7.–8. novembril külastasime TLÜ BFMi koreograafia eriala 2. kursuse tudengitega kaasaegse tantsu festivali Moving in November (soome keeles Liikkeellä marraskuussa), mis toimus Helsingis. Tegemist on igal aastal Helsingis korraldatava kaasaegse tantsu festivaliga, mis toimub novembri esimeses pooles ning mis sai alguse 1986. aastal, olles seeläbi üks vanemaid ja olulisemaid iseseisvaid kaasaegse tantsu festivale Soomes. Moving in November on praktiliselt vanim siiani toimuv kaasaegse tantsu festival Soomes. Kuopio Tanssi ja Soi on toimunud küll aastast 1970, kuid ei ole keskendunud üksnes kaasaegsele tantsule. Festival kutsub inimesi kogema nii kohalike kui ka välismaiste kunstnike kaasaegse tantsu ja performance’i teoseid. Kunstnikud väljendavad oma loomingus mõtlemisviise, kogemusi ja unistusi ning avavad seeläbi uusi vaatenurki, mille kaudu elu ja selles olemist mõtestada. Festivalil esitati üle kümne erineva lavastuse, milles osalesid nii kohalikud kui ka teiste maade kunstnikud. Autorid pärinesid peamiselt Euroopa eri riikidest, näiteks Hollandist, Austriast, Rootsist ja Prantsusmaalt, rõhutades festivali rahvusvahelist haaret (Moving in November, 2025). Käesoleva arvustuse eesmärk on analüüsida festivalil nähtust kahte lavastust – Michael Turinsky “Work Body” ja Julia Giertzi ja Marie Toppi lavastust “MAZE” –, keskendudes sellele, kuidas autorid käsitlesid keha, töö ja aja suhet, ruumi korraldust ning publikuga suhestumist.
Michael Turinsky on Viinis tegutsev erivajadusega koreograaf ja etenduskunstnik, kes on arendanud mõiste Crip Choreography, et kirjeldada kehalist praktikat, mis seab kahtluse alla normatiivsed liikumisvormid ja -kvaliteedid. Lavastus “Work Body” esietendus 2025. aasta jaanuaris Viinis. Teose idee, koreograafia ja tekst on Turinsky enda loodud, muusikalise kujunduse ja laulusõnade autor on Tian Rotteveel. Lavaruumi ja kostüümide eest vastutas Jenny Schleif ning valguskujunduse lõi Max Rux. Dramaturgilist nõu andis Chris Standfest ning kunstilises koostöös osales Liv Schellander (Moving in November, 2025, Work Body).
Michael Turinsky uurib oma lavastuses, mil moel kapitalistlik ühiskond on muutnud töö ja keha tähendust – kuidas kollektiivne “meie” on lagunenud individuaalseks “minaks” ning mil moel see mõjutab meie identiteeti, mehelikkust, ihasid ja kehalist olemasolu (Moving in November, 2025, Work Body). Turinsky kaasab vaatajaid mõtlema, kas me suudame veel kogeda ühtsust ja ühist tegutsemist, kui kõik meie ümber õpetab ja suunab meid omavahel võistlema ning tootma ühiskonnas aktsepteeritavat tulemust (Turinsky & Schroth, 2025). Lavastus toetub Pier Paolo Pasolini luuletusele “Le ceneri di Gramsci”.
“Work Body” tõstatab mitmeid ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme, mis on seotud tänapäevase töö, identiteedi ja keha tähendusega. Lavastus paljastab, et töö ja kollektiivi sidusus on lagunenud ning töö on muutunud igaühe individuaalseks projektiks, kus töötajat väärtustatakse just tema kasumlikkuse ja efektiivsuse alusel (Turinsky & Schroth, 2025). Teiseks käsitleb autor töölisklassi mehelikkuse ideaalide (tugevuse, vastupidavuse ning füüsilise jõu) kokkuvarisemist, jättes paljud mehed ilma oma identiteedist ja uhkusest ning nende allikatest. Samuti võrdleb Turinsky erivajadusega keha ja töötavat keha, tuues esile, et mõlemad on kehad, mida kapitalistlik ühiskond kipub tõrjuma ja marginaliseerima, sest kumbki neist ei vasta normile “täiuslikust ja produktiivsest kehast” – erivajadusega keha oma nähtava erinevuse tõttu ning töötav keha seetõttu, et see ei ole lõputult ega ühtlaselt võimekas. Töötav keha väsib, kulub ning on ajaliselt piiratud ega vasta püsiva tootlikkuse ideaalile (Turinsky & Schroth, 2025). Turinsky läheneb väga mitmekihiliselt oma püstitatud probleemidele: koreograafiliselt (keha kui mõtlemise vorm), sotsiaalkriitiliselt (töö ja klassi analüüs), filosoofiliselt (Gramsci ja Pasolini ideede läbi) ja kehapoliitiliselt (puudega keha kui vastupanu sümbol) (Moving in November, 2025, Work Body).
