Sageli võib juhtuda, et mõnele nähtusele või kunstivoolule on kergem läheneda eituse kaudu – alustades neist omadusist, mis uurimisobjekti olemuse juurde ei kuulu, et leida üles need, mis kuuluvad. Näib, et ka nüüdistsirkuse defineerimiseks oleks paslik alustada juurest, millest ta on välja kasvanud, kuid millele nüüd oponeerib. Eesti keele seletav sõnaraamat (2009) annab sõnale tsirkus definitsiooni: “Lõbustusasutus, kus esitatakse jõudu, julgust ja osavust nõudvaid ning koomilisi vaatemänge, samuti mustkunsti.” Kusjuures tsirkuse teine tähendus on pigem hinnanguline – jant, vigurdus, veiderdus. Tsirkus tema klassikalises tähenduses näib olevat populaarsust kaotamas, iseäranis mis puudutab dresseeritud loomade kasutamist meelelahutuse eesmärgil. Ilmselt oleme kõik näinud ja ehk isegi allkirjastanud petitsioone loomatsirkuste esinemise vastu ühes või teises linnas. Kuid jättes kõrvale loomadega seonduva negatiivse alatooni, seostub tsirkus rahva teadvuses küllap ka ümara tsirkusetelgi, saepurulõhna, suhkruvati, torukübaraga tsirkusedirektori ja marsilugudega.
Paljust eelmainitust on nüüdistsirkuses loobutud. Kuigi nüüdistsirkus kasutab kahtlemata samuti jõudu, julgust ja osavust nõudvaid ning mõnikord ka koomilisi vaatemänge, püüab nüüdistsirkus distantseerida end pelgalt lõbu- või meelelahutusasutustest ning hoiab pigem etenduskunstide sekka. Kuid lähtugem siinkohal vaatenurgast, et etenduskunstid siiski ei kuulu meelelahutuse valdkonda, mis küll ei välista, et lisaks muule pakuvad nad publikule ka meelelahutuslikku naudingut. Eesti Teatri Agentuuri lehel defineeritakse nüüdistsirkust nii: “Lavastusliik, mille ühtse dramaturgilise terviku moodustavad võrdväärsete väljendusvahenditena tsirkuse- ja akrobaatikanumbrid ning audiovisuaalne meedia; enamasti ei osale lavastuses loomad.” See definitsioon jääb küllalt lühikeseks, aga abi on ka agentuuri lehel ära toodud ingliskeelsest definitsioonist, mis rõhutab, et erinevalt varasematest tsirkustest püüab nüüdistsirkus keskenduda terviku esteetilisele mõjule, karakteri ja loo arendusele ning viia narratiivi ja teemat edasi valguse, muusika ja kostüümiga.
Teatrivorm, mida me nüüdistsirkuse all tunneme, sai alguse cirque nouveau´ nime all 1970. aastatel Prantsusmaal. Nagu ka Eesti Teatri Agentuuri definitsioonist näeme, on valdav osa nüüdistsirkusest või ka “uuest tsirkusest” tõepoolest loobunud loomade kasutamisest laval. Tundub, et tänapäeval näib eetilisem see, et püünele astuv artist on kunstnik, kes seab endale ise väljakutseid vabatahtlikult ja läbimõeldult. Traditsioonilise tsirkuse trupp koosneb sageli just perekondadest, kes annavad oskusi edasi põlvest põlve. Nüüdistsirkuse trupp või esineja on kõrgharitud või ise hariduse omandanud ning lavastused valmivad kas rühmatööna või lavastaja käe all. Ott Karulin on rühmatööna sündinud tsirkuselavastuste puhul esile toonud ka ohukoha: “See tähendab sageli sedagi, et trupis pole eraldi lavastajat ning lavastused sünnivad rühmatööna, kuhu igaüks püüab oma distsipliini sulandada. Sellise lähenemise korral on muidugi oht, et lõpptulemus koosneb eraldi võttes nauditavatest numbritest, aga need etteasted on liigagi autonoomsed ning lavastus jääb harali.” (Karulin 2017)
Etenduse ruum on nii nagu teiste etenduskunstide puhul ükskõik, milline ruum, mis lähtuvalt esinejate kontseptsioonist ja võimalustest kõige paremini sobib. Siiski tuleks mainida, et läbi ajaloo on tsirkus tulnud inimestele lähedale ning teeb seda ka uutes vormides. Nii on ka nüüdistsirkuse üks harusid, mida Eestis küll harvem kohtab, tänavatsirkus. Seda distsipliini on viimastel aastatel ka kodumaal väga põnevalt viljelenud näiteks Anna Krazy.
