Mind ajendas Camila Vera Pinzás’i ja Coki Mereliga vestlema asjaolu, et kuigi üks töötab kaasaegse tsirkuse ja lavalise liikumisega ning teine visuaalkunsti ja objektidega, on mõlema loomingu keskmes keha.
Stella: Kas te võiksite veidi rääkida oma taustast: kes te olete täna ja millega te hetkel peamiselt tegelete?
Camila: Õppisin Pontificia Universidad Católica del Perú, PUCP ülikoolis humanitaarteadusi ja sotsiaalpsühholoogiat, sest uskusin alguses, et minust saab sotsiaalpsühholoog. Pärast lõpetamist mõistsin aga, et see ei ole minu tee. Hakkasin osalema tsirkusetundides ning sealt edasi süvenes mu huvi kaasaegse tsirkuse vastu. Tsirkusekoolist kujunes minu jaoks oluline keskkond: alustasin koostööd õpetajatega ja sain lõpuks ka kompanii liikmeks.
Keha kui väljendusvahend tundus mulle alati loomulik, sest sõnaline eneseväljendus ei ole kunagi olnud mu peamine huvi. Avastasin, et suudan oma mõtteid ja tundeid hoopis paremini kehaga edasi anda – see oli suur äratundmine. Kaasaegne tsirkus oma poeetilisuse ja metafoorsusega kõnetas mind sügavalt. Olen kogu elu olnud sportlik ja avastasin, et kõik need erinevad elemendid koondusid ootamatult millekski uueks, mille olemasolust mul varem aimugi polnud.
Minu perekonnas on kunsti alati armastatud ja tehtud, kuigi keegi pole seda elukutseks valinud. Mina olen esimene, kes otsustas ühendada akadeemilise hariduse ja professionaalse kunstitee.
Praegu keskendun Silvestre’i – oma kaasaegse tsirkuse kompanii – järgmise arenguetapi kujundamisele. Sel aastal panustan rohkem õpetamisse, katsetades erineva formaadi ja ülesehitusega tunde. Ka teised Silvestre’i liikmed on õpetamisega algust teinud, mis aitab arendada kompanii hariduslikku suunda. Samal ajal taotlen rahastust, et tuua eelmisel aastal esietendunud lavastus taas teatrilavale.
Coki: Ma olen visuaalkunstnik – ilmselt veidi vanakooli oma – ning tagantjärele tundub, et see ei olnudki teadlik valik. Kasvasin peres, kus paljud tegelesid käeliste tegevustega, ning veetsin lapsepõlve joonistades ja maalides. Ometi tundus kunst pikalt rohkem unistus kui reaalne elukutse, mistõttu jõudsin selleni alles kahekümnendates. Pärast keskkooli olin üsna eksinud: õppisin sisekujundust, fotograafiat ja pildistasin bände.
Ühel hetkel sattusin külla toonasele poiss-sõbrale PUCP kunstiteaduskonda ja sain kohe aru, et tahan seal olla. Sain sisse ja sealt algaski mu kunstiline teekond. Hiljem õppisin ka Corriente Alternas, kuid pidin majanduslikel põhjustel loobuma ning töötasin mõnda aega puusepana.
Aastate jooksul olen endalt küsinud, kas täidan kellegi teise unistust, sest kunst on mu perekonnas alati olulisel kohal olnud: mu ema oli tantsija ja maalikunstnik, mu vanaisa joonistas ja maalis. Lõpuks mõistsin, et teha kunsti pole minu jaoks valik, vaid sisemine vajadus. Kui ma ei saaks oma kätega töötada ega olla inimeste keskel, kes seda protsessi mõistavad, siis ma ei teaks, kes ma olen. See on karm tõdemus.
