Artikkel on jätkuks Tantsu KuuKirja 151. numbris avaldatud artiklile ‘’Marta Alberinga – hispaania tantsu pioneer Baltimaades’’.
Marta Alberinga tantsude müsteeriumid
Marta Alberingat (1909-2005) uurima hakates oli minu kui tantsukunstniku suurim huvi teada saada, milline oli tema nn hispaania tants. Kas me saame teda nimetada Baltimaade esimeseks flamenkotantsijaks? Või tantsis ta hoopis puhast hispaania folkloori, nagu tema elulooraamatust (Brancis, 2002) lugeda võib? Ehk saame teda hoopis nimetada hispaania tantsu bailarina‘ks, nii nagu seda sõna tänapäeval tõlgendatakse?
Kahjuks ei ole teadaolevalt säilinud videoallikaid tema professionaalselt aktiivsest perioodist. Ainus visuaalne viide pärineb Jānis Ozoliņš-Ozolsi 1998. aasta lühifilmist, milles võib näha tantsimas ja kastanjette mängimas juba eakat Alberingat (Ozoliņš-Ozols, 1998). Tema liikumiskeelest saab seal vaid aimu, kuna esituse kvaliteeti mõjutab tantsija kõrge iga. Seetõttu puuduvad meil otsesed allikad Alberinga tantsu kohta ning tema liikumiskeelt on võimalik analüüsida vaid teiseste allikate põhjal.
Üheks tõendiks, et Marta Alberinga tants võis olla üsna ligilähedane sellele, mida hispaanlased ise oma traditsioonilisteks – nii lava- kui folkloorseteks – tantsudeks peavad, on kirjeldus tema elulooraamatus vestlusest abikaasa Valfridsiga. Viimane nimetab seal Marta Alberinga tantsimist „lollitamiseks“. Selle peale seletab naine, et tolleaegne Balti- ja Põhjamaade arusaam Hispaania tantsudest oli kujunenud balletiseeritud hispaania-ainelistest koreograafiatest ning tegelik hispaania tants on hoopis teistsugune.
Ta sõnab: „(…) Hispaania tantsud ei ole ekstsentrilised. Hispaania tantsude liigutused on kontrollitud. Tunnete mäss, äge kirg ja kontrollimatu temperament, mida me mõistame lõunamaalaste kuuma vere all, on tantsijas sügaval peidus. Tantsu elu paistab läbi keeruliste rütmide ning käte ja jalgade liigutuste“ (autori tõlge, Brancis 2002). Seega võib maha kriipsutada võimaluse, et Alberinga repertuaar koosnes hispaania mõjutustega klassikalisest tantsust, mis tol ajal Lätis väga populaarne oli, ning oli lähedane stiilile, mida tunneme hispaania tantsu nime all.
Hispaania tants? Karaktertants? Flamenko?
Hispaania tants võib esmapilgul tunduda üsna sarnase olevat balletis kasutatavate karaktertantsudega. Ta on aga täiesti omaette tehnika, ajaloo, kultuuri ja traditsioonidega tantsustiilide kogum, kuigi mõni neist on üpriski seotud balletitehnikaga. Hispaania tantsule spetsialiseerub näiteks Hispaania Rahvusballett (Ballet Nacional de España), mille trupp ei koosne baleriinidest, olgugi, et klassikalise tantsu ettevalmistus on kõigil kõrgel tasemel.
Traditsiooniliselt koosneb hispaania tants neljast distsipliinist: escuela bolera, danza estilizada, folkloor ja flamenko. Folkloori mõiste on, ma usun, lugejale arusaadav, aga järgnevalt seletan lahti ka teisi hispaania tantse.
Escuela bolera pärineb 17.–18. sajandist ja on tugevalt seotud klassikalise tantsuga, seda tantsitakse sussides ning kastanjettidega. Sammustik on tuletatud hispaania folkloorist ja balletielementidest. Escuela bolera hõlmab palju keerulisi hüppeid, piruette ning on traditsiooniliselt esitatud klassikalise hispaania muusika saatel.
