2024. aasta olulisim tantsualane artikkel oli minu jaoks Levilas ilmunud “Ära vanematele räägi: JJ-Streeti tume pool”[1], kus avatakse ühe suure tantsukooli toimemehhanisme. Muuhulgas kerkib teemana esile eetika tantsuõpetaja töös. Kui kiigata spordimaailma, näeb sealgi mitmeid juhtumeid, kus treenerid on laste ja alaealiste õpilaste puhul kasutanud küsitavaid võtteid. Kuidas näeb seda olukorda üks noor tantsuõpetaja? Millised on tema n-ö majakad, millest lähtub laste õpetamisel? Need on küsimused, mille osas valutan südant, kuigi ise tantsuõpetajana ei tööta. Seetõttu rääkisingi sellest Daniela Privisega, kes töötab tantsuõpetajana lasteaedades ning treenerina ühes tsirkusekoolis. Mulle sümpatiseerib, kuidas Daniela õpetamisele läheneb – empaatiliselt, kuid samas mitte ülistavalt.
Daniela tunneb, et kuigi tantsuõpetaja töö on oluline osa tema tegemistest, ei ole see siiski tema identiteedi ainus määratleja. “Laste õpetamine on see, mis ma teen, mitte see, kes ma olen,” toob ta välja. Tegelikult oleneb enesemääratlemine suuresti kontekstist, kus seda teed, sest mõnes ringkonnas on julgem end esitleda ameti kaudu, teises perekonna või sotsiaalse kuuluvuse kaudu. Ka ametialaselt võivad definitsioonid ujuda: “Ühes tantsukoolis olen ma tantsuõpetaja, kuid tsirkusekoolis olen tantsutreener.” See vahe tuleneb kooli traditsioonidest ja kontekstist, mitte Daniela enda soovist end teisiti nimetada. Kas see muudab midagi tema töös, kui ta astub saali õpetaja või treenerina? “Tiitel ei mõjuta minu õpetamisviisi – õpetan ikka seda, mida oskan, sõltumata sellest, kuidas minu poole pöördutakse.”
Kuigi ootused õpetajatööle tulevad kaudselt mitmelt poolt: tantsukool, õpilased, lapsevanemad jne, siis enim mõjutab tööd ikkagi õpetaja enda seatud latt. “See n-ö hea õpetaja kuvand saadab mind küll, kui ma saali astun. Tunnen, et pean end hoidma teatud mõttes eeskujuna.” Kontekstitaju on õpetamise puhul kindlasti olulisel kohal. Tuleb arvestada, kellele, mida, kus ja kuidas õpetatakse ning sellest lähtuvalt valikuid langetada. Alati ei pruugi kõik kontekstiga sobituda, kuid teadvustama peaks seda küll.
Õppeprotsessi mõnu
Oleme mõlemad Danielaga ühel nõul, et õppeprotsessi keskmes võiks olla õpilane ning tema huvi, õpetaja toetab teda õpikeskkonna ning -atmosfääri loomisega. Kuid Daniela tunnistab, et reaalsuses on see keerulisem: “See oleks üliäge, kui see nii toimiks, aga praegu mulle tundub, et vähemalt mul see ei õnnestu. Kui sul on ikka saalis terve rühm pisikesi ning teie ühine aeg on väga piiratud, siis ei jõua igaühte süveneda. Eriti arvestades seda, kui kiiresti laste tähelepanu ja keskendumine murenevad ning uitama lähevad. Kui see juhtub, tunnen end pigem meelelahutaja kui õpetajana.” Kuidas see tasakaal õpetaja ja meelelahutaja vahel kujuneb? Daniela seletab: “Mida selgemini olen tunni enda jaoks lahti mõtestanud, seda enam tunnen end õpetajana. Kui aega, jaksu ja energiat on vähem ning mõtted otsas, siis näen end meelelahutajana, kes pakub lastele väljundit liikumiseks.” Kuid kõik ei sõltu vaid õpetajast: “Mõni tund asjad lihtsalt juhtuvad ning enamasti juhtuvad korraga: keegi saab haiget, järgmised lähevad sõnelema või hakkavad tundi ignoreerima.” Sellisel juhul on õpetaja vastutus leida lahendus, kuidas nii asjaosalised kui kõrvalised lapsed tunneksid, et neid märgatakse, hoitakse ega unustata ära. “Lasteaiatunnid kestavad küll vaid pool tundi, kuid selle aja jooksul jõuab väga palju juhtuda,” võtab Daniela kokku.
