Mind ajendas Andrea ja Francesca Ghirettiga vestlema nende ühine, kuid samas erinev teekond kunstis. Kaks sugulast, kes on kasvanud samas keskkonnas, kuid kujunenud iseseisvateks loojateks läbi oma otsingute nii kodumaal kui ka teispool maailma, Euroopas.
Mõlemad on elanud ja töötanud nii Peruus kui ka Euroopas ning seejärel naasnud Peruusse. Kahe väga erineva kultuurilise ja sotsiaalse reaalsuse vahele jääv kogemus tekitas minus huvi, mis on nende jaoks päriselt oluline ning mis on jäänud südamele.
Usun, et nende lood kõnetavad ka Eesti lugejat. See on lugu pidevast kujunemisest ja otsingutest – nagu meil kõigil.
Stella: Palun tutvustage end, mitte CV, vaid praeguse hetke kaudu. Kes te olete kunstnikena täna ja milline on teie igapäevane reaalsus Peruus?
Andrea: Olen etenduskunstnik ning töötan palju kehaga. Minu taust on tsirkuses, tantsus ja koreograafias. Samuti meeldib mulle kirjutada ja muusikat teha, eriti laulusõnu. Minu jaoks on oluline esinemine ja vahetu kohtumine publikuga.
Umbes aasta tagasi elasin Stockholmis ning 2025. aasta jaanuaris kolisin tagasi Peruusse. Olin ligi kuus aastat elanud väljaspool Peruud ning selle aja jooksul nägid nii minu elu kui ka kunstipraktika väga teistsugused välja. Tagasi tulnud, hakkasin uuesti suhestuma Lima kunstiväljaga ning samal ajal otsima võimalusi, kuidas kunstnikuna majanduslikult toime tulla.
Minu päevad algavad varakult. Hommikuti õpetan õhuakrobaatikat – õhurõngast ja õhukangaid – lastele, teismelistele ja täiskasvanutele. Mõnel päeval ärkan kell viis, teistel umbes kell kuus ning õpetan ajavahemikus kella seitsmest üheksani. Seejärel tulen koju ning tegelen koduste asjade ja oma lemmikloomaga.
Pärastlõunal töötan võimaluse korral loominguliste projektidega, sealhulgas muusikaprojektiga Niña Fatal (ladina industriaalse muusika duo, mida teen koos Stellaga) ning esinen vabakutselisena erinevates tsirkuse- ja tantsuprojektides. Seejärel magan ning järgmisel päeval on tavaliselt kõik üsna sarnane.
Francesca: Olen pühendanud oma elu kaasaegsele tantsule, nii esinemisele kui ka õpetamisele. Minu praegune elu kunstnikuna tähendab eelkõige töötamist kaasaegse tantsu ja balletiõpetajana.
Viimastel aastatel ei ole ma esinenud. Neli aastat tagasi naasin Itaaliast Peruusse, kus olin varem elanud ja õppinud. Ma ei ela Limas, vaid Cuscos Valle Sagrados, kus mul on õnnestunud luua oma tantsustuudio. See on tegutsenud kolm aastat ning viimased kaks aastat on see töötanud sujuvalt ja järjepidevalt.
Minu päev Valle Sagrados algab varakult: söön hommikust, mediteerin ja lähen õpetama oma tantsukooli. Mul on peamiselt täiskasvanud õpilased, kuid olen õpetanud ka üheksa-aastast tüdrukut ja viieteistaastast noort.
Õpetan esmaspäevast reedeni kaasaegse tantsu alg- ja kesktaset ning balletti. Lisaks praktiseerin joogat ja töötan stuudios nagu kunstnikud ikka. Õpetamise kõrval tuleb tegeleda ka reklaami, korralduse ja tantsukooli administratsiooniga. Seega on see justkui mitu tööd ühes, üks karjäär, mis nõuab pidevat multitasking’ut: olen ühtaegu õpetaja, administraator, turundaja ja palju muud.
Stella: Te mõlemad olete elanud ja töötanud Euroopas. Kuidas erineb kunstnikuna töötamine ja elamine Peruus võrreldes Euroopa kontekstiga, nii tingimuste, tempo kui ka ootuste mõttes?
