„Abstraktne mõtlemine on iseloomulik Mai Murdmaa kogu loomingule. Tema töödes on sügavad filosoofilised alltekstid, mis on saanud üldistuse mõõtmed. Mai Murdmaa mõtlemise keskpunktis on alati Inimene ning tema otsingud, siseheitlused ja püüdlused, määramaks oma kohta sessinatses maailmas.”[1]
Mai Murdmaa tähistab 31. märtsil 87. sünnipäeva. Ta sündis 1938. aastal Tallinnas. Mai isa hukkus sõjas, kui ta oli kolmeaastane. Maid, tema õde ja kahte venda kasvatasid ema ja vanaema. Ajad olid rasked ja nälg eluline kaaslane.
“Tantsumaailma atmosfäär jõudis Murdmaade koju tänu imelisele Anna Ekstonile, balletikooli direktorile, kes oli Mai ema Elsa hea sõber. “Anna Moissejevna oli äärmiselt huvitav inimene, väga vitaalne. Tal endal lapsi polnud ja eks ta nägi, et emal oli meie neljaga raske. Ta võttis mu oma patronaaži alla, ma isegi käisin ta riietes, need õmmeldi mulle ümber. Ja kõik need muusikaõhtud! Seisin alati seal nurgas ja kuulasin pealt,” jutustab Mai.”[2]
Mai ja ta õde õppisid balletikoolis: tantsuõppega alustamise üheks mõjuvaks ajendiks oli see, et seal maksti õpilastele stipendiumi. Pärast balletikooli alustas Mai tantsijana RAT Estonias, kuid tema tantsijatee jäi vigastuse tõttu lühikeseks: seetõttu ning tänu sellele läks ta Moskvasse GITIS-esse ballettmeistriks õppima. Moskvas andsid külalisetendusi mitmed lääne balletitrupid ja need muljed kujundasid tema kunstilist nägemust ja seisukohti. Juba tema tudengieas tehtud tööd vastandusid tolleaegsetele balletikaanonitele – Mai Murdmaa looming on oma aja avangard.
Pärast GITIS-e lõpetamist 1964. aastal oli Murdmaa kümnendi Estonia ballettmeister ja sealt edasi järgnevad peaaegu et kolm kümnendit peaballettmeister. Tema esimene tantsulavastus esietendus 1963. aastal. Lea Tormis kirjutas sellest järgnevalt:
“Mai Murdmaa valis samuti raske ülesande: E. Tambergi “Ballettsümfoonia” – vahetu kaasaja kujutamise balletilaval. Väliste vahenditega polnud siin midagi peale hakata, sest balleti tinglikkus ei kannata tegelikkust “naturaalset” kopeerivaid kostüüme ega dekoratsioone. Noorel ballettmeistril on õnnestunud saavutada kõige tähtsam – tantsus edasi anda kaasaegse inimese psühholoogiat ja ellusuhtumist.” [3]
Oma peaaegu poole sajandi pikkuse loometee jooksul lavastas Mai Murdmaa balletiklassikat, sümfoonilisi suurvorme, lühivorme kammer- ja koorimuusikale ja Eesti heliloojatega ühisloomingus sündinud teoseid. Oma koduteatris Estonias tõi ta lavale üle kuuekümne teose, lisaks sellele lavastas ta ka Vanemuises ja teistes Eesti teatrites ning USA-s, Soomes, Ungaris, Venemaal, Lätis, Ukrainas ja mujal.
1971. aasta jaanuaris esietendus Estonias kaheteistkümnes eesti ballett, Eino Tambergi komponeeritud ja Mai Murdmaa lavastatud “Joanna tentata”, mille kohta Murdmaa ise on usutluses öelnud järgnevalt: “Meie balletiajaloos on sellel teosel teatud arengutaset määrav koht. Ballett on arenenud olustikulis-rahvuslikust psühholoogilist analüüsi ja filosoofilisi üldistusi taotlevaks kunstižanriks.”[4] ““Joanna tentata” puhul, mis kõneles religiooni ja vaba tahte konfliktist, märkis toonane kriitika, et siinsel balletilaval pole kunagi nähtud sedavõrd dramaatilist ja psühholoogiliselt keerukat süžeed. Eesti oli Nõukogude Liidu ääremaa, siin oli võimalik eksperimenteerida.”[5]
“Just tema balletid olid need, mis kujundasid arusaamu tantsukunsti võimalustest, väljendusviisidest ja mõttest. Murdmaa teoste kõrval oli Estonias muidugi teistegi koreograafide töid ja mõnikord õnnestus Soome televisiooni kaudu näha mujal maailmas toimuvat, ent mingiks sisemiseks mõõdupuuks said ikkagi Murdmaa lavastused. […] Mai Murdmaa oli üks esimesi koreograafe Teise maailmasõja järgses puritaanlikus Nõukogude Liidus, kes rääkis balletilaval söakalt seksuaalsusest – kujundlikus ja rikkalikus tantsukeeles, mis iial ei laskunud rämedasse naturalismi.”[6]
Mai Murdmaa toesed – inimese murdelisi eluhetki avav ja avardav looming – on Eesti tantsukultuuri varasalve rikkus. Märgilise tähendusega ja omakultuuriliselt kõnekad lavastused on loodud Eesti heliloojate (Eino Tamberg, Arvo Pärt, Veljo Tormis, Lepo Sumera, Eduard Tubin, Kuldar Sink, Rainer Jancis) muusikale.