Üks suurimaid sisulisi erinevusi nüüdistsirkuse puhul on aga narratiiv. Narratiivi asemel on klassikalises tsirkuses tsirkusedirektor, kes stseene sisse ja välja juhatab ning publikuga suhtleb. Nüüdistsirkuses puudub “lavastaja” lavalviibimiseks vajadus, stseenid – olgu seotud või mitte – jooksevad mööda narratiivi või konkreetse narratiivi puudumisel atmosfääride, valguse ja muusika abil. Ka nüüdistsirkuseartist peab olema kehaliselt võimekas ning sageli spetsialiseerub ta ühele või paarile kitsamale erialale. Variante on palju – kangas, köis, kondiväänamine, žongleerimine, kargud, trapets, Hiina mast, rõngas, kätelseisud jne. Kuid need erioskused on etenduses loo või atmosfääri teenistuses, mitte numbrid iseenesest, kusjuures publik võib, aga sugugi ei pruugi efektse liikumise peale plaksutada.
Seda ilmestamaks toob Kaja Kann (2021) Sandra Z-i “Tuhande silmaga jumalat” arvustades hea paralleeli, mis aitab kaht lähenemisviisi eristada. Ta kirjutab: “Traditsioonilises tsirkuses kasutatakse kangast selleks, et näidata artisti plastilisust ja osavust, et vaataja oleks ärevil, kas ta kukub alla või mitte. Sandra Z-i lavastuse kangaartistid valdasid tehnikat, kuid ei näidanud seda. Näha oli akordionimäng ja efektne pusserdamine põrandal. Mida see tähendab, on raske öelda, aga vaatajas tekitas see ärevat arusaamatust. Just avar tähendusväli andis vaatajale võimaluse tajuda nähtamatut ja arusaamatut pinget ning halba eelaimdust. Lavastuses on koreografeeritud tsirkus ja muusika utoopilise idee teenistuses. Tehakse kõrgetasemelisi tsirkusetrikke, mida ei tooda esile, ei mängita välja kui midagi enneolematut, mida vaataja ei suuda järele teha. Trikid ei ole asi iseeneses ja neil pole ka sümboolset tähendust. Need ei viita tsirkusele, vaid on osa loomulikust lavakeelest.”
Kuigi osa Euroopa nüüdistsirkuse keskusi asuvad meile väga lähedal (nt Soome, Rootsi, Taani), on eestlaste laiem üldsus ja teatripublik ilmselt veel küllalt tsirkusekauge. Ott Karulini sõnul on meie kodumaise nüüdistsirkuse kaks hälli Folie ja OMAtsirkus, mis tegutsevad juba sajandivahetusest alates. Siiski näeb Karulin nüüdistsirkuse läbimurret alles tänu 2015. aastal toimunud “Lack of Art” festivalile. (Karulin 2019) Aasta hiljem võivad Karulini sõnad murrangust kõlada ehk isegi liiga optimistlikuna, sest ühes teiste etenduskunstnikega on pikemal pausil olnud ka meie tsirkusekunstnikud. Vabakutseline tsirkuseartist peab ka pandeemia ajal enda vormis hoidmiseks palju treenima, samas nägemata perspektiivi, millal on taas võimalik lavale astuda. Ometi võime lootusrikkamalt tõdeda, et nii nagu teisedki etendajad, käivitusid ka meie tsirkusekunstnikud suve saabudes suure hooga ja oktoobris toimub Tallinnas juba kolmandat aastat Baltikumi professionaalse tsirkuse showcase EPICIRQ. Kõige parema ülevaate praegu toimuvast annab aga Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse välja antud infoleht, kus leidub infot ka uusimate truppide kohta. Seega lootus uueks murranguks püsib.
Kuid paraku peab tunnistama, et ka siinkirjutaja viimased nüüdistsirkuse elamused on pärit hoopis Londonist. Seetõttu võtaksingi isikliku näitena analüüsida üht London Mime festivalil 2020. aasta jaanuaris nähtud lavastust. Kusjuures just miimifestivalil nähtu on kõige eredamalt meelde jäänud, sest eristus Londoni üldisest teatripildist meediumide segamise ja värskusega. Nüüdistsirkuse vallast õnnestus näha lavastust “Raven” Berliini trupilt Still Hungry. Lavastus põimib kolme naise lood emadusest, kunstist ja nende kahe vastuolust. Pealkiri “Raven” osutab terminile “rongaema”, mida tsirkusekunstnike sõnul kasutatakse ka sakslaste seas ema kohta, kellele on lisaks lapse kasvatamisele oluline ka karjäär. Miks võib seda lavastust pidada nüüdistsirkuseks? Igal etendajal on oma element – vastavalt siis köis, kondiväänamine või kangaskiik. Etenduse vältel kasutatakse sõna, muusikat, videot ja akrobaatilisi elemente. Kuid akrobaatilised elemendid kasvavad orgaaniliselt loost välja ega ole eraldiseisvad numbrid. Ehe näide sellest on Romy Seibti esitatud stseen. Ta loob pildi oma argipäevast, tohutust väsimusest pärast proovi ja ühest suurest pesukuhjast, mis koju jõudes vastu vaatab. Mida enam ema frustratsioon kasvab, seda enam ärkab pesukuhi ellu ja stseen muutub meeleheitlikuks sokkidega žongleerimiseks ja selle kaudu leitud vabaduseks – või kohati selle vastandiks, kui sokid justkui pooma hakkavad.