Pärast aastaid, mil püüdsin järgida kindlat stiili ja ranget meetodit, sain aru, et need raamid jätsid mu tühjaks. Nüüd teen seda, mida päriselt tahan, ja tulemused kõnetavad mind rohkem. Ma loon objekte, mis ei ole mina, kuid on minuga täidetud. Kui mina muutun ja viin objekti uude keskkonda, muutub ka objekt – samamoodi ebamugavaks nagu mina ise. Võib-olla pidingi õppima olema mugav selles ebamugavuses. See on läbiv joon kõiges, mida olen loonud.
Stella: Milline näeb välja teie igapäevane elu kunstnikuna Limas? Kas on võimalik oma kunstist ära elada?
Camilla: Ma arvan, et enamik noori, kes suudavad oma kunstist elatuda oma kahekümnendates või kolmekümnendates, saavad seda teha tänu vanemate toetusele.
Kui sul seda õnne ei ole, pead ots otsaga kokku tulemiseks vahel oma loomingulisest tungist loobuma ja tegema muid töid: andma inglise keele tunde, tõlkima dokumente või õpetama seda, mida ise teed. Mulle meeldib õpetada, kuid see on kurnav ja võib loometöö fookust hajutada. Samas tahaksin ka ise rohkem õppida, nii et mingis mõttes tuleb midagi ohverdada.
Praegu tunnen, et olen lõpuks nii palju tööd teinud, et saan korraks tagasi astuda. See annab võimaluse valida projekte suurema kannatlikkusega – neid, mis pakuvad nii rohkem sissetulekut kui ka meeskonnatunnet, et ma ei peaks kõike üksi tegema. Selle hetkeni jõudmine nõudis aga enda nähtavaks tegemist. Kui sa ei räägi oma tööst, ei saagi keegi teada, kes sa oled ja mida teed.
Alguses oli enda esiletoomine väga ebamugav, lausa piinlik, kuid see on olnud üks olulisemaid õppetunde, mis on aidanud mul ka mõista, et see on töö, mida ma päriselt teha tahan. Ma ei taha kümne aasta pärast tagasi vaadata ja mõelda, et oleksin vähemalt pidanud proovima.
Coki: Jah, see oleks kõige hullem.
Camila: Mõtlesin lõpuks, et hästi, ma proovin. Esimesed kaks aastat tundsin piinlikkust, aga tasapisi muutus see loomulikumaks. Näiteks oma lavastusele ühisrahastuse avamine tundus alguses nagu avalik raha lunimine. Aga reaktsioon oli soe ja toetav. See õpetas, et tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja oma tööst rääkida.
Coki: Just. Ja ebamugavus pole ainus tunne, mis tekib. Mul on ka olnud tohutult raske oma töid näidata – mitte kriitika pärast, vaid selle tunde pärast, nagu riputaks oma musta pesu seinale. Aga samal ajal saad sa ruumist ja inimestelt tagasisidet. See tasakaalustab.
Camila: On palju inimesi, kellel on suurepärased ideed, aga nad ei julge neid jagada. Ja teisi, kes pole ehk nii andekad, kuid kelle julgus viib nad sihile. Kui tahad lennukat kunstnikukarjääri, pead riskima. Ja kui ei taha, siis on ka täiesti okei olla kunstnik lihtsalt iseendale.
Minul tuleb suur osa sissetulekust õpetamisest, aga nüüd saan valida targemalt ja teadlikumalt. Mu eesmärk on elatuda sellest, mida teen, ja tunda end sealjuures hästi. Ma ei arva, et saan rikkaks, aga usun, et saan elada mugavalt ja teha seda, mis mulle päriselt meeldib.
Coki: Mina olen kehaliselt väga tundlik kõige suhtes, mida näen ja mis mind ümbritseb. See pole valik. Ma loen ruumi kehalisel viisil. Sellises “tormis” võib iseennast aga ära kaotada. Informatsiooni on nii palju, et oma mõtted ei mahu vahele. See on väsitav – korraga nii õnnistus kui needus. Kui teistel on väike püstol, siis mul on bazooka. Ja seda peab taltsutama, muidu sööb see sind ära.
