2024. aasta septembris pälvisid Mait Agu preemia kaasaegse tantsu järjepideva edendajana Mart Kangro ning noore, kuid isikupärase koreograafina Maarja Tosin. Kaks tugeva omailmaga kunstnikku istusid maha vestlema.
Maarja: Ma valmistasin ette ainult ühe küsimuse, mille pealt võiksime minema hakata. Mis sa arvad, miks tantsuteatril või etenduskunstidel ei ole tihti saalid välja müüdud nagu Eesti Draamateatris, miks neil ei ole nii palju publikut?
Mart: Ma pole sellega päris nõus. Ka tantsuetendused on välja müüdud ning ka Draamateatris on mängitud pooltühjale saalile. Aga me võrdleme omavahel väga erinevaid asju. Draamateatri traditsioon, struktuur ja isegi töötajate arv on hoopis teises mastaabis. Loomingulisi suundumusi ja seda, keda need kõnetavad, saab võrrelda, kuid puhtalt kvantitatiivseid näitajaid, nagu publikuarv või institutsionaalsed ressursid, pole mõistlik kõrvutada. Repertuaariteatritel on võrreldamatult suuremad ressursid ja ka kohustus selleks, et suurema publikuni jõuda. See tingib ka nende repertuaarivaliku. Kanuti Gildi SAAL seevastu sai loodud neile, kellele mujal kohta ei olnud. Neile, kes tegelevad loominguga, mis on olemuselt spetsiifilisem. Aga see, mida nähti Kanutis kakskümmend aastat tagasi, ei šokeeri täna enam kedagi. Draamateatri laval näeb ka praegu esteetikat, milles kumab läbi algusaegade teatrit NO99. Nüüd on see muutunud peavooluks.
Maarja: Jah?
Mart: Kunstis on alati keegi, kes on teerajaja, ning keegi, kes võtab selle uue keele ja stiliseerib selle viisil, mis on laiemale publikule vastuvõetavam. Mai Murdmaalt õppisin, et tuleb käia noorte loomingut vaatamas. Isegi kui see mind isiklikult ei kõneta, pakub see mulle siiski väärtuslikku arusaama, kuidas noored mõtlevad ja loovad. Praegu ma ei näe suurte teatrite juhte just tihti Kanuti Gildi SAALis, kuid ometi kasvab nende enda publik just noorte loomingu pealt.
Maarja: Mida ja kus sa vaatamas käid?
Mart: Mina usun, et tasub käia kõikjal, kuid loomulikult teeb igaüks oma valikud ise. Mina vaatan võimalikult palju eriilmelist teatrit, kuid kõige rohkem kisub mind ikka keldritesse.
Maarja: Mina avastan praegu erinevaid keldreid, kus võiks midagi teha. Mind huvitab see, mis on underground. Kui kuskile sellisesse kohta satun, tunnen, et olen paradiisis. Need kohad on tihti salapärased, sisse saab näiteks ainult helistades. Mind väga paelub ruum ning ma püüan teatrit tuua teatrisaalist välja. Olen leidnud ühe väga erilise ruumi, kuhu tahaksin publiku kutsuda, kui selleks valmis olen. Selles ruumis avanevad fetišid ja fantaasiad.
Mart: Hiljuti Kanuti Gildi SAALis etendunud “The Dan Daw Show”[1] oli fantastiline produktsioon, kus säilis elu. Tänapäeva etenduskunstidesse ongi üha enam põimunud siseilm ning mängitakse reaalsuse ja fiktsiooni hägusel piiril. Ruumi on kõiksugustele guilty pleasure’itele ja äärealadele – seksuaalsus on väga “päris maailma” osaks kujunenud. Kuigi mina ise nende teemadega otseselt ei tegele ja olen oma elus üsna privaatne, siis laval tunnen, et võin teha kõike.
Maarja: Tunnen samamoodi – minu eraelu on väga privaatne, aga laval pole piire. Seal võib teha kõike: oksendada, pissida, kõike.
Mart: Ma pean eelkõige silmas, et milliseid külgi ma endast laval avan. Lavaruum on selline kokkuleppeline ruum, kus keegi lõpuni ei tea, mis seal on tõsi ja mis mitte. Seal kohtuvad kokkuleppeline reaalsus ning illusioon, mis tekib vaataja peas.
Kuidas sina oma kaasaega mõtestad? Mis on praegu meie skeenel sellist, mis tundub fundamentaalne või tekitab äratundmist?
Maarja: Kehastumine – inimesest olendiks ja olendist inimeseks. Mulle on väga oluline etendaja ja tema olek laval. Näiteks maskid: valged ufo-silmi meenutavad ujumisprillid, mille peale tõmmatakse nahavärvi sukkpüksid, kääridega torgatakse mõlema silma kohale augud, et ufo-prillid oleks ikka nähtaval, selle peale läheb parukas pähe ning punased huuled.
Mart: Sellised identiteedi ja mütoloogiaga seotud suunad?
Maarja: Just.