Andrea: Olen töötanud Euroopas peamiselt Rootsis, kuid tegin projekte ka mujal Põhja-Euroopas, nii kunstivaldkondades kui ka väljaspool neid. Läksin Euroopasse koos Francescaga, Hispaaniasse Barcelonasse, ning sealt edasi Rootsi õppima. Saabudes ei olnud mul Rootsis tugisüsteemi – ei ettevõtet ega võrgustikku, mis mind toetaks. Olin täiesti iseseisev ja pidin alustama nullist linnas, kus ma ei tundnud kedagi. See nõudis palju aega ja energiat, kuid andis ka väärtuslikke kogemusi, sõpru ja töövõimalusi. Alguses ütlesin paljudele võimalustele lihtsalt jah.
Rootsi ja Peruu kunstiväljad on väga erinevad. Rootsis on süsteem tugevalt struktureeritud: enne kui midagi luua saab, tuleb taotleda rahastust ning planeerida eelarve, ajakava ja tasud. See on hästi toimiv süsteem, kuid väljastpoolt tulijale keeruline. Minu enda loogika oli vastupidine – alustada tegemisest ja alles seejärel otsida võimalusi tööga ringi liikuda.
Peruus on lähenemine hoopis teistsugune. Kui tahad midagi teha, siis sa lihtsalt alustad. Leiad inimesed ja ruumi ning hakkad katsetama. Raha ei ole peamine valuuta – sageli tehakse proove tasuta, vahetuste ja vastastikuse toe kaudu. Ükskord osaleb kunstnik minu prooviprotsessis tasuta ja teinekord mina tema omas. Kõik sünnib väga isetekkeliselt ja kollektiivselt. Tsirkuse- ja tantsuväljal ehitatakse lavastused tihti ise üles ning produtsendid ja teatrid kaasatakse alles hiljem, kui üldse.
Rootsis jõudsin siiski palju ära teha: esinesin teiste koreograafide lavastustes, korraldasin etendusi ja osalesin nende kaasprodutseerimises ning lõin ka oma koreograafilist materjali. Sel perioodil sündis koos Sinuga, Stella, ka muusikaprojekt Niña Fatal (algse nimega G. A). Pärast Peruusse naasmist oleme Niña Fataliga aasta jooksul esinenud 36 korda, kuid neist vaid üks on olnud tasustatud. Minu peamine sissetulek tuleb õpetamisest, samas kui looming, esinemine, administreerimine ja enda loomingu reklaamimine toimuvad suuresti omal kulul. Euroopas on seevastu olemas lubadus, et rahastuse kaudu on võimalik kunstnikuna elada veidi stabiilsemalt, isegi kui see eeldab pidevat taotlemist ja ootamist.
Francesca: Minu Euroopa kogemus oli seotud peamiselt Barcelona ja Sitsiiliaga ning seal olin ma eelkõige tudeng. Mul olid suured ootused: töötada tantsijana, kuuluda kompaniisse, saada palka ja esineda teatrites, kuid need ei täitunud. Tõenäoliselt oli see seotud ka minu konkreetse olukorraga – tulin Euroopasse eelkõige õppima, süvendatult tantsu mõistma ja oma taset tõstma, kuna alustasin tantsimisega suhteliselt hilja. Alustasin 21-aastaselt ja tundsin end juba „vanana“, mistõttu seadsin esimestel aastatel prioriteediks õppimise ning alles hiljem kavatsesin hakata etendajana tööd otsima.
Õppimise kõrvalt töötamine oli aga väga kurnav ning kogu energia kulus treeningutele ja ellujäämisele. Samas sain ma väga palju õppida ning see õpiaeg meeldis mulle väga. Lisaks oli mul teisel korral Sitsiiliast Barcelonasse naastes võimalus olla ise õpetaja rollis.
