Selleaastase Gerd Neggo tunnustuspreemia pälvis Leili Väisa. Leili on väikeses Antsla linnas tegutseva Tantsuseltsi Pärliine tantsuõpetaja, Lusti Lasteaia liikumisõpetaja ning väga aktiivne kogukonna edendaja. Leili on tegus mitmel rindel – ta on ka mitme tantsuga seonduva liidu liige ning lisaks Eesti Noorte Tantsu Ühingu ja Eesti Swingtantsu Liidu asutajaliige.
Leili endiste tantsijatena teame, millise pühendumuse ja armastusega ta oma tööd teeb. Tema loominguline, kuid samas järjepidev ning pidevalt edasi liikuv loomus on läbi aegade pannud tantsima mitmed sajad kui mitte tuhanded noored ja vanad nii Antslast kui mujalt.
Mõned päevad pärast tunnustuspreemia üleandmist avanes meil suurepärane võimalus uurida selleaastase stipendiaadi mõtteid ja sisemaailma.
Milline on Sinu esimene mälestus tantsust?
Minu esimene mälestus tantsust kui sellisest ja arusaam, et see on tants, pärineb kodust. Minu vanem õde oli noor hipiliikumise ajal ja temani jõudis mujalt maailmast erinevaid moe- ja artistide ajakirju, kus vahel olid helesinised pehmest plastikust õhukesed plaadid välismaa muusikaga. Noored, nagu ikka, käisid üksteisel külas ja tuldi ka meie juurde. Õde ja ta sõbrad panid plaadi grammofonil mängima ja tantsisid. Tol hetkel ei tantsinud nad paarisvõttes, vaid eraldi ja improviseerides. Ma mäletan, kuidas ma umbes 5-aastase tüdrukuna istusin diivanvoodil rätsepaistes, kõigutasin end ette-taha muusika saatel kaasa ja nautisin. Nii tants kui muusika olid hästi elurõõmu ja energiat täis.
Tutvusta lühidalt oma teekonda tantsuni.
Lõpetasin Mustla Keskkooli (tänane Tarvastu Gümnaasium) ja läksin Viljandi Kultuurikooli (tänane TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) näitejuhtimist õppima. Võib-olla just näitejuhtimise erialast on mõjutatud ka minu ideed ja tantsulavastused. Edasi viis tee mind Vana-Antslasse, kus käisin aeg-ajalt külas oma õel, kes õppis sealses ametikoolis agronoomiat. Ükskord kui taas õe juurde läksin, ütles ta, et täna läheme külla. Tuli välja, et läksime külla tantsuõpetaja Adelinale ning tema abikaasale, kes oli muusik, orkestri- ja koorijuht Karl Lembit Sibul. Karl Lembit ja Adelina töötasid sel ajal Ametiühingu Klubis. Olles just lõpetanud tantsurühmadega tegelemise, läks Adelina pensionile. Nad otsisid enda asemele inimesi, kes klubisse tööle tuleksid ja juhtimise üle võtaksid. Ju nad siis minu õe kaudu leidsid, et üks näitejuht on saadaval.
Igatahes, tol külas olemise päeval kutsusid nad meid õega oma kodukabinetti. Ma mäletan, et see oli väga õdus, hämar ja õhtupäikese värve täis. Me sattusime justkui kuhugi stuudiosse, kus oli palju plakateid, fotosid, pille, raamatuid. Nad rääkisid oma küüditamise ja ääremaale pagendamise lugu ja meie kuulasime. Seal olles ja Sibulate perekonna lugu kuulates olin ma täielikus hämmingus, kuna Karl Lembit Sibul oli välimuselt väga meie isa moodi. Ta oli Setumaalt pärit, samuti nagu mu isa. See mind ära võluski! Ma kuulasin ja vaatasin ning tundus, nagu mu isa oleks mind kõnetanud. Lisaks läksid hinge keerulised sõjaaja lood ja läbielamised. Ühtlasi ka nende kultuurilembus, vaimne olemus ning inimlik soojus.
1985. aasta jaanuaris alustasin Vana-Antslas tööd klubijuhataja ning näiteringi juhina. Kuna Adelina aga oli juba kodus pensionil, otsis Karl Lembit ikkagi kedagi ka tantsurühma juhendama. Ma keeldusin, kuna ma ei soovinud hakata õpetama midagi, mida ma polnud ei ise õppinud ega ka harrastanud. Adelina ja Karl Lembit tegid kõik selleks, et leida endale järeltulija.
