Kellelegi ei ole uudiseks, et teater haarab enda alla järjest enam kunstiliike ja teatri selgepiiriline määratlemine on muutunud hägusemaks. Nii on ka sõnateater järjest enam hübridiseerunud, hõlmates lisaks kõnele ka kõikvõimalikke muusikalisi etteasteid, visuaalkunstiteoseid, erinevaid multimeedialahendusi ning ka liikumist väga laial skaalal. Siinne arutlus keskendub just liikumismustrite ja kehalisuse eriasendile sõnateatris. Et seda 2015. aastal esietendunud lavastuste näitel ülevaatlikult vaadelda, lähenen teemale funktsionaalselt. Millised on nüüdistantsu ilmingud eesti sõnateatris? Millist funktsiooni täidab koreograafia erinevates lavastustes? Milliseid eripäraseid liikumiskeeli leiame sõnateatris? Alljärgnev jaotus lähtub subjektiivsest vaatajamälust ega pretendeeri ammendavusele.
Performatiivne kehakasutus
Eesti sõnateatritest torkab tervikuna silma eripärase kehakasutusega teater NO99, mille lähenemist võib nimetada performatiivseks kehakasutuseks. Sellise kehakasutusega näitlejad ei soovi (ainult) midagi kujutada ega kedagi kehastada, vaid eesmärgiks on edastada olekut – intensiivset kohalolu siin ja praegu. 2015. aasta repertuaarist on parimaiks näiteiks Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo “Kõnts” ning Ene-Liis Semperi “El Dorado: Klounide hävitusretk”. Mõlemas näen peamiselt just läbi kehaliste vahendite edasi antavat seitset surmapattu, inimlikku madalust ja tunge.
“Kõntsas” määrab liikumiskeele suuresti lavakujundus: lavapõrandaks on paks mudakiht. Selline elementide täielik süntees (lavakujundus, valgus, muusika, liikumine) on sõnateatris pigem harv. “Kõntsas” peavad näitlejad sumpama mudas ehk nende liikumine on raske, jõuline, mutta kinni jäämisest rütmistatud. Näitlejad ei kehasta kedagi konkreetset, vaid pigem võib rääkida abstraktsetest omadustest: ahnus, ihnus, kurjus, viha, armukadedus, kiim. Samuti võib näha naiste ja meeste koondkujusid: mehed on hävitavad macho´d, naised allaheitlikud ja vägistatud.
“El Dorados” kehastuvad näitlejad küll klounideks, kuid need väga eriilmelised klounid on tegelikult nagu “Kõntsaski” inimlikud koondkujud: kloun on ka inimolemuse metafooriks. Nii “Kõntsa” kui “El Dorado” liikumis- ja kujundikeel on lähemal performance’i-kunstile kui sõnateatrile. Mõlemas kasutatakse vaid üksikuid sõnu, infot edastataksegi peamiselt läbi näitlejate kehalise liikumise. “El Dorados” on kujud eristuvamad kui “Kõntsas”, esile tõusevad Maarika Vaarik ülemklounina ja Rasmus Kaljujärv vinguva hädavares-klounina. Just Kaljujärve liikumismuster (põlvedest kõverdatud, pea ettepoole kaldu – kehaasend nagu kreeka “e” – ohkiv ja puhkiv) on tähelepanuväärne. Seda on ta kasutanud juba oma soololavastuses “Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole veel lõpp” (2012).
Teise näitena performatiivsest kehakasutusest võib tuua vene koreograafi Saša Pepeljajevi lavastused eesti sõnateatri näitlejatega. 2015. aastal lavastas ta EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengitega Dostojevskil põhineva “Idioot FMi”, mis toimus kooli Toompea maja teisel korrusel korraga mitmes ruumis. Kasutusel olid kaks saali, koridor, trepid, aknaorvad ning vastasmaja pööning. See oli tõeline simultaanne keskkonnateater, mis tugines lõdvalt Dostojevski romaani sündmustel ja tegelaskujudel, kuid peamine atmosfäär tekkis vabast ja rõõmsast, vaimukast liikumisest. Pepeljajevi käekirja performatiivsus on eesti vaatajale tuttav, kuid oma vaheldusrikkuses ei hakka tema lavastusi kogedes iialgi igav.
