9.–11. veebruaril toimus Riias kolmandat korda nüüdistantsu ülevaatefestival “Balti Tantsu Platvorm”, mille raames esitlesid Balti tantsukunstnikud nii oma lavastusi kui projektide ideid. Platvormi algatajateks on kolm tantsuorganisatsiooni: Sõltumatu Tantsu Lava (Eesti), Leedu Tantsuinfo Keskus ja Läti Tantsuinfo Keskus. Kolme päeva jooksul oli kavas üheksa lavastust ja viisteist lühiesitlust. Sündmus oli nii hästi organiseeritud, et oli aega ja mahti märgata selliseid väikseid asju nagu piima puudumine kohvilaualt.
Võrreldes kaks aastat tagasi Tallinnas toimunud festivaliga oli sellekordne etendusprogramm tugevam ja erinäolisem. Lavastused olid programmis jagatud nõnda, et iga päev etendus igast Balti riigist üks lavastus. Esimese päeva juhatas (õigemini mudis) sisse Sveta Grigorjeva pehme meditatiivne ja poliitiline “Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada”. Leedu programmi esindas Dovydas Strimaitise kahele klassikalise tantsu taustaga tantsijale loodud “A Duet”, 45-minutiline etendus koosnes peamiselt kaheksataktilise liikumiskombinatsiooni erinevates rütmides kordamisest . Ihukarva kostüümides tantsijate kõrvas oli metronoom, mis dikteeris nende liikumise kiirust ning intensiivsust. Järgmisena esitlusele tulnud “Frostbite” Jette Loona Hermanise ja Anna Ansone (Läti) sulest oli eelnenud dueti täielik vastand. Nagu SNDO koolitaustaga loojatele omane, oli ka selles töös esil Z-generatsioonile ja Tik-Tokile omane külluslik visuaalne keel, mida heleda, kuid õrna niidiga õmbles kokku kliimakriis kui teema. Lavastus kubises rohketest nutikatest koreograafilistest ja stsenograafilistest leidudest, mistõttu olid need üle nii teose sisust kui vormist.
Teist päeva alustas Netti Nüganeni “Müüt: päeva äärel”, mis üllatas mind oma terviklikkuses: taaskord sain kinnitust, et lavastusi tasub ikka mitu korda vaatamas käia, sest esimese kogemise puhul ei pruugi tajuda, kui palju mõjutab seda enda tuju ja olek. Võrreldes ligi kahe aasta taguse esietendusega oli teos jõudsalt edasi arenenud ning kehtestas oma toores absurdsuses performatiivse ülekaalu kogu ülejäänud festivali programmis: etendaja võimas kohalolu oli totaalne. Nüganeni kargel valgel lumel kaikuvatele karjetele järgnes Läti koreograafi Līga Ūbele abstraktne “Untitled Movement Lecture”, mille inspiratsiooniks oli John Cage’i üle poole dekaadi vana kompositsioon “Lecture on Nothing”. Üle lava kõndivad mustad kogud mõjusid õõnsalt, tavapärase kaasaegse külluse kõrval oli taoline minimalism võõristav. See lavastus justkui kinnitas, et oleme nüüdseks postmodernismist edasi liikunud: puhtalt meisterlik argiliikumise koreograafia ei ole tänapäeval enam piisav. Etendusõhtu lõpetas Lukas Karvelise “Yet Another day in Paradise”, kus kahe noore tantsija võetud kehaline risk oli tõepoolest närvesööv. Lavastuse esimene stseen, kus tantsijad teineteist veereval rulal (kõrged platvormkingad jalas), põlved värisemas, lahti riietada püüdsid, pani publiku ärevusest kahisema ja pahisema. Iga hetk, kui kumbki etendajatest vääratas, jooksid silme eest läbi kõikvõimalikud vigastused… kuid see oli vaid algus, sellele järgnes võimas põrandatehnika ning oma kehavõimekuse testimine, mis tõesti tundus üliinimlikuna.
