Rohkem kui aasta tagasi novembris Tallinnas Kultuurikatlas toimunud Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu (ETHLi) Noorte Tantsu Foorumil 2022 küsis Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja ühes vestlusringis, miks foorumil on õpilaste esindatus vähene. Tõepoolest, sündmuse esimestel aastatel oli foorum suunatud rohkem noorte küsimuste lahendamisele, nende üle arutamisele ja noorte ideede kuulamisele, kuid aastal 2022 toimunud foorumi ajal viibisd noored töötubades. Esitatud küsimusest sai korraldajatele innustav ettepanek ning 2023 sügiseks planeeriti foorumi lahendus mitmekülgsemaks. Kuigi foorumi eesmärgiks on alati olnud erinevate osapoolte ühine avatud ruum diskussiooniks, siis on teinekord täiskasvanute teemaarendused märksõnadel raamõppekava, regulatsioonid, palgatoetus ja kvalifikatsiooninõuded nii mõnegi teismelisest osaleja haigutama pannud. Ma tean, sest olen kõigil viiel korral kohal olnud ja ka noori haigutama pannud. 2023. aastal toimus seetõttu ETHLi korraldusel lausa kaks foorumit: septembris just noorte küsimustele suunatud sündmus ning novembris kutsuti Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu aastapäeva tähistamise raames kokku laiem ringkond.
Septembris kohtuti Eesti Tantsuagentuuri ruumides. Külalisteks, kes noorte ettesaadetud teemadel arutlema hakkasid, olid hariduspsühholoog Grete Arro, noorim riigikogu liige Hanah Lahe, noortekultuuri ja kultuurihariduse ekspert Anniki Aruväli, TLÜ BFMi koreograafia eriala tudeng Karin Aarelaid, Eesti Noorte Tantsu Ühingu esindajatena Miia Uiboupin ja Melani Kertsman. Novembris osalesid Viimsi Artiumis toimunud foorumil ettekannetega ja paneeldiskussioonis Haridus- ja Teadusministeeriumi peaekspert, lõimingu rakendamise koordinaator Annika Viibus, noortekultuuri ja kultuurihariduse ekspert Anniki Aruväli, Shate Tantsukooli juhataja Krõõt Kiviste ning ETA Tantsukooli õpilane Saara Oras. Võib öelda, et mõlema sündmuse jaoks oli kokku kutsutud vägev seltskond mõtlejaid, tagatud mõnus ja inspireeriv ruum ning päeva jooksul osalejaid ühendavad lisategevused. Lava oli justkui hästi seatud.
Ma olen alati mõelnud, et meile, tantsijatele, meeldib äärmiselt palju rääkida ja arutleda. Sel korral tabasin end mõttelt, et ehk pean seda veendumust muutma. Read olid hõredamad. Noorte mõtetele suunatud foorumil võis kohal olnud õpetajaid kokku lugeda (ma ennast ei arvesta) ühel käel. Mulle ei meeldi hinnanguid anda, eriti veel selliseid, mis tuginevad spekulatsioonile, mistõttu keerlevad esialgu ikka peas põhjendused: aega ei ole, haiguste periood, palju teisi sündmusi jne. Teisalt peab küsima, kas selliste kohtumiste olulisus on valdkonnas väärtustatud? Kas aastaid teatud probleemkohtade tõstatamise tulemusel reaalsete muutuste tajumine on olnud vähene ning seetõttu ei hinnata nendes aruteludes osalemist tõhusaks?
ETHLi töö valdkonna arengukohtade teadvustamisel nii valdkonnas kui riigi tasandil on märgatav, kuid muutuste aeglane elluviimine annab märku, et nii riigiasutuste kui ka laiema üldsuse valmisolek ja reageerimiskiirus nendele muutustele on aastaid taga valdkonna tegelikest vajadustest. Noortepoolne huvihariduse väärtustamine on tajutav. Foorumiks tehtud eeltöö tulemustest lugesin välja, et Eesti Noorte Tantsu Ühingu mõttetalgutel selgitasid noored tantsu olulisust lihtsate märksõnadega, mis paljuski seostuvad sotsiaal-emotsionaalsete oskuste, õpioskuse, üldpädevuste, õppima õppimise ja eneseväljenduse arendamisega. Need on needsamad väärtused, mille arendamist riiklik õppekava ootab üldhariduselt. Noorte sõnavabaduse, loovuse, eneseregulatsiooni arendamise, õiguse loovuseks ja enda loo leidmise olulisuse tõi mõlemal foorumil välja ka Kultuuriministeeriumi esindaja.
