Kunst ja kõrgharidus?
Alljärgnev mõtteavaldus on üldistus ning ei toetu ühelegi läbiviidud kvalitatiivsele ega kvantitatiivsele uurimusele.
Kunstide kõrgharidus on minu arvates intrigeeriv objekt arutlemiseks, praktiseerimiseks ja sisustamiseks. Seda põhjusel, et kunst ja kõrgharidus on üksteisele tihti vasturääkivate meetodite ja põhimõtetega. Kunstnikku nähakse sageli provotseeriva ühikuna, kes käsitleb teda ja paremal juhul ka ühiskonda intrigeerivaid teemasid. Seda ei tee ta aga nagu poliitikud ja seadusandlikud jõud, legaalsel teel, seaduste ega regulatsioonide kaudu. Kunstnik kasutab ühiskonnas eksisteerides ja seda mõjutades ebastandardseid meediume, mis on tihti mitte niivõrd poliitiliselt korrektsed, meeldivad või kohalduvad. Isegi kui kunstnike valitud meediumid osutuvad esteetilisteks, legaalseteks ja standardseteks, on nende sõnumid tihti kriitilised ning toimuvat illustreerivad, tehes seda vahel läbi ebamugavate lahenduste. Seega tekib küsimus, kuivõrd on võimalik kõrgharidust (kui institutsionaalset, ratsionaalset, konstruktiivset, legaalset) ja maailmas kunstnikuna eksisteerimist ühildada/kohaldada?
On saanud ilmsiks, et need küsimused ei ole tekkinud minu isiklikust kretinistlikust huvist. Kõrghariduse ja kunsti suhe on mõtteainet pakkuv materjal paljudele teistelegi. Nii enne kui peale mind.
Tantsuspetsiifilisemaks minnes võiks lisada, et tantsu, erinevalt teistest kunstidest, on siinkirjutaja kogenud tavakultuuris[1] käsitletuna tihti kui lihtsamat meelelahutust, millele on ligipääs nii vaatamise kui osalemise kaudu. Muidugi on tantsul mitu palet ja siinkohal eristaksin tantsuKunsti kui tantsu ühe lahutamatu pärisosa spetsiifilisema suuna, mis mõjutab muidugi ka laiemat kuvandit tantsust. Erinevalt kogu tantsust on tantsuKunst läinud paljudest teistest kunstidestki ebainstitutsionaalsemat, (kohati performans ja häppening kunsti radade ja publikuga ühinedes), üldisele enamusele mitte nii kergesti lähenetavat või mõistetavat teed. Samas on tantsuKunsti kõrghariduse loomulikuks osaks peetud ka tavakultuuri tantsu käsitlustega kohalduvaid distsipliine nagu ballett, rahva- ja rahvaste tantsud, kuldlõike põhimõtteid kaasavad kompositsiooni tehnikad, isegi ka jooga ja aeroobika. Need ei pruugi oma ausas vormis tantsuKunsti kontekstis enam ajakohased olla?
Siinkohal tuleb esile ka üks probleemidest, mis non-conference’i korraldajaid sellist üritust korraldama tagant tõukas: mis peaks tantsus kui kunstis (kunst mitte ainult kui techne, vaid kontseptuaalne kultuuri korrastamise viis) kõrghariduse õppekavades olema rõhutatud? Millest loobuda, mida jätta? Miks just seda või neid ja mitte mõnda teist või teisi osasid? Samas ei ole enam vajalik kosmeetiline parendamine, Kogu süsteem vajab olemuslike tunnuste märkamist ja artikuleerimist.
Miks non-conference?
Miks mitte konverents? Sest non-conference’il Viljandis ei esitleta akadeemilisi kraade, puuduvad nimesildid, ruumid ei ole päevavalguslampidega valgustatud ega alati siledapinnalise põrandaga, ettekanded ei ole tõestatud praktikad vaid dialoogid ja debatid, jne. Sõna ‘conference’ esinemine non-conference’i nimetuses viitab küll eitusele, kuid siiski iseenda kaudu mõnelegi konverentsi omadusele. Oluline polegi niivõrd ürituse kategoriseerimine verbaalselt vaid tegu.
Non-conference’i juures on oluline silmas pidada selle fokusseeritust mitte tulemusele vaid eesmärgile. Selleks on kõigi osalejate abil arvamuste paljususe “lauale toomine” ning võimaluste tekitamine. Nii diskussioonide, hommikupraktikate kui ühiste õhtusöökide käigus tekivad võimalused üksteist kohata kui kunstnikke, õpetajaid, tudengeid, produtsente ning avada oma perspektiive, neid kõrvutada ja lasta erinevate vaatenurkade esindajatel artikuleerida oma mõtteid. Paberil oleks tore näidata või sellise ettevõtmise puhul naiivselt unistada täiuslikust tulemuslikust olukorrast, kus leitakse vajalikud vastused ja lahendused. Kuna neid ainukehtivatena nagunii ei eksisteeri, tegu on inimeste ehk subjektiivsete subjektidega, siis pigem võiksime tegeleda valdkonnaspetsiifiliste tulemuslike positiivsete ja problemaatiliste utoopiate otsimisega.
Utoopiast klassikani ja nostalgiast kaoseni.
Luues utoopiaid võimalikest tantsukunsti kõrghariduse perspektiividest, suudame loodetavasti non-conference’il kaoseni ka jõuda. Kaos pole midagi negatiivset, vaid pigem võimalus millegi taasorganiseerimiseks, teadmata, kuidas või mil moel see taasorganiseerub. Deterritorialismist reterritorialismini. Selle kaose käigus võiks adresseeritud saada ka see nostalgia, mis tantsukunsti kõrghariduses aastakümneid ja kauemgi teatud distsipliine kannab. Asjaosalistel nii hariduses kui kunsti vallas oleks mõistlik küsida, kas tegu on vaid nostalgiaga või on need ka põhjendatud osad, mis tantsu kui kunsti olemusest (kas toetavate või põhiolemuslike nähtustena) lahutamatud on? Kui kõnealune nostalgia selle non-conference’i üle elab, siis usun mina selle vajalikku väesse, sest et kohale tulevad osalejad vähemalt 10st riigist, keda tantsuKunsti ja kõrghariduse teemad huvitavad ning kes oma nägemusi jagama hakkavad. Nende arutelude tulemus ei saa olla ebaoluline ega suvaline. Loomulikult on non-conference’ile oodatud kõik, kes sõna soovivad võtta või usuvad millessegi, mis tantsuKunsti kõrghariduses oluline on ja selle osa olema peab. Kes aga kaasa ei räägi, ei saa ka etteheiteid teha (välja arvatud juhul kui tegu on rumalate inimestega, aga nendega ma ei mängi)
Käesolev on ühtlasi ka üleskutse kaasa mõtlema ja kaasa rääkima. Non-conference toimub Viljandis 23.-25. aprillini.
Lisainfo ja programm: www.tantsunadal.ee/non-conference
[1] Tavakultuur kui üldine inimkultuur, kindlasti kultuurne, kuid vähem kultuuri ja kunstinähtustega tegelev, nendest keskmiselt huvitunud, erialaselt mitte kultuuri või kunstispetsiifiline.
