Marta Alberinga nime ei ole arvatavasti paljud lugejad kunagi kuulnud ning veel vähesemad teaksid seda siduda Hispaania ja selle maa kaunite tantsudega. Läti flamenkoringkonnas on Alberinga aga tuntud kui esimene kodumaine professionaalne hispaania tantsu tantsija. Ta oli esimene, kes võttis ette juba 30ndatel aastatel ihuüksi teise Euroopa otsa sõita, sooviga omandada võimalikult palju teadmisi nende keerukate tantsude kohta – midagi, mis ehk tänapäeval enam kulme kergitama ei pane, aga sada aastat tagasi tõeline julgustükk oli. Sellega aga tema värvikas tee tantsijana alles algas.
Käesolevas artiklis saab lähemalt tuvuda selle kuraasika naise ja tantsija, Marta Alberingaga. Artikkel ilmub kahes osas ning esimeses neist tuleb juttu tema kujunemisloost, hispaania tantsu õpingutest Pariisis ja hilisemast ootamatust edust kodumaal rasketes okupatsioonitingimustes. Artikli teine osa räägib lähemalt Marta Alberinga tantsurepertuaarist ja otsitakse vastust küsimusele, kes ta interpreedina täpselt ikkagi oli. Kas flamenkotantsija, rahvatantsija või hoopis klassikaline hispaania bailarina? Üks on kindel, vähemalt Läti ja Eesti kontekstis saab teda pidada tõeliseks oma ajast ees olevaks tantsupioneeriks.
Hispaania stiilis tantsud on ikka olnud klassikalise tantsu repertuaari osa ning oma iseloomuliku liikumiskeelega on need mõjutanud karaktertantsude kujunemist Baltimaades. Pigem on nende puhul aga olnud tegemist stiliseeringutega, n-ö hispaania-aineliste tantsudega.
Flamenkot, mis jõudis Eestisse 90ndate alguses (Pikas, 2011), julgen võrreldes eelmainitutega nimetada hispaania tantsu autentseks esindajaks. Samal kujul õpetatakse seda tantsuvormi ka Hispaanias. Esimesed kodumaised õpetajad käisid seda kunsti õppimas meie põhjanaabrite, soomlaste juures (Pihla, 2025), ent oli ka neid, kes tegid flamenkoga tutvust Eestisse esinema tulnud hispaania artistide kaudu (Pikas, 2011). Senine arusaam on olnud, et flamenkoteadmine liikus siit edasi Lätimaale juba tänu Eesti ja Soome õpetajate tööle (Pikas, 2011).
Nende ajalooteadmiste baasil võib lugeja ehk mõista, kui suur oli minu üllatus, kui sain teada, et juba eelmise sajandi keskpaigas oli Lätis professionaalne tantsija Marta Alberinga, kes tegeles just hispaania tantsuga, kes reisis kontserte andes ringi mööda suurt Nõukogude Liitu ning kelle UNESCO hiljem Hispaaniasse viis, kus tema tegevust tunnustati.
Olgu siinkohal välja toodud, et Alberingast teame nii palju suuresti tänu Māris Brancise 2002. aastal välja antud elulooraamatule “Kāpt muzās kalnā”. Raamatu koostas kunstiajaloolane Brancis Alberingaga peetud intervjuude põhjal, mis toimusid umbes 1998–1999. aastatel (Intervjuu M. Brancisega, 2025). Alberinga antud informatsioonile otsis Brancis tuge arhiivmaterjalidest, mis autori sõnul kattusid pea täielikult tantsija mälestustega, vaatamata sellele, et intervjuude ajal oli ta juba küpses eas. Kogu järgnev artikkel on kirjutatud toetudes selle raamatu sisule, teised infoallikad on toodud välja eraldi viidetena.
Marta Kazlava ja tema tantsuõpingute algus
Marta, neiupõlve nimega Kazlava, sündis Valmieras 27. juulil 1909. aastal (Latvian University Institute of Literature, Folklore and Art [LU FMI], 2025) Kristīne ja Jānis Kazlava perre. Tema ema Kristīne oli koduperenaine ning isa Jānis tuletõrjuja. Ema hoolitses kodu eest ning oli ka väikestviisi ettevõtja, küpsetas ja müüs leiba, hiljem pidas Riias poodi. Lisaks oli Alberingal vanem õde Elza, kes suri noorena tuberkuloosi.