Paradoksaalsel kombel täitusid minu ootused hoopiski Peruus. See on vahel väga vastuoluline kogemus: ladinaameeriklasena, nn kolmanda maailma riigis sündinuna tekib tunne, et ehk leiad välismaal kõik, mida otsid. Jah, seal on rohkem koole ja parem haridus, kuid töö osas see minu jaoks ei toiminud. Pärast naasmist olid mul väga aktiivsed aastad – õpetasin ülikoolides, asutasin kaasaegse tsirkusekompanii, esinesin vabakutselisena ja lõin oma lavastusi. Sissetulek tuli siiski peamiselt õpetamisest, mitte esinemisest.
Tunnetan, et Euroopas saavad päriselt etendamisest elada vaid väga tugevate kompaniide liikmed. Enamik mu tuttavaid õpetab või töötab paralleelselt muudes valdkondades. Kui ma hiljem uuesti Barcelonasse läksin, õpetasin kahes koolis, kuid palk ei olnud piisav ning pidin taas töötama kingapoes või ettekandjana. Käisin ka mõnel audition’il, kuid konkurents on suur ning see eeldab raha, reisimist ja eelarvet.
Ka toetuste süsteem on keeruline. Kuigi sain Peruus Kultuuriministeeriumi toetuse, oli summa väike ja bürokraatia väga mahukas. Samas võimaldas see mul maksta tantsijatele. Projekt kestis aasta, kuid sellega kaasnev administratiivne koormus oli tohutu – iga muudatus tuli dokumenteerida. Toetus oli umbes 3000 eurot ja kulus kiiresti: tantsijate tasud, fotograaf, kostüümid, ruum, põrand. Projekt oli ilus, kuid ma ei ole kindel, kas sooviksin seda uuesti teha. Praegu tunnen, et kui tahan loominguliselt elada, pean oma elu ise looma. Kui midagi lisaks tuleb, on see kingitus, kuid rool peab olema minu käes.
Andrea: Ükskõik kus sa oled, kunstnikuna ellujäämine tähendab sageli mitmest allikast elamist. Minu jaoks on üha olulisem võtta vastutus ja oma elu juhtimine enda kätte, mitte jääda ootama. Kui midagi lisaks tuleb, on see süst eelarvesse, aga loomise alus peab olema iseseisev.
Stella: Te olete sugulased ja räägite teineteisest sageli kui õdedest, olles koos üles kasvanud. Kuidas on see ühine ajalugu mõjutanud teie kunstilist mõtlemist? Olete maininud, et teie peres on tugev kunstiline vaim, kuigi see on pigem varjatud või vaoshoitud. Kas saaksite sellest lähemalt rääkida? Tean ka, et Andrea vanavanaisa (Francesca vanaisa) oli kunstnik ning et üks teie tädidest on avaldanud tema raamatu. Kuidas see pärand on teid mõjutanud?
Francesca: Juba lapsena kuulsime minu isa kaudu lugusid meie vanaisast, kes oli skulptor, visuaalkunstnik ja ka õpetaja. Ta töötas metalli, pronksi ja hõbedaga ning oli üsna mässumeelne kuju, minnes vastuollu traditsioonilise elukorralduse ja kindla ametiga. Ta suutis oma teed käia tänu inimestele, kes temasse uskusid ja teda toetasid – sageli mitte pereliikmed, vaid täiesti võõrad. Üks neist saatis ta kunstikooli, sest perekond poleks seda endale lubada saanud.
Andrea: Vanaisa läks kunstikooli väikeses Itaalia linnas 18. sajandi lõpus.
Francesca: Hiljem rändas ta Milanosse, Rooma ja paljudesse teistesse linnadesse. Vanaisa on olnud meile oluline eeskuju.
Andrea: Tema lugu on muidugi meie omast erinev. Meid ei rahastatud samal viisil, kuid kasvasime üles keskkonnas, kus loovust toetati. Mul oli alati vabadus end väljendada – mulle meeldis joonistada ja mind julgustati selles. Mu isa on ka kunstnik, isegi kui ta ise ennast nii ei nimeta. Ta lõi ruumi loovusele, kuid mitte mõttega, et kunst võiks olla elukutse. Pigem oli alati taustal soovitus leida midagi, mis tooks kindlat sissetulekut.