Mart: Sind vaadates on ka tajuda, et sa tegeled selliste identiteedimängudega. Kuhu sa paigutad end meie väljal?
Maarja: Kuna lõpetasin bakalaureuseõppe Tallinna Ülikoolis alles 2024. aasta kevadel, tegutsen praegu väljal peamiselt nende “jaa”-de järgi, mille andsin juba õpingute ajal.
Mart: Mina tunnen vaikselt praeguse kultuuripoliitika taustal, et motivatsioon hakkab langema. Kuidas sulle tundub, kas sul on mingi ambitsioon, ettepanek või etteheide?
Maarja: Eestis tuleb lavastusele rahastuse leidmiseks tõesti väga palju pingutada. Minu arvates ei tohiks tants olla valdkond, kust veelgi kärpida, sest see on juba niigi alarahastatud. Meil ei ole isegi piisavalt tantsusaale, kus end vormis hoida. Palun andke meile normaalseid proovisaale!
Mart: Ning arvestage loomeprotsessi iseloomuga, sest kõike ei ole võimalik kodus kirjutuslaua taga välja mõelda. See, et katusorganisatsioonidel on teatav stabiilsus, on igal juhul hea, aga kindlasti ei tohiks sellega asi piirduda. Vabakutselise kunstniku loometöö planeerimise tsükkel on Eestis enamasti kolm-neli kuud. Kulka rahastusotsusest esikani. Siis alustad jälle nullist. Annad sisse oma uue projekti taotluse ja jääd lootma, et tuleb positiivne otsus. Selles mõttes ei ole me väga erinevas situatsioonis. Staaž võib-olla nõuab eitava otsuse paremat sõnastamist. Samas saan aru, et selle teema järjekordne tõstatamine praegusel ajal ei pruugi väga kedagi raputada ja võib valuline tunduda. Arvan, et lõpuks jõuame olukorda, kus teemegi kõik väga sarnaseid asju. Selle tulemit on juba praegu näha suhteliselt piiratud hulga teemade näol, mis etenduskunsti skeenel on konjuktuursed ja n-ö “müüvad”. Seega on minus küsimus: kas me hoiamegi kultuurilist mitmekesisust elus suhtumisega, et “küll nad niikuinii teevad, kui tahavad”? Mind ajab järjest enam marru, et meie kaasaegne skeene ekspluateerib noori, sest nad on entusiastlikud, tahtmist täis ja kompromissialtimad tingimuste suhtes. Samas, kui üks ei taha, siis teine on kohe võtta. See muidugi ei kehti ainult noorte kohta.
Maarja: Pärast kooli olen saanud mitmeid kutseid tellimus-performance’iteks – need on sellised lühikesed 15-minutilised etteasted. Mulle väga meeldib see maailm ka.
Mart: Tellimused on tõesti põnevad. Kujutava kunsti ajaloos on sellistel tellimustöödel pikk traditsioon: ülikud tellisid kunstnikelt teoseid, mis riputati seinale. Tantsu ja etenduskunstiga on asi keerulisem. Maria La Ribot esitas kakskümmend aastat tagasi oma seeriat “Panoramix”[2], mis on üks minu lemmiktöid. 34 väikest episoodi olidki temalt erinevateks üritusteks tellitud tööd, mille ta siis lõpuks kokku üheks teoseks miksis. Need miniatuurid olid tugevalt feministlikud ja identiteediküsimusi lahkavad.
Maarja: Mulle meeldib ka šokk ja sellega manipuleerida, panna iseennast ebamugavatesse olukordadesse ja katsetada piire. Näiteks oma diplomilavastuses lasin oma lavapartneritel end n-ö vee alla suruda. Sellist piirsituatsiooni ei ole kerge vaadata ning see tekitab publikus vastakaid emotsioone. Üldse olen ma aina enam huvitatud eri meediumide ühendamisest, ka näiteks tekstist.
Mart: Ma hakkasin kunagi laval rääkima, sest kuigi ma olin tehniliselt üsna võimekas tantsija, siis mulle tundus, et mingeid asju lihtsalt on mõttekam rääkida kui otsida neile kineetilist vastet. Ja teiseks oli mulle oluline mängida publikuga – alustada tekstiga ühest kohast, võtta publik endaga kaasa ja liikuda suunda, mille peale publik üllatus: “Kuhu see mõte nüüd läks?” Selline mitme erineva fiktiivse tasandiga mängimine.
Maarja: Mul juba vaikselt küpseb peas oma CPPM-i lõpulavastus (EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistriprogrammis), kus soovin teksti ja palju muuga katsetada.
Mart: Põnev, oluline on lihtsalt meeles hoida, et teater on ikka väga reaalne ruum – me kõik saame seal koos vanemaks.
[1] "The Dan Daw Show". Kanuti Gildi SAAL. https://saal.ee/performance/the-dan-daw-show-1930/ [2] Maria La Ribot "Panoramix (1993–2003)". https://laribot.com/en/work/panoramix-19932003/