Elatise mõttes on mul olnud õnne: mul on alati olnud elukoht, toit ja riided. Ma ei ole rikas ega taha ka seda olla. Rikkus tundub kurnav, kõik tahavad sinult midagi. Ma ei taha elada välises kihis. Olen töötanud tuntud ja hästi tasustatud kunstnikega. Neil on raha, kuulsus, kõik… Ja ometi pole see piisav. Mina ei taha nii palju asju ega nii palju teha. Mulle meeldib… mitte midagi teha.
Mugav elu tähendab minu jaoks vaikust, vähem asju, rohkem rahu. Mind teeb õnnelikuks puu ja taevas, mitte auto või suur maja. Ja mõeldes inimestele enda ümber, küsin: kas ma tahan sellist elu? Nii ma ennast ehitangi. Limas näen palju inimesi, kellel on palju, samal ajal näen ka palju rahulolematust. Lõpuks on “piisav” igaühel erinev.
Kunstist elamine ei ole lihtne. Aga kui see on su kehas ja kätes, siis võib-olla sa lõpuks eladki sellest ära – lihtsalt mitte nii, nagu äraelamisest tavaliselt mõeldakse. Võib-olla pole sul kõige rohkem raha, aga sul on sõbrad ja rahu. Ja see on ka äraelamine.
Camila: Nüüd, neljakümnendates, kui olen end rohkem nähtavale toonud ja natuke turundusega tegelenud, on mul ka palju selgem eesmärk. Kujutlen, millist elu tahan hiljem elada – ja liigun sinna suunas. Kui ma oma unistuse päriselt omaks võtsin ja seda teistega jagasin, sain aru, et minus on tugev ambitsioon. See natuke hirmutab, aga samas on ambitsioon nagu mootor, mis käivitab.
Coki: Võib-olla ongi praegu lihtsalt õige aeg. Kui sa oleksid oma ambitsiooni avastanud kümme aastat tagasi, oleksid võib-olla olnud teistsugune inimene ja oleksid läinud valesse suunda. Asjad tulevad siis, kui nad peavad tulema.
Camila: Jah. Ja võib-olla on osa minu ambitsioonikusest ka sellel, et olen natuke ettevõtlikku tüüpi – mul oli varem näiteks oma rõivabränd.
Coki: Sind tõmbab selline pool. Minul tekitab see allergiat.
Camila: Ja ma olen üsna praktiline. Lugesin kunagi mõtet, mis mulle meeldis: sihi päikese poole – isegi kui sa sinnani ei jõua, jõuad vähemalt lähemale.
Sinna ma tahan liikuda. Ja võib-olla ma ei jõua päris kohale, aga liigun ikkagi väga kaugele sellest, kust alustasin.
Stella: Camila, sa asutasid kompanii Silvestre Circo Contemporáneo. Kuidas see toimib, kellega sa seda juhid, mis on selle peamine fookus ning milline sinu tööpäev välja näeb?
Camila: Ma tahaksin väga, et oleks keegi, kellega seda kõike koos juhtida. Keegi, kes ütleks: „Ma armastan seda, teeme koos!“ Aga need, kelle visioon minu omaga haakub, on praegu oma projektidega hõivatud. Seega juhin Silvestre’it sisuliselt üksi.
Samas ei tee ma midagi päriselt üksinda. Iga projekti puhul on mul loovad kaasmõtlejad ning esinejad ja logistiline tugi. Aga ma igatsen vahel seda tunnet, mis mul oli kunagi oma rõivabrändi partneriga. Koos töötamine oli ilus, aga ka keeruline. Mitte loomingulisuse, vaid suunavalikute pärast. See õpetas, et partner peab olema keegi, kes täidab neid oskusi, mida sul endal ei ole, jagab väärtusi ja unistust ning oskab teha oma valdkonnas seda, mida sina ei oska.