Füüsiline liikumine
Mitmetes sõnalavastustes ilmneb midagi, mida võiks ehk nimetada intensiivseks füüsiliseks liikumiseks. Näiteks lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastus “Ekke Moor” (sündinud Kuressaare Linnateatri ja VAT Teatri koostöös) oli mänguline ja liikuv tõlgendus August Gailiti romaanist. Lavastaja Aare Toikka, koreograaf Kristjan Rohioja ja lavavõitluse koreograaf Tanel Saar kasutasid näitlejatudengite noorust, indu ja võimekust nii, et ka publikusse kandus ekkemoorilik vabaduse energia. Nüüdistantsuharidusega koreograaf Kristjan Rohioja põimis liikumisse ainestikuga sobivaid rahvatantsuelemente, mis mõjusid ehedalt ja tänapäevaselt.
Intensiivse liikumiskeelega mõjus ka teatri Must Kast lavastus “5 grammi sisemist rahu”. Tõsielul põhineva loo narkomaanist esitab Viljandi kultuuriakadeemia näitlejana lõpetanud Silver Kaljula, kes oli ka iseenda lavastaja ja koreograaf. Lavastus mõjub nii noort loojat arvestades hämmastavalt terviklikult: just läbi intensiivse kohalolu ja liikumiskeele jõuab publikuni narkomaani keemiasõltuvuse traagika.
Kolmandaks näiteks on Nuku- ja Noorsooteatri lavastus “Lemuel Pitkini demonteerimine” (lavastaja Mirko Rajas). Lavastuses räägitakse küll selget lineaarset lugu noore poisi Ameerika unelma otsimisest ja selleks kasutatakse palju sõnu, kuid lavastus jäi meelde näitlejate intensiivse kehalisuse ja huvitava visuaalsusega. Leidlik lavakujundus – räämas välimusega erinevaid sissepääse võimaldav sein-karkass Rosita Raualt – pakub näitlejatele võimalust jutustada lugu dünaamiliselt. Harilikust sõnalavastusest enam kasutatakse liikumist ja kehakeelt (koreograaf Maria-Netti Nüganen, assistent Sylvia Köster). Õnneks ei ole siin mingeid eraldiseisvaid tantsunumbreid, vaid liikumine on selgelt loo jutustamise teenistuses, milleks just lavakujundus pakub dünaamilisi võimalusi. Lavakarkassil ronitakse, kõõlutakse, liibutakse, riputakse.
Nostalgiline kehakasutus
Mitmetes sõnalavastustes nägin liikumiskeelt, mida vaadates meenus sõna “nostalgiline”. Võtame kasvõi Ingomar Vihmari lavastuse “Laulud halli mere äärest” lõpuloo “New York, New York”. Koreograaf Rauno Zubko on loonud Eesti Draamateatri suurel laval esitamiseks rohkearvulisele tippnäitlejatest ansamblile lõbus-jabura ning hoogsa tantsunumbri, mis haakub lavastuse veidra, mõneti nostalgilise atmosfääriga.
Nostalgia on kohane tundmus ka Ivar Põllu lavastuse “1987” puhul. Tartu Uue Teatri lavastuses mängivad Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudengid sõnatuid rolle, gaasimaskid peas. Võib öelda, et kogu lavastus koosneb koreograafilisest liikumisest (kogu lavastuse autoriks, ka kunstnikuks ja muusikaliseks kujundajaks on Ivar Põllu). Nostalgilisi tundmusi tekitab eelkõige korduva elemendina hommikuse võimlemisringi esitamine, mida võib võtta tüüpilise tegevusena nõukogudeaegsetes tehastes.
Nostalgilise kehakasutuse alla võib liigitada ka Kaja Lindali lavastuse “Kehameel”, mis räägib dokumentaal-poeetilisel viisil kunagise tantsija ja praeguse õppejõu Anu Ruusmaa tantsuteest. Ruusmaa räägib laval oma mõtteid, tema partneriks on ja tema noort mina kehastab baleriin Triinu Leppik-Upkin. Nostalgilisust tekitab see, et lavastuses räägitakse midagi minevikus toimunust, laval on nostalgiliselt kollases valguses Estonia teatri makett ning Leppik-Upkin üldistab baleriini elu läbi tantsu.
Pantomiim
Oli märgata ka pantomiimilist lähenemist liikumisele. Oluliseks näiteks on siin Vanemuise “Meister ja Margarita”, kus lavastuse autorite Katrin Pärna ja Janek Savolaineni eesmärgiks oli tantsu ja draama sümbioos. See eesmärk ei täitunud: draama jäi draamaks ja tants muutus pantomiimiks ehk oli draama teenistuses, allus draamale. Miks pantomiim? Sest pantomiim põhineb jäljendamisel, imiteeritakse tegevust ja objekte, emotsioone väljendatakse läbi kogu kehaplastika. Liikumine “Meistris ja Margaritas” ei tõuse iseseisvaks väljenduseks, vaid illustreerib laval näitlejate poolt lausutud sõnu.
