Juulius Vaiksoo hakkas tantsima 16-aastaselt, kui tundis, et kergejõustik on tema natuurile liiga võistluslik ning lühike flirt kaasaegse tsirkusega ei olnud köitev. Nõnda läks ta Eesti Tantsuagentuuri (ETA) ning üsna kiiresti mõistis, et see ongi see, mida ta edaspidi soovib teha. Pärast gümnaasiumi hüppas ta aga pea ees tundmatusse, kui astus Islandi Kunstiakadeemiasse kaasaegset tantsu õppima. Nüüd on ta teist aastat vabakutseline tantsukunstnik.
Nii et tantsumaailmas ei ole sa võistlemisega kokku puutunud? See on üldjuhul üsna tugev pagas, mis huviharidusest enamikule kaasa tuleb.
Ei ole jah. Ma ise tunnetan, et see mõjutab mind omajagu, kui ma lavale lähen. Ma usun, et tantsides ei ole vigu olemas. Kuigi ma sooritan koreograafiat iga kord erinevalt, ei tähenda see, et midagi oleks läinud valesti. Pigem täna on nii ja homme naa. Samas kasutavad sõbrad mu kõrval vahel väljendit “täna läks tants sassi” ning ma ei olegi lõpuni aru saanud, mida see tähendab.
Milline oli kooli ajal su ettekujutus vabakutselise elust?
Kooli ajal uskusin, et oskan vabakutselisust ette kujutada, aga pärast kooli avastasin, et see ikkagi ei ole olnud see, mis ma arvasin. Kool on nii mõnus ja turvaline keskkond, kus on oma reeglid ja raamistik paigas, millal on tunnid, kodutööd jne. Nüüd vabakutselisena võin öelda, et oma aja planeerimisele läheb ikka nii palju energiat, et vahepeal tahaks sekretäri palgata, kes ütleks, mis kell ja kus ma olema pean.
Teisalt, ega ma ka ei kartnud vabakutselisust, sest õnneks meid ei hirmutatud koolis sellega, kui keeruline saab kõik olema. See aitas vältida liigset vaimset pinget, mida püüan hoida ka iseseisvalt.
Kui võrdled koolis ja meie tantsuväljal olevaid võimalusi, siis kuidas need üksteisesse tõlkuvad?
Liikumist on muidugi koolis rohkem. Seal on hea ka see, et peab osalema nende juhendajate tundides, mis kohe ei meeldi või paelu. Praegu käin ma nädalas kaks korda TantsuRUUMi töötubades, korra Von Krahli teatri joogas ja siis jõusaalis. Oma õpetamise tunde kasutan enda treenimiseks minimaalselt, seal on ikka rõhk juhendamisel. Kui ma liidan oma treeningtunnid kokku, teeb see nädalas umbes sama palju, kui ma koolis ühes päevas liikusin. Selle peale on ausalt öeldes kurb mõelda. Eks kui tuleb lavastusprotsess, siis muidugi ka liikumismaht tõuseb.
Teine asi on oma loomingu tegemine ja jagamine. Ega ma ei saanud koolis aru, kui turvalises keskkonnas ma tegelikult olin. Iga kord, kui tuli kompositsioonitöö näitamine, oli tunne, et kogu mu elu on kaalul. Nüüd, kui ise õpilastöid vaatamas käin, mõistan, et nad ongi õpilased ja kool ongi katsetamise koht, kus eksimine on lubatud ja andestatav. Ruumid, stuudiod, tehnika jne olid koolis paremini kättesaadavad.
Millistest ampsudest vabakutseline tantsukunstnik oma tööpõllu kokku paneb?
Mind huvitavad tantsumaailmas nii paljud erinevad suunad, et ei oskagi täpselt piire tõmmata, kus tegutsen vabakutselisena ja kus olen n-ö päriselt tööl.
Osalen etendaja-tantsijana lavastustes, olen TantsuRUUMi korraldustiimis, tegutsen sellest aastast osaliselt ka tantsuõpetajana. Selle kõrval olen korraldanud kaks korda Islandil tantsumaratoni ning lõpulavastuste festivali. Mulle väga meeldib luua ruumi ka teistele, et neil oleks võimalus tantsida, seega ma täitsa näen end kunagi mõnes tantsumajas produtsendina töötamas.
Milline on vabakutselise argipäev?
Päeviti väga erinev. Eile istusime sõbrannaga mu korteri põrandal ja vaatasime “The Office’it”. Täna aitasin korraldada kahte töötuba, milles ka ise osalesin, nüüd olen sinuga siin intervjuul ja siis õhtul liigun järgmisesse kohta. Päevadesse kuulub ka muidugi aja planeerimine, treening, aeg-ajalt kuskile kandideerimine jne.