Minu päevad on väga tihedad. Õpetan, treenin ja töötan Silvestre’i projektidega – need on kolm põhisuunda. Praegu kirjutan kaht taotlust kultuuriministeeriumile ja arutan kultuurikeskuse Casa Bulboga uue lavastuse loomist. Suur osa ajast kulub tundide reklaamimisele, sisu loomisele ja projektide kirjutamisele. Lisaks kogu see nähtamatu töö: eelarved, arved, maksed, nimekirjad. Need oskused olen õppinud ise: internetist, kursustelt ja isegi ChatGPT abil. Exceli tegemine on aga üllataval kombel lausa lõbus.
Olen loojana üsna riskialdis. Tavaliselt on mul visioon ja ma püüan selle ellu viia, kuigi palju selgub alles protsessis. Katsetame, eksime ja kohandame. Mõnikord avastan, et minu jaoks selge idee pole teistele arusaadav, ja siis istume koos ning räägime kõik lahti. PowerPoint on selles üllatavalt hea abiline. Õpin pidevalt, kui palju aega ja raha üks idee tegelikult vajab.
Praegu otsin inimest, kes aitaks sotsiaalmeediaga. Mulle meeldib postitusi kujundada, aga see võtab tohutult aega. Olen ise palju õppinud ja kursuseid võtnud ja vahel õpetavad mind isegi mu õpilased, mis on „pop“ ja mis mitte.
Olen ambitsioonikas ja unistan suurelt, aga õpin samal ajal oma unistustele struktuuri looma. See on protsess nagu kogu kunst.
Stella: Coki, keha on sinu loomingus sageli keskne. Mida keha sinu jaoks tähendab?
Coki: Põhimõtteliselt esindab keha minu töös mind ennast ja igatsust teise keha järele. Kasvasin üles üsna üksildaselt – mitte õnnetuna, aga üksi. Olen ainuke laps, sugulased elasid teises riigis ja kodu oli täis kaootilisi täiskasvanuid. Ka koolis tundsin end tihti eraldatuna.
Lapsena puudus mul füüsiline kontakt, mitte romantilises mõttes, vaid lihtsalt olemise mõttes: kallistus, puudutus. Minu privaatsus oli alati range ja täielikult minu oma. Mõned inimesed kasvavad üles teiste kohaloluga, aga mina mitte. Ja see on paljuski kandunud mu töösse.
Loon töid, kus kasutan teiste inimeste nägusid ja kehasid, aga lõpuks on nad kõik kuidagi mina. Isegi kui see pole mu kavatsus, peegeldavad nad osa minust ja ka igatsust kellegi teise järele.
Mind huvitab protsess rohkem kui lõpptulemus. Vaatan tunde nägusid – enda, teiste või väljamõeldud – ja püüan anda objektidele inimliku aura. Kuna ma ei ole kunagi päriselt õppinud, kuidas inimestega suhestuda, kanduvad paljud mu suhted nendesse objektidesse: maalidesse, joonistustesse, fotodesse. Mul oli isegi magamistoas väljamõeldud roheline karakter, kellega rääkisin nagu terapeudiga. Vahel kiitsin teda, vahel vihastasin ja pöörasin seina poole. See oli naljakas, aga ka väga kõnekas.
Arvan, et me kõik igatseme midagi. Ja minu looming on väga isiklik dialoog iseendaga – minu sisemiste häälte ja suhetega. Küsin endalt, mis on tõeliselt minu oma ja kust mu ideed tulevad.
Olen ka mitu korda avastanud, et teen midagi pigem teiste mõju kui sisemise vajaduse tõttu. Näiteks Casa Fugazi isikunäituseks tegin suuremõõtmelisi joonistusi, kus hõõrusin värvipliiatsi pigmenti kangasse. See oli ilus, aga tohutult füüsiline ja stressirohke töö, mille käigus taipasin, et kuigi tulemus polnud vale, polnud see minu „suuruses king“. King ja jalg on mõlemad head – lihtsalt mitte omavahel. Ja ma ei ole inimene, kes tahab end läbi valu töötada. Ma tahan luua ka siis, kui see on raske, aga ma tahan seda nautida.