Ka praegu muretsevad minu vanemad minu ja Francesca pärast, sest uskumus, et see tee on raske, on endiselt olemas. Aga mina usun, et me saame hakkama. Oleme piisavalt kaua vastu pidanud ja oma asja ajanud – kakskümmend aastat hiljem oleme ikka veel siin ja jätkame.
Francesca: Ma arvan, et meie peres on olnud veel inimesi, kellel oli selge loominguline anne, kuid kes seda ei arendanud. Näiteks sinu vend – ta ei ole kunsti õppinud, kuid ma usun, et ta oleks selles väga hea olnud. Ja ka sinu ema, kes oli kehakasutuses ja liikumises väga hea. Samamoodi minu ema, kes mängis väga noorelt klaverit ja oli selles väga andekas, kuid pidi tervislikel põhjustel loobuma. Mingil põhjusel olime meie need kaks, kes otsustasid selle tee teadlikult valida ja ka elukutsena jätkata.
Andrea: Mu vanemad on publiku ees väga head – nad oskavad inimeste ees seista ja rääkida. Nad on juhid ja teevad seda väga hästi, nii et mingis mõttes on nad oma koha leidnud.
Pikka aega süüdistasin minevikku selles, miks mul praegu raske on: miks ma ei kasvanud üles keskkonnas, kus mind oleks juba lapsena muusikat tegema või balletti õppima pandud. Aastatega olen hakanud rohkem enda sisse vaatama ja mõistma, et kui keskendun ainult puudujääkidele, ei liigu ma edasi.
Nüüd saan aru, et rooli haaramine tähendab vastutuse võtmist selle eest, kus ma täna olen. Ma olen ise aktiivne osapool – saan valida, kas peatuda või edasi minna. Kui vaatan meie perekonda tervikuna, näen, et igaüks teeb oma asja omal moel, aga kõik on loovad. Mu isa ütles hiljuti: „Vaadake teid kõiki – teist kõigist on saanud ettevõtjad.“ Keegi meist ei tööta kellegi all; me kõik oleme iseseisvad. Ja ta ütles seda päris uhkusega.
Andrea, sa viibisid Eestis Viljandi Tantsunädala raames 2023. aastal Koidu seltsimajas residentuuris. Mida see kogemus sinus liigutas ja mida sa sealt endaga kaasa võtsid?
Andrea: Osalesin Viljandi Tantsunädala programmis koos sinuga, Stella, ja Nefeli Giotiga – sõbra ja kolleegiga Kreekast, kellega kohtusime magistriõpingute ajal Stockholmi Kunstide Ülikoolis.
Enne Tantsunädalat oli meil võimalus viibida residentuuris Koidu seltsimajas, mis osutus väga heaks kogemuseks. Peruus töötades tuli stuudio sageli luua oma koju, kuid võimaluse korral sain ka teatrisaalis proovi teha. Rootsis, kus veetsin pikema aja, olid stuudiokultuur ja töötingimused täiesti teistsugused. Pärast seda jõudsime Eestisse residentuuri ning taas oli kõik erinev. Töötasime kohaspetsiifilise lavastuse kallal ning tegime palju uurimistööd, mis oli seotud kontekstiga – linna, hoone ja selle ajalooga. Veetsime palju aega paika jälgides: seltsimaja, linna ja inimesi.
Mul oli õnn saada vahetu kogemus Eesti elust, sest viibisin sinu perekonna juures, mis võimaldas mul kultuuri seestpoolt kogeda. Seega ei saanud me ainult tantsuvälja referentse, vaid ka arusaama linnaelust ja inimestest, kellele me etendust tegime. See oli kogemuse väga oluline osa ning õppisin sellest palju. Olin väga õnnelik, kui residentuuris valminud lavastust tulid vaatama sinu ema ja lähikondsed – see tundus väga soe ja isiklik, justkui esitaksime inimestele, keda tunneme. Mulle meeldis Koidu seltsimaja atmosfäär, baar Romaan, kohtumised kohalikega. Koidu seltsimaja üks edendajaid Evelin Lagle-Nõmm rääkis meile palju majast ja selle ajaloost ning selles mõttes oli kogu kogemus tõeliselt maagiline.