Iga kolme aasta tagant oli võimalik minna Rahvatantsujuhtide kooli ja juhtumisi just sel aastal võetigi uusi õpilasi vastu. Adelina ja Karl Lembit tulid minu juurde ja ütlesid, et vot seal saadki õppida. Nii oligi, tol 1985. aasta sügisel ma Rahvatantsujuhtide kooli suundusin. Käisin kursustel ja alustasin tundide andmist. Nimelt olime vahepeal komplekteerinud klubis 12-liikmelise neiduderühma. Esialgu õpetasin kõike, mida koolis omandasin – klassikalist tantsu, karaktertantsu, rahvatantsu põhisamme, koreograafia loomist ja palju muudki. Mäletan, et valmistasin ennast meeletult neidude rahvatantsurühma tunniks ette. Mul olid isegi prantsuskeelse terminoloogia, harjutusvara ja tantsude spikrid. Adelina Sibul õpetas mulle, kuidas neljaks kokku volditud A4 paberi peale tantsuõppe spikrit teha nii, et seda on käepärane avada. Ta õpetas, kuidas lühidalt märkida takte ja tegevusi. Ma tegelikult ei osanud siis veel takte lugeda, mistõttu oli mul vaja väga tihti tüdrukutele öelda, et tehke nüüd üks väike joogipaus. Ise samal ajal jooksin oma kabinetti, helistasin kiirelt Adelinale ja uurisin, kuidas konkreetse tantsu takte lugeda. Toona polnud kombeks öelda, et ma ei oska. Siis pidid olema tark ja kaval, et tantsijate usaldus igati välja teenida. Osalesin 1994. aastast erinevates kaasaegse tantsu töötubades ning käisin hiljem kolm aastat ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias kaasaegse tantsu täiendkoolitusel.
1996. aastal asutasime MTÜ Tantsuselts Pärliine, et meie majanduslikud võimalused tegevuste elluviimiseks oleksid suuremad. Soovisime tantsijatele korralikke rahvarõivaid ning taotlesime toetust välisfestivalidel ning erinevatel koolitustel osalemiseks ja töövahendite soetamiseks. Tantsuseltsi nime otsisime rahvatantsu piiblist. Nimevalik jäi koolinoortele. Sel hetkel olid meil kooligrupis ainult tüdrukud, mistõttu Pärliine tundus olevat kõige neiulikum nimi. Samas aga ei soovinud me tulevikule mõeldes välistada ka poisse. Tantsukirjeldust lugedes selgus, et Pärliine ongi paaristants ning sobib ka segarühmale.
Oma sotsiaalmeedia tänukõnes tõid välja tantsuõpetajaid, kes on Sinu ellu suure jälje jätnud. Neid on aegade jooksul olnud mitmeid, mis tähendab, et Sinu tantsukarjääri jooksul on tulnud ette palju erinevate vaadetega inimesi. Mis on need väärtused ja õpetussõnad, mida oled nendest kogemustest endaga kaasa võtnud?
Ma käisin Rahvatantsujuhtide koolis kolm korda ja seda just seetõttu, et olin algaja ning iga uue kursusega vahetus suur osa õpetajaid. Kõik need õpetajad rikastasid mind. Aja jooksul sain kuulda ja näha erinevaid mõtteid, praktilisi meetodeid ja lähenemisi. Mul oli põnev jälgida, kuidas mõned pärimustantsuõpetajad ütlesid, et folkloorset tantsu tuleb niimoodi tantsida, nagu on tantsukirjeldustes kirjas. Samas aga oli ka neid, kes arvasid vastupidist, eriti autoritantsu loojate hulgas. Seega oli vahepeal tunda tõekspidamiste ja väärtushinnangute kääre folkloorse tantsu õpetamise osas. Nägin ka pärimustantsuõpetajate arvamuste muutumist ajas. Rahvatantsu hakati loovamalt interpreteerima. Ma arvan, et inimene otsibki läbi elu seda enda oma ja rahvatantsu õpetamisele õige lähenemine ongi seal kuskil tantsukirjelduste ja loovuse vahepeal.