Ükskõik, kas töötan palju või vähe, pole see naudinguga alati seotud. Mõnikord teen vähe ja ei naudi üldse. Või töötan väga intensiivselt ja see tekitab rõõmu. Mõistsin, et kui looming on minu otsing, peab selles protsessis olema ka mingi nauding. Isegi stressiolukorras. Ja seda naudingut peab teadlikult hoidma.
Meil ei ole vaja lähtuda loogikast, et mida raskem, seda parem. Kunst ei toimi nii. Iga inimene peaks leidma viisi töötada nii, et selles oleks rõõmu.
Rõõm on praegu minu prioriteet. Viimastel aastatel olen teinud isikunäitusi, grupinäitusi või vahel ka lihtsalt joonistanud kodus… aga rõõm oli nimekirja lõpus. Tegelikult peaks see olema eespool. Mitte ainult heaolu pärast, vaid sest see peegeldub töös ja selles, kuidas ma end kunstnikuna tunnen.
Olen hakanud mõtlema, et see ongi elukestev protsess – mitte ainult kunstnikuna, vaid inimesena. Püüan aru saada, kes ma olen, ja kui seda tean, saan lubada endal muutuda ilma hirmuta. Tihti avastan, et võitlen iseendaga – vahel seda isegi märkamata. Aga nüüd tunnen, et see peab lõppema. Tõesti. Miks ometi võidelda iseendaga? See on kõige mõttetum võitlus üldse.
Stella: Camila, hiljuti viisid ellu suuremahulise projekti kultuurikeskuses Casa Bulbos. Projekti oli kaasatud palju esinejaid ja suur meeskond. Kuidas selliseid ettevõtmisi Limas realistlikult teostatakse ning millised on peamised väljakutsed ja toetusallikad?
See oli suur projekt, aga väiksem kui esimene lavastus. Esimese lavastuse rahastamiseks tegin ühisrahakogumise, sain Kultuuriministeeriumilt toetust ja ka oma rõivabränd Melspicio pani õla alla. Teise lavastusega “PESO” töötasime juba päris teatris. See oli kaasproduktsioon: teater panustas rahaliselt, andis kommunikatsiooni- ja disainitiimi, aitas reklaamiga. See vähendas kulusid märkimisväärselt.
Viimase projekti puhul otsustasin teha kõige odavama lavastuse üldse – ja nii läkski. Kulud jäid tuhande euro juurde, mis on Peruus sõltumatu loomingu puhul üsna tavaline. Seekord ma stsenograafiat ei kasutanud, vaid töötasin olemasoleva ruumiga. Prooviruumi saime kasutada piiranguteta, mis oli suur osa kaasproduktsioonist. Bulbo pole siiski päris teatrimaja, nii et pidime osa tehnikat juurde rentima ja valgustehniku palkama.
Minu kogemus ütleb, et riiklikest fondidest on palju abi, samuti väiksematest koostööpartneritest. Sponsorid ei anna aga raha, vaid pakuvad pigem tooteid või teenuseid. Kui mul on lavastuses vaja kooki, otsin pagariäri. Kui vaja kingi, saan ehk poole hinnaga. Või toit tiimile – ja vastutasuks kümme Instagrami story’t. Selline kokkulepe toimib siis, kui sul on palju jälgijaid. Meil aga pole – meid teavad pigem sõbrad. Seega toetavad meid väikesed tegijad, kellel on samasugune vajadus kasvada. Nii see lihtsalt käib: väikesed aitavad väikseid, suured aitavad suuri.
Ideaalses maailmas toetaksid teatrid ja omavalitsused rahaliselt rohkem, aga seda juhtub harva. Seega pean mõtlema, kuidas muuta lavastused majanduslikult lihtsamaks: hoida kulud madalad, teha kaasproduktsioone, otsida partnerlusi ja toetuda teistele sissetulekutele.
Paljud võimalused tulevad ka orgaaniliselt. Fotograafid ja videograafid kirjutavad ise: „Ma tahan seda oma portfooliosse, kas tohin tulla pildistama?“ See aitab tohutult ja ma saan pilte hiljem kasutada.