Samas esines ka segadusehetki, peamiselt korralduslikul tasandil. Mõned asjad kadusid justkui tõlkes. Tulnud Rootsist, kus kontekst on väga mõtisklev ja tempo aeglasem, tundus Eesti palju tegevusele orienteeritum, väga otsene ja kiire – kohati isegi nagu Peruu. Varajane ärkamine, kingade jalga panemine ja kõige isetegemine.
Kõige enam võtan sellest kogemusest kaasa arusaama, kui väga ma naudin kogukondi kaasavat kunstilist tööd. Ma väärtustan seda, kuidas kunst saab esile tuua ajalugu ja mälu. Loominguliselt kõnetab see mind sügavalt ning selle koha eripära on midagi sellist, mida ma ei usu, et kogen veel kunagi.
Stella: Francesca, sa oled asutanud Valle Sagrados La Flor Danzante – tantsuruumi, kus õpetatakse kaasaegset tantsu ja balletti kõigile tasemetele. Mis vajadusest see algatus sündis, mida see ruum sinu jaoks tähendab ja millist kogukonda sa seal ehitad?
Francesca: Kui naasin Peruusse, tahtsin elada oma kodumaal, kuid loodusele lähemal, mägede keskel, ning kolisingi Valle Sagradosse. Seal tekkis soov luua tantsukogukond ja tuua Cusco piirkonda oma teadmised ning kogemused Euroopast ja Limast. Kaasaegne tants oli Valle Sagrados peaaegu tundmatu – ehk veidi tuntud Cusco linnas, kuid Valle Sagrados peaaegu mitte. Samal ajal oli mul vaja töötada ja end ära elatada. Õpetamine oli juba varem olnud oluline osa mu elust ning sellest oli saanud minu elukutse, seega tundus õpetamisega jätkamine seal loomuliku ja tähendusliku valikuna.
Teadsin ka, et etendajana töötamine oleks Valle Sagrados märksa keerulisem. Tegemist on väikese kogukonnaga, kus puuduvad toimivad teatrid. Seetõttu tundus tantsuruumi loomine kõige loogilisema algusena.
Isiklikult on La Flor Danzante minu jaoks täitunud unistus – justkui oaas, mis on pühendatud kehale, hingele ja naistevahelisele ühendusele. Algusest peale kujunes kogukond peamiselt naistest ning kuigi olen püüdnud kaasata ka mehi, on ruum jäänud eelkõige naistele. Tunnen, et olen suutnud luua tugeva kogukonna, kus ühendus tekib mitte ainult läbi keha, vaid ka läbi emotsioonide ja sisemaailma.
Elu Valle Sagrados on väga orgaaniline ja sageli struktureerimata. Paljude minu õpilaste jaoks on La Flor Danzantest saanud koht, mis pakub nende ellu struktuuri. Tants, eriti ballett, nõuab pühendumist ning pakub maandatust paigas, kus kõik on väga voolav.
Huvi tekitamine kaasaegse tantsu ja balleti vastu ei olnud alguses lihtne, kuid osutus võimalikuks. Aja jooksul muutusid inimesed uudishimulikumaks ja kaasatumaks. Paljud tulid Limast ning olid nende tantsuvormidega juba tuttavad, isegi kui nad polnud neid ise praktiseerinud. Aastate jooksul on kogukond muutunud ja kasvanud.
Eelmise aasta detsembris korraldasin oma tantsukooli esimese etenduse, mis oli minu jaoks väga oluline samm. Soovin sellega jätkata, sest lõpuetendus annab osalejatele selge eesmärgi ja toetab pühendumist. Mind huvitab samm-sammult tantsukollektiivi kujunemine – mitte professionaalse esinemise ambitsiooniga, vaid ühise loomise kaudu. Enamik osalejaid ei olnud varem kunagi publiku ees esinenud, sealhulgas naised viiekümnendates ja kuuekümnendates eluaastates, ning kogemus oli nende jaoks väga võimas.
Stella: Andrea, sa tegutsed laulja-laulukirjutajana projektis Niña Fatal. Kuidas sa muusika juurde jõudsid ja millest sinu laulude sõnad räägivad? Mis sind inspireerib ning kuidas kasutad oma etenduskunstniku tausta muusikalises praktikas?