Marta Alberinga huvi tantsu vastu sai alguse algkoolis, mil ta nägi läti baleriine, kes esinesid Valmieras. Vaatepilt oli tema jaoks väga inspireeriv, eriti Elvira Rone esitus. Alberinga palus oma ema seni, kuni too tüdruku lõpuks Riiga balletitundidesse viis. See juhtus aga alles gümnaasiumi kolmandas klassis (tol ajal oli kohustuslik põhiharidus kuni 14. eluaastani, seega võis ta olla 16–17 aasta vanune (State Republic Education Development Agency, 2007)).
Niimoodi asus Alberinga noores eas elama Riiga, õppis seal gümnaasiumis (õhtukoolis) ning käis Mārtiņš Karuliņši koolis itaallanna Marieta Balbo balletitundides. Kauliņš oli Riia Saksa teatri ja Riia Rahvusooperi tantsuõpetaja ja tantsija ning õpetas oma koolis moderntantsu. Balbo oli Riia Saksa teatri ballettmeister.
Hiljem õppis tüdruk Alexandra Fedorova juures, kes oli aastatel 1925–1932 Läti Rahvusooperi priimabaleriin ja ballettmeister. Alberinga õppis Riias kolm ja pool aastat ning tegi algust ka oma lavakarjääriga: tema esimene ülesastumine toimus Valmieras. 1932. aastal suleti Fedorova kool ja asutati Läti Rahvusooperi Balletikool. Kahjuks ei pannud Alberinga, kes oli veetmas suve koduses Valmieras, tähele, et tantsijatele olid kooli astumiseks välja kuulutatud katsed. Ta jõudis Riiga kolm päeva hiljem. Tüdruku ahastuseks teda enam jutule ei võetud. Nii viis elu noore tantsija Beatrice Vignere stuudiosse, kus õpetati plastilist tantsu, akrobaatikat, pantomiimi ning hispaania tantse. Vignere oli õppinud Moskva Rütmilise Hariduse Instituudis ja Isadora Duncani koolis.
Vignere oligi see, kes soovitas Alberingal õppida hispaania tantse, sest tüdruk meenutas välimuselt hispaanlannat. Noor neiu, kelle unistuseks oli alati olnud tantsida balletti, ei tahtnud hispaania tantsudest aga midagi kuulda. Kuna Vignere pakkus talle tasuta tunde, ei saanud Alberinga nii heldest pakkumisest keelduda. Alguses talle need võõrapärased tantsud ei meeldinud, osati seetõttu, et teised tüdrukud olid kauem õppinud ja ta oli neist maas. Aga siiski ostis ta endale paar senti maksvad algajate kastanjetid ja käis, hambad ristis, tundides.
Periood, mil Alberinga õppis Vignere juures, mõjutas tema elu veel isiklikumast aspektist. Ühel kontserdil, mis toimus 15. jaanuaril 1933. aastal Jaunpilsis, kohtas ta oma tulevast abikaasat, tšellist Valfrids Alberingsi. Neiule oli lapsepõlvest saadik meeldinud nimi Alberings. Raamatus jutustab ta lapsepõlvemälestusest, kuidas ta nimetas selle perekonnanimega enda ehitatud mängumaja. Ta armus noormehesse silmapilkselt ning juba aasta pärast nad abiellusid – Marta Kazlavast sai Alberinga.
Kui Beatrice Vignere tähistas oma stuudio sünnipäeva 1935. aasta 1. detsembril Läti Rahvusooperis, siis pani ta Alberinga hispaania tantsu numbris esiritta tantsima, kuigi teistel tüdrukutel oli rohkem kogemust. Mitmed kontserti kajastavad arvustused tõid teda seejäral esile kui potentsiaalikat noort tantsijat, kel võiks olla tulevikus läbilööki. Oma edu nähes hakkas hispaania tants Alberingat rohkem huvitama.
Jällegi sekkus Alberinga professionaalsesse arengusse Vignere, et innustada teda sõitma Pariisi. Sinna oli kodusõja tõttu kogunenud suur hulk hispaania kunstnikke ja tantsijaid. Vignere ütles, et tal pole Alberingale enam midagi õpetada. Viimane õpetas selleks hetkeks juba hispaania tantsu ja liikumist ooperisolistidele ja teiste erialade artistidele. Abikaasa Valfrids ei võtnud tema Pariisi-plaane tõsiselt kuni viimase hetkeni, ent noor tantsija hakkas sellele vaatamata oma ema poes töötades lisaraha koguma ning prantsuse keelt õppima.