Flamenko on Andaluusias sündinud lavatantsuvorm, mida iseloomustab rõhuline ja keerukas jalgade töö, seda esitatakse spetsiaalsete flamenkokingadega, millel on kontsa ja nina all naelad. Flamenkotantsu tehnikal ei ole balletitehnikaga suurt pistmist (kuigi viimane on siiski kasutusel tantsijate tehniliseks ettevalmistuseks) ning klassikalisest treeningust on tihtipeale olulisem tantsija originaalsus, väljendusvõime ja karakter. Samuti on abiks suurepärane rütmitunnetus ja improvisatsioonivõime. Kastanjetid ei ole selles stiilis kohustuslikud ning tüüpiline saateansambel koosneb kitarristist, lauljast ja rütmidest, mida tekitatakse enamasti käteplaksudega. Flamenkomuusika on omaette eriline ja isikupärane žanr.
Danza estilizada (stiliseeritud tants) on lavatantsuvorm, mille inspiratsioon tuleb, nii nagu escuela bolera puhul, folkloorist, ent hõlmab elemente ka flamenkost. Stiliseeritud tants ongi lihtsustatult öeldes segu neist kahest vastandlikust stiilist: näiteks tantsitakse seda flamenkokingades, lüües jalgadega erinevaid rõhklöökide kombinatsioone, kuid danza estilizada lahutamatuks osaks on ka kastanjetid ja klassikalise tantsu tehnika. Danza estilizada loodi 20. sajandi alguses suurte teatriproduktsioonide jaoks ning seda esitatakse ennekõike klassikalise muusika saatel.
Kuigi kõik kirjeldatud neli distsipliini kuuluvad ametlikult hispaania tantsu alla, on tänapäeval klassikaline hispaania tants (escuela bolera, danza estilizada, folkloor) ja flamenko arenenud paralleelselt kaheks eri maailmaks. Üldjuhul puutuvad artistid oma õpingute jooksul kokku kõigi nelja stiiliga, ent hiljem nad siiski spetsialiseeruvad. On vähe neid, kes on nii suurepärased hispaania tantsu tantsijad (hispaania keeles bailarín(a)) kui flamenkotantsijad (hispaania keeles bailaor(a)). Bailarín(a) on ka nimetus näiteks baleriinile, seega kumab juba siin läbi seos klassikalise tantsu ja akadeemilisusega.
Siinkohal tuleb siiski meeles pidada, et ajal, mil Alberinga Pariisis meistrite juures õppis, ei olnud hispaania tants ja flamenko veel tehniliselt ega olemuslikult nii selgelt eristunud. Tollel ajal oli tavapärane, et tantsijad ja koreograafid tegutsesid paralleelselt mõlemas valdkonnas. Nii oligi üheks tema õpetajaks Vicente Escudero, keda peetakse nii hispaania tantsu kui ka flamenko eelmise sajandi üheks suurkujuks.
Vaadates Marta Alberinga materjale (repertuaari, tema kirjeldusi tantsudest, muusikat, kostüümivalikut), võib tajuda, et tema puhul on tegemist pigem bailarina’ga ehk klassikalise hispaania tantsu tantsijaga. Põhjuseid selleks on mitmeid.
Repertuaar – mitmekülgne ja värviline
Esiteks on Alberinga repertuaar mitmekesine: näeme nii tuntud klassikalistele meloodiatele loodud tantse kui ka täiesti folkloorset “Aragoonia Jotat”. Just mitmete eri stiilide valdamine iseloomustab hispaania tantsu bailarina’sid. Uurides Alberinga repertuaari, võime sealt leida aga elemente, mis võiksid esmapilgul kuuluda nii flamenko kui ka klassikalise hispaania tantsu pärusmaale.
Üheks näiteks on tants „Tango“, mida ta esitas musta Córdoba kaabu (sombrero cordobés) ja lühikese maskuliinse jakiga – selle nimi viitaks justkui ühele armastatuimale flamenkostiilile (kasutatakse ka mitmusevormi „Tangos“). Marta Alberinga 1947. aasta 17. septembri esinemisprogrammis on selle tantsu muusika autorina märgitud Losas (Valmiera muuseum, 2009). Tõenäolisel peetakse silmas eelmise sajandi alguse populaarset heliloojat Juan Llossast, kelle looming keskendub aga hoopis argentiina tangole. Võib arvata, et näiteks helilooja ,,Tango Bolero’’ kõlas Alberingale piisavalt hispaaniapäraselt, et seda kastanjettidega interpreteerida. Alberinga ise sõnab, et ,,Tango’’ tants oli vaoshoitum kui mõned teised tema repertuaari kuuluvad suurte hüpete ja liikumistega tantsud – see kirjeldus võiks tango muusika aeglase tempo ja meloodiatega kokku sobida. Muusikaliselt on need kaugel flamenkos kõlavast „Tangosest“, kuna aga Alberinga esitas pala kastanjettidega, siis vähemalt koreograafia julgeksin kirjelduste järgi liigitada hispaania tantsu alla.
