Anonüümne monoloog – küsimusi aruteluks
Igal nädalal tööle minnes kerkib mu peas esile küsimus: „Kas see, mida ma teen, kuidas õpetan ja materjali edasi annan, on ikka piisavalt kvaliteetne?“ Minu tööks ülikoolis käimise kõrval on noortele ja täiskasvanutele tantsutreeningute andmine. Ise alustasin ma tantsutrennis käimisega, kui olin seitsmeaastane. Õpetamisega alustasin, kui olin üheksateistkümnene. Koreograafiaõpingud ülikoolis algasid kolm aastat tagasi. Praegu, kahekümne nelja aastasena, olen ma hakanud kahtlema enda kompetentsuses õpetajana. Avastan ennast pidevalt mõtisklemas kvaliteetse tunnistruktuuri, õpetamismeetodite ja liikumistehnikate üle. Samuti selle üle, kui palju tunnis õpetatust on minu enda isiklikud põhimõtted ja väljakujunenud stiil ning kui palju niinimetatud plagiaat. Kas lõpetades kevadel koreograafia eriala, ei peaks minus juba tekkima enesekindlust ja tõekspidamisi õpetajana?
Minu või kellegi teise?
On loomulik ja vajalik, et kui tantsutunnis kasutatakse kindla koreograafi tehnikat, siis sellele ka viidatakse, iseasi kui pädevad on tantsuõpetajad kellegi teise tehnikat üldse õpetama. Tantsija ja tantsutudengina harin ma ennast erinevate õpetajate käe all iga päev. Kuu jooksul käin vähemalt ühes töötoas ning vaatan umbes nelja etendust.
Inimeste omadus peegeldada neile meeldivat on alateadlik ja kontrollimatu protsess. Tavaliselt peegeldavad inimesed neile sümpaatse inimese liigutusi umbes kaks kuni kakskümmend sekundit pärast tema liigutuse sooritust. (Kukumägi 2017) Regulaarselt sama õpetaja tunde võttes jäävad mõned peegeldusest tingitud mustrid paratamatult meie kehasse ja mõtetesse, vahel unustame nende päritolu ning mõne aja pärast arvame, et need mustrid on meie endi loodud.
„Üheks plagiaadi sündimise põhjuseks võib olla see, et koreograafid ei teadvusta alati nähtut. Koreograaf või tantsuõpetaja võib näha liikumist või koreograafiat ka nii, et ta ei registreeri seda oma teadvusesse, näiteks seltskonnas või festivalidel, teatris ning video vahendusel. Ilma süvenemata võetaksegi üle liigutusi ja kombinatsioone, olles hiljem siiralt veendunud, et need on enda omad, kuigi tegelikult on need kuskil mujal nähtud.“ (Ruusmaa 2018) Heili Einasto teab rääkida, et sellist sündroomi nimetatakse loominguliseks unustamiseks (Ruusmaa 2018).
Õpetajaks ei sünnita, vaid õpitakse läbi protsessi ja katsetuste. Oleks vale väita, et enne tuleb saada selgeks kõik tõed ning siis alles võib teisi õpetama hakata. Nende viie aasta jooksul olen õppimise kõrvalt õpetades arenenud palju rohkem kui siis, kui ma oleksin õpetamist alustanud alles pärast vastava diplomi saamist.
Esile on kerkinud küsimused: kust jookseb piir minu enda materjali ja „loomingulise unustamise“ vahel?; kui palju on loomulik unustada ja kas on üldse võimalik, et midagi on päris inimese enda oma, ilma tugevate väljastpoolt saadud mõjutusteta? Informatsioon jõuab meieni paratamatult ning isegi siis, kui me seda ei soovi. Kas tantsutund peab koosnema siis pidevast viitamisest?