Ma ise sooviksin rohkem osata ehedat eesti rahvuslikku joont sisse tuua ka kaasaegsesse tantsu ja vastupidi. Soovin, et tunnid oleksid laste jaoks loovad ja põnevad, mitte ainult kirjeldustest ja õppevideotest kopeeritud. Tantsijatel võiks tekkida oma identiteeditunnetus ning sidusus, nii-öelda üks veri, oma kultuuriga. Et tants poleks pelgalt väline kultuurikest. Äge ei peaks olema ainult hetkel moes olev tantsustiil. Ma ise pean väga lugu erinevatest tantsustiilidest. Ilma erinevate treening- ja tantsustiilideta ei saa mitmekülgsust arendada. Meie teeme näiteks klassikalise tantsu treeninguid nii, et lava äär on stangeks. Tutvume ka loovtantsu, improvisatsiooni ja kontaktimprovisatsiooniga, mis noortele kõik väga meeldivad. Tantsijale kehalise baasi loomine on väga aeganõudev. Kui aga noor on natukenegi tutvunud klassikalise tantsu alustega ja omab kehakooli, siis saab ta erinevate tantsustiilidega hakkama. Ma arvan, et mida rohkem tantsustiile inimene kogeb, seda mitmekülgsem tema liigutusvilumus on. On vägagi tervitatav, kui erinevate tantsustiilide õpetajad ja harrastajad osalevad koostööprojektides. Headeks näideteks on Tantsugala ning Eesti Noorte Tantsu Ühingu noorte mõttetalgud ja laagrid. Küll aga on kurb, kui erinevad tantsustiilid lähevad konkurentsi ja konflikti.
Sinu endiste tantsijatena teame, et oled tantsutegevusse pannud kogu oma hinge ning etendad tantsusaalide vahel tegelikult rohkem rolle kui lihtsalt õpetaja. Oled oma tantsulaste jaoks tihti suunaja ka muudes elualades kui tants. See on ilmselt muutunud su jaoks loomulikuks elu osaks, kuid on teisest küljest kindlasti ka väga kurnav. Ilmselt võtad palju endaga koju kaasa ka. Kuidas suudad sellistes olukordades tasakaalu leida?
Viimasel ajal on mul maal, kus ma elan, internet väga aeglane. Seega jään tihti Antslasse kauem toimetama, et kodus ei peaks enam koduväliste asjadega tegelema. Tasakaalu saavutamine on olnud mu pidev soov – millal see päriselt õnnestub, seda ei tea. Aga mõtteid ja meeli tasakaalustab kojusõit mööda metsateed, kus näen imelist loodust ja seal tegutsevaid loomi. Kodutee on mõnusalt looklev ja kurviline, vahepeal on tõusud üles ja siis jälle alla. Talvel vahepeal ei teagi, kas pääsen läbi suure lume koju või mitte. Koju jõudes märkan lume pealt loomade jälgi ja adun looduse ajatust. Koer tuleb ja jookseb saba liputades vastu, kass tahab sülle ja paitamist. Ja muidugi, mul on ju lapselaps! Juba üheksa aastat, see on lihtsalt imeline. See kõik mind toetabki. Loodus ja mu oma perekond. Ka traditsioonidest saan ma palju jõudu, kuna need on mulle väga olulised. Me saame lähedastega kokku sünnipäevadel ja kalendritähtpäevadel. Mulle on kallid mälestused esivanematest ja lähedased teispoolsuses.
Üks on kindel – kui mu lähedased mind vajavad, siis olen olemas, aga samas ei jää ka tantsutöö tegemata. Aeg on andnud palju õpetust. Kui oled noor, annad endast kõik võimaliku, et olla tantsijate jaoks olemas. Kui aga oled juba mõnda aega töömaailmas sees olnud, siis saad aru, et oma panust tuleb suunata mõtestatult ja kaalutletult – tuleb mõelda läbi, kuhu ja kui palju end pühendada ning mis on selle panustamise tegelik tulem. Sest elus on nii, et kui Sinuga midagi juhtub, on vaid perekond see, kes on päriselt olemas.
Väikeses kohas tantsukultuuri edendamine ja elushoidmine ei ole kindlasti kerge ülesanne. Ometigi oled Sa läbi aastate oma tegevusega panustanud sadade Antsla inimeste, eriti just noorte ellu. Tundub, et see on justkui Sinu südameasi. Mis on olnud sellel teekonnal Sinu jaoks suurimad eneseületused?
Keerulised kohad on haigetsaamised. Kui näiteks usaldus kaob või on keegi, kes teadmata või teadlikult midagi ebameeldivat teeb, arvestamata tagajärgedega. Usalduse kaotus inimsuhetes, eriti kui ma tean, et olen ennast päriselt pühendanud ja andnud endast kõik, mis anda oli, võib halvata hingeelu.
