17.–20. augustini 2016 toimus Adavere Põhikooli ruumides juba seitsmendat korda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia täienduskoolitusena Tantsukunsti suveakadeemia, mille alapealkirjaks oli sel korral „KIIRGUS“. Kaheksa eriilmelise õpetaja – Terje Õunapuu, Raho Aadla, Inna Sule, Janne Ristimetsa, Liis Varese, Alar Orula, Sirje Medelli ja Eve Noormetsa – abil otsisime vastuseid järgmistele küsimustele:
Miks ma endiselt olen veel tantsuõpetaja?
Kuidas ja kas ühiskond väärtustab minu rolli tantsuõpetajana?
Kellele, kuidas ja miks?
Mis on minu erinevad rollid?
Mis on õpetamisega kaasnevad tahud?
Kus on poisid?
Kas protsess või tulemus?
Kas lapsevanem on suurem spetsialist kui mina?
Ei ole päris kindel, kas neile küsimustele üheseid vastuseid ongi olemas. Neli noort kultuuriakadeemia teise kursuse tantsutudengit, Katrin Kubber, Kadi Keskülla, Ainikki Seppar ja Ursula Rummel, viibisid „kohustuslikus korras“ suveakadeemias ning kirjutasid „kohustuslikus korras“ igaüks ühest päevast kokkuvõtte. Siin need on.
Esimene päev suveakadeemias kiirgas üksteise tundmaõppimisest ja osaliste soovist midagi uut teada saada. Noore ja alles oma õpetajateed alustava tudengina oli mul väga huvitav jälgida kõiki neid enamjaolt juba õpetamisega mõnda aega tegelenud inimesi nii ootusärevil. Olin isegi parajalt õhinas, sest teadsin, et nendest neljast päevast saan ma kindlasti midagi väga kasulikku kaasa.
Esimesena oli õpetajate ees Terje Õunapuu. Ta töötab Adavere Põhikoolis juba mõnda aega ja nii väikese kooli kohta väga mitmel ametil, kõik seotud muidugi laste ja noortega. Vaatamata oma väga noorele väljanägemisele, on tal juba aastaid kogemusi ning ta on nii särtsakas ja ägeda olemisega, et olin kindel, et ta meeldib lastele juba sellepärast, milline ta on. Terje tegeleb palju laste loovmängu ja -tantsuga ning tema jutust jäi enim kõlama, et lastel peab olema tema tunnis hea, julge ja turvaline olla. Miski pole vale ja kõik on loojad. Nii pidi ta ka poolnaljatades tunnistama, et on aastatega aina rohkem hakanud tunnis istuma ja vaatama, mida lapsed ise loovad, mitte niivõrd ise kaasa tegema. Kuid see polegi ju üldse halb, sest siis on lapsed teineteise inspireerijad ja eeskujud, mitte nende ees seisev „kõiketeadja“ õpetaja. Terje jaoks on tähtis protsess, laste jälgimine, toetamine ja nende juhendamine vastavalt sellele, mida nad on loonud. See pole maailmalõpp, kui esinedes läheb midagi harjutatust teisiti, sest protsessi läbimine on lapsele juba midagi andnud.
Järgmisena astus õpetajate ette Raho Aadla. Raho on väga karismaatiline noor mees ja vaatamata oma noorusele on tal juba käed-jalad tööd täis, seega on täielik õnn, kui saab tükikese tema päevast. Raho jaoks on kõik võimalik ning see väljendub ka tema töös lastega. Ta ei arva, et lapsed ei saa oma ea tõttu mingeid asju teha, see lihtsalt võtab rohkem aega ja Rahol on kannatust soovitud tulemuste saavutamiseks. Tema tunnist jääb enim kõlama lause „Sa suudad küll!“. Lisaks on Raho tunnis kõik algusest lõpuni paigas: kus keegi seisab ning mida teeb. Ta on konkreetne ning ise nii motiveeritud, et nakatab sellega ka kõiki teisi. Raho tahab kasvatada juba maast madalast väga kehateadlikke lapsi, kes lihtsalt ei mängi või võimle, vaid omandavad midagi konkreetset ning püsivat. Raho näidistunnist saab aimu, et lapsed saavad tema tundides individuaalselt enda võimeid lihvida ning lisaks põnevate karakteriseeritud tegelastega tantsude läbi tegeleda koostöö, arvestamise, usalduse ning karakteriloomega. Vabal liikumisel ja möllamisel on tema tunnis oma aeg ja koht ning see tuleb välja teenida.
