Foto autor: Alissa Šnaider
Häälehelikõla meister: Anne Türnpu
Lavakunstnik: Sille Pihlak
Kostüümikunstnik: Kadi Adrikorn
Helikunstnik: Raido Linkmann
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Produtsent: Grete Nellis
Autorid ja esitajad: Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson
Pühakude pakub nii individuaalset kui kollektiivset visuaalset meditatsiooni. Ühishingamine algab vaataja-tunnistaja jaoks mahaistumise momendist. Olen kohe kaasatud, kuid publikumassi rahunemine kulgeb protsessina. Uksed sulguvad ning müstiline vaikus saab polaarsuseks seina taha jäävale liiklusele.
Kes senini tundis, et meelerahu teekonnad jäävad silmapiiri taha, saab intensiivse kiirkursuse.
Neli etenduskunstnikku, kes endale kolossaalse valguskuubiku otsa mõnusa pesasünergia on loonud, tuksuvad teineteise embuses. Üks keha, null algust, null lõppu. Üks voolamine, null kuivamist, null takistust.
„Tantsi, nagu keegi ei vaataks“ ei käi peenekoelise kontseptsiooni juurde. Pigem iseloomustab atmosfääri hinga-voola-sulandu kohalolu. Heli- ja valgusteraapia haaravad meeled, sest oleme publikuna paigutatud ümber suure, kuid minimalistliku butafoorse kuubiku. Vaatajaskonna fookus jääb terveks tunniajaseks seansiks installatsioonile. See reageerib otsasturnijate liikumismutritele ning hakkab publiku meelesagedusega mängima. Vaataja üheaegselt toidab ning toitub selle valgusenergiast. Annaks see lisaks D-vitamiini, oleks elamus täiuslik.
Neli keha, kes terve etenduse jooksul paarimeetrise „kodu“ kukilt ei lahku, liiguvad tasandi kaupa horisondist vertikaali, et haarata kõrgustest pühalikku energiat. Kõigepealt pikali jalgealust, teineteist ning hetke kompides ning seal aina tasandi võrra kasvades. Kui iseenda jõust ja füüsisest jääb kõrgustesse pürgimiseks väheseks, kaasatakse kolme kaasetendaja tugigrupp, kes õla ülespüüdjale alla paneb. Kordamööda on etendajad taeva ja maa vahel õhus, kuniks atmosfäär loob ühes kindlas rütmis koreograafia-luubi, kuhu end unustada.
Kui tavareaalsuses oleks paralleelina elulise probleemi korral kohal kolm õlga, millel nutta, kas siis säiliks kaine mõistus ja Corona-jutud ei ajaks päid segi? Nagu oksütotsiin pärast date´i. Heli, mis lavastuse küljeluutükina kaasas käib, on kauge – emotsionaalselt kauge. See on igatsuse motiiv, mis toetab etendajate visuaalset meenutust Olümpose jumalatest, kelle fortuuna ande lihtsurelikud kraabivad. Tahaks joosta ja käega kuubiku külge klammerduda, kuid hinge süüvinud sotsiaalsed normid on mu kohusetunde turvavööga toolile naelutanud.
Istun, kissitan silmi ja visualiseerin. Viimane ongi automaatselt tööle hakanud meditatsioonile omane tunnus.
Etenduskunstnikud Maarja Tõnisson, Raho Aadla, Age Linkmann ja Arolin Raudva, kes Pühakudet esitavad, on teineteise mõttemaailma ning füüsisega tuttavad aastaid. Tundub, et käesoleva lavastusprotsessi jooksul on toimunud kokkukasvamine, mis on võrdeline läbipõimumisega hingetasandil.
Pühakude algab neljast indiviidist endast. Püha on ühendus ja liit mõttekaaslaste, sõprade ning sama maailmavaate loojate vahel. Kude on energeetiline platvorm, millel etendajad seisavad, teineteisest alates ja teineteisesse lõppedes. See on kindel jalgealune, millest läbivajumine on tervitatav – langemine sügavamasse ühendusse.
Salapära, mis kummarduse momendini kuklas tiksub, on üles ehitatud näotuile. Kostüümid, mis liikujad tervenisti kangaga katavad, teevad moslemnaistele silmad ette. Sama nägu, sama hõim, sama saatus. Vaid erinev karje, mida ükshaaval kurgupõhjast lakke põrgatatakse. Iga karakteri isikupära avaneb tugevalt läbi heli. Kordamööda kõnetab see vaatajat, justkui küsides ja vastates enda eksistentsiaalsetele küsimustele. On see sõjahüüd või rahumorse, otsustab igaüks ise. Kellegi jaoks elame virtuaalsete ahelate ahistavas maailmas ilma isikliku ruumita ning kellegi jaoks ärakadumise hetkes.
Kuubik, etendajad ja Pühakude on nii emotsionaalsel kui füüsilisel teekonnal. Rännatakse ruumist ruumi, etenduspaigast etenduspaika. Ehk on see vihje oluliseks teadmiseks, et teekond ise võib olla olulisem kui tulemus ning seda nautides on võimalik olla kogu aeg kohal sinna jõudmata.