Loomulikult ei ürita ma muuta juba toimivaid süsteeme ega neile vastu vaielda. Kükk on kükk ja seda on kõige ökonoomsem teha nii, et põlved on suunatud suure ja selle kõrval oleva varba vahele. Ma ei proovi neile tõekspidamistele vastu hakata, kuid olen väsinud käimast tundides, kus tunnen ära eelmisel nädalal teise õpetaja tunnis tehtud harjutusi, mis tegelikult ei olegi kellegi omad. Nende päritolu on juba ammu kadunud, mistõttu ei mõisteta tihti antud liikumise mõju ja vajalikkust. Tundi minnes ootan, et saaksin õppida konkreetse õpetaja väljakujunenud tõekspidamisi, mitte äratuntavaid harjutusi.
Segadus ja selgus
Olles nõutu ja paljude vastuseta küsimustega, otsustasin pöörduda endast targema poole ning kirjutasin Ruslan Stepanovile. Minu õnneks nõustus ta kokku saama ning mitmete küsimuste üle arutlema. Minu peas oli suur küsimus: „Äkki õpetamine ei olegi minu jaoks?“ Tundus rumal jätta midagi nii suurt nii kergesti. Ehk on õpetamiseks ka mõni teine lähenemine peale selle, mida ma siiani olen rakendanud?
Vestlusest Ruslaniga jäid kõlama märksõnad „vaatle“ ja „filtreeri“. Vahel on parem korraks aeg maha võtta, vaadelda olukorda ning alles siis tegutseda. Noore tantsuõpetaja jaoks on see julge samm. Tahes-tahtmata minnakse tundi enesekindlamalt, kui ette on valmistatud kindel tunnikava. Olen avastanud, et mulle ei sobi selline töövorm, kuid olen alati kahelnud, kas see on mitte sobimine või laiskus. Mõned aastad tagasi käisin enne tantsutunni andmist saalis tunniks ette valmistamas ning koreograafiat välja mõtlemas. Tänaseks olen ma peaaegu täielikult loobunud koreograafia ettevalmistamisest ning selle üks ühele õpilastele edasiandmisest. Ma tunnen, et selleks, et luua midagi, on mul vaja inspiratsiooni kohapeal olevatelt inimestelt. Koos nendega ja nendest lähtuvalt sünnivad ideed ja lahendused. Selline lähenemine paneb aga treeneri olukorda, kus võib juhtuda, et mõnel hetkel ei teki midagi. Kuidas sellest punktist edasi minna? Õpilased on trenni eest maksnud ning tulevad kohale kindlate ootustega.
Tänu vestlusele Ruslaniga võtan ma edaspidi sellist õpetamisviisi kui ühte võimalust, mida uurida ja proovida ning milles on potentsiaal areneda. Ruslanil on aja jooksul välja kujunenud loomulik filter, mis võtab ja sünteesib kõike, mis on vajalik, ning viskab välja kõik ebavajaliku. Noore tantsukunstnikuna tunnen, et minul on liiga palju ebavajalikku ning seetõttu tekib ka segadus, lõpuks kaos ja tunne tühjaks pressitud sidrunist.
Vastus või küsimus?
Ehk oleks tantsuõpetajal, lavastajal või koreograafil aeg-ajalt hea pidevast infovoolust puhata. Eemalduda tantsumaastikul toimuvast. Anda vähem ja avastada rohkem. Saada inspiratsiooni loodusest, töötada üksinda ning keskenduda rohkem enda analüüsimisele. Need küsimused on veel ilma täpsete vastusteta ning jõuavad lahenduseni iga inimese jaoks erineval ajal ja viisil, erinevas kohas, katsetamise ja uurimise käigus. Kindlasti ei ole ma jõudnud oma peas olevate küsimuste vastusteni, kuid mul on hea meel, et küsimused on tekkinud ning need on õhku visatud.
Kasutatud kirjandus Kukumägi, Ü. 2017. Peegeldamine kui automaatne reaktsioon. – Body language academy; https://www.bodylanguageacademy.ee/single-post/2017/05/22/Peegeldamine-kui-automaatne-reaktsioon. Ruusmaa, A. 2018. Copy-paste tantsulavastustes. – Tantsukuukiri; http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/copy-paste-tantsulavastustes/.
