13. oktoobril toimus Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis konverents “Väljad, ruumid, rajad: etendus- ja visuaalkunsti piiriülesed vormid” sarjast “Etüüde nüüdiskultuurist”. Sündmuse teemat ja üleskutset lugedes tundsin end ära, eks mind ju huvitagi enim nende kahe välja (etendus- ja visuaalkunsti) omavaheline põimumine. Päeva vältel saalis ringi vaadates sai selgeks, et minusuguseid on palju. Kui hommikul oli saalis ligikaudu viiskümmend tooli, siis pärastlõunaks oli publikuarv kahekordistunud. Tähendab, kaasaegne kunst oma vormirohkuses läheb asjaosalistele korda. Kuid kuhu jäi tants… Miks ei jõua tants konverentsile?
Konverentsi korraldajad – EKA, TLÜ ja TÜ nüüdiskultuuri uurimisrühm koostöös Eesti Kirjanike Liiduga on aastaid püüdnud peegeldada kaasaegset kultuuriruumi. Ometi kordus eriilmelistes esitlustes tuttav muster: teater domineeris, kunst jäi tagaplaanile. Nagu juhtub sageli ka meie kultuurikommunikatsioonis ja -rahastuses.
Liis Kibuspuu avaettekanne heitis valgust huvitavale fenomenile Eesti performance-teatri ajaloos. Selgus, et juba 1980. aastal lavastati toonases Noorsooteatris “Multiplitseeritud inimene”, mis baseerus Johannes Vares-Barbaruse luulel ning esietendus Moskva olümpiamängude kultuuriprogrammis. Lavastuse geomeetriline minimalism nii kujunduses kui näitlejate liikumises ning rolliloomest loobumine mõjusid üllatavalt kaasaegselt.
Kuulates tekkis paralleel Keithy Kuuspu lavastustega, mis tegelevad selgelt ruumi ja aja organiseerimisega, kasutades selleks koreograafilisi võtteid, aga mängides siiski ka visuaalkunsti reeglite järgi.
Päeva keskosas olnud ettekanded Evelyn Raudsepa “Sotsiaalne publik hüpersotsiaalses ühiskonnas” ja Helen Kannuse “Kuhu kaod neljas sein? Ühe konventsiooni hääbumine Eesti teatris” lõid omavahel huvitava sünergia. Mõlemad puudutasid publiku ja lavalolija vahelist muutuvat suhet, ehkki üks lähenes nüüdistantsule ja etenduskunstile ning teine klassikalisemale sõnateatrile, kuid jõudsid ühisele arusaamisele: publik ei ole enam vaikiv vaatleja. Kaasamine on eesti nüüdiskultuuris tuure kogumas: interaktiivseid lahendusi, näitusi, lavastusi luuakse pidevalt. Kannus tõi oma esitluses välja, et neljanda seina hoidmise vastutus on ka publikul! Film ei muutu ega peatu, kui keegi külastajatest midagi ütleb või niheleb, aga teatris, kus etendajad on vaid mõne meetri kaugusel, mõjutab see küll. Sealt tekkiski mõte – kas etenduselt lahkumine võib olla üks neljanda seina lõhkumine viise?
Raudsepp tõi omakorda esile nutiseadme kui vahendatud vaatamise tööriista ning seda mitte kui segajana, vaid mälestuste hoidjana. Kui enamik suurteatreid palub jätkuvalt külastajatel oma mobiiltelefonid etenduse ajaks välja lülitada, siis nüüdistantsu ja etenduskunstide lavadel on see kujunenud kogemuse osaks. Kaasaegne kunst on leidnud sotsiaalmeedias oma turundusliku ja kogukondliku väljundi: isiklik postitus võib jõuda publikuni, kes muidu etendusest või näitusest ei kuulekski. Pigem palutakse sellistes kohtades alati ka etendusasutus ja kunstnik ära märkida, et sõna ikka hästi leviks. Taoline vahendatud vaatamine, mille puhul on publikuliige korraga kohal ja mujal, aitab ühtpidi visuaalide kaudu talletada mälestusi ning samas killustab meie keskendumist. Raudsepp rõhutas, et tähelepanu on sotsiaalne konstruktsioon – me märkame seda, mida oskame näha, ja oskame näha seda, mida oleme õppinud märkama. Nii sünnibki kogemus alati vaataja positsioonilt.
Mitmed ettekanded avasid Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo koostöös valminud lavastusi ning arutleti, kuidas neidki võiks nimetada kunstiteosteks. Sellegipoolest oli teatrit konverentsil rohkem kui kunsti. Nüüdistants, mis oma olemuselt on vägagi nende kahe välja vaheline ala, oli konverentsil hõredalt esindatud. Heili Einasto tutvustas 1990.–2000. aastate alternatiivseid etendusruume ning see oligi ainus täielikult tantsule pühendatud sõnavõtt. Samas äkki ongi tants imbunud nõnda teiste vormide vahele ja sisse, et teda ei osatagi enam eristada.
Kui aga lugeda konverentsi üleskutset, siis seal nimetatud kunstnikest on ligi pooled just nüüdistantsu taustaga. Miks siis tants ei jõua konverentsile? Kas ta ei leia ruumi seal, kus domineerib sõna? Või on asi hoopis selles, et tantsukunstnikud ise ei astu ruumi, mis nõuab sõna, mitte liikumist? Võib-olla ei jõua tants mitte seepärast, et teda ei kutsuta, vaid sest ta ei mahu ruumi, kus domineerib sõna. Teisalt, kui end ise kuuldavaks ei tee, siis ongi keeruline kelleltki märkamist nõuda.