Samas kavalehes on ka tants „Sevillanas“, mida peetakse mõnel pool folkloori, teisalt aga flamenkotantsu osaks. Autoriks on märgitud Sentis, mis ilmselt viitab José Sentise muusikale. Tema loodud „Sevillanas Boleras“ saadab tavaliselt tuntud Sevillanase tantsu escuela bolera akadeemilises stiilis, mille struktuur erineb veidi „flamenkostatud“ samanimelisest tantsust. Oma elulooraamatus Alberinga aga tantsu muus osas ei kirjelda, seega jääb arusaamatuks, kuidas ta antud muusika järgi tantsis.
Marta Alberinga tants „Flamenco“, mille autor oli Vicente Escudero, viitaks nime järgi justkui flamenkotehnikale ja -esteetikale. Tantsu esitas ta koos partneri Fricis Balodisega. Kavalehelt selgub aga, et muusika autoriks on märgitud Masoti; samas on teisel Alberinga kavalehel tantsu „El Olvido“ heliloojaks nimetatud Massotti (Valmiera muuseum, 2009, slaid 19). Hispaanias on mitmeid Massotti-nimelisi heliloojaid, kuid ükski neist ei kuulu flamenkomuusika loojate hulka. Ei saa välistada, et tantsu esteetika oli flamenkolik, kuid arvestades, et flamenkokultuuri keskne osa on muusika, jääb pelgast visuaalsest sarnasusest väheseks, et pidada seda tantsu tõeliseks flamenkotantsuks.
Müsteeriumiks jääb aga tants „Bulerías“, mille Marta Alberinga ise liigitab oma biograafias flamenko alla ning sellenimeline stiil on sealhulgas üks olulisimaid. See oli üks tema encore numbritest, mis iseenesest sobitub flamenkotraditsiooniga küll: bulerías tavaliselt lõpetab etenduse või kontserdi. Alberinga väitel õppis tantsu selgeks ka Makhmud Esambayev, tema hilisem tuntud lavapartner. Uuritud kavalehtedel ei ole aga seda tantsu nimetatud. Seetõttu jääb ebaselgeks, millise muusika järgi seda esitati – ent on vähetõenäoline, et Alberinga oleks üheainsa numbri tarbeks äkitselt kitarristi ja laulja leidnud, kui varasemalt pole teada tema koostöödest flamenkomuusikutega.
Samas leiab Alberinga elulooraamatust tantse, mille pealkiri ja muusika autorid on üks-ühele 1920.– 30. aastatel oma kuulsuse tipus olnud La Argentina (kes on esinenud ka Riias) repertuaariga. La Argentinat (Antonia Mercé) peetakse esimeseks laialdaselt tuntud hispaania tantsu trupi loojaks ning ta on üks selle ala hinnatumaid interpreete ja koreograafe. Kuigi Alberinga nimetab naist oma raamatus korduvalt tolle aja kuulsaimaks hispaania tantsijaks, ei seo ta teda oma tantsudega.
Näiteks oli Alberinga repertuaaris üks põhilisi numbreid tants ,,Corrida’’, muusika autoriks on kavalehtedel märgitud Valverde. Samanimeline teos Joaquín Valverde muusikale aga tõi La Argentinale esimese suurema läbilöögi, kui naine 1910. aastal Pariisis debüteeris (Fundación Joan March)[1]. Niisamuti leiame mõlema artisti tantsude hulgast näiteks ka ,,Serenaadi’’ Joaquín Malatsi muusikale, ,,Habanera’’ Sarasate muusikale jne.
