Kirjutasin seminaritöö teemal „Ballett „Bolero” erinevate koreograafide loomingus”. Huvi teema vastu tekkis mul juba lapsepõlves, kui vaatasin Rahvusooperis Estonia Tiit Härmi lavastatud „Bolerot” ning hiljem Gediminas Taranda ja Nikolai Androsovi samanimelist lavastust. Mõttes tekkis küsimus, milline neist on õige „Bolero” ja milline mitte. Huvi selle teema vastu ei kadunud ja nüüd muutsin oma küsimust: millised koreograafid peale ülalmainitute on veel teinud lavastusi Maurice Raveli „Bolero” muusikale ning millal ja kus on lavastused esietendunud?
Töö eesmärk oli videote ning arvustuste abil uurida erinevate koreograafide lavastuste omavahelisi sarnasusi ja erinevusi ning võrrelda neid 1928. aasta originaallavastusega, mille lõi Bronislava Nižinskaja.
Uurisin lähemalt
Töö käigus hakkasin otsima erinevaid lavastusi „Bolero” muusikale. Kogusin tabelisse lavastused, mis põhinevad balletil või kaasaegsel tantsul, kokku leidsin 65 lavastust. Arvan, et neid lavastusi on veelgi ja tulevikus saab seda uurimust arendada ning rohkem lavastusi omavahel võrrelda. Leitud lavastustest valisin analüüsimiseks välja neli lavastust, mille täispikkuses salvestused on avalikult kättesaadavad, mis on erinevatel kümnenditel loodud ning omavahelises võrdluses väga erinevad.
Analüüsis käsitlesin Maurice Béjarti, Lar Lubovitchi, Leonid Lavrovski ja Radu Poklitaru teoseid. Võrdlus Bronislava Nižinskaja lavastusega toimus läbi tema lavastust käsitlevate arvustuste, vaatajate mälestuste ning Maris Liepa fondi „21. sajandi Vene hooaegade” projekti raames 2007. aastal taastatud lavastuse. Arvan, et sellise teema uurimine on tähtis, sest huvi Maurice Raveli muusika vastu ei ole kadunud: „Bolero” muusikale luuakse tänapäeval väga palju koreograafiat.
Muusika
Tähtsal kohal on ka Maurice Raveli „Bolero” muusika loomislugu. Avastasin, et Maurice Ravelilt telliti muusika ühe hispaania tantsunumbri jaoks. 1928. aasta suvel palus Ida Rubinstein orkestreerida paar pala Isaac Albénizi klaverisüidist „Iberia” hispaania balleti jaoks, mida ta soovis lavastada. Muusika kallal töötades avastas Ravel, et heliloojal Enrique Fernández Arbósel on juba tehtud mitmed arranžeeringud tantsijanna La Argentina jaoks. Seetõttu hakkas Maurice Ravel looma originaalteost, põhjendades seda seisukohaga, et uut teost on lihtsam luua kui orkestreerida kellegi teise oma. Juba pikemat aega tahtis Maurice Ravel luua muusikapala ühele ainsale teemale.
Ravel kujutas balleti tegevust tehasehoone ees, kus töölt tulnud naised ja mehed ühineksid tantsuga. Ta tahtis, et seal oleks viide härjavõitlusele ja kirglikule ning dramaatilisele armastusele ooperi „Carmen“ vaimus. Sellises koosluses tuleb välja nii Raveli kiindumus Hispaaniasse kui ka huvi tööstuslike maastike vastu. Tehas, mida ta „Boleros“ kujutas, oli päriselt olemas ja asus tema maja lähedal. Nižinskaja, Rubinstein ja Benois ei pidanud heaks sellist lahendust ning valisid teise süžee, mille autor on teadmata. Lavastus, mille tegevus toimus tehasehoone ees, leidis aset pärast Raveli surma talle pühendatud etendusõhtul Opéra Garnier`s 1941. aastal. Raveli vend Edouard Ravel oli selle idee eestvedaja ja dekoratsioone selleks etendusõhtuks lõi Léon Leyritz.
Balleti esmaversioon
1928. aastal toimus „Bolero” esietendus, mida saatis suur menu. Koreograafia lõi Bronislava Nižinskaja, kes oli 20. sajandi üks innovatiivsemaid koreograafe. Peaosas esines Ida Rubinstein. „Proua Rubinsteini balleti lava esindas Andaluusia kõrtsi interjööri, keskel tohutu suure laua ja hiiglasliku lambiga, mis rippus otse selle kohal. Stseen nägi välja nagu üks Goya maalidest, sügava varju ja briljantsete valguse ja värvide kontrastidega. Mustlaste jõuk lösutas toolidel ja põrandal, poolunes. Alguses tundusid nad ignorantsed muusika suhtes, kuid kui teema muutus järjest enam pealetungivamaks, tõusis proua Rubinstein lauale koos kastanjettide ja briljantse Hispaania õlasalliga ja hakkas tantsima. Alguses liikus ta aeglaselt, rauge rütmiga, siis aina suurema hülgamisega. Järk-järgult hakkasid pealtvaatavad mustlased ärkama ja kõikuma koos muusikaga. Lõpuks ühines kogu trupp tantsuga ja keerles pöörase liikumise, heli ja värvi haripunktis.“[1] Selliseks osutus „Bolero” lavastuse esmaversiooni süžee.