Turinsky lavastuses on ruum aktiivne osa tähendusest, mitte lihtsalt taust. Ruum on kogu lavastuse vältel pigem hämar ja hubane, mis aitab luua turvalise ja intiimse õhkkonna, kus publik tunneb end osana toimuvast. Rekvisiidid on juba enne etendust laval – tekitamas ootust ja küsimusi, mis hakkab juhtuma või kas midagi on pooleli jäänud. Rekvisiitide kasutus toetab lavastuse teema esitlemist. Argised, robustsed esemed, näiteks laud ja käru, viitavad otseselt füüsilisele tööle, tööpingutusele ja -ruumile. Ruum ise on avatud ning esineja ja publiku vahel puudub selge piir, mis loob vahetu kontakti ja ühtsustunde. Selliselt muutub ruum mitte ainult tegevuspaigaks, vaid ka ühiseks kehaks, kus lavastuse teemad (töö, füüsilisus ja solidaarsus) saavad kehaliselt kogetavaks. Publik liigub kogu aja esinejaga kaasa ning igaüks saab valida, kui palju ta aktiivselt osaleda soovib. Publik ei ole pelgalt passiivne vaatleja.
Turinsky mängib ka aja ning tempoga: liikumine ja pausid vahelduvad, mis lubab ajas nähtut mõtestada. Pausid loovad meditatiivse tempo ja rõhutavad, et töö ei seisne ainult tegemises, vaid ka ootamises ja aegluses.
Tänapäeva kontekstis on “Work Body” oluline, sest näitab, kuidas kapitalistlik ühiskond on muutnud töö ja keha tähendust – ühisest pingutusest on saanud individuaalne projekt. Lavastus paneb mõtlema, et töö võib olla ka inimlik, aeglane, kehaline tegevus, mitte ainult efektiivsuse ja tulemuste tagaajamine. Samuti tõstab autor esile puudega kehade nähtamatuse ja alavääristamise, kutsudes meid ümber mõtestama, mida tähendab töökas või väärtuslik keha tänapäeva maailmas.
Julia Giertz on Rootsi helikunstnik, kelle praktika keskendub heli füüsilistele ja koreograafilistele aspektidele. Süntesaatorid, manuaalsed ja elektroonilised filtrid ning reaalajas kodeerimine muutuvad heliskulptuurideks ja instrumentideks. Tema loomingus on kesksel kohal pikaajaline koostöö visuaalkunstnike, helikunstnike ja koreograafidega, näiteks Marie Topp, Camilla Barratt-Due ja Tarek Atoui. Marie Topp on koreograaf ja etenduskunstnik, kelle loomingut iseloomustavad meditatiivsed ja hüpnootilised kvaliteedid. Ta kasutab lavastustes aeglust ja detailset liikumist, et teravdada vaataja tajutundlikkust, kujundades liikumise, heli ja valguse koostoimes avaraid, maastikku meenutavaid olukordi. Koostööl põhineva loomingu kaudu sünnivad etendused, mis toimivad vastuvõtlike tajuruumidena ning soodustavad kehalist kogemist, kollektiivset keskendumist ja refleksiooni. Topp on teinud koostööd kunstnike Julia Giertzi, Mårten K Axelssoni, Igor Dobričići, Margrét Dara Guðjónsdóttiri ja Eric Anderseniga. Installatiivne lavastus „MAZE” esietendus 2023. aasta oktoobris MARC-is Knislinges Rootsis. Teose muusika ja elektroonika autor on Julia Giertz, koreograafia ja esituse lõi Marie Topp ning dramaturgia ja teksti autor on Igor Dobričić; tehnilise teostuse eest vastutasid programmeerimise osas John Chantler (PD ja Bela) ning William Rickman (Arduino), metallresonaatorid valmistas Samuel Norup, keelpillid lõid Julia Giertz ja Felix Ahlberg Ericsson, kostüümikunstnik oli Maria Ipsen ning produtsendina tegutses Carlos Calvo (Moving in November, 2025, MAZE).