Üks asi, mis veel igasse päeva mahub, on küsimus, mis saab kuue kuu pärast. Vaikselt otsid ja planeerid ju kogu aeg ette, sest puhkad siis, kui tööd ei ole. Aga puhkuse ajal peab veel vaimselt tegelema mõttega: “Ma ei ole luuser, et mul praegu ei ole tööd.” Õnneks ma olen üsna hea asjadest lahtilaskja, seega tegelen pigem unistamise kui muretsemisega.
Sa oled nii ägedalt erinevate tegevustega hõivatud. Kui sa analüüsid, siis kuidas sulle tundub, mil määral tulenevad need valikud sellest, et see kõik ongi sulle siiralt huvitav või on selle taga reaalsus, et kohalikul väljal vähemast ära ei ela?
Mind ikka huvitavad need tegevused. Ma ei ole pidanud väga palju tööd vastu võtma vaid raha pärast. Kuigi huvitavaid seikasid juhtub ikka, näiteks mängisin äsja Estonia poistekoori kontserdil jõuluvana. Olin sama kontserdi juures ka liikumisjuht. CVd uuendades jäin mõtlema, kas peaksin ka jõuluvana sinna lisama või mitte, lavaline töö ju seegi.
Küll aga, kui ühte nädalasse tuleb mahutada enda proovid, liikumisjuhi töö, õpetamine ja millegi produtseerimine, siis panen tähele, et tantsija ja etendaja roll on mulle praegu ikkagi kõige südamelähedasemad ning sean need prioriteediks. Ent ega ma ainult tantsijana Eestis hakkama ei saaks.
Jah, killustunud karjäärimudel oma rollide paljususes on enamiku kultuuritöötajate reaalsus. Iga päev, mõnikord lausa mitu korda päevas valid, millise mütsi täna pähe paned. Kas see pidev rollide vahetamine hoiab sind pigem värskena või väsitab?
Mul on tunne, et tantsijad on head kohanejad igas olukorras. Viimase kahe aasta jooksul on mu elustiil olnud selline, et üks nädal möödub ühes linnas, teine nädal teisel diivanil, kolmas proovisaalis uue parima sõbraga, keda pärast neljandat nädalat enam kunagi ei näe. Ma ikka naudin seda, et iga päev on erinev.
Kui võrdled Islandi ja Eesti nüüdistantsumaastikku, siis mida märkad?
Islandil on oma tantsukompanii, kus on umbkaudu kümme päriselt palgalist kaasaegset tantsijat ning sinna on avalikud katsed. Seega mingi perspektiiv palgale saada on olemas. Samas, võrreldes oma vabakutselise elu endiste kursusekaaslastega, kes on Islandil vabakutselised, tundub, et vabakutselistele on Eestis rohkem võimalusi.
Eestis tehakse sageli projekte puhtast kirest ja väga väikeste vahenditega. Islandlased aga oskavad rohkem enda eest seista ning tasu küsida. Eks ma ise üritan neid kahte poolt endas ühendada: eestlaste passion ja islandlaste enesekehtestamine.
Mingi totaalne ebakõla nende tasude osas valitseb väljal küll. Praegu on tunne, et n-ö tellija kehtestab hinna, mitte teenusepakkuja. See tähendab, et mina kunstnikuna pühendun ikka sama palju, vahet ei ole, kas saan selle eest 200 või 2000 eurot. Teiseks ei ole mu loometöötasu olnud siiani kunagi korrelatsioonis tööajaga, vaid on alati olnud n-ö tükihind. Niimoodi ei tekigi aga tööle kindlat väärtust, mida oskaksin arvestada, kuid tundub, et meie ühiskonnas on seda ikkagi vaja teha. Torumehelt sa ju ei palu, et ehita mulle uus dušinurk, saan seekord ainult 100 eurot maksta, aga ootan, et annaksid ikkagi endast kõik.
Tööajaga seoses mõtlen ka, et väga keeruline on eristada, millal ma töötan ja millal mitte, sest kõik valikud, mis ma oma keha osas langetan, mõjutavad mu tööd. Kui magan öösel viis tundi, siis tuleb see minuga töötuppa kaasa täpselt samamoodi nagu see, mida ma hommikuks ja lõunaks söön. Tantsijaametis on oluline, et kõik kolm tervist (füüsiline, vaimne ja sotsiaalne) oleksid heas korras. Seetõttu näengi osalt tööna ka seda, kui käin jõusaalis, sest ma hoian ja treenin oma keha juhuks, kui tuleb mõni pakkumine, mis eeldab suuremat füüsilist koormust. Samuti aitab teatris käimine kursis olla sellega, mida mujal väljal tehakse. Pakun, et mu viimase viie aasta reisid on ka kõik otsapidi tantsuga seotud olnud.
