Olin õpilane 2025. aasta Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja tunnustuspreemia laureaadi Paul Bobkovi tundides aastatel 2008–2011 Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala tudengina. Selleks ajaks oli Paul õpetajana töötanud rohkem kui veerandsada aastat: õpitud teadmised ja kogutud kogemused olid temast voolinud meisterliku õpetaja, kelle tundides, mille juhtimise ohjad olid alati kindlalt Pauli käes, valitses vahetu ja vaba suhtlusruum, milles viibijad olid kõik ühtemoodi võrdsed – inimesed. Erinevus oli rollides: õpilased õppisid ja Paul õpetas. Ja oh, kui hästi ta õpetas!
Paul alustas õpetamist 1981. aastal. Viljandi kultuuriakadeemias andis ta aastate jooksul karaktertantsu, eesti tantsu, seltskonnatantsu ning rütmi ja koordinatsiooni tunde. Karaktertants (ehk eri maade rahvaste tantsulised etüüdid ja tugipuu ääres tehtav klassikapõhine harjutusvara) muutus uue aastatuhande alguses rütmi ja koordinatsiooni aineks, millest Paul on rääkinud sedasi: “Minul arenes sellest välja oma metoodika, kuidas rütmiliselt käed-jalad tööle saada. Hakkasin karaktertantsu liikumistest otsima universaalsust, mis sobiks ükskõik mis suunaga tegelejatele. Leiutasin oma süsteemi, mis arendaks üldiselt muusika peensuste tajumist, rütmi ja koordinatsiooni ning kindlasti nii paremat kui vasemat poolt.”
Pauli loodud rütmi ja koordinatsiooni aine harjutustik oli tudengite jaoks väljakutsuv õppeülesanne, millega oma pea ja kere ning kahe käe ja jalaga rinda pista. Mõni suutis liikumisjadasid kiiremini omandada ja sooritada, teisel kulges areng vaevalisemalt ja võttis kauem aega. Paul (nagu vast iga õpetaja) ootas ja eeldas oma õpilastelt arengut ja toetas neid, kuidas iganes oskas. Ta ei läinud kunagi endast välja, kui kellelgi miski ei õnnestunud, ja ta ka ei pugenud oma nahast välja, et õpilasi nui neljaks oskama panna – isikliku (liikumis)tehnika areng on täiskasvanuna esmalt igaühe enda vastutus ja sõltub lisaks heale juhendamisele paljuski just õpilase eelnevast kogemusest, praegusest seisust ja muidugi huvist õpetatavasse. Niisamuti ei lasknud antud tehnika õpilastel oma nahast välja pugeda: tuli seista silmitsi enda tolle hetke oskuste ja võimekusega, keskenduda ja igal juhul katsetada, et üleüldse õnnestumisele võimalus anda. Katsetati innuga ja hirmuta, et ebaõnnestumine midagi ohtlikumat kaasa tooks, kui lihtsalt selle, et seekord läks sassi. Ebaõnnestumisele ei järgnenud õpetaja pahameel ega pettumus, vaid selgus see, et kindlasti on võimalik paremaks saada. Tuleb puhata, harjutada ja korrata. Harjutada ja korrata! Uuesti ja jälle. Mida rohkem ja arukamalt sai tööd tehtud, seda selgemas rütmis kolksud-kõlksud ja plaksud-mütsud-matsud ka kõlama hakkasid.
Paul on rääkinud: “Näiteks käisin kord Hiiumaal õpetamas – tegin algkoolis tunde. Tuttava, kelle juures ööbisin, poeg tantsis ka mul tunnis. Õhtul tuli laps koju ja ütles säravalt: “Tund aega järjest olin ma nii hea tantsija! Mul tulid kõik asjad välja.” Nauding on tekitada tunnet, et õnnestub. Halvustav ja alandav ei ole ma kunagi olnud. Omal ajal õppides meie pedagoogikat korralikult ei saanudki. Praegused tudengid saavad selles osas ikka märksa põhjalikuma väljaõppe. Meie katsetasime ise ja vaistlikult. Minu noorusajal oli distsipliin ikka range. Öeldakse, et mina olevat ka väga range olnud, aga ma ise nagu ei mäleta seda. Eriti just rahvatantsijad rääkisid, et vanasti olevat ma olnud kurja pilguga. Öeldakse, et mida vanemaks saada, seda leebemaks muutume. Enda arvates olen alati ikka innustanud ja kiitnud, isegi kui kõik kohe ei õnnestu.”