Õpingud Pariisis
1937. aasta sügisel, 28-aastasena jõudis Alberinga Pariisi. Esimesel korral sai ta õppida vaid ühe kuu, eesmärgiga panna kokku esinemisprogramm. Päevakava oli tihe ning lõbutsemiseks tal aega ei olnud. Samuti oli õpinguteks napilt raha, seega lõunaid tantsija endale lubada ei saanud. Hommikuti osales ta tundides, õhtusöögi järel aga suundus nunnakloostri keldrisse harjutama – ta elas samas kloostris.
Alberinga esimeseks õpetajaks sai Dolores Moreno, kes õpetas talle Habanerat, Sevillanast ja Aragoonia Jotat. Kõige huvitavam seik on ehk õpingud Vicente Escudero juures. Escudero on üks flamenkoajaloo suurkujusid, kes seisis traditsioonilise tantsutehnika eest, ent oli samas mõjutatud ka tolle aja moodsatest kunstivooludest. Pariisis oli ta Alberinga sõnul täielik kuulsus. Lätlanna sai endale lubada Escudero juures ainult 6 tundi, aga ilma Vignere tehnikapõhjata poleks ta midagi õppinud, sest tunnid olid rasked ja Escudero õpetamismeetod kaootiline. Alberinga sai kiita oma kastanjetimängu oskuse eest ning Escudero isegi vaatles tema tehnikat, et mõista, milles peitub selle saladus.
1938. aasta sügisel suundus Alberinga tagasi Pariisi, seekord juba plaaniga sinna pikemaks jääda. Tol korral õppis ta Dolores Moreno, Nana de Herrera ja Terezina nimeliste tantsijate juures. Viimane õpetas talle tantsu “Serenaad”, mis oli J. Malatsi muusikale. Hiljem lõi Marta oma “Serenaadi”, sedapuhku hoopis Albénize teosele “Córdoba”.
Sel reisil võttis ta uue aasta vastu Pariisis ning esines paaril korral ka Läti saatkonnas. Alberingale pakuti Casino de Paris’s kordeballeti tantsijana tööd, ent sellest pakkumisest ta keeldus, sest oli sõitnud Pariisi selleks, et õppida, mitte töötada.
Kontserdid teise maailmasõja aegu
1939. aasta sügisel pidi Alberinga sõitma kolmandat korda Pariisi, aga siis puhkes II maailmasõda. Kiire tegutsejana hakkas naine esinema Lätis, korraldades ka enda esimese hispaania tantsu õhtu Riia Läti Seltsi majas.
Varem oli ta üles astunud teiste artistidega (nagu ooperisolistid Elfride Pakule ja Aleksandr Daskov) ning esitanud kontsertidel vaid mõne numbri. Sel korral pidi tal olema aga kandev roll, seega otsis ta artiste, kes aitaksid õhtut lisanumbritega täita. Esimesena pakkus ta idee välja Rahvusooperi priimabaleriinile Edīte Pfeiferele, kes aga keeldus. Riiga oli sel ajal Pariisist tagasi jõudnud Arvīds Ozoliņš, kes oli väidetavalt tantsinud ka Diagilevi Ballets Russes’ist välja kasvanud Ballets Russes de Monte Carlos (Yevtseyeva, 2017). Naise sõnul nõustus Ozoliņš meeleldi õhtul kaasa tantsima ning 12. veebruaril 1940. aastal toimus Alberinga esimene hispaania tantsu kontsert. Õhtu sai üpris palju tähelepanu ning arvustusi oli nii positiivseid, mis kiitsid Alberinga kui põhjamaise naise oskust autentselt ümber kehastuda hispaania tantsijatariks, kui ka negatiivsemaid, mis leidsid, et naisel on arenguruumi veel küllaga, eriti interpretatsiooni variatiivsuses. Üldiselt aga leiti, et juhul kui ta oma tööd jätkab, on temas potentsiaali arenguks.
Pärast edukat kontserti ning näinud positiivseid arvustusi, kutsus Edīte Pfeifere ise Marta Alberinga koos Arvīds Ozoliņšiga oma kontserdile tantsima. Kontsert toimus 15. märtsil 1940. Kuna Alberinga ei esitanud tol ajal populaarset hispaaniapäraste elementidega rikastatud klassikalist tantsu, siis võis paljudes tolleaegsetes arvustustes leida arutelusid selle üle, mis väärtus nendel tantsudel on ja kui hispaaniapärased need on.