Tantsuõpetajate raskus on hoida grupis püsivalt head sisekliimat. Ma võin olla üsna otsekohene, kui ei soovita teha koostööd. Kollektiivis on meeskondlik koostöö ainuvõimalik – see loob ja viib edasi. Laste puhul on veel üks oluline tähelepanek: kui õpetaja adub, et kodused ja kooliga seonduvad probleemid tulevad tantsusaali sisse, on oluline olla tantsija ning lapsevanemaga aus, avatud ja probleemidest rääkida. Vajalik on leida probleemidele lahendused, toetudes positiivsusele. Tähtis on märgata lapsi ja noori, kes vajavad enda ümber toetavaid eakaaslasi ja sotsiaalset gruppi. Rasked on need juhtumid, kui koostöö ei hakka toimima ning noor lahkub huvitegevusest.
Vahemärkusena ütlen, et ma olen sisemiselt väga tagasihoidlik erinevate tunnustuste vastuvõtmisel. Mul on piinlik võtta tunnustusi vastu ainuisikuliselt enda nimel, sest seda väärivad kõik valdkonda panustanud inimesed minu ümber. Mulle meeldib kuulata tantsijate arvamusi ja mõtteid tantsuloomes. Ma ei lähe kunagi ütlema, et vot, mina tegin tantsu ja teie tantsite minu tantsu. Jah, ma loon ka iseseisvalt tantse, aga tantsijad on mulle väga suureks inspiratsiooniallikaks. Tantsuloomes arvestan grupi vaimu ja olemust ning tantsijate ealisi ja kehalisi iseärasusi.
Tants on tegelikult kahe suure erineva väärtuse kombinatsioon – oluline on süsteemsus ja kord, teisest küljest annab tantsule lisaväärtust loovus ja vabadus. Kumb osa Sind ja Sinu tunde paremini iseloomustab – kas oled pigem plaanide tegija või lased elul end juhtida?
Arvan, et olen see, kes kulgeb ja võtab väljakutseid vastu. Mingi süsteemsus peab olema, aga ma eelistan loovust ja vabadust. Ehk siis süsteemne loovus ja vabadus. Ma olen suur vabaduse pooldaja absoluutselt igal rindel – nii loomingus, tööga seotud olukordades kui ka peresuhetes, kus toimub üksteise aktsepteerimine. Väärtushinnangud, traditsioonid ja kombed võiksid säilida.
Kui sa peaksid ennast iseloomustama ühe tantsusammuga, siis millisega?
Ma ei tea, miks, aga esmalt tuli mulle mõttesse labajalg, siis polka ja siis üldsegi impulsid. Impulsid ja põrandatehnika. Võiks kohe proovida, milline samm siit välja tuleks – labajalg, polka ja impulss.
Milline on Sinu suurim unistus tantsuga seoses. Võid mõelda ka täiesti kastist välja.
Ma tegelikult sooviksin, et see unistus jääb ikkagi kasti sisse. Minu tänane suurim unistus on, et Antsla vallas tantsu järjepidevus jääks püsima. Ma sooviksin, et säiliks nii rahvatantsu jätkusuutlikkus kui ka tekiks tugevam mitmekülgne tantsuõpetus. Viimane on kinni majanduslikes prioriteetides, mitte kohalikes tantsuõpetajates.
Välkküsimuste voor – vali üks kahest vastusest esimese tunde põhjal!
Kuu või päike – mulle meeldivad mõlemad, aga kui peaksin valima, siis päike, valgus ja soojus.
Teater või kino – teater.
Linn või maa – kunagi arvasin, et sooviksin väga elada Tallinna linnas, kultuuri ja kunsti keskel. Praegu on muidugi selge, et elan maal loodusega kooskõlas, aga linnas tahaksin ka vahepeal käia.
Aeglus või kiirus – vahelduv rütm.
Hüplemine või liuglemine – liuglemine.
Pasta või pitsa – pasta.
Tantsutehnika või improvisatsioon – ega ühte asja ilma teiseta ei tee, see on selge. Aga kui on ainult tehnika ja improt ei ole, siis ei ole tantsul elu.
Nägemine või kuulmine – kuulmine.
Talv või suvi – suvi, aga ma tahan väga ka lumist talve.
Gerd Neggo preemia laureaadi video 2021
Täname: Lusti Lasteaia lapsed, Tantsuselts Pärliine, Egely Sarv, Andre Laine, Sirli Merimets, Kairit Aripman, Elin Lihten, Merle Tombak, Kalev Joab, Tanel Puura, Antsla Kultuuri- ja Spordikeskus, Antsla Vallavalitsus
Videomontaaž: Kadi Aare
Produktsioon: Jane Miller-Pärnamägi, Kadi Aare, Raho Aadla, Raido Bergstein, Sille Ardel