Kuna naised kunagi ei kohtunud (La Argentina suri aasta enne, kui Alberinga Pariisi jõudis ning viimane ei maini ka, et oleks teda kunagi esinemas näinud), siis on välistatud, et tema ise lätlannale oma koreograafiaid õpetas. ,,Serenaadi’’ puhul on teada, et selle koreograafia õpetajaks oli Teresinas Boronat[2], ,,Habanera’’ õpetas talle Dolores Moreno ja ,,Corrida’’ autor pole teada. Siinkohal on näha aga La Argentina suurt mõju tolle aja tantsuskeenele: tema tuntud numbrid levisid kulutulena ning ta oli teistele tõeliseks iidoliks, keda kopeerida. Kuna Alberinga õppis ja tantsis neid numbreid õpetajate vahendusel, siis võib eeldada, et ka koreograafiate stiil vastas La Argentina klassikalisele tehnikale tuginevale danza estilizada‘le.
Muusika
Eelnevale toetudes näeme, et Marta Alberingat saatsid üldiselt klassikalise hispaania muusika heliloojate muusikapalad. Ta kasutas ka väga tuntud teoseid, nagu Isaac Albénize “Córdoba”, mis kuulub siiani tantsukonservatooriumites hispaania tantsu (eriti danza estilizada) repertuaari raudvara hulka. (Alberinga kasutas antud teost hiljem oma tantsu ,,Serenaad’’ saateks, sama muusika järgi oli tantsinud ka La Argentina.)
Teiseks vihjeks Marta Alberinga tantsustiili esteetika määratlemisel ongi muusikavalik, mille saatel ta oma tantse esitas. Kuna traditsioonilist flamenkotantsu esitatakse tavaliselt flamenkomuusika saatel ning Alberinga seda ei teinud, võib väita, et ta tantsis hispaania tantse, mitte flamenkot. Ta ei kirjuta laulusalmide eripäradest ega tantsu struktuuri erinevatest osadest. Need on aga flamenkotantsija põhisõnavara ning oleksid suure tõenäosusega leidnud mainimist, kui mõni Alberinga tants oleks olnud stiililt näiteks Alegrías või Soleá. Ka Bulerías’t käsitleb Alberinga oma elulooraamatus pigem ühe tantsunumbrina, mitte eraldiseisva flamenko muusika- ja tantsustiili ning traditsioonina.
Seetõttu võib järeldada, et Alberinga flamenkokultuuri süvitsi ei tundnud. Sellel võib olla mitu põhjust: näiteks keelebarjäär suhtluses õpetajatega, sest kultuuri ja teooria tundmaõppimiseks on vaja märksa laiemat sõnavara kui pelgalt liikumiskeele omandamiseks; vähene huvi tantsija enda poolt; või hoopis teadmatus, kuna info ei olnud tol ajal nii kergesti kättesaadav. Nagu varem mainitud, olid ka hispaania tantsu ja flamenko piirid tollal veel mõnevõrra hägused, eriti tantsupraktikas.
Muidugi ei saa välistada, et Alberinga esitas klassikalise muusika saatel midagi, mida võiks tantsutehnika poolest flamenkotantsuks nimetada – seda juhtub ju ka tänapäeval, et flamenkot tantsitakse muu žanri muusika saatel. Samuti märgib Alberinga tantsu „Flamenco“ puhul, et sellel olid tema teistest numbritest eristuvad karakteristikud: zapateado ja filigraanne kätetöö (Brancis, 2002, lk 136). See annab vihje, et – nagu ka nimi viitab – see tants võis olla oma liikumiselt sarnasem flamenkoga.
On loomulik, et Marta Alberinga sellise muusikavaliku tegi: traditsiooni tundvaid flamenkomuusikuid on praegugi meie kandis raske leida, rääkimata 1930.–1950. aastatest. Raamatus mainib Alberinga, et teda saatis üldjuhul pianist või orkester – flamenko puhul oleks loogiliseks valikuks kitarr.
Flamenkole omase muusika puudumisel muutub ka tantsu olemus. Muusika tõlgendamisel ei toetuta enam traditsioonilistele flamenkokaanonitele, vaid flamenkole omased liikumised kohandatakse teistsuguse muusikaga. See aga ei eelda tantsijalt enam nii põhjalikke teadmisi flamenkomuusikast, mida peetakse selle žanri artisti oluliseks tunnuseks. Samuti kaovad flamenkonumbritele iseloomulik ülesehitus ja elemendid.