Nii mõnelgi korral tekitas furoori tantsude maneer, mis vahel tundus vaatajaile liiga provokatiivne. Sama aasta augustist on tantsijal meeles ka seik, kus ta esines Lätis Vene armeele. Kuna ühe tantsu käigus näitas Alberinga oma seeliku all olevat paljast säärt, siis selle peale sai publikus olev armeeohvitser pahaseks ja ei lubanud tal enam oma esinemist jätkata. Õnneks see lavakeeld pikalt ei kestnud.
Rindeteater ja Saksa okupatsioon
22. juunil 1941 kuulutati välja sõda Lätis ning 1941. aasta juulis jõudsid sakslased Riiga. Lätis loodi Rindeteater, mille kontsertprogrammides võttis teiste seas osa ka Alberinga. Läti leegionäridele oli Rindeteater Brancise sõnul “soe tervitus kodumaalt” (lk 95). Oma mälestustes mainib tantsija esinemisi Pihkvas, Ukrainas (Velikije‑Luki, Zaporozhye, Petrozavodsk, Odessa), samuti räägib ta teatri jõudmisest Leningradi alla ja kontserdist Jekabpilsis. Kaunases kontserti andes pildistas teda fotograaf Kārlis Bauls. Need jäid Alberinga lemmikuteks fotodeks, mida ta kasutas oma reklaammaterjalides.
Samal ajal töötas Alberinga ka Läti Rahvusooperis, kus talle pakuti “Don Quixotes” võimalust tantsida Aragoonia Jotat. Tema partneriks oli taas Arvīds Ozoliņš, kastanjette mängis tantsu ajal aga ainult tantsijanna. Väidetavalt oli see esimene kord, kui kastanjetimängu Rahvusooperi produktsioonis lavalt kuulda võis.
Ühel neist kontsertidest viibis ka Hispaania vabatahtlikest koosnev Sinine Diviis (División Azul), kes arvasid, et tegemist on kaasmaalasega, ning olid imestunud, kui tantsija nende hispaaniakeelsest jutust aru ei saanud. Olles tema esinemisest vaimustuses, tekkis Alberinga ja diviisi vahel sõprussuhe ning üksus hakkas korraldama ja külastama lätlanna esinemisi igal nädalal. Ühel õhtul kinkisid nad naisele ka kleidi, millega ta hiljem tantsis tantsu “Corrida”. Tänu diviisile sai Alberinga esineda ka Viinis.
Liepāja Muusika- ja Draamateater
Pärast Nõukogude vägede sissetungi põgenesid paljud artistid Riiast ja kogunesid Liepājas, kus asutati kohalik teater, Liepāja Muusika- ja Draamateater. Alberinga töötas seal aastatel 1945–1947 ballettmeistri ja solistina. Ta lavastas hispaania tantse ooperitele nagu “Carmen” ja “La Traviata”. Sellel perioodil juhtus ka seik, millest on näha naise isepäist iseloomu ja veendumusi. Nimelt soovis teatridirektor luua Alberinga nime ja näoga propagandat, mis kutsuks endisi Liepāja töötajaid pagendusest tagasi Lätti. Tantsija keeldus pakkumisest, sest ei soovinud valetada ja öelda, et neil oli hea elu ja tööd küllaga, kuigi tegelikkuses lasti artiste järjepanu töölt lahti. See maksis talle peaaegu töökoha, ent õnneks oli neid, kes tema eest seisid.
Edu üleliidulisel konkursil
Marta Alberinga professionaalne karjäär sai tõelise hoo sisse aga pärast II üleliidulist estraadikunstnike võistlust. Raamatus mainib naine ka I üleliidulist konkurssi 1941. aastal, kuhu samuti Lätist artistid suundusid ning mis lõpuks ära jäi. Ent ei ole selge, kas Alberinga oli üheks Moskvasse, konkursi teise vooru pääsenud artistidest ning kinnitust sellele ei leidnud arhiividest ka Brancis.
Kindel on aga see, et 1946. aastal ta Moskvasse II üleliidulisele estraadikunstnike võistlusele suundus. Lisaks Alberingale sõitsid Moskvasse kaks akrobaati ja laulja M. Svarzinka. Konkursil osales 800 artisti ning tantsija jaoks möödus see väga edukalt: ta pääses edasi konkursi finaali ehk III vooru, kus talle omistati laureaadi diplom, ta sai hulgaliselt tööpakkumisi ja suure menu osaliseks.
