Algselt plaanisin kirjutada liikumisteraapiast ning sellest, kuidas see mu ellu tuli. Kui lugu valmis sai, oli sisu totaalselt muundunud. Nii ei jäänud muud üle, kui asendasin loo pealkirjas sõna liikmisteraapia liikumis(e)teraapiaga. Lugu algab minu isikliku mõistega ja pakub ehk äratundmist sarnasel teekonnal või vähemalt etappides, mille üle tagasi vaadates silmi pööritada ja mõelda: „Thank God, et me end lõpuks ikkagi leiame.“
Liikumis(e)teraapia on teekond parema kontaktini iseendaga. Liikumis(e)teraapia eesmärk on saavutada üha ausam suhe iseenda ja teistega.
Igaühel on omad õppetunnid. Minu jaoks on eluga edasi liikumine raskem kui läbi seina minemine. Kui ma olen jäärapäiselt otsustanud, et lähen pea ees läbi seina juba sellepärast, et ma olen nii otsustanud, siis vaesed seinad. Kui õppisin TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias tantsu, soovitas kontaktimprovisatsiooni õppejõud Raido Mägi järgmisesse tundi kiivriga tulla, et oma pead kaitsta. Kukkusin mitu korda peadpidi (inim)kuhja otsast alla.
Olen iseendani jõudmiseks maha käinud 56 708 km ning lõpuks õppinud oma pead kaitsma. Alguses olid suunad sassis ja tempo hästi aeglane. Ma ei teadnud, et on rohkem valikuvõimalusi kui tagurdamine. Umbes 50 000 korda käitusin instruktsiooni järgi: „Astu 1 samm edasi. Nüüd pane endale jalg taha. Komista. Kuku! Veere tagasi alguspunkti. Korda sama jama.“ Märgates hävingumustrit, hakkas mul viimaks enesehaletsemisest igav. Sirutasin käe välja – enesearmastuse suunas.
Rapsasin käigukasti. Panin viha mootori tööle, lükkasin sisse „Fake it till You make it“ käigu ning hakkasin liikuma. OMG kui künklik tee. Tegin elus palju inimkatseid – banaalseim neist Tinder (järgnevad nimed muudetud). Johan (graafiline disainer), Mart (fotograaf), Harri (stsenograaf), Elmo (IT ), Deniss ja Hannes (pakun, et umbes 19-aastased baristad, kes pidasid mind nummiks 20seks) jne. Aitäh, poisid (mehed?) – te aitasite mind edasi. Parem läbi kukkuda kiiresti ja kohe kui jääda paigale. Kõik see viis järgmise punktini.
Jõudsin tõdemuseni, et kaks kõige paremat hooandjat on inspiratsioon ja reaalsustaju raputus. Mis või kes iganes Sinu hinge puudutab – lase Ta sisse, mitte ära löö näppe ukse vahele. Loominguline osa Sinust teab teed ka pimedas. Teed rõõmuni. Hing, meie kõige õrnem osa, tahab kasvada ja toitub ainult sellest. Kui ennast ei kuula, tuleb reaalsustaju raputus. See on vits hoolimatuse eest. Kogesin hiljuti reaalset raputust. Olin trammiõnnetuses. Tramm sõitis autole külje pealt sisse. See raputus oli nagu maavärin. 10 sekundit hiljem, tajudes, et ma olen elus ja terve, tundsin tugevat tänutunnet iseenda eest.
Kuidas saaks nii, et tänu jääks kestma?
56 708 km jooksul jõudsin valemini. Kõigepealt õpid iseennast tundma. Siis lepid endaga. Leppimine ei tähenda pahelise osa armastamist. See tähendab mõistmist, et Sinu terve osa saab Sinu haavatud osa sitast välja tõmmata. Selle läbi hakkad Sa ennast väärtustama. Väärtustamine kasvab üle harjumuseks näha endas parimat. Sa harjud selle tundega ära, sest see on nii eriline. See ei ole nartsissistlik eneseimetlus, vaid eneseaustus. Sedasi hakkad Sa endale meeldima. Kui Sa oled sinna etappi jõudnud, siis viib juba üks asi teiseni. Sa leiad üles selle, mis paneb Sind enda eksistentsi elevusest lapse kombel üles-alla hüppama, nii et tahaks karjuda: „Mina võitsin!“ Ja võitsidki – iseenda.
Ma ei tea, millal ma täpselt jõudsin liikumis(e)teraapia juurde. See on ilmselt selline punkt, kus hallid toonid on end ammendanud ning tahad ainult kollast ja oled kasvatanud selgroo selle saamiseks.
Mul on suur rõõm tegeleda liikumisteraapiaga ning kokku puutuda imeliste inimestega, kellega koos kasvada. Tunnid toimuvad KOIT Tantsukooli ruumides Tallinnas Pärnu mnt 69. Oodatud on igas vanuses huvilised, kuid hetkel on kliendid 18–30-aastased. Nad on täiesti tavalised inimesed, kes soovivad oma kehaga paremat kontakti saada ja emotsionaalseid pingeid keha kaudu leevendada.
Loovteraapiad, sealhulgas liikumisteraapia, on võimelised probleemi tuumani jõudma alateadvuse mõjutamise kaudu, läbi kehaimpulsside. Liikumisteraapia võib olla heaks tugiteraapiaks ka sõnateraapiale, et uusi põhimõtteid kehaliselt läbi tunnetada ja lihasmälu muuta. Füüsiline, emotsionaalne ja mõtte liikumine on seega teineteisele inspiratsiooniks ja edasiviivaks tõukejõuks.
Ma näen, kui suur on inimeste pingutus, et kohale tulla. Et liikuda!
Ja nad tulevad, hambad ristis. Sest nad on otsustanud vaadata, kus teelõigul nad parasjagu viibivad. Ainult vaadates saab aru, et oled valinud suuna edasi. Nii ei teki lolli illusiooni nõiaringi. Mina vaatan iga kord koos nendega, kuhu ma jõudnud olen. Kui käes on iseendaga rahulolu punkt, võib korraks hinge tõmmata! Hinge reaalselt endale kaissu tõmmata. Ainult selleks, et end koguda ja edasi liikuda. Rahulolu enesearmastusest on liikumistempo, millega võib elumaratoni joosta. Joosta edasi koos iseendaga, mitte enda eest ära.