Eks tasub Pauli uskuda, kui ta ütleb (ja ju esmalt ikka enda kohta), et vanemaks saades muutume leebemaks: igatahes minul puuduvad kogemused Pauli kurjast pilgust. Mulle meenub naerusuine, lõbusalt ja innustavalt ning üpriski kiiresti rääkiv ja tähelepanelik nõtke liikumisega keha, kes sisenes ruumi, koondas õpilased kokku ja sedasi õppimisega alustatigi. Pauli tunnis viibinutele meenub kindlasti käskiv-korraldavas kõneviisis kõlanud: “Vaata! Ära tee!”. Paul seletas ja näitas ette: olles aastaid neid rütmijadasid korrastanud ja korranud, mõjus tema esitus loomulikult pingevaba ja sundimatuna ja esmalt tekitas suurt austust Pauli kui oma tehnika tõelise valdaja ja täpse liikuja suhtes ning muidugi soovi ise samuti sedasi osata.
Lisaks kingakolksudele ja käteplaksudele-matsudele lõid tundide heliruumi klaverikeelte kooskõlad. Klaverit mängis Aivo – küll rahulikult ja voolavalt, küll kiiresti ja äkiliselt – just sellises tempos ja laadis, milles Paul palus või mida õpilane ise soovis. Õpilaste nõusoleku kohta esitas Paul üpris tihti küsisõnata küsimuse: “Sobib?!” ja kui kelleltki kuuldavat vastust ei tulnud, siis jätkas: “Kui sobib, siis nooguta.”. Hoolimata sellest, et tunnis juhtus omajagu tihti nii, et mitu inimest rääkisid korraga – mõni tahtis millestki aru saada, aga samal ajal mõni teine tegeles juba selgitamisega – ja olenevalt vestlusest oli Paul kas osa elavast jutuvadast või kuulas kõrvalt, koondus tähelepanu ühel hetkel (ja üldiselt üsna kiiresti) ikka Paulile, kes andis siis kas õige vastuse või vajadusel hinnangu juhtunule, aga igal juhul alati juhised edasi tegutsemiseks. Küsimine ja üle kordamine olid Pauli tundides iseenesestmõistetavad.
Õpilased kolistasid-patsutasid nii üheskoos kui ka üksi. Paul kuulas ja vaatas. Tagasisidestades rõhutas ta esmalt ikka seda, mis õnnestus, samas pööras õpilasest hoolival moel tähelepanu ka soorituses kõlanud ebatäpsustele. Muidugi vaid siis, kui ebatäpsusi üleüldse oli: kui kõik oli hästi, siis kiitusega Paul kitsi ei olnud. Ta oli õpilase tegevust peegeldades heatahtlik ja hoolival moel aus. Hoolivus väljendus selles, et ta ei oodanud õpilaselt järgmisel katsel kohest õnnestumist: oluline oli, et õpilane saaks aru, mida, kuidas ja millal sooritada. Esmane õppesisu oli mõistmine ja alles siis järgnes sooritamine – tehes juhtus nii oodatavat kui ka omajagu ootuspäratut. Tähtis oli olla täpne enda liikumises-rütmis ja Aivo mängitud muusikas. Kuna käed-jalad liiguvad kiiremini kui silm, siis toimus täpsuse kontroll kuulates. Pauli tundides sai klaverimuusika ja kolksude kooskõlas korralikult kõrvu teritatud ja lööke-takte loetud. Pauli hoolivus väljendus ka selles, et ta ei pööranud tähelepanu kõikidele õpilaste sooritustes kõlanud eksimustele, eriti juhul, kui õpilane ise end rütmilises koordineerimises just kõige kodusemalt ei tundnud: eks neid plaanipäratuid kolksukesi kostus mingil määral kõigilt, ka Paulilt endalt – ikkagi inimesed, mitte masinad! Paul ei hõõrunud ebaõnnestumist kellelegi nina alla ja sestap püsis vast kõigis usk, et paremaks saamine on igal juhul võimalik!
Pauli tundidest mäletan nii naeru kui ka nuttu: naeru kindlasti mõõtmatult rohkem ja nuttu vaid õpilase enda kehvast sooritusvõimest tingitud ahastuse tõttu. Lühidalt oli tundmine ja tundlik olemine Pauli tundides lubatud. Kedagi ei sunnitud vägisi rõõmus olema ja kui mõnes õpilases tekkis pahameel kas iseenda, õppeaine, Pauli või lausa kogu maailma vastu ja õpilane seda väljendas, siis Paul ei peegeldanud valitsevat pahameelt õpilasele tagasi, vaid leidis samuti jõulise, kuid heatahtliku viisi ja väljenduse vastamiseks, et aidata õpilasel rahuneda. Kuigi Paul ei sundinud kedagi rõõmus olema, siis rõõmus olemise võimalust tuletas ta tunnis ikka meelde: usun, et Pauli sütitav ja kindlasti mitte käskivas kõneviisis hüütud “Naerata!” meenutab ta õpilastele palju head.