Konkursil esitas ta Escudero loodud tantsu “Flamenco”, mille põhiline osa oli rütmiline jalatöö kombinatsioon – zapateado – ja sõrmenipsud. Ta tantsis tantsu oma boolerojaki ja sombreeroga kostüümis. Teiseks tantsuks oli härjavõitluse teemaline “Corrida”.
Siinkohal tuleb aga tuua sisse väike märkus, et võistluse tulemusi kajastati ka Eestis ajalehes Sirp ja Vasar (A.T., 1946), kus tuuakse nimeliselt välja kõik preemia saanud (I, II ja III koht) laureaadid, aga Marta Alberingat ei mainita. Kirjas on, et lisaks nimetatud laureaatidele anti välja 34 audiplomit. Samuti on kirjas Brancise leitud arhiivmaterjalidest (lk. 140), mille kohaselt anti Martale ning akrobaadiduole F. ja L. Jirgensonidele diplom (mitte preemia). Võib olla, et laureaadi nimetus käis kaasas ka audiplomi saanud kunstnikega, aga kuna üldjuhul mõistetakse meil nimetuse all ,,laureaat’’ võistluse võitjat, siis pidasin vajalikuks olukorda selgitada. (Lisaks kirjutab Brancis raamatus, et Eesti ja Leedu artistid võistlusel ei osalenud, aga Sirbi ja Vasara 30. numbri/27. juuli numbri kohaselt lubati võtta osa konkursi ,,II voorust Riikliku Filharmoonia artistidel — tantsupaaridel Radin ja Ello ning Õ. ja E. Kannel.’’ (Autor puudub, 1946).
Vaatamata suurele edule, mis Alberingat saatis, näeme Moskvast koju saadetud kirjades ka tõelist kunstnikunatuuri: nähes, kuidas tantsivad teised, mõtles lätlanna juba oma ameti mahapanemisele, sest tundis, et ta ei jõuaks kunagi sama kõrgele kunstilisele tasemele. Sellele vaatamata jäi ta linna veel 40 päevaks töötama ja kontserte andma. Alberinga kohtus ka Maia Plissetskajaga, kes teda hellitavalt La Argentinaks kutsus (tuntud hispaania tantsu tantsija 20. sajandi algusest).
Läti NSV Riiklik Filharmoonia
Pärast konkursil osalemist läks Alberinga tagasi Liepājasse, kus valmistas ette oma sooloprogrammi, mida hiljem Riias ja mujalgi esitas. 1947. aastal sai temast Läti NSV Filharmoonia sooloartist, mis tähendas esinemis- ja tuurivõimalusi üle Nõukogude Liidu.
24. juunil samal aastal kirjutati ajalehe Komunists artiklis Alberingast, et ta oli Tallinna kaudu sõitmas taas Moskvasse esinema. Kas ta ka Tallinnas kontserte andis, seda ei mainitud, ühtlasi ei ole viiteid Marta Alberinga esinemistele Eestis.
Tantsijal oli palju kontserte ka Lätis, ent sõjajärgne aeg ei olnud teadagi kerge. Üks tema lavapartneritest, Fricis Balodis kirjeldab, kuidas nad käisid esinemas Alūksnēs. Õhtu tõotas tulla edukas: saal oli välja müüdud. Kui nad kohale jõudsid, vaatasid neile vastu aga tühjad pingiread. Kontsert pidi toimuma samal päeval, kui algas 1949. aasta märtsiküüditamine.
Aastatel 1951–1957 käis Alberinga kontserttuuridel mööda Nõukogude Liitu. Naise elulooraamatus on neid tuure kirjeldatud põhiliselt tema koju saadetud kirjade kaudu. Nende turneede mälestused olid tantsija peas raamatu koostamise ajaks juba üksteisega segunenud või hoopiski ununenud.
Tuuridest jutustab Alberinga oma kirjades imekspandavaid lugusid, mida tänapäeval ette ei kujutaks. Kõigepealt mainib ta mitmeid erinevaid sõiduvahendeid, millega kontsertidele jõuti: kastiautod, bussid, isegi hobuvankrid. Oli juhtumeid, kus transpordivahend oli nii vana, et see kehvades teeoludes lihtsalt katki läks või juhtus, et autojuht eksis koos artistidega ära. Tihtipeale jõudsid nad kontsertpaikadesse tunnise hilinemisega, sest teeolud olid lihtsalt niivõrd kehvad.