Aga on asju, mida keegi ei sponsoreeri, näiteks metallredel lakke riputamiseks ja kogu varustus, mis sellega kaasneb. Need kulud jäävad alati. Püüan lihtsalt visualiseerida odavamaid lahendusi. Ma arvan, et see tuleb kogemusega.
Stella: Coki, kuidas mõjutavad Lima rütm ning see, et sinu kodu toimib ka stuudiona, sinu loomingut? Mida sa tegelikult töötamiseks vajad?
Arvan, et töötamiseks vajan vaikust ja natuke üksindust. Tahaksin öelda „vabadust reaalsusest“, aga see kõlab liiga filosoofiliselt. See, mida me reaalsuseks nimetame, on justkui ühine kokkulepe, jagatud unenägu. Tõeliselt päris on taevas, puud, kõrb ja ookean. Nii, et sellest vaatenurgast elan ma üsna lärmakas kohas.
Lima on lärmakas linn. Minu kodu asub kolme suure tänava ristumiskohas, 16. korrusel majas, kus on umbes 200 korterit. Iga päev on tipptund, sireenid, tuletõrjeautod, kiirabid, politsei. Vastasmajas on hotell, palju inimesi ja pidev liikumine ning sagin.
Seetõttu töötan öösiti. Siis on vaikus ja rahu. Ma ärkan hilja mitte laiskusest, vaid seepärast, et päevane aeg ei ole minu jaoks kõige produktiivsem. Öises vaikuses kuulen iseennast. Päeval teen küll midagi, aga öösel teen kordades rohkem. See on muidugi natukene problemaatiline, sest kõik teised toimetavad päevasel ajal. Seega, kui sõber kutsub kell üheksa hommikul randa, siis minu jaoks on see keeruline.
Paradoksaalsel kombel elan justkui linna „parimas” piirkonnas, aga võib-olla vajaksin hoopis paremat osa mõnest teisest linnast. Samas on sellel ka teine külg: miks ma olen just siin, kogu selle müra ja inimeste keskel. See sunnib mind õppima ignoreerima asju, mida ma ei vaja ja ei taha ning mis pole mulle kasulikud. Ma ei saa müra ega inimesi kaotada, pean nendega koos eksisteerima. Nagu inimestega ja olukordadega elus üldiselt. Võib-olla see ongi minu õppetund.
See keskkond mõjutab mu loomingut, sest mul on justkui väline vastane, millega võidelda. Minus on tugev võitleja. Ma pean alati millegi vastu kaklema. See on kohutav omadus, aga nii on. Nii, et ma pean võitlema müra, inimeste ja kõikide asjade vastu, mis mulle ei meeldi, et saaksin töö tehtud. Võib-olla liiga vaikses ja rahulikus kohas ei teeks ma üldse midagi.
Teine osa on see, et püüan aru saada, milline on Lima ja mis Limas toimub. Palju asju on juhtumas. Mind teeb murelikuks, et meil on väga vähe ruumi iseenda mõtetes, elus kultuuri ja kunsti jaoks, võimalust lõbutseda, aga mitte tühises, kergemeelses mõttes. Lõbutsemine võib olla sügavam ja tähenduslikum. Aga mulle tundub, et sellel linnal pole selleks kohta. Ja veelgi enam, ma arvan, et linn isegi ei taha seda pakkuda.
Samal ajal püüan uskuda, et igal asjal, mis mind häirib, on siiski oma põhjus. Miks muidu ma siin oleksin? See peab midagi tähendama. See on minu jaoks väljakutse. Võib-olla on see väljakutse ka neile, kes käivad üheksast viieni tööl, on harjunud liikluse, kontoriseinte ja kõrgete kuludega. Ellujäämise mentaliteet on päriselt olemas. Sellises keskkonnas elada on keeruline, kui tahad kuulata iseennast ja enda mõtetest aru saada. Ja teisalt – inimene vananeb ning linn ei ole enam see, mis ta oli 50 aastat tagasi. Praegu on siin kaks korda rohkem müra kui tol ajal.
