasin, et kui inimene vaatab mulle pärast 24 tundi uuesti silma, siis meie pilgus on mingi ühine mõistmine. Ma väga ootasin seda tunnet, aga seda ei tekkinud kunagi, sest see tunne eksisteeris ainult minu ettekujutuses…
Tegelikkuses oli väga argine tunne – ongi läbi, vahetame oma riided ja asjad tagasi. Millegipärast ei tahtnud ka kohe rääkida, kuidas päev läks või mis juhtus. Kogemust oli vaja seedida, enne kui omavahel midagi jagada.