Mõnes sihtkohas ootas teda ees auguline lava, millel oli võimatu korralikult tantsida. Samuti oli tuuridel pidevalt tegemist majutuspakkujatega, kes polnud valmis artistide saabumiseks ning viimastel tuli magada pead-jalad koos ühes-kahes kiiruga üles tehtud toas. Heal juhul oli tuba talvisel perioodil köetud. Moldovas ei leidunud joogiks kõlblikku vett.
Kuigi paljudes kohtades müüdi nende kontserdid täismajale, oli ka väga vaeseid piirkondi, kus saalid olid tühjad, sest inimesed ei jaksanud paari rubla eest pileteid osta. Ühes kirjas räägib Alberinga, kuidas toit oli Astrahani lähedal sanatooriumis nii kesine, et ta kahtlustas, et seal tegutses keegi varas – riik ei saanud ju ometi nii halvasti oma inimesi toita. Kuid oli ka hetki, kus ta elas hotellis luksustoas nagu primadonna.
Reisidel imestati lätlanna tumeda nahatooni üle, millele ta päevitades ka ise kaasa aitas, nii mõneski kohas peeti teda mustlannaks. Samuti reklaamiti Alberingat nii mõnelgi korral kui “Franco-Hispaaniast põgenenud hispaanlannat”. Tal oli võimalus tuuridel näha asju ja külastada kohti, kuhu tavakodanikud ei pääsenud.
Alberinga lavapartnerid
Oma karjääri jooksul oli Alberingal mitmeid lavapartnereid: Osvalds Lemanis, Fricis Balodis, Karlis Bubers, Viktors Ozoliņš (kellega tantsis läti, ukraina ja moldova rahvatantse), Gunārs Ilzins, leedukas Aleksandrs Alfimavicus (tuntud ka kui Purins), Moskvas tantsis ta 1947. aastal Suure teatri solisti Georgij Tarabanoviga.
Üks tema hilisemaid ja tuntumaid partnereid oli aga tšetšeeni päritolu tantsija Makhmud Esambayev, kes Alberinga tantsu Kõrgõstani kontsertidel nägi ning soovis temalt hispaania tantse õppida. Esambayevil tekkis suur austus Alberinga kui tantsukunstniku vastu ning ta kutsus naise enda kontserdile Moskvasse esinema. Lõpuks tantsis lätlanna temaga Tšaikovski hallis mitmeid aastaid ning nad jäid sõpradeks veel hiljemgi.
Tantsijakarjääri lõpp
Alberinga oli esinemas Moskvas, kui sai abikaasalt teate, et tema ema viidi haiglasse. Järgnevad kuud viibis Alberinga tema juures ning ütles ära paljudele esinemistele. Siiski ei lõpetanud ta tantsimist kuni 1962. aastani, mil ta jäi lõplikult koju, et oma ema eest hoolitseda. Professionaalse tantsijakarjääri juurde Alberinga enam tagasi ei jõudnudki ning oli paljusid, nende hulgas ka Esambayev, kelle arvates lõpetas naine tantsimise oma karjääri tipphetkel. Ent põhjus selleks oli üks üllamaid: Alberinga tundis suurt tänutunnet, et tema ema oli viinud ta tantsu õppima Riiga, maksnud tema tundide eest ja toetanud teda, kui ta Pariisi õppima läks. Tundes, et nüüd on aeg oma lähedastele nende toetuse eest tasuda, jättiski ta lavalaudadega hüvasti.
Veel Martast…
Juba Alberinga tantsijakarjäär omaette on väga põnev ning sellest võiks kirjutada veel detailsemalt, kui antud formaat lubab. Kõigist nendest lugudest kumab läbi tema ettevõtlikkus, sihikindlus ja tahe endast alati parim anda. Kuid naise eluloos on veel aspekte, mis ei ole küll otseselt seotud tema tantsijakarjääriga, ent kirjeldavad teda kui värvikat isiksust.
Näiteks oli Alberinga üks esimesi Läti naisi, kes sai juhiload ja seda juba 1930. aastatel. 20. augustil 1951. aastal ostis ta omale Pobeda auto, mille üle ta tundis suurt uhkust ja mis viis teda esinema paljudesse sihtkohtadesse kõigi nende lava-aastate jooksul. Hiljem annetas ta auto Riia Mootorimuuseumile.