Andrea: Niña Fatal sai alguse projektina G. A, Garage Artists. Niña Fatal on seotud tantsuga, sest soovin publikuga ühendust luua liikumise kaudu. Usun, et liikumine on ühenduse katalüsaator. Muusikat luues ja inimesi tantsima kutsudes loon ma kontakti liikumisega. Olen alati muusikat armastanud – olen väga musikaalne ja muusika pakub mulle suurt rõõmu. Lapsena meeldis mulle laulda ja mind köitis hääle väljenduslikkus, kuid olin äärmiselt häbelik. Laulmine tundus mulle väga haavatav ning niipea, kui keegi midagi ütles, tõmbusin endasse. Seetõttu ei hakanud ma sellega kunagi tõsisemalt tegelema, kuigi armastus selle vastu oli alati olemas.
Palju aastaid tagasi avanes mul Peruus võimalus võtta tunde suurepärase laulja ja õpetaja Luzma juures. See kogemus oli minu jaoks väga oluline. Nendes tundides ei tegelenud me klassikalise hääletehnikaga, vaid pigem oma hääle avastamisega: heli resonantsi tunnetamisega ja julgusega olla kuuldav. See mõjus mulle teraapiliselt.
Tegelesin sellega mõnda aega, kuid lõpetasin, sest olin juba sügavalt seotud tsirkuse ja tantsuga. Ometi jäi alles soov ühendada hääl ja liikumine. Hiljem, välismaal elades ja koreograafia magistriõpinguid tehes, tuli hääl minu töösse tagasi teistsugusel viisil – mitte laulmise, vaid hääle kui kõne kaudu. Töötasime palju koreograafiliste partituuride ja kirjutamisega ning selle protsessi käigus avastasin, kui väga mulle meeldib loominguline kirjutamine, eriti värss.
Ma armastan metafoore, fiktsiooni ja lihtsaid kujundeid, mis suudavad edasi anda keerukaid ideid ligipääsetaval viisil. Näiteks töötasin kunagi ideega kehast kui hingavast pinnast ja tõlkisin selle väga argisesse metafoori, nõudepesukäsna: kuidas see imab, kuidas seda pigistatakse ja kuidas see seejärel vabaneb. Lihtne metafoor võimaldas sügavamal informatsioonil esile tulla ilma raskeks või liialt abstraktseks muutumata.
Samal ajal töötasin ka sinuga, Stella, katsetades häält kui vahendit emotsioonide, aistingute ja tunnete esiletoomiseks. See aitas mul mõista häält kui väljenduslikku mootorit, mitte ainult tehnilist oskust.
Kui alustasime Niña Fataliga ja kirjutasin oma esimesed laulusõnad, tundsin, et see oli sügavalt jõustav. Oma uurimistöö kaudu olin muutunud teadlikuks sõnade väest – sellest, mis juhtub, kui sa paned sõna maailma. Minu kogemus, eriti naisena, on sageli olnud seotud ootusega olla vaikne ja ettevaatlik. Hakkasin endalt küsima: mida see teeb mu kehaga? Kuidas tundub oma tõe rääkimine, publiku ette astumine ja oma mõtete välja ütlemine?
Mõistsin, et esinejatena on meil nii võime kui ka vastutus ruumi võtta. Lava ja valgus annavad meile platvormi, kus tunneme end mugavalt. Kui julgen oma tõe välja öelda, saan ehk teistega ühenduda, neid inspireerida või koos midagi luua. Seal toimub vahetus: mina annan, nemad võtavad vastu ja mina saan omakorda tagasi. See kommunikatsioon on minu töö jaoks keskse tähtsusega.
Avastasin, et mõtlen sõnade kaudu. Mulle meeldib kirjutada, luua kujundeid ja sõnastada ideid keele abil. Mulle meeldib ka laval olla ja seda vastutust kanda. Kõik need kihid koos kinnitasid, et see ongi see, mida ma teha tahan.