Läti tugevaim lavastus “Vērpete” (Krišjānis Sants ja Erik Eriksson), keskendus keerutuse fenomenile, mis kannab endas ka assotsiatsioone nii mängudele kui pärimus- ja seltskonnatantsudele. Oma lihtsas abstraktsuses panid tantsijad koostöös kitarristi ja ksülofonimängijaga kogu ruumi keerlema. Tantsijad liikusid jõudsalt mööda suurt etendusruumi ning publik nende ümber jätkas sama liikumismustrit aeglasemalt, soovides näha, mida ja kuidas tantsijad teisel pool teevad. Etendusprogrammi lõpetas Sigrid Savi ja Hanna-Kritten Tangsoo aktiivselt performatiivne, kuid samas installatiivne “COWBODY / Oh wow, it’s you!”. Sarnaselt Hermanise ja Ansone “Frostbite’ile” oli ka siin tänu Edith Karlsoni omanäolisele lavakujundusele potentsiaali hoopis näituseks, kuid võrreldes eelmainituga kehtestasid antud juhul Savi ja Tangsoo oma kohaloluga end ruumile võrdsete partneritena. Kokkuvõtvalt võiks kolme riigi omaseid jooni kirjeldada järgnevalt: Eesti lavastused mängisid kõige julgemalt vormiga, Leedu tegijad võtsid kõige suuremaid füüsilisi riske ning Läti lavastused olid kõige kontrastsemad.
Etendusprogrammi kõrval oli üks teine huvitav vorm, mida kunstnikele pakuti: pitch’imine. See ilmselgelt start-up maailmast laenatud vorm andis osalejatele võimaluse veerandtunniga enda idee kaaskuuljatele n-ö maha müüa. Ma saan täielikult aru, et praeguses kiires elukorralduses on taoline lähenemine atraktiivne, kuid võrreldes start-up maailmaga, kus kuulajaskonnaks on tõesti investorid, kellel on raha head ideed toetada, mõjus see kultuurivaldkonnas naljakalt. Omamoodi võõristav oli ka näha tantsukunstnikke laval nihelemas ning hääl ja mikrofon käes värisemas. Ja teised tantsijad nende ees toolidel samamoodi nihelemas, sest ilmselgelt ei ole saanud end piisavalt liigutada.
Pitch‘idest joonistusid eriti tugevalt välja kolme riigi erinevad jõujooned. Eesti esitlused olid kõige performatiivsemad ja eksperimentaalsemad, nähtus, et enamik meist oli suutnud liftikõne või kooliesitluse formaadist välja murda, seda nii noored tegijad kui BET company, kus üheksa väärikat tantsijat ja koreograafi oma videoesitluse lõpuks lavale tulid ja selfie’tasid. Samas tuleb nentida, et me reklaamisime ka kõige vähem reaalseid projekte, vaid Valeria Januskevits esitles oma töös olevat uuslavastust “Burn Baby Burn”, ülejäänud meist üritasid eelkõige end kui kunstnikke ja etendajaid maha müüa. Leedu esitlustest kostus läbi soov leida kokkupuutepunkte tantsukunsti ja teaduse vahel. Näiteks “Low Air” oli koostööprojekt Leedu inseneri ja tantsukunstniku vahel, kes on ehitamas mehaanilisi struktuure, mis suudaksid imiteerida tantsijate kehakeelt, või Dansema Tantsuteater, mis on suunatud lastele ning alates 2014. aastast eeskätt erivajadustega lastele: luuakse kaasavaid etenduskogemusi vaegnägijatele. Leedust tuli ka minu jaoks kogu festivali tugevaim lühiesitlus, mille taga seisid Be Company produtsendid Agniete Lisickinaite ja Greta Grineviciute, kelle esitlus teiste seast selgelt eristus oma loomuliku karisma ja hästi läbimõeldud esituse poolest. Läti esitluste puhul oli kõige enam tunda kindlat struktuuri: kes ma olen – mida olen ma varem teinud – mida soovin teha nüüd – mida või keda ma otsin. Iseenesest on kõik need osised olulised, kuid need kadusid kooliesitlusi meenutavate PowerPoint’ide taha lihtsalt ära. Viimase pitch’i tegi Läti Kultuuriakadeemia õppejõud Ramona Galkina ning see avas mu jaoks ka ülejäänud esitluste tagamaid. Enamik Läti esitlejaid on just eelmainitud kooli lõpetanud, seega nähtavasti on seal mingi kindel omane esitlusviis, kuidas julgustatakse oma ideid esitlema. Viieteistkümne esitluse tulemusena järeldasin, et meelde jäi eelkõige kuidas, aga mitte see, millest räägiti – kas see on sellesse vormi olemuslikult sisse kirjutatud või tingis seda esitlejate valdav ebakindlus, ei oska öelda.
Sellisena nagu festival praegu toimub, on ta hästi tehtud, kuid sees pakitseb küsimus: kas taoline konverentsi meenutav platvorm võiks natuke tantsijasõbralikum olla? Ehk ei pea valdkonna professionaale, kes end tõenäoliselt tantsu- ja proovisaalis mugavamalt tunnevad, päevas tundideks istuma panema ja nõnda vägisi konverentsivormi täitma.
Eks me näe juba kahe aasta pärast.