Kes on see, kes selle kvaliteetse hariduse eest kõige rohkem noorte silmis vastutab? Foorumil osalenud noorte sõnul on vastutaja õpetaja. Seesama õpetaja, kes tihti ujub sogases vees, sest tema kvalifikatsiooninõuded, palgasüsteem, töötingimused erahuvihariduses ei ole selges ühtses riiklikus süsteemis. Foorumil kõlas mõte, et tantsuharidus on päris haridus. Oh, milline rõõmustav kinnitus! Aga me tegelikult teame seda juba ammu. Oluline on teadvustada, et paljud õpilased saavad seda tantsuharidust erahuvikoolis. Jah, võiks ju mõelda, et erahuvikool on eraettevõte ja miks peakski seal töötav õpetaja ajama asja koos mõne muu kooli õpetajatega kuskil foorumil. Kui tahetakse ajada oma asja ja teha head ettevõtlust, siis miks jagada ideid, lasta end piirata, teha kokkuleppeid, järgida ETHLi liikmete kokku lepitud kvaliteetse tantsuhuvihariduse põhimõtteid? Selleks, et me saaksime lugeda artikleid ja postitusi õpilasi väärtustavatest ja nende arengut mõistvatest organisatsioonidest, mitte vastupidistest. Päris haridus või tegevus, mis tegeleb päris noortega, vajab ka päris süsteeme. Shate Tantsukooli juhataja Krõõt Kiviste võttis selle mõtte foorumil majandusaruandest inspireerituna kokku: huvihariduse tegelik kasusaaja on õpilane!
Kasu, mida õpilased tantsuhuvihariduses näevad, peitub eneseväljenduse arengus, võimalustes teha vigu ja ühisel eesmärgil toimivasse gruppi kuulumises. Noorte mõtetele suunatud foorumiks ettevalmistudes töötasin läbi Eesti Noorte Tantsu Ühingu seminaril tehtud analüüsi, milles noored kaardistasid tantsu mõju olulisust. Üheks oluliseks aspektiks peeti eneseväljenduse võimaldamist. Küll aga ei pidanud noored endapoolset loovat tegevust liiga oluliseks. Need käärid eneseväljenduse olemuse definitsiooni tajumises suunasid mind õpilase loomisvõimaluste kaasamist õppetöösse uurima ka foorumil. Noorte taju oli Eesti Noorte Tantsu Ühingu analüüsiga sarnane. Kohalolijad pidasid eneseväljendust vajalikuks, ent individuaalne loomine õppemeetodina või kunstilise väljundina ei olnud noorte arvates eneseväljendusega eriliselt seotud. Õpilaste teadlikkus loomise kui teema/kvaliteedi/liikumise põhimõtte õppimist toetavast meetodist oli vähene. Arendamaks tantsuvaldkonnas noortele nii olulist aspekti, nagu seda on eneseväljendus, on seega oluline juhendada neid mõtestama ja mõistma, mis on eneseväljendus, interpretatsioon ja jäljendamine.
Ühe olulise kriitilise punktina tõid noored välja ka liigse koormatuse, mis tuleb neile antud suurest valikute võimalusest. Ja seda, et täiskasvanu ülesandeks on juhendada noort valikuid tegema ja teda rasketel hetkedel toetada, teame me tegelikult ju juba mõnda aega. Grete Arro toonitas, et on oluline märgata seda noort, kes varem on olnud julge esineja, kuid murdeea saabudes ei soovi enam oma huvialal avalikult esineda. Selline noor vajab tuge ja võimalust oma südamelähedase huviga tegeleda muudel eesmärkidel ning seda peame huvikoolina olema võimelised pakkuma ja mõistma. Nii Grete Arro kui Anniki Aruväli tõid välja, et noore jaoks on muutus tihti väga ebamugav ning turvatunne madalam, seega on turvalisuse tajumise vajadus noortel suur. Huviala juhendavate täiskasvanute eesmärgiks on tagada see turvalisus ning ka teada, kuidas päriselt turvatunne kujuneb ja millised tegevused/laused/toonid seda päriselt toetavad. Foorumil tajusin taas, et huvihariduse roll on noorte kujunemisel väga mõjus, olles protsess, mis on noorte elus väga määraval aja- ja arenguetapil.