Mõneti võikski lavastuse liigitada ka dokumentaalteatri alla, sest naised jagavad oma isiklikke kogemusi. Muidugi on eriline ka see, et teema on muuhulgas just tsirkus, ehk siis on võimalik näha, kuidas artistid ise oma eriala mõtestavad. Sellise eri väljendusviise kombineeriva lavastuse puhul on publikul võimalik nähtut kogeda nii mõistusega, emotsionaalselt kui ka kogu kehaga. Ning loobutud ei ole ka ahhetamapanevatest füüsilistest eneseületustest.
Niisiis – nüüdistsirkus. Etenduskunstide valdkond, mille elementideks ei pruugi olla areen, saepuru, suhkruvatt, ruuporiga tsirkusedirektor või trompetimuusika. Kuigi nad ei ole keelatud ja neid elemente kahtlemata kasutatakse, tsiteerides hetki tsirkuse ajaloost. Päris kindlasti ei ole nüüdistsirkuse puhul laval dresseeritud loomi. Aga uue tsirkuse lavastuse sünniks on vajalik artist või trupp, kes kasutab väljendusvahendina lisaks teistele audiovisuaalsetele meediumidele tsirkuse- või akrobaatikanumbreid. Lavastus valmib trupitööna või lavastaja käe all ja sellest tekib dramaturgiline tervik, olgu siis narratiivne või fragmentaarne. Efektsed numbrid ei ole enam eesmärk iseenesest, vaid on seatud lavastuse idee ja esteetika teenistusse.
Kokkuvõttes julgen öelda, et nüüdistsirkus on tohutult põnev valdkond, mis on Euroopas paiguti end täielikult kehtestanud, kuid püüab Eestis veel teatud barjääre ületada. Usun, et miski ürgne inimeses, mida tsirkus koos peadpööritamapanevate trikkidega on alati paelunud, ja miski uus, mis vajab kunstilist tõstetust ja heldemat kohtlemist loomadele, leiab oma ideaalse sümbioosi nüüdistsirkuses. Inimesed peavad selle lihtsalt üles leidma.
Kasutatud allikad: Karulin, Ott 2017. Ühel käel topeltpööre. – Sirp;
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/uhel-kael-topeltpoore/. Karulin, Ott 2019. Lubadus lennata. Tantsu KuuKiri, nr 83; http://kuukiri.tantsuliit.ee/artikkel/lubadus-lennata/. Kann, Kaja 2021. Mida me peame silmas tsirkuse all? – Teater. Muusika. Kino, nr 3; https://www.temuki.ee/archives/2449. DeFilippo, Lexi 2019. A Look Back at the History of Contemporary Circus; https://fringearts.com/2019/04/19/look-back-history-contemporary-circus/?fbclid=IwAR3yx4Tx6-ljWpKlKzOUTufruSk2NXCyEq5rNQ9YMj1cPwDyrMca_se3GDA (vaadatud 20.04.2021) Campbell, Kim 2019. Edinburgh Fringe Spotlight—Raven, A Reflection on Motherhood; https://circustalk.com/news/edinburgh-fringe-spotlight-raven-a-reflection-on-motherhood?fbclid=IwAR0C-xE4MKROnNgZVJ1a__ItT2FA0QjLY2-M99ntWqAd4S9_lJwQyE1hVR4. Still Hungry trupi koduleht:https://www.still-hungry.net/
EPICIRQ Balti profitsirkuse showcase’i koduleht: https://www.epicirq.com/?fbclid=IwAR1apJ0rV3tGVEmtZSaRRdBsa7jStTQvJzJ2_yEbJcl2m3p0dh910VpmX_w. Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskuse koduleht: http://tsirkusekeskus.ee/?fbclid=IwAR3D6HMi1zShXJOncb8l-8CGbo9YmYZxyOM_OH9rdidm1RukGisbtVdUsyM.