Installatiivse lavastuse “MAZE” läbivaks teemaks on tajumise ja olemise kogemus – inimese keha, heli ja ruumi vastastikune mõju. “MAZE” ei ole pelgalt lavale toodud lugu, vaid ruumiline ja heliline meditatsioon. See kutsub publiku justkui istuma helilainete sisse, kus nad tunnetavad aega kui midagi tsüklilist ja korduvat, mittelineaarset (Moving in November, 2025, MAZE). “MAZE” ei ole probleemikeskne lavastus, siin ei esitata ühtegi ühiskondlikku ega moraalset probleemi, mida lahendada. See on pigem uurimus või praktika, kunstiline mõtisklus selle üle, kuidas me üldse tajume maailma ja kunsti. Autorid seavad kahtluse alla teatri ja tantsu traditsioonilised piirid, küsides, mis jääb alles siis, kui unustada kõik, mida nende kohta teame (Moving in November, 2025, MAZE). Teos uurib aja tajumist kui korduvat ja tsüklilist nähtust ning keha ja heli vahelist suhet, kus kordused, rütmid ja vibratsioonid loovad kehaliselt tajutava ajaruumi, mis ei toimi sirgjooneliselt. Giertz ja Topp käsitlevad heli kehaliselt tajutava materjalina, mis mõjutab liikumist ja ruumitunnetust. (Moving in November, 2025, MAZE).
Lavastus põhineb heli, liikumise ja ruumi vastasmõjul. Giertz ja Topp loovad koos helimaastiku erinevate resonaatorite, keelpillide ning metallist ja puidust objektide abil. Need elemendid reageerivad nii tantsija kui ka publiku liikumisele, muutes heli ja ruumi pidevalt elavaks ning muutlikuks. Liikumine on seejuures minimaalne ja täpne ning ei püüa domineerida, vaid sulandub heli ja vibratsioonidega ühtseks tajuruumiks.
Lavaruum on kujundatud installatiivse helimaastikuna, kus publik ei paikne traditsiooniliselt lava ees, vaid liigub või istub ruumis vabalt. See loob jagatud kogemuse, milles heli, keha ja kuulamine on omavahel tihedalt põimunud ning võimaldab mängida ajatajuga – aeg tundub korduv, ringlev ja veniv. Teos ei kutsu publikut vaatama ega kuulama midagi pelgalt välist, vaid tajuma ja kogema sisemiselt – heli kaudu, mis justkui liigub läbi keha, ruumi ja mõtete.
Heli, valgus ja liikumine toimivad teoses ühtse meediumina: Giertzi madalad resonantsid ja vibratsioonid ning Toppi minimalistlik koreograafia loovad kehaliselt tajutava, meditatsioonilaadse atmosfääri, kus ajataju hajub. Topp leiab samuti kontakti inimestega ning tema silmside suudab inimese viia justkui transsi. Ise sattusin kahel korral temaga kontakti ning ajataju kadus täielikult ja mõtted olid hägused. Silmside katkedes oli selline tunne, nagu oleksin uuesti sinna ruumi tagasi tulnud.
Tänapäeva kontekstis on see lavastus oluline, sest vastab ajastu vajadusele aeglustada, kuulata ja kogeda maailma vahetult. Kiires, tehnoloogiast üleküllastunud ühiskonnas, kus tähelepanu on pidevalt hajutatud, pakub teos vastupidist kogemust – vaikust, kohalolu ja sügavat kuulamist. Kasutades liikumisandureid, näiteks pahkluudel, ja heliresonaatoreid, seob lavastus kaasaegse tehnoloogia kehalise ja meditatiivse kogemusega, näidates, et tehnoloogia ei pea meid üksnes eraldama, vaid võib ka luua ühenduse heli, keha ja ruumi vahel. Mind puudutas see väga just seetõttu, et lavastus kutsus mind peatuma, tunnetama ja mõtestama oma kohalolu.
Festival Moving in November pakkus võimaluse näha, kuidas kaasaegne tants ja etenduskunst võivad väljuda traditsioonilise lavastuse piirist ning muutuda uurimuslikuks ja kogemuslikuks praktikaks. Kõik nähtud lavastused avasid omal moel, kuidas keha suhestub töö, aja ja ruumiga. “Work Body” tõi esile töö ja kehalisuse poliitilised mõõtmed, näidates, kuidas keha võib olla nii tööriist kui mõtlemise vahend. “MAZE” keskendus aja tajumisele ja kohalolule, tuues esile heli ja liikumise vahepealse ruumi. Lavastustest saadud kogemus pani mind mõtlema, kuidas mina kui koreograafia õppekava üliõpilane mõistan ning mõtestan aega ja keha oma töös; kuidas luua ruume, kus inimesed ei tunne end ainult vaatajatena, vaid ka osalejatena; kuidas väärtustada kohalolu ja kuulamist sama palju kui liikumist.
Kasutatud kirjandus Moving in November. (2025). https://movinginnovember.fi/ Moving in November. (2025). Conversation between Michael Turinsky and Kerstin Schroth about Work Body. https://movinginnovember.fi/conversation-between-michael-turinsky-and-kerstin-schroth-about-work-body/ Moving in November. (2025). MAZE. https://movinginnovember.fi/maze-2/ Moving in November. (2025). Work Body. https://movinginnovember.fi/work-body/