Mul on selle kohta hea võrdlus. Üks esimesi selles mastaabis hooneid Limas – mitte ainult Mirafloreses, vaid kogu linnas – on alles 17 aastat vana, mitte 40 või 50. Alla 20 aasta jooksul on linn pöördumatult muutunud. Kunagi oli mul vaade. Elasin rannast kuue või seitsme kvartali kaugusel ja nägin ookeani. Nüüd näen sellest vaid väikest tükki siit ja teist sealt, sest kõik muu on hoonetega täidetud. Ja see on juhtunud vähem kui 20 aastaga.
Koos hoonete ja inimestega tulevad autod, nende müra ja liikumine. Ja koos inimestega tulevad ärid. Kakskümmend aastat tagasi olin 22. Ma ei kasvanud üles sellises Limas. Linn on muutunud väga kiiresti, peaaegu šokeeriva tempoga. Ja ma ei saa sellest päriselt aru. Võib-olla sellepärast, et paljud inimesed on siin omaenda valiku tõttu. Mina ei ole teinud mingit pingutust, et siin olla – ma lihtsalt sündisin siia ja mu elu on siia kinnitunud. Aga ma näen inimesi, kes pingutavad tohutult, et siia jääda: ostavad kodu, võtavad auto, võtavad pangalaenu, kinnistavad end linnaga veel tugevamalt. Kui neil on selleks võimalus ja tahe, siis miks mitte… lõppude lõpuks elab siin kolmandik elanikkonnast.
Ma ei kujuta ette, et koliksin džunglisse või maale. Ma vajan linna, aga mitte nii suurt ja pöörast kui see. Vajan midagi väiksemat ja vaiksemat. Teise riiki kolimine kõlab ahvatlevalt, aga see tähendaks nullist alustamist ja see on raske. Oma koha leidmine võtab kaks või kolm aastat, kui üldse leiad. Mõned tulevadki raskuste tõttu tagasi.
Mul on unistus: elada kuus kuud Limas ja kolm kuud kusagil mujal. Mitte turistina, vaid teise kodu plaanina. Et lihtsalt minna ja elada teises kohas veidi aega, siis tagasi tulla ja siin edasi elada. Mitte külastama, mitte tarbima ega lõbutsema – lihtsalt olemas olema.
Stella: Millest lähitulevikus unistate? Milline projekt või olukord paneks teid tundma: „Just sellepärast olen ma see, kes ma olen – kunstnik, inimene või midagi enamat?”
Coki: See ei ole päris väljamõeldud unistus, aga ma ei tea, kas see just nii realiseerub, sest elu vormib asju omal moel. Tahaksin veeta paar kuud kusagil mujal, kaugel siit, väikese kohvriga, kus on mu riided ja teosed, mida ma olen loonud. Tahan olla olukorras, kus keegi küsib mult midagi ja mul on juba valik olemas – avan kohvri ja kõik on seal.
Selle unistuse sees tahaksin veeta kolm kuud Hispaanias. Ma tunnen seal inimesi, mulle meeldib Hispaania. Ma ei tea, miks, aga ma tahan seal olla. Mul ei ole samasugust igatsust näiteks Argentiina järele. Hispaania tõmbab rohkem. Mul on vaja pikka reisi. Ainuke asi, mis mind tagasi hoiab, on raha. Kui ma saaksin kõndida läbi ookeani, ma teeksin seda, et ei peaks maksma pileti eest.
Camila: See on nii kallis. Sa pead vaatama allahindlusi.
Coki: Tegelikult on asi lihtsalt rahas: kui mul oleks homme need paar tuhat eurot olemas, läheksin kohe. Aga elu kulgeb omas rütmis. See siht on mul kogu aeg silme ees. Ma tean, et ma lähen ja selle nimel ma praegu töötangi.