“Meenutagem 1980. aastal esietendunud V. Tormise kantaat-balletti “Eesti ballaadid”, mille karge, põhjamaiselt range atmosfäär ei jätnud külmaks ka Eestimaast kaugel elavaid vaatajaid. Peaaegu detailideta lavakujundus, milles domineerivad beežikas-pruunid toonid, Veljo Tormise lihtsad, rahvalaulule tuginevad rütmid; kammitsetud ja väljapeetud koreograafiline keel, milles liituvad rahvatantsu ning klassikalise balleti elemendid. Oma temaatikalt jätkavad “Eesti balladid” INIMESE teemat Mai Murdmaa loomingus – ka selle balleti väliselt vaoshoitud koreograafilise keele ning muusikalise materjali sugereeriva monotoonsuse taga on peidus inimhinge valud ja vaevad, harmooniaotsingud ning reaalse elu illusioone ning unistusi purustav pealetung. […] “Eesti ballaadid” on oma atmosfäärilt ja väljendusvahendeilt sügavalt rahvuslik ballett, ent temas valitsevad tunded ja kired on niisama üldinimlikud kui “Meister ja Margarita” kollisioonid.”[7]
Murdmaa on enda kogemust “Eesti ballaadide” lavastamisega kirjeldanud järgnevalt: “Oma kunstipraktikas pole ma rahvamuusikaga enne kokku puutunud, seda enam regivärsilise rahvaluulega. Seetõttu osutusid mulle “Eesti ballaadide” suured elutõed ja ürgemaga siduvad juured täielikuks avastuseks. Tekkis sügav lugupidamine nende kaugete põlvkondade vastu, kes üllatavalt mastaapselt ja harmooniliselt oskasid maailma tajuda, keerukaid psühholoogilisi olukordi näha ja neid oma loomingus kajastada. Alati võidavad “Ballaadides” puhastunud eetilised väärtused. Sealjuures on suhtumised inimeste vigadesse põhjani läbinägev, kriitiline ja aus, vaba tsiviliseerituse valest.”[8]
„Ballettmeister Mai Murdmaa põhitõeks on eelkõige – kogu kunst algab individuaalsusest. Ainult individuaalsus väljendab midagi. […] Mai Murdmaa on oma balletilavastustes ühel ajal skulptor ja graafik. Iga liigutus iseenesest pürib lõpetatusesse, skulptuurne lõpetatus väljendab juba teatud tunnet, emotsiooni; joonte graafiline arendatus ja mitmekesisus viib mõtte lõpuni või süvendab seda. Ja muidugi, kõige tähtsam – mitte ühtegi formaalset või illustratiivset pööret, painutust, žesti […] Liigutused kasvavad kujundiks, kujundid saavad sümboolse tähenduse.”[9]
Oma kunstiliste otsingute ja leidudega on Mai Murdmaa kujundanud mitme põlvkonna tantsijaid, koreograafe, mõtestajaid, kirjutajaid ja publikut. Ta on eesti balletti ühe kuldajastu keskne kuju: heatahtlik, sügav ja tundlik looja, kelle inimeseks olemise tuumani ulatuvad teosed on virgutanud rahva mõtteerksust ja tundeilma rikkalikkust.
Palju head õnne!
Valik Mai Murdmaa loomingust:
- “Eesti ballaadid” (1982) – https://jupiter.err.ee/1120591/eesti-ballaadid-kantaat-ballett
- “Medeia” (1980) – https://arhiiv.err.ee/video/vaata/medeia
- “Kadunud poeg” (1980) – https://arhiiv.err.ee/video/vaata/kadunud-poeg
- “Naine” (1985) – https://arhiiv.err.ee/video/vaata/naine
[1] Palm, P. (1998, 31. märts). Aina otsida on huvitav ja kurnav. Eesti Päevaleht. [2] Piip, H. (2009). Kai õde Mai, murdmatu Murdmaa. Eesti Naine, nr 5. [3] Tormis, L. (1963, 27. september). Kolm lavastust, kolm lootusrikast algust: [Ballett-sümfoonia]. Sirp ja Vasar. [4] Intervjuu (1971, 15. jaanuar). Sirp ja Vasar. [5]Tuumalu, T. (2011, 16. veebruar). Balleti grand lady. Postimees. [6] Einasto, H. (2013, 17. mai). Tantsukujundite looja. Sirp. [7] Herkül, K. (1988, 31. märts). Aina muutumises, aina uuenemises. Noorte Hääl. [8] Paalma, V. (1980, 25. juuli). Tantsitud runolaul: [Eesti ballaadid]. Sirp ja Vasar. [9] Metsaalt, L. (1971). Eskiisid portreele. Kultuur ja Elu, nr 3.