Mänguline piiride katsetamine
“Enamik õppimist toimub läbi mängu. Ma mõtestan õpetamist ja tunni läbiviimist kui lavastamist, sest mõlema puhul on kesksel kohal küsimused miks ja mis ning seejärel kuidas,” avab Daniela. Näiteks loovülesandeid teevad lapsed parema meelega, kui näevad seda mängu, mitte ülesandena. Selle kaudu avanevad universaalsed liikumismustrid ja kujutluspildid, mida rakendatakse ka paljudes n-ö täiskasvanute loovtantsu ja liikumise tundides. “Samas peab olema tähelepanelik, milliseid kujutluspilte õpilastele luua. Näiteks ma sain alles tunnis aru, et kujutluspilt “õlad ja puusad alati kohakuti” lastele ei mõju, sest nad ei suuda veel lõpuni tajuda, kus nende õlad ja puusad üldse on.”
Kujutluspildiga töötamise muudab keeruliseks tõik, et kui lihtsate praktiliste harjutuste ja korduste puhul on võimalik hinnata, mil määral õpilane aru saab, siis kujutluspildi puhul see nii lihtne ei ole. Kujutluspildid suunavad liikujat mõtlema, kuidas keha liikudes midagi tajub ja tunneb. “Mulle ei meeldi see lähenemine, et mängime nüüd karusid ja jänkukesi. Kuigi ma saan aru, et see võib lastele olla omasem, sest nad on millegi sarnasega varem kokku puutunud. Ma loodan leida siiski teisi viise, kuidas lastes loovust ja mängulisust äratada.”
Laps katsetab tunnis enda füüsilisi piire ja paneb nii teadlikult kui ka teadmatult proovile õpetaja võimekuse õppeprotsessi juhtida, ennast mõistetavana sõnastada, lahkhelisid lahendada ja tagasisidestada. Lapsed on oma valikutes ja väljaütlemistes ütlemata vabad, neil ei ole veel selgeks õpitud kirjutamata norme ega käitumisreegleid. Eks igas tunnis ole ikka mõni väike saboteerija, kes paneb õpetaja proovile: “Sellistel hetkedel tunnen, et pean nad mingis mõttes kasti panema.” Samas selleks, et ühiskonnas toime tulla, peamegi teatud kastidesse sobituma või vähemalt suutma seal teatud puhkudel püsida. Ilma selleta oleksime ohtlikud nii endale kui teistele. “Tegelikult lapsed tunnevad end turvalisemalt, kui neil on kindel struktuur, mille sees tegutseda. Neid julgustab ja rahustab see, kui nad tunnevad, et õpetaja on endas kindel,” leiab Daniela.
Usalduse loomulikkus
Tundub, et usaldus tuleb lastel loomulikult ning see säilib nii kaua, kuni seda usaldust ei peteta. “See muutub pärast murdeiga, sest siis peab õpetaja end usalduse võitmiseks n-ö tõestama,” leiab Daniela ning rõhutab esmamulje olulisust, sest see loob baasi edasiseks koostööks ning suhtumisele, kuidas õpilased tundi tulevad. Ta lõpetab oma mõtte: “Kõige olulisem on usalduse hoidmine.”
Gruppide puhul on selgelt tajuda, milline mõju on õpetajal. Lastele tundub see oma õpetaja õpetamise viis ja meetod ainuõige – näiteks mõni grupp õpib ainult jäljendamise kaudu, kuidas õpetaja ees, nõnda teised järel; teine grupp on jällegi altim proovima kujutluspildi kaudu lähenemist; ning kolmandale on rõhutatud kuulamise olulisust õppimise osana. See tähendab, et ükski õpilane ega grupp ei ole lõpuni puhas leht (isegi kui neil varem liikumis- või tantsutunde pole olnud), sest neid mõjutavad ka teiste valdkondade õpetajad. “Distsipliin, kuulamisoskus, keskendumine – see kõik on ikkagi kellegi töö.”
“Ma ei kujuta ette, mida ma teeks, kui gruppi ei oleks keegi varem õpetanud. Lapsed peavad mingis n-ö kastis olema, et saaksid tantsutundi tulla,” – nad peavad aru saama, et nad on grupp ning grupi liikmetel kõigil on oma tunded ja mõtted, mida soovitakse väljendada ning mida peab ka kuulama. “Ma olen väga tänulik rühmaõpetajatele, kes selle raske töö on minu eest ära teinud,” on Daniela tänulik. Teisalt, mida vanemaks õpilased saavad, seda enam peab õpetaja tegelema nende mustritega, mis nende kehadesse on kihistunud eri õpetajate, koolide ja meetodite kaudu. “Nad soovivad, et sa õpetaksid samamoodi nagu nende eelmine õpetaja,” sest nad ei teagi, et teistmoodi saab ka. Ometi just see võikski olla õpetaja vastutus: tutvustada õpilastele erinevaid viise, mida ja kuidas on võimalik teha.
[1]Laura-Marleene Jefimov & Mikk Pärnits (2024). Ära sellest vanematele räägi: JJ-Streeti tume pool. Levila. https://www.levila.ee/raadio/ara-vanematele-raagi-jj-streeti-tume-pool