Teised versioonid
Maurice Béjarti „Bolero” esietendus toimus 10. jaanuaril 1961. aastal Brüsselis Théâtre Royal de la Monnaie`s. Béjart „laenas” Nižinskajalt suure laua, mille peal tantsib solist, ning toolid, mille peal istuvad mehed. Béjart muutis lavastuse dekoratsioonid ja kostüümid rahvusetuks, tema ideeks oli kujutada laevalaadijaid ja meremeeste pubi. Esialgu olid mehed riietatud madrusesärkidesse ja väikestesse kaelarättidesse, hiljem stiliseeris ta oma idee ning jäi mustvalge variant. Maurice Béjart sai inspiratsiooni striptiisi psühholoogiast, kehast, mis on valmis ennast ära andma. Klubis on vaikus, kui naine hakkab ennast lahti riietama, kõik tunnetavad, et toimub midagi rohkemat kui lihtsalt alasti ihu näitamine. Béjarti „Bolero“ on väga erinev Nižinskaja ideest, kuigi mõlema puhul on tegemist pubiga ja tantsuga laual. Béjart ei teinud sellest jutustavat figuratiivset lugu, vaid sukeldus sügavamale meloodia ja rütmi omavahelise suhte juurde ning samuti naise ja meestevahelisse, mehe ja naistevahelisse või mehe ja meestevahelisse suhtesse. Sellest tuleneb ka suur erinevus koreograafias: siinkohas pean silmas mitte žanrite erinevust, vaid liigutuste seadet muusikasse, seda, millistele helidele on loodud millised liigutused. Béjarti koreograafias on pulss, mis on kogu aeg laval ja muutub hüpnotiseerivaks. Nižinskaja koreograafias on palju pause, seal pole hüpnotiseerivat jõudu.
Leonid Lavrovski „Bolerot” on võimalik näha filmis „Bolshoi Ballet”. Antud lavastuses on tegemist abstraktse ideega kujutada, kuidas ühes Hispaania linnas või külas noored tantsivad. Samuti ei ole tegemist psühholoogilise uurimusega, kuidas inimesed omavahel läbi saavad. Tegu on klišeeliku kujutusega, kuidas iseseisev, uhke ja kirglik hispaanlanna ei lase mehi endale ligi. Valisin Lavrovski „Bolero“ kui ilusa karaktertantsu näite. Koreograafia hoogsus sarnaneb Béjarti omaga: kui muusika valjeneb ja järjest rohkem muusikariistu ühineb orkestriga, suureneb ka tantsuliigutuste hoog ja emotsioonid muutuvad aina suuremaks. Lavrovski lavastus on sarnane Nižinskaja lavastusega karaktertantsu žanri poolest. Nižinskaja töö on realistlikum nii kostüümide kui ka koreograafia poolest, mis väljendub selles, et laval toimub mitu tegevust korraga. Lavrovski töö on abstraktsem, kostüümid on kõigil peaaegu samasugused ning koreograafia on kõigil tantsijatel samuti sama. Tantsijate positsioonide järgi on lihtne aru saada, kes tantsijatest on solist ja kes tantsib kordeballetis.
Lar Lubovitch lõi oma teose 1989. aastal ning võttis oma töö pealkirjaks esialgse Raveli pealkirja „Fandango“. See on loodud duetina ning on huvitav seetõttu, et liikumine oli loodud ilma muusikata ja on hiljem muusikale seatud. See on näide moderntantsu loomisvõttest, kui koreograaf ei lähtu muusikast ja ei sea liikumist täpselt muusikasse, liikumine on iseseisev ning muusika mängib vaid tausta rolli. „Fandango“ meeleolu on õdus, mida tekitab hämar valgustus. Duett on väga intiimne ja akrobaatiline. Keerulised ning jõulised tõsted, tasandite vahetus – kord on tantsijad maas, kord püsti – ja üksteist toetavad positsioonid, mis nõuavad tugevat keha, vahelduvad rahuliku ja mõnuleva liikumisega.
Radu Poklitaru, kelle nime enamasti seostatakse huvitavate eksperimentide ja julgete tõlgendustega, on loonud Kyiv Modern Balleti trupile „Bolero”, tuginedes absoluutselt teistsugusele ideele. Tema lavastus väljendab indiviidi soovi eristuda hallist massist, sisyphoslikku võitlust oma isikliku Mina eest. Liikumist ei saa liigitada konkreetse tehnika või koolkonna juurde, tegemist on kaasaegsele tantsule iseloomuliku liikumisega, millel on autoripoolne isikupärane stiil. „Ma olen täiesti harimatu moderntantsu stiilides ja üritan arendada seda nüanssi,” märkis ta. „Kui inimene on andekas, saab ta luua oma keele kasutamata olemasolevaid tehnikaid ja stiile,” järeldas ta.[2]
Kõik „Bolerod” on väga omanäolised ja erinevad, kuid on ka ühiseid külgi: kõik lavastused käsitlevad inimestevahelisi suhteid. Mitte ükski lavastus ei olnud puhas muusikahelide kehastamine tantsu näol.
Seda tööd on võimalik jätkata, leides veel lavastusi ja nende salvestusi. Samuti on võimalik uurida flamenko seadeid, mis mina oma tööst välja jätsin, ning plagiaadi küsimust: internetis on salvestusi lavastustest, milles on näha tuntud koreograafide ”käekirja”. Arvan, et minu töö on kui sissejuhatus „Bolero” laia maailma.
[1] Goss, Madeleine 1940. Bolero: The Life of Maurice Ravel. New York: Henry Holt and Company; https://books.google.ee/books?id=Mbt8CgAAQBAJ&printsec=frontcover&hl=et#v=onepage&q&f=false. (22.10.2016)
[2] A chat with Radu Poklitaru, KyivPost; https://www.kyivpost.com/article/guide/about-kyiv/a-chat-with-radu-poklitaru-29498.html. (12.11.2016)