Eks see ole ka natuke lõks, kui tantsu õppides taipad, et nüüd eladki terve elu niimoodi, et peab iga päev liikuma ning tähele panema, mida ja millal sööd. Kuna see oma keha kuulamine on juba nii kehas, siis annab ta ka endast pidevalt märku. See käib vahepeal ajudele. Praegugi tunnen, et olen liiga kaua ühes asendis istunud ja pean end pidevalt kohendama. Samal ajal ketravad peas kõik erinevad õpetussõnad, mida aastate jooksul olen õpetajatelt kuulnud. Tegelikult on muidugi väga äge, et me oskame oma keha niimoodi kuulata ja saame elada tervislikult.
Millises dialoogis näed n-ö kunsti- ja meelelahutusmaailma tantsus?
Ma olen mõelnud selle peale küll, et kui keegi pakuks mulle laevas tantsimist, siis ma ilmselt kuulaks ikka jutu lõpuni ja kohe ära ei ütleks. Mul on tunne, et kui olla liiga kinni selles n-ö kunstimaailmas ja teha oma lavastusi ainult Kanutis, STLis ja ETAs, siis mind näekski ka see üks konkreetne publik.
Tegin hiljuti Fotografiskas ühe perfomance’i näituse avamisel ja kuigi seal ei olnud metsikult vaatajaid, siis oli seal uut publikut, kellelt omakorda tuli kaks tööpakkumist. Etendajana näen seda küll ägeda väljakutsena, kui saan mõnel eraettevõtte peol näiteks põrandatehnikat tantsida või teistmoodi harjumatult liikuda, sest enamasti ei ole sealne publik seda varem näinud, nad ei teagi, et nii üldse saab.
Lääne-Euroopas tundub, et kaasaegset kunsti hoiavadki elus ja arendavad kunstnikud, kes päeval või õhtul on tööl kohvikus ja baaris ning selle kõrvalt siis tegelevad loominguga. Mis sa arvad, mis sellise mudeli puhul töötab ja ei tööta?
Ma olen viimasel ajal mitmelt välismaal elavalt tuttavalt kuulnud juttu stiilis “Mul hakkas asi jooksma siis, kui loobusin oma kõrvaltööst”. Sest ega kohvikutöö kõrvalt tantsule korralikult keskenduda ei saa, kui kaheksa tundi päevas pead muud tegema. Samas on see muidugi kohati risky business ning ma ei saa nüüd muust tööst loobumist kõigile soovitada.
Kui potentsiaalikas tundub välismaale minemine ja seal karjääri jätkamine?
Mida aeg edasi, seda kergem see tundub. Kokkuvõttes on tantsumaailm ikka väga väike ja kui sa juba kedagi tead, siis on tõenäoline, et nemad teavad järgmisi, kellega sind kokku viia. Niimoodi tekib võrgustik, mis aitab ja toetab.
Kui pika perspektiiviga vabakutselise tantsukunstniku põli sulle praegu tundub?
Vahel ma mõtlen, et äkki olen lihtsalt veel noor ja lootusrikas, aga tahaksin öelda kaheksakümnenda eluaastani. See on kaasaegse tantsu puhul väga ilus, et füüsiliselt on see vist tõesti võimalik, sest erinevaid võimalusi on nii palju, kui võrrelda näiteks balletiga. Keha muutub ajas ainult kõnekamaks, mistõttu sooviks ikka väga vastu pidada. Samas panen ise tähele, et osad nimed, kes olid enne minu Islandile kolimist Eestis laval, täna seda enam ei ole.
Mida saaks väli sulle pakkuda?
Näiteks Islandil saavad professionaalid iga päev käia kompaniiga koos tasuta trennis üks tund ja viisteist minutit, see aitab end hoida väljaga seotuna ka siis, kui endal just mingit projekti töös ei ole. Eestis meil sellist võimalust kahjuks ei ole. On TantsuRUUM ja siis tantsumajad, kes võiksid omavahel ehk natuke rohkem koostööd teha.
Hiljuti küsis üks TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudeng, millest ma unistan ning ma ei osanudki vastata, sest tegelikult vist praegu ongi unistus. Ma saan tegeleda ainult tantsuga mitmel erineval rindel ja elan sellest ära. Tõesti tunnen, et mind on siin väljal hästi vastu võetud pärast kooli lõppu ning saan südame ja tänutundega pakkumisi vastu võtta.