Koos abikaasa Valfridiga olid nad ka suured kollektsionäärid: nende kodu oli täis maale, antiikmööblit, vaase, väärtuslikke dekoratiiv- ja lauanõusid jne. Hiljem annetas Alberinga oma kollektsiooni riigile: suurem osa esemetest, mille hulgas on ka imelised tantsukostüümid, on hoiul Riia Ajaloo- ja Laevandusmuuseumis ning teine osa tema sünnilinnas Valmiera muuseumis.
Tantsijanna oli hell ning armastas väga loomi. Ta jutustab oma kirjades tihti, kuidas ta ei suutnud näha loomade halba kohtlemist ning tihtipeale söötis hulkuvaid loomi. Viimase tõttu tema üle ka naerdi. Oma elu jooksul oli tal mitmeid kasse, kelle ta adopteeris. Kassidele pani ta nimed kuulsate diktaatorite järgi: Pick (Saksa kommunistliku partei asutaja), Honecker, Mao, Ceaușescu jne.
Fricis Balodis, Alberinga pikaaegne lavapartner, kirjeldab raamatus tantsijannat kui põhimõttekindlat ja töökat inimest, kelle välise hapruse taga oli tugev jõud. Väljastpoolt tundus, nagu elusündmused teda väga ei mõjutakski – ta liikus alati ainult edasi. Sama kirjelduse annab Alberingale ka Brancis, kes paneb imeks tema sisemist soovi alati tantsukunsti teenistuses olla ning iseennast arendada. Anda endast parim, vaatamata jubedatele tingimustele, mis teda 1950. aastate Nõukogude Liidus ümbritsesid. Brancis, kelle intervjuud Alberingaga toimusid aastatel 1998–1999, ütles meie kohtumisel, et kuni tolle ajani tegi naine iga päev läbi oma stangeharjutuste rutiini (Intervjuu M. Brancisega, 2025).
Alberinga oli tantsijana vastupidav ja kindlameelne ükskõik kui kurbades eluhetkedes. Nimelt tuli tal teha abielu jooksul viis aborti. Naisel ei olnud muud valikut: ta pidi tantsima, sest ta oli perekonna põhiline toitja. Valfridsi töö raadiooperaatori ja tšellistina tõi talle vähe sisse ning lisaks olid mehel alkoholiprobleemid. Kuuendal korral lapseootele jäädes otsustas naine, et sel korral jätab ta lapse alles, sest leidus peretuttavaid, kes talle viimase eest hoolitsemisel oma abi pakkusid. Ent tol korral, nagu ta ise raamatus ütles, karistati tantsijat tema varasemate tegude eest ning rasedus katkes. Rohkem ta enam ei julgenud proovida ning paaril lapsi ei sündinudki.
Marta pärand oma kodumaale
Võib-olla olekski Alberinga pärand unustusehõlma vajunud, kui Riia Ajaloo- ja Laevandusmuuseum poleks tema 85. sünnipäeva puhul 1994. aastal korraldanud tantsijale pühendatud näitust, kus eksponeeriti tema kogutud esemeid ja tantsukostüüme. Näituse avamise üheks osaks oli tantsija enda esinemine.
Alles oma elu lõpus, 87-aastasena, jõudis Marta maale, millest oli nii palju unistanud ning mille kultuuri nii paljudele silmadele tutvustanud. 1996. aastal külastas ta UNESCO toel Hispaaniat. Ta reisis Barcelonasse ja Madriidi, kus ta kohtus Hispaania kultuuriministri, Barcelona linnapea, Kataloonia valitsuse liikmete, UNESCO de E Prati esimehe ja teistega. Tema auks peeti tänuüritusi ning oma raamatus räägib ta, et talle tehti sissekirjutus Hispaania (kultuuri) auraamatusse Madriidis[1].
1998. aastal anti Marta Alberingale Kolme Tähe orden, mis on Läti kõrgeim riiklik autasu, 2001. aastast on ta ka Valmiera aukodanik.
Oma 90. sünnipäeval annetas Alberinga enda ja Valfridsi kogutud esemed ning oma kostüümid Riia Ajaloo- ja Laevandusmuuseumile ning Valmiera muuseumile. See juubel oli ka põhjuseks, miks Māris Brancisel paluti endise tantsija kohta infot koguda ning millest hiljem koostaski ta naise elulooraamatu.