Päev oli oma loomult kontrastne ning usun, et pani iga õpetaja mõtlema, millist meetodit nemad rohkem kasutavad või kasutada sooviksid: kas tulemusele või protsessile orienteeritut, millised on mõlema plussid ja miinused ning kuidas neid kaht ehk hoopis kombineerida. Usun, et praktiliselt läbi tegemine annab väga palju vastuseid küsimustele, mida saab endalt küsida – mida ma tundsin mõlemas tunnis, mis mind tiivustas ja pani tööle ning mis minu sisemise lapse üles äratas. Laste puhul toimib see ju sarnaselt. Õppisin, et kui õpetaja laste ees rääkides ja kaasa tehes usub sellesse, mida ta teeb ja justkui põleb energiast, siis temaga tahetakse kaasa minna ja avastada seda maailma, mida tal on pakkuda. Üllatusin mõnevõrra, kuidas igapäevaselt liikumise sees olevad täiskasvanud inimesed minu ümber järsku olid nii äksi täis tegutsemisest, kui said ise luua ja kaasa teha. Neid tiivustas rõõm tantsust, tegemisest ja koosveedetud ajast.
– Katrin Kubber
Teise päeva esimeses pooles rääkis Inna Sulg inimese anatoomiast. Loomulikult, kuna tegemist oli tantsuõpetajatega, siis keskendusime rohkem tantsijatele. Ükskõik kui mitmes anatoomia loengus ma ka ei osaleks, siis alati suudetakse välja tuua midagi minu jaoks uut. Nimelt Inna loengust jäi meelde, et lastel on varajases eas kaks arenguperioodi, mil nad kasvavad ning arenevad kiiresti. Nendel perioodidel kasutatav liikumine mõjutab lapse edasist rühti, kehahoiakut. Mida parem kehahoiak, seda vähem peavad lihased tegema lisatööd. Inna märkis ka seda, et tegelikult pole lastel lisapainutamist vaja, kuna mängides ning liikudes venitavad nad ennast ise, viies liigesed maksimumasenditesse. Teismeliseeas tuleks laste venitamise puhul kindlasti arvestada ka seda, et luustik kasvab kiiremini kui lihaskond. Seetõttu ei pruugi mõni laps sel perioodil üldse painduda ning see on normaalne. Tahaksin välja tuua ka selle, et keha tasakaalustatuse jaoks vajab see nii painduvus- kui ka jõutreeningut. Samuti on väga vajalik osata oma keha vabastada pingetest, kuna need koormavad nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Saime väga palju õpetussõnu, märkamaks laste kehalisi eripärasusi, ning harjutusi, et neid parandada.
Pärast südapäeva ootas meid ees uus ning põnev lastejooga, mille läbiviijaks oli Janne Ristimets. Tunni algul oli tunda õhus ärevust, sest paljud meist ei olnud sellega üldse kokku puutunud. Üsna ruttu märkasin nii iseennast kui ka teisi taas leidmas „last“ enda seest. Janne suutis kõik täiskasvanud kaasata oma mängudesse nii kergelt, et mingil hetkel olime kõik tegemas nii sääse, konna kui ussi poose, sealhulgas kasutades nendele omaseid häälitsusi. Mitte keegi meist ei pidanud tundma piinlikkust. Lisaks mängimisele lubati meil hõljuda pilvedes ning külastada oma unistustelossi. Nii mõnedki tõdesid tunni lõpus, et olid ära unustanud lendamise ning tundsid, et käisid ära väga kaugel oma mõtetes. Meeles püsivad Janne sõnad, et lastejooga on üks viis, mis aitab kaasa nii lapse eneseväärikuse kui ka -hinnangu kasvamisele. Kõige tähtsam ongi, et laps väärtustaks iseennast ning ei peaks tähtsaks võrdlemist teistega. Usun, et see töötab ka väga „katkiste“ laste puhul, kes muidu ennast teistele ei ava. Seal tunnis on neil vabadus olla nemad ise, ilma et keegi sunniks midagi ütlema või tegema. Lapsel on õigus otsustada, millega ta kaasa läheb.
Teise päeva lõpuks mõistsime, et nende päevade läbivaks sõnaks võiks olla kontrast, mis ka nende kahe õpetaja vahel välja tuli: ühelt poolt kasutame oma keha anatoomiliselt õigesti, kuid teiselt poolt peame siiski tähtsamaks oma sisemist mina. Ühiselt nõustuti, et iga õpetaja peaks tundma ja usaldama oma keha, oskama targalt seda kasutada ning alles siis kaasama õpilased. Taaskord oli päev lõppenud nii, et kehas ja vaimus sai tunda juhendajate kiirte paitust, mida tulevikus ise edasi anda.