Kostüümid ja kastanjetid
Marta Alberingast on meile õnneks jäänud hulganisti visuaalset materjali fotode näol. Kes ei teaks, et tegemist on lätlannaga, arvaks, et vaatab pilti kaunist lõunamaa tantsijast.
Kui välja jätta selged folkloorsed kostüümid (näiteks “Aragoonia Jota” või mõned rahvaste tantsude kostüümid), ei saa kleitide järgi väga täpselt hinnata, milline oli Alberinga liikumiskeel. On ju tema kasutatavad pika sabaga kleit ehk bata de cola, boolerojakk, kontsaga tantsukingad ning pikad, laia äärega ja satsidega kaunistatud kleidid nii flamenko kui ka hispaania tantsu danza estilizada tantsijate garderoobi osa. (Bata de cola kleit, vt Tantsu KuuKiri nr 151 ,,Marta Alberinga – hispaania tantsu pioneer Baltimaades’’, foto nr 2)
Kleitide tegumoe järgi võiks kogenud silm ehk hinnata, et pigem kalduvad need viimasesse kategooriasse, ent samas oli Alberinga kokkupuude hispaania tantsuga 1930ndatel, kus ehk kahe žanri, danza estilizada ja flamenko, piirid ei olnud veel nii selgelt paigas, seda ka lavariietuse osas. Samuti on ka flamenkos aktsepteeritud, sõltuvalt kontekstist, jätta kõrvale täpilised mustlasstiilis kleidid ja kasutada teatraalsemaid kostüüme.
Mida aga ei ole, on pildid Marta Alberingast escuela bolera stiilis lühikeses kaharas seelikus ja balletisussides: võiks eeldada, et midagi nii teistest eristuvat oleks ta tahtnud mingil hetkel kasvõi reklaammaterjali mitmekesisuse tarvis jäädvustada. Artikli alguses rääkisin ka tantsust ,,Sevillanas’’, mille muusikaline saade oleks ainsaks viiteks sellele, et lätlanna antud stiili tundis ja esitas. Kuna aga fotomaterjal seda ei toeta ning tantsijanna ise samuti antud numbrist lähemalt ei räägi, siis ei saa kindlalt väita, et ta seda tehniliselt nõudlikku tantsuvormi valdas.
Suure vihje annavad meile aga kastanjetid. Jällegi, seda instrumenti kohtame mõnikord ka flamenkos ning julgen väita, et kõik professionaalsed flamenkoartistid oskavad kastanjette mängida, iseasi, kas see nende igapäevasesse lavaarsenali kuulub. Ent Alberinga kastanjettide tihe kasutus ja esindatus fotodel viitab pigem hispaania tantsule, kuna erinevalt flamenkost on kastanjetid traditsiooniliselt hispaania tantsu lahutamatuks osaks. Samuti on tema kastanjettidega võetud poosid pigem klassikalised, mis, tõsi küll, võib olla ka ajastu märk.
Bailarina Alberinga
Kes siis ikkagi oli Marta Alberinga? Kõike eelmainitut arvesse võttes julgen väita, et Marta Alberinga oli hispaania tantsu interpreet, kelle pagasisse kuulusid nii hispaania folkloor kui ka danza estilizada stiil, mida ta esitas põhiliselt klassikalise muusika saatel ning kasutas palju kastanjetitehnikat ja jalgade tööd ehk zapateado‘t. Ei saa välistada, et mõned tema numbrid, nagu ta ka ise viitab (Brancis, 2002) , olid loodud, pidades silmas flamenkotantsule omast esteetikat ja tehnikat. Alberinga flamenkotantsijaks (bailaora) tituleerimiseks jääb puudu oluline element: flamenkomuusika olemasolu tema etteastetes ning sellele kohase muusikateooria tundmine. Tantsija kostüümivaliku järgi saame öelda, et teadaolevalt ei esitanud ta escuela bolera stiili, seega tänapäeval oleks tema tantsijakoolitusest üks väga oluline osa puudu ning kaasaegsete kriteeritumite järgi ei pädeks ta hispaania tantsu tantsijana. Võttes aga arvesse, et naise õpingud ning tantsijakarjäär said alguse pea 100 aastat tagasi, siis nimetan teda siiski hispaania tantsu tantsijaks – bailarina‘ks. Kuid seda väikese mööndusega, et päris kõiki selle ala olulisi elemente ( nagu escuela bolera) Alberinga ei tundnud.