Jäljenduslikkuse liini pidi edasi liikudes tuleks mainida sõnateatri näitleja kehakasutust loomana: koreograaf Teet Kase esimene sõnalavastus “Sylvia”, kus nimiosas mängib koera suurepärase plastilisusega Inga Salurand. Siin on parimal viisil terviklikuks ühendatud sõnateatri näitleja oskus luua psühholoogilist rolli ning koreograafi oskus panna võimekas näitleja ka põhjendatult liikuma. Sõnateatris looma mängimine pole muidugi midagi enneolematut, kuid tasub esile tõsta Saluranna rolli mõnusat elegantsust ja läbivalt põhjendatud kehakasutust. Rolliloomesse annab oma panuse Triinu Pungitsa loodud sobivalt soe kostüüm: valge karvane jakk.
Klišeelik kehakasutus
Ühe hinnangulise kategooriana võiks rõhutada sõnateatris silma torganud liikumismustrite klišeelikkust. Ebaveenvalt mõjus teatri Must Kast lavastuse “Persona” (lavastaja Kaija M Kalvet) tantsunumber. Ingmar Bergmani filmistsenaariumil põhinevas lavastuses mängisid peaosi materjali arvestades liiga noored Jaanika Tammaru ja Laura Niils. Ilmselt soovist oma tegelaste sisemisi heitlusi näidata, esitatakse üks tüüpilisi nüüdistantsu võtteid kasutav number. See on üks näide tantsuelementide kasutamisest sõnateatris, kus nüüdistants jääb lavastustervikusse sulatamata.
Füüsilise komöödiana välja reklaamitud Nuku- ja Noorsooteatri “1i” autoriteks on nüüdistantsu koreograaf Siim Tõniste ja nukukunstnik Kaisa Selde. Lavastuses esitab Selde humoorikas võtmes noore nukukunstniku päeva: selgitav, eellindistatud tekst tuleb kõlaritest, laval annab Selde kehaliselt edasi kõik toimuva. Klišeelikkuse alla liigitaksin lavastuse eelkõige labasuse ja ettearvatavuse piirimail kõikumise tõttu, sest rõhutatakse noore naise keha seksikust.
Teistmoodi klišeelikuna mõjus sõnateatri näitlejate kehakasutus Theatrumi lavastuses “Reha” (koreograaf Tiina Mölder, autor ja lavastaja Andri Luup). Laval kehastavad erinevad tüübid arvutimängu tegelasi. Tekstikohaselt on tegemist selgelt eristuvate jõuliste tüüpidega ning ilmselt oli lavastaja lähteülesanne leida igale tegelasele oma liikumiskeel. Probleem on aga selles, et esimese kahekümne vaatamisminutiga saab see keel selgeks ning järgnevatel tundidel mingeid variatsioone ei esine.
***
Nagu eelnevast näha, kasutatakse nüüdistantsuvõtteid ja laiemalt erinevaid kehakasutuse mustreid sõnateatris mitmel erineval viisil ja erinevates funktsioonides. Võimalik, et liikumiskeele funktsioone leidub veelgi, kui vaadata teatrite repertuaari pikema perioodi jooksul.
Mitmed eeltoodud näited pärinevad tudengite või noorte näitlejatega tehtud töödest. Ehk võib järeldada, et eriline liikumiskeel, liikumisele tähelepanu pööramine ka sõnalavastustes imbub teatrisse just noorte tegijate kaudu. Teine äärmus, rääkivad ja seisvad kehad laval, on pigem vanaaegne, samas ikka elujõuline lähenemine.
Liikumiskeele funktsioonide eristamine näitab, mil viisil tants ja liikumine sõnateatris esineb. Leian, et eripärane liikumiskeel võiks ka sõnalavastustes olla kunstiteose orgaaniline, põhjendatud osa. Lavastuse autoreil tuleks läbi mõelda, miks mingit liikumiskeelt kasutada. Kui tantsuline liikumine on vaid justkui huvitavaks vormitäiteks, toob see tervikule pigem kahju kui kasu. Kui näitlejate füüsilisust on aga sisuliselt mõtestatud ja lähtutud on teatrikunsti performatiivsest olemusest, on see vaataja jaoks veenev.
