“Tähistamaks ökosüsteemide lagunemist on välja mõeldud mitmesuguseid termineid. Neist kõige eufemistlikum on tõenäoliselt tasakaalu saavutamine. Samamoodi saavutab inimese keha, keerukas ja näivalt entroopiat trotsiv organism, lõpuks tasakaalu hauas.”
David Quammen “Dodo laul”
„Wild Places :: Mountain“ on koreograafide Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsulavastus, mis on ühtlasi esimene osa The Wild Places triloogiast. Idee kogu kolmese lavastuste sarja taga on suur ja ilus. Teemaks on inimkonna suhe sügavas kriisis olevasse keskkonda. “Mountain” peaks lähiaastail järje saama lavastuste “City” ja “Body” näol. Nii et ökosüsteemid kõikjal meie ümber.
Esiteks- Roosna ja Flak on duo, kelle tegemised pakuvad mulle alati huvi. Tegemist on tantsijate-koreograafidega, kes süvenevad põhjalikult töösse ja ühendavad lavastustes nii kontseptsiooni kui tugeva esituse. Rääkimata sellest, et Külli Roosna on Eesti tantsijannadest kahtlemata üks isikupärasemaid ja eristuvamaid.
Lavastus saab alguse videokaadritega, mis on salvestatud matkal Norra mägedes. Istud saalis mugaval ja turvalisel toolil, samas tunned aga, kuis lihased iseenesest pingesse lähevad. Mingisugune füüsiline empaatia äkki? Vihmas ja tuules matkasid nii kolm tantsijat kui valguskunstnik. Kogu seda liikumist võib näha omamoodi tantsuna ka vaatamata sellele, et tegemist on puhta dokumentalistikaga.
Ekraanilt paistab hetki ülesmäge kõmpimise pingutustest vihmast läbimärgade riiete väljaväänamiseni. Jah, muidugi, nad ei matka mägedes kuid ja aastaid ning ei kihuta tagasi ajaloo algusesse, aga siiski – ei ole midagi ainult teoretiseerivad kunstihinged, vaid huvituvad ka alusteemade mitmekülgsest läbitunnetamisest. Abstraktsete arutelude ja proovisaaliga piirdumine võiks iseenesest olla ahvatlev alternatiiv.
Külli Roosna ja Kenneth Flaki jõuline liikumiskeel on tuttav varasemastki, ent “Wild Places : : Mountain” puhul mõjub see vähemasti mulle (kuulsin pärast Eesti esietendust erinevaid ja vastanduvaid arvamusi) väga orgaaniliselt. Videokaadrid on impulss või kood, mis kogu liikumise konteksti asetab. Siinkohal ei saa muidugi unustada, et laval on lisaks neile tantsimas ka Petras Lisauskas. Minu jaoks annab “Wild Places : : Mountain”i liikumine edasi üldisemat ideed- looduse stiihiat, rahutust. Iga tantsija iga liigutus mõjutab teist, iga indiviid on suhtes teiste ja ennast ümbritseva keskkonnaga. Näiteks – liikumine mõjutab otseselt ka valgust ja heli. See jääb suuremas osas sedapuhku küll lavastuse meeskonna enda teada, kasutatavat tehnikat demonstreeritakse vaid korra.
Lavastuse alapealkiri “Mountain” – mägi – karjub selle järele, et üht kolmest tantsijast mäeks ehk keskmeks pidama hakata. Kärbsena seinal kuulasin, kuidas erinevad vaatajad seda rolli kordamööda erinevatele tantsijatele pakkusid. Arusaadav. Näiteks Lisauskas, tugev nagu härg, kutsub seda juba puht visuaalselt tegema. Minu jaoks näiteks mõjub lavastuse keskmena Külli Roosna – füüsilises liikumises samavõrd kindel kuivõrd habras isiklikke monolooge ette kandes (isa saadetud kirjad Tšernobõlist, sellal kui katastroofi tagajärgedega tegeleti). See toimib samuti nagu mägedes matkamine – aus asi, päriselt teema juurte juurde minemine.
Keskkonna ja ökosüsteemide temaatika käsitlemisel lavastuses on vähemasti minu jaoks mõned ohud. Mõneti nii öelda õilsa teema käsitlus kipub natuke üheselt tõlgendatava moraliseerimise teele. Publiku vabadus ise otsustada ja arvata on parimal juhul näiline. Edasimõtlemiseks ruumi on, aga see, millises suunas mõelda, on selgelt kätte antud. Võimalust vastuvaidlemiseks, erinevalt arvamiseks suurt ei ole.
Teiseks – tegemist ei ole akadeemilise loenguga, ehk siis, kui videokaadrid ja füüsiline liikumine toimivad teema tunnetusliku tõlgendusena, siis näiteks Kenneth Flaki monoloogid jäävad selles osas justkui pisut naiivseks või mitte piisavaks. Loomulikult ei eelda me teatrilavalt tõsiteaduslikkust, see oleks jabur. Aga vähemasti minu jaoks toimikski ehk pigem see tee, kus kogu teooria jääb vaid taustatööks, mille läbimist ei tuleks laval ehk tingimata demonstreerida.
Kui aga vaadelda Külli monoloogi, siis näitlejameisterlikkus ei ole ega peagi olema ehk tema trump, küll aga mõjub isiklikkus. See, et ta on läbi iseenese lavale toonud oma isa, toob mõneti teemagi lähemale – üldiste globaalsete katastroofide keskmes on päris inimesed.
“The Wild places : : Mountain” ei sulatu lõplikult täiuslikuks ja tasakaalukaks tervikuks. Kui tagasi algusesse liikuda, siis ideaalis peaksid selles ökosüsteemis kokku sulama nii erinevad vahendid kui inimesed nende vahendite taga. Kui nüüd liikuda tagasi tsitaadi juurde selle teksti alguses, siis lõplik tasakaal saabub ilmselt alles hauas. Lavastuse temaatika seisukohast võiks ka kõik hilisemad (publikupoolsed?) kaasa-, mööda- ja vastumõtted ju samuti olla üks osa selle lavastuse orgaanilisest tervikust ja konkreetsete ette antud mõttemallide kõrvale sobida ka muudmoodi mõtted.