Hiljuti minuga huvihariduse teemadel intervjuu teinud tudengi küsimusele, mis on huvihariduse eesmärk, vastasin pikalt, ent ühe punktina tõin välja huvihariduse ülesande arendada õpilaste valmisolekut valdkonna info ja väärtuste vastuvõtmiseks juhul, kui noor peaks valima valdkonna järgmise õppetasandi. On tehnilisi oskusi ja faktilisi teadmisi, mida noored võiksid juba huvihariduse tasandil omandada, kuid olulisemaks võib pidada kognitiivset paindlikkust ja valmisolekut valdkonnas toimuvat mõista ja omandada. Selline lähenemine loob noortele konteksti, millesse on järgmisel õppeastmel lihtsam uusi teadmisi ja seoseid luua.
Pean oluliseks, et me ka teame, mida selline arengu toetamine tegelikult tähendab. Seega vajab õpetaja tuge ja väljaõpet mitte ainult tantsukeele seadmise oskuste arendamisel, vaid ka üldise õppimise, mõtestamise ja analüüsimise osas. Seda ka need õpetajad, kes täna ilma erialase hariduseta meie noori juhendavad.
Huvihariduse eesmärkide ja võimaluste olemus on muutuses. Eks ta on selles muutuses pidevalt, kuid täna ja lähitulevikus oleme loodetavasti põnevate arengute lävel. ETHLi novembrikuisel foorumil avati ka riigipoolset vaadet, mis seab sihi ühtsema ja hoomatavama valdkonna arendamisele. Riikliku õppekava ning huvihariduse õppekavade lõiming on reaalne arenduses olev plaan ja võimalus, mis taas ootab õpetajalt pädevusi vabalt ja teadlikult lõimida teiste valdkondade õppesisu. Lisaks toodi välja soov luua raamõppekava, mis kindlasti eeldab teatud pädevusi, ent (loodetavasti) seab ka teatud tingimused valdkonna regulatsiooniks. On imeline, et Eestis on igasugune haridus suhteliselt autonoomne. Vaadates ka meie PISA tulemustesse, saame öelda, et meie üldhariduskoolide õpetajad tajuvad vabadust oma õpetamist ise kujundada. Õpetaja on oma metoodika loomises kunstnik ja seda ka huvihariduse õpetaja. Julgen väita, et organisatsioonide täielik vabadus, mis on tingitud huvihariduse vähesest regulatsioonist, ei pruugi aga alati olla tegelikule kasusaajale kasulik. Selleks, et kõik päris haridust andvad õpetajad oleksid toetatud, pädevad ja teadlikud, tuleb kindlasti huvihariduse tasandil luua ka ühtne riiklikult toetatud toimiv süsteem õpetaja arenguks ja organisatsioonide kvaliteedi tagamiseks. Ja seda ühtset plaani ootan ma küll nii elevuse kui ärevusega.
Mulle meeldib end korrata ja mitte selle vana hea kordamisega seotud vanasõna pärast, vaid seetõttu, et kordamine annab ajule sisendi, et käsitletav info on oluline teadmine: huviharidus on haridus, mida noored omandavad isiklikust huvist ja kirest ning seetõttu on selle kogemuse mõjusus isiksuseks kujunemisel suur. Kujundame siis teadlikult terveid, toetatud ja mõtestavaid isiksusi.
Olgugi, et mõlemal foorumil oli osalejaid minu arvates mitte piisavalt palju, tajusin kõikide osapoolte mõistmist, et tantsuhuviharidus kannab õpilase täiemahulise toetamise ja arendamise eesmärki.