Minu õpingute ajal andis Paul lisaks rütmile ja koordinatsioonile ka seltskonnatantsu tunde. Selles aines oli iseenda kui tantsija kehatehniline meisterlikkus teisejärguline ja õppesisu seisnes õpetamises eneses, õpetama õppimises. Paul juhendas meid ja meie omakorda kursusesiseselt üksteist. Ta rõhutas nii tantsija, looja kui ka õpetaja olulise omadusena mitmekülgsust, sest iga uus teadmine, oskus ja tehnika ju täiendab juba olemasolevaid, ja innustas proovima uusi tantsimise-liikumise viise ja stiile. Paul soovitas õpetada erinevaid inimesi, sest erinevused avardavad kogemust elust ja iseendast. Paul on oma õpetajateel juhendanud tantsijaid baleriinidest võistlustantsijateni ja rahvatantsijatest breikariteni, (tantsu)õpetajaid ja huvijuhte, näitlejatudengeid ja politseikooli õpilasi, erivajadustega inimesi, lapsi, noori, täiskasvanuid ja eakaid, pidulisi kõikvõimalikel kogunemistel, elukutselisi harrastajaid ja harrastavaid elukutselisi. Meie käisime Pauli juhendamisel seltskonnatantse tantsimas esimese ja teise kooliastme lastega ning ühes tantsutunnis tõi Paul meid kokku puudega inimestega. See oli meeldejääv, erakordne, oluline ja lõbus kohtumine, mis avardas minu väärtusruumis määravalt tantsimise vägevust kui inimestevahelise suhtluse ühte võimalikku viisi, kuidas kokku saada ja koos kogeda. Usun, et see tunnike tantsimist juhatas paljusid Viljandi tantsutudengeid ligemale mõistmisele, et olenemata sellest, kui suures mahus, kui kiiresti ja kui oskuslikult üks või teine inimene on võimeline midagi omandama, loob elus avalduva rõõmu ja rahu ennekõike salliv, huvituv ja heatahtlik suhtumine inimestesse: nii endale sarnastesse kui ka endast erinevatesse.
Paul on öelnud: “Õpetajana valmistab rõõmu, kui lõpuks õpilane liigub vabalt, hüppab-kargab siia-tänna, maandub ja lööb jalgu kokku. Isegi kui rütm hakkab ära minema, siis paar kordust juurde ja oled jälle muusikas tagasi. Õigel ajal lõpetamine ja töötab! Karta kindlasti ei maksa.” (1) Alustamine ja lõpetamine olid Pauli õpetustes väga olulisel kohal ja eriti just alustamist timmis ta tudengite, tulevaste tantsuõpetajate ja koreograafide, harjumuses ja kõnepruugis südikalt. Inimene peab aru saama, millal alustada, ja parim viis selge alguse (eriti loenduvate löökidega muusikasse tantsides) tähistamiseks on öelda enne liikumise algust kõlava takti lõpus: “Läheb. JA!” Kui õpilased vajavad pikemat ettevalmistusaega, siis loendada lööke pikemalt: “Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis. Kuus. Läheb. JA!” Kui õpilased on alustamisega juba harjunud, siis saab loendada viimased neli lööki: “Üks. Kaks. Läheb. JA!” Kui õpilased tabavad lausa poole takti pealt, siis võib loendada vaid kahel viimasel löögil: “Läheb. JA!” või ka: “Kolm-neli. JA!” Kui õpilased on aga juba profid, siis profid teavad ise täpselt täpipealt, millal on õige hetk alustamiseks. Igal juhul on JA Pauli õpetustes väga oluline. Väga oluline on ka PAUS. Suured tänud sulle, kallis õpetaja! Selleks, et oleks võimalik peagi edasi liikuda, lõpetan hetkelise seisakuga just sedasi, nagu Paul oma harjutustes jõudehetki sisse juhatas: “Üks. Kaks. Kolm. Neli. PAUS. Kaks. Kolm. Neli.”
Sellelt lingilt näeb TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti XX lennu esimese kursuse rütmi ja koordinatsiooni arvestust 2009. aasta kevadel. Hoolimata sellest, et Paul on andnud üliõpilastele meeletul hulgal tantsutunde, siis salvestusi Paulist õpetamishoos on üpriski vähe. See jäädvustus pakub võimalust näha ja kuulda, millise nõtke liikumisega ja rõõmsameelse olekuga Paul õpetajana on:
“Kummardus.”
PS! Kõik kaldkirjas olevad tsitaadid on pärit viie aasta tagusest Pauli tantsuteed avavast kirjutisest “Paul Bobkovi mälestusi tantsuteest”. Soovitan soojalt lugeda! https://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/paul-bobkovi-malestusi-tantsuteest/