Minu muusika ja laulusõnade taga on kaks peamist eesmärki. Esimene on aidata inimestel uuesti ühendust luua oma kehaga: liikuda, põrgata, tunda ja olla osa jagatud kogemusest. Hea kontsert loob kollektiivse jõu – hetke, kus me kõik vibreerime koos ja loome midagi ühist. See kogemus on uskumatult võimas. Kui sellele lisandub teadlikkus, võib see kasvatada kaastunnet, sallivust ja isegi väikeseid revolutsioone läbi kehastatud kogemuse.
Teine eesmärk on suunatud minu sisemisele lapsele. Palju sellest, mida teen, teen tema jaoks. Kui saan Niña Fatali kaudu julgustada teisi – eriti nooremaid – olema nemad ise, rääkima oma tõtt, kuulama ja nautima oma keha, astuma normidest välja või täielikult omaks võtma selle, kes nad on, siis on töö tehtud.
Kui ma kirjutan, ühendan sageli naudingu ja küsimise: kus me oleme ja millises maailmas elame? Mind ei huvita näpuga näitamine, kui see pole vajalik. See, mida jagan, on minu kogemus maailmast ja see ei pea olema universaalne. Kuid ma usun, et küsimusi saab esitada ka ilma raskuse või vihata. Me saame tunda, nautida, groove’ida ja jääda avatuks. Isegi kui miski tundub alguses kummaline või võõras, võib see kehas resoneerida, luua ühenduse ja nihutada vaatenurka.
Loodan, et just seda avatust ja vastuvõtlikkust kogevad inimesed läbi muusika ja esituse.
Stella: Francesca, mida tähendab sinu jaoks olla kunstnik ja inimene Limas ning kuidas erineb see kogemus elades ja töötades Valle Sagrados?
Francesca: Nii Limas kui ka Valle Sagrados olen tundnud, et mind hinnatakse ning et mul on oma õpilaste eludele positiivne mõju. Valle Sagrados võib see kogemus olla isegi veel rahuldustpakkuvam, sest seal on kaasaegse tantsu õppimine paljude inimeste jaoks endiselt midagi väga uut. Sageli on minu tunnid nende esimene kokkupuude kaasaegse tantsuga, mis teeb selle kogemuse eriti väärtuslikuks ja sügavalt hinnatuks.
Muidugi ei ole ma esimene õpetaja Valle Sagrados. Seal on juba varem olnud imelisi tantsijaid, kes on tutvustanud kaasaegset tantsu, kontaktimprovisatsiooni ja tsirkust. Kuid võimalus seda teed edasi toetada ja olla osa sellest jätkuvast missioonist nii Limas kui ka Valle Sagrados tähendab mulle väga palju.
Mulle meeldib olla õpetav kunstnik. Nagu oleme selle intervjuu jooksul rääkinud, on see tee keeruline, kuid äärmiselt rikastav. Kunsti kaudu, olgu selleks tants, muusika, tsirkus või kirjutamine, õpid ennast tundma täiesti teisel moel. Kujuneb sügavam, peenem ja tähendusrikkam suhe nii oma keha kui ka iseendaga. Usun, et see annab kunstnikele erilise tundlikkuse ja intuitsiooni ning ka teistsuguse vaatenurga maailmale.
Sellega kaasneb teadmine, et oled mõjutanud inimeste elusid positiivsel viisil, isegi siis, kui sa alati ei taju, kui sügavalt. Õpilased mäletavad sind ja neid hetki, mil sa neid õpetasid ja juhendasid. Paljud ütlevad hiljem näiteks: „Sina olid mu esimene õpetaja“ või „Sina olid mu esimene kaasaegse tantsu õpetaja ja just see pani mind tantsimisega edasi tegelema.“ Seda kuuldes tundub see kui tõeliselt ilus elumissioon.
Stella: Kas on midagi veel hingel, mida soovite praegu jagada?
Francesca: Ma tean, et tahan seda tööd jätkata. Mõjutada inimeste elu positiivselt ja aidata neil oma kehaga paremini kontakti saada. Samal ajal tunnen vajadust avastada, mida saan veel tantsu õpetamisele lisada. Vanemaks saades muutub meie suhe kehaga ning kunstnikuks olemine erinevates eluetappides on väga erinev, eriti siis, kui su keha on sinu instrument.