Seejuures oli ta kindlasti täiesti ainulaadne oma ajastus ning ka tänapäeval, kus Baltimaades teadaolevalt siiamaani professionaalseid hispaania tantsu tantsijaid ei leidu. Küll aga on nüüdseks meil rohkelt bailaora‘sid – flamenkotantsijaid. Käesoleva artikli esimeses osas tõstatatud küsimusele, kas flamenkokunst jõudis Lätti juba varem, kui meil senini arvati (Pikas, 2011), võib vastata, et Alberingat me siiski flamenkotantsijaks nimetada ei saa ja seega jääb selle kultuuri jõudmine Baltikumi endiselt 90-ndatesse.
Marta Alberinga elulugu on innustuseks kõigile neile, kes on kunagi oma südant järgides midagi erakordset ette võtta soovinud. Kui üks lihtne, aga südikas Baltimaade neid sai minna 30ndatel üksi Pariisi õppima ning seejärel luua iseendale sõja tingimustes karjäär, millesugust ei enne ega pärast teda ei ole eksisteerinud, siis selle kõrval tundub tänapäeval kõik võimalik, kui aga on indu peale hakata. Marta Alberinga on eeskujuks, keda järgida: tema pühendumus ja austus tantsukunsti vastu ning soov enda unistuste nimel ikka edasi pürgida ja teed rajada on imetlusväärsed.
Täname Valmiera Muuseumi, Riia Ajaloo- ja Laevandusmuusemi, Alberts Rokpelnist, Lauma Lanceniecet, Māris Brancist, Jānis Ozoliņš-Ozolsi, Ingrīda Zīriņat toe, informatsiooni ja materjalide eest, tänu millele sai artikkel ilmuda.
Kasutatud allikad: Alberdi, A. & Marinero, C. (2018, 24. jaanuar). Antonia Mercé, 'la Argentina': filmaciones inéditas.
Ciclo Poetas del cuerpo. La danza de la Edad de Plata, Madrid, Hispaania, https://residenciadeestudiantes.com/actividades/antonia-merce-la-argentina-filmaciones-ineditas Brancis, M. (2002). Kāpt mūzas kalnā. Atēna. Fundación Juan March. El archivo de Antonia Mercé y su tratamiento. https://www.march.es/es/archivo-antonia-merce-su-tratamiento
Ozoliņš-Ozols, J. (Režissöör). (1998) Spanish Capriccio [Film]. Latvijas Nacionālais Kinematogrāfijas Centrs https://www.rtve.es/play/videos/programa/spanish-capriccio/1930871/
Pikas, K. (2011). Flamenkoharrastus kui kultuurinähtus Eestis [Seminaritöö, Tartu Ülikool]. ESTER. https://www.ester.ee/record=b4065907*est Valmiera Muuseum (2009). Novadniecei, spāņu deju izpildītājai Martai Alberingai – 100. [PowerPoint esitlus, slaidid 1–50] Valverde, J. (1935). La Corrida [lugu]. Odeón. https://www.march.es/es/coleccion/antonia-merce/ficha/corrida-q-valverde--106961 Vendrell i Sales, E. (2017). Teresina Boronat. Institut del Teatre. https://www.institutdelteatre.cat/publicacions/ca/enciclopedia-arts-esceniques/id1632/teresina-boronat.htm
[1] Antonia Mercé "La Argentina" tantsu "Corrida" saab näha antud lingil 19.00 minutist: https://residenciadeestudiantes.com/actividades/antonia-merce-la-argentina-filmaciones-ineditas. Tantsus kasutatavat muusikat saab kuulata siin: https://www.march.es/es/coleccion/antonia-merce/ficha/corrida-q-valverde--106961. [2] "Marta Alberinga – hispaania tantsu pioneer Baltimaades" I osas nimetatud Marta Alberinga õpetaja, Terezinas, keda ma algselt tuvastada ei suutnud, on arvatavasti Teresina Boronat nimeline tantsija ja õpetaja. 1927. aastal asus ta elama Pariisi ning avas seal ka oma tantsustuudio, kus õpetati klassikalist ja hispaania tantsu. (Vendrell i Sales, 2017)