Huvitav on, et vaatamata oma suurele edule üleliidulisel konkursil, rohketele kontsertturneedele ja esinemistele üle Nõukogude Liidu, ei tunnustatud Marta Alberingat aga kunagi rahvakunstniku nimetusega. Meilivahetuses Māris Brancisega pakkus viimane, et selle põhjuseks võis olla Valfridsi ristiisa Arturs Alberings, kes oli mitmel korral Läti Vabariigi põllumajandus- ja peaminister. Nõukogude võim ei suutnud seda tõika lihtsalt unustada.
Marta Alberinga täht kustus 96-aastaselt, 6. detsembril 2005. aastal ning ta on maetud Valmiera keskkalmistule oma perekonna juurde.
Täname Valmiera Muuseumi, Riia Ajaloo- ja Laevandusmuusemi, Alberts Rokpelnist, Lauma Lanceniecet, Māris Brancist, Jānis Ozoliņš-Ozolsi, Ingrīda Zīriņat toe, informatsiooni ja materjalide eest, tänu millele sai artikkel ilmuda.
Kasutatud kirjandus: A.T. (1946, 25. august). II üleliidulised estraadikunstnike võistlused. Sirp ja Vasar nr 34. https://dea.digar.ee/?a=is&oid=sirpjavasar19460825&type=staticpdf&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-estraadikunstnike----1946-------- Brancis, M. (2002). Kāpt mūzas kalnā. Atēna. Grudule. M., Eglāja-Kristsone, E., Kārkla, Z., Lipša, I., Vanaga, B., Pārpuce-Blauma, R., Raudive, S., Smirnova, A., Ungure, D. M. Marta Alberinga. Womage (Research project, LU LU Institute of Literature, Folklore and Art). https://www.womage.lv/personas/marta-alberinga Intervjuu Maris Brancisega (2025, 03. september) Riias, tõlkija Gorodko, L. Pikas, K. (2011). Flamenkoharrastus kui kultuurinähtus Eestis [Seminaritöö, Tartu Ülikool]. ESTER. https://www.ester.ee/record=b4065907*est Pihla, E. (2025)[1] . Flamenkoõpingud Soomes. Evi Pihla mõned lood 1982–2005. https://evipihla.webnode.fi/flamencoopingud-soomes/ State republic education Development Agency (2007). Latvia: System of Education. https://www.viaa.gov.lv/en/media/12171/download Valmiera Muuseum. (2009) Novadniecei, spāņu deju izpildītājai Martai Alberingai – 100. [PowerPoint esitlus, slaidid 1–50]. Üleliidulised estraadikunstnike võistlused (1946, 27. juuli). Sirp ja Vasar nr 30. https://dea.digar.ee/?a=is&oid=sirpjavasar19460727&type=staticpdf&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- Yevtseyeva, N. (2017, 11. detsember). Latvian Ballet Legend Arvīds Ozoliņš in the Paintings and Drawings of Aleksandra Beļcova – Exhibition. The Baltic Times. https://www.baltictimes.com/latvian_ballet_legend_arv_ds_ozoli___-_exhibition/ [1] Allkirja andmist kinnitab mulle Valmiera ajaloolane Ingrīda Zīriņa, kes kontakteerus otse Valmiera Muuseumi endise juhataja Mirdza Salnītega, kes Marta Alberingat Hispaanias saatis. Pole aga selge, mis raamatuga täpselt tegemist oli. Hispaania Kultuuriministeerium mulle sellise ametliku raamatu olemasolu kinnitada ei osanud, seega võib arvata, et raamatu tähendus ja mõju olid pigem ühe institutsiooni põhised ja tegemist ei olnud üleriikliku tunnustusraamatuga. Mõnede allikate kohaselt anti Alberingale ka Hispaania Aumärk (Spanish Order of Honour), ent oma raamatus ta säärast autasu ei nimeta, vaid räägib hetkest kui Sinise Diviisi kindralid talle Barcelonas paavsti õnnistatud ordeni tõid. Ei leidnud ka mina kinnitust säärase (riikliku) autasu Marta Alberingale andmise kohta. Ingrīda Zīriņa väidab kirjavahetuses samuti, et Barcelona hotellis andsid eraisikud naisele üle paavsti õnnistatud aumärgi, tänutäheks Hispaania kultuuri tutvustamise ja hoidmise eest ning endiste Sinise Diviisi sõdurite mälestuseks.