– Kadi Keskülla
Kolmas päev algas koos Liis Varesega. Ootused olid suured. Tema põhiteemaks oli töö erivajadustega õpilastega läbi liikumise. Liis rääkis oma sellealastest kogemustest, mida oli huvitav kuulata ja mis olid mõtlemapanevad. Liisi peamiseks ideeks oli ühendada erinevaid kehasid (nii erivajadustega inimesi kui ka tavalisi) ja õppida üksteiselt midagi uut. See mõte on väga hea, ehkki isiklikult olen kohanud palju inimesi, kes ei soovi või ei suuda töötada erivajadustega inimestega, võib-olla nad ei ole selleks valmis. Aga ka vastupidi, erivajadustega inimesed ei soovi sageli sellistes ettevõtmistes osaleda. Ma loodan, et kui minu elus tuleb selline kokkupuude, siis ma proovin leida ühist nimetajat, et viia erinevad kehad kokku. Harjutused, mida Liis tegi, ei olnud mulle uued, kuid see, kuidas ta neid seletas, oli uudne. Pauside kasutamine ja pea pööramised jäävad tema tunnist kauaks meelde. Mulle meeldis, kuidas ta liikus koos meiega ja teistmoodi kui paljud seal olevad inimesed. See aitas inimestel oma tavalistest piiridest väljuda. Uueks asjaks osutus mulle paarisharjutus, kus üks liigutab ühte kehaosa ja teine otsib seda liigutust ning samal ajal on mõlemal silmad kinni. See tundus alguses väga lihtne, kuid tehes osutus kõik vastupidiseks – harjutus oli raske, aga väga huvitav ja mind pani see keskenduma mitte ainult partneri kehale, vaid ka oma sisemisele häälele.
Teises osas rääkis Alar Orula poiste tantsuõpetusest. Oli huvitav kuulata, kuidas Alar ennast tunnis kehtestab. Kuna poisid ei soovi väga tantsida, siis Alar rääkis, mida tema teeb selleks, et poisid tuleksid tantsima. Meeldis, et pärast, olles paarides, proovisime lahendada erinevaid situatsioone õpilase ja õpetaja vahel. Situatsioonide läbirääkimine ja -mängimine annab kindlasti head eeldused, kuidas reaalses elus nende olukordadega hakkama saada.
– Ainikki Seppar
Neljas päev oli keskendatud hääletööle ja partnerlusele lastevanematega. Hääl on meie esimeseks instrumendiks, kui me sünnime, ning see, kuidas seda kasutame, määrab meie isikupära. Tänu häälele saame edasi anda mitmeid sõnumeid erinevate variatsioonidega. Suveakadeemias saime tänu Sirje Medellile hea ülevaate, kuidas oma häälega end kehtestada. Kuidas panna õpilased end kuulama ja endasse uskuma? Tegime erinevaid harjutusi, mis muutsid hääle tugevamaks ilma seda kahjustamata. Pärast töötuba olin veel teadlikum, kui oluline on häälekasutus. Ükskõik, mis erialal töötame või õpime, hääl jääb alati meie olemuse peegliks.
Nende teadmistega oli lihtsam hüpata järgmisesse töötuppa, mida viis läbi Eve Noormets. Ei olnudki varem kuulnud lastevanemate kaasamisest laste tantsuringidesse. Päris põnev oli kuulata erinevatest olukordadest, mis on toimunud lapse, lapsevanema ja tantsuõpetaja vahel. Elus on ette tulnud kindlasti palju selliseid seiku, kus lapsevanem soovib, et tema laps tantsiks kõige paremini, alati esireas, kuid teadmata, et laps võib-olla seda ei soovigi või on lapsel mingil põhjusel tekkinud lavahirm. Siin võib tekkida konflikt tantsuõpetaja ja lapsevanema vahel. Sellistele probleemidele on vastumürki. Sain Eve Noormetsalt palju kasulikke näpunäiteid, kuidas selliseid olukordi vältida: alati aitab huumor ja usk iseendasse. Huumor päästab maailma ja aitab ka suhteid erinevate inimestega muuta lihtsamaks, leides alati alternatiivseid lahendusi. Sealhulgas annab usk jõudu hakkama saada ebameeldivas olukorras, kasvatades iseend enesekindlamaks ja tähelepanelikumaks. Kuid mis mind kõige rohkem selles töötoas köitis, oli lastevanemate koostöö oma lastega. Eve Noormets on viinud läbi tunde, kus lapsed käivad tantsimas koos oma ema või isaga. Nende tundide eesmärgiks on, et laps ja lapsevanem õpiksid teineteist veel rohkem tundma. Minu arvates on see geniaalne mõte, kuna tänapäeval pole lastevanematel oma laste jaoks piisavalt palju aega.
– Ursula Rummel