Ma usun siiralt, et on võimalik esineda ja õpetada ka seitsmekümnendates või isegi kaheksakümnendates eluaastates, kuid selleks on oluline oma tööd mitmekesistada. Õppida juurde oskusi, mis annavad tööle lisaväärtust, toetavad suuremat jätkusuutlikkust ja võimaldavad tulevikus kehale rohkem puhkust. Küsimus on selles, kuidas leida see, mis täiendab sinu tantsu-, tsirkuse- või muusikapraktikat, mida saab sellega kombineerida.
Siin on ka rahaline reaalsus. Me vajame vahendeid, et teenida piisavalt, elada mugavalt ja investeerida oma projektidesse edasi. Mis on see lisapakkumine, see „toode“, mis kasvab välja meie eesmärgist, kogemusest ja teadmistest? Kuidas jõuda inimesteni, kes päriselt vajavad seda, mida meil pakkuda on, ja kes on valmis seda väärtustama ning selle eest maksma? Seda tahan ma avastada, võib-olla juba sel aastal, võib-olla hiljem. Hetkel, mil saan öelda: see on minu aare, mida ma saan maailmale pakkuda, saan oma tööd jätkata jätkusuutlikul viisil.
Andrea: Ma arvan, et mitmekesistamine on väga tark, eriti siis, kui see ei tähenda loobumist sellest, mida sa juba teed, vaid oma teadmiste ja kogemuste rakendamist uuel viisil. Olen sellele ise palju mõelnud. Selle asemel, et otsida lihtsalt muid töid, küsin ma endalt: kuidas kasutada seda, mida ma juba oskan, ja sellest väärtust luua?
Mul on hea meel olla tagasi tsirkust õpetamas, kuid realistlikult tekib küsimus, kui kaua suudan õpetada mitu tundi päevas ja samal ajal piisavalt treenida, et püsida vormis. Väsimus on paratamatu, seega on oluline teadlikult mõelda energia kasutamisele, oma tugevuste hoidmisele ja mitme sissetulekuallika loomisele.
Ladina-Ameerikas vaatame sageli väljapoole, justkui oleks väärtus alati kusagil mujal. Välismaale minek õpetas mulle palju, kuid ühel hetkel sain aru, et see pole mingi kullakaevandus. On erinevused infrastruktuuris ja tingimustes, kuid paljud asjad on universaalsed. Samuti on palju jõudu selles paigas, kus sa juba oled.
See teekond ei ole ainult teadmiste kogumine, vaid ka eneseavastus. See, mida sa enda kohta õpid, mõjutab paratamatult sinu loomingut. Oma kunstilist teekonda saab toita ükskõik kus, olgu see teisel pool maailma või seal, kus sa parasjagu oled.
Näiteid Andrea Díaz Ghiretti ja Francesca Ghiretti kunstilisest tegevusest:
Niña Fatal – PROGRRESO (Visuaal)
Vokaal, sõnad, kaashelilooja: Andrea Diaz Ghiretti
Helilooja-produtsent: Stella Kruusamägi
Miks ja masterdamine: Rodrigo Vigo Lopez
Vokaalide salvestus: Daniel Alberto Gutiérrez Stewart
Kaamera: Bruno Carranza
Videotöötlus: Niña Fatal
Etendajad videos: Niña Fatal
Aitäh, CABS Management
Lima, Peruu 2025
HUMANA
Kaasaegse tantsu ja audiovisuaalse loomingu lavastus, esitatud ICPNA Lima Centro auditooriumis ning C.C. Cine Olayas.
Platvormi Circuito Clandestino ja kompanii Cía SinTiempo lavastus.
Etendajad: 4: Francesca Ghiretti, Fernanda Lau, Andrea Diaz Ghiretti ja Vanesa Paredes
Koreograaf: Francesca Ghiretti
Lavastaja ja valgus: Marco Miguel Ravines
Helikujundus: Anna Cuadra
Lima, Peruu (mai-juuni 2018)
Allikas:
Stella Kruusamägi intervjuu Andrea Díaz Ghiretti ja Francesca Ghirettiga, Lima, Miraflores, Peruu, jaanuar 2026.