Camila: Mul on sarnane olukord. Isegi kui olen juba paar korda reisinud, kogun alati pikalt raha ja siis korraldan endale justkui omaenda välisõpingute semestri. Säästan raha, valin linna, otsin tunnid, mida tahan võtta, helistan õpetajatele ja panen endale ise graafiku kokku. Kolm kuud ma ei tööta ja lihtsalt keskendun õppimisele ja inspiratsiooni kogumisele.
Olen seda teinud Argentiinas ja Hispaanias. Nüüd tahaksin minna Belgiasse, sest mul on seal sõber ning seal on ka palju lahedaid programme. Aga selle aasta fookus on raha säästmine, sest viimased kaks aastat on olnud majanduslikult pingelised.
Niisiis on mu selle aasta eesmärk säästa raha oma kooli asutamise jaoks. Jah, ma tahan mingil hetkel minna mõneks ajaks Belgiasse, aga ma tahan ka oma kooli. Kohta, kus saaksin õpetada ja luua. See on mu pikemaajaline plaan. Seepärast kogun raha ka selle ruumi üüriks ja käivitamiseks. Näiteks mattide ja muu varustuse ostmiseks, mida tundides vaja läheb.
Praegu anname me tunde erinevates kohtades. Mirafloreses ja Barrancos jne, sest mul endal oma ruumi ei ole. Nii et töötamegi eri paikades ja eri aegadel ning mõte oleks see tegevus lihtsalt ühte uude kohta koondada.
Mul on palju ideid ja tugev tahtmine need ellu viia. Inimesed ei saa küll minu tööd koju seinale riputada, kuid öeldakse, et kunstniku edu mõõdetakse tunnustuses. Aga võib-olla on edu hoopis tunne, et saad edasi anda seda, mida pead andma ja et inimesed võtavad selle vastu.
Coki: Jah, olgu see etendus, maal või mis tahes muu vorm – oluline on, et suudad selle päriselt teostada ja edasi anda.
Camila: Ja kui inimesed küsivad, millal järgmine etendus tuleb, siis võib-olla just see ongi eesmärk. Et nad soovivad veel. Et nad õnnitlevad sind ja ütlevad, et see oli nende jaoks oluline.
Coki: Mul on midagi sarnast mõttes. Ma ehitan väikest kodulehte. Ma ei taha, et sotsiaalmeedia oleks koht, kus oma kunsti avaldan – see on liiga lärmakas, liiga kiire ja liiga kaootiline. Ma ei taha seal olla. Aga mul on vaja mingit ruumi, kuhu oma tööd üles panna. Tunnen, et mul on vaja visiitkaarti, kohta, mida näidata.
Mul on tunne, et kui see koduleht ükskord valmis saab – isegi kui ma seda kohe ei avalda –, siis juhtub midagi peaaegu maagilist. Nagu lendaksin Hispaaniasse.
Näiteid Camila Vera Pinzási ja Coki Mereli kunstilisest tegevusest
“PESO“ on Circo Contemporáneo lavastus, mille on loonud ja lavastanud Camila Vera Pinzás. Tegemist on kaasaegse tsirkuse teosega, mis ühendab akrobaatika, tantsu ja teatri.
Lavastuse keskmes on õhukoreograafia, esinejad hõljuvad, langevad ja hoiavad üksteist, uurides liikumise ja tasakaalu poeetilist mõõdet. Teos loob tasakaalu tehnilise virtuoossuse ja poeetilise väljenduse vahel.
Kompanii: Silvestre Circo Contemporáneo koostöös Casa Bulboga
Lavastus ja koreograafia: Camila Vera Pinzás
Etendajad (vahelduv koosseis):
Camila Vera Pinzás, Irene Laynes, Fernanda Luna, Belén Camasca, Iserr Torrijano, Angelica Yrygoyen, Stella Kruusamägi, Andrea Díaz Ghiretti, Úrsula Cazorla, Luana Barrenechea
Casa Bulbo, Lima 2025
Fotod: Stephanie Smith
“Su Cabeza” (His Head)
Kunstnik: Coki Merel
Akrüül lõuendil
100×100
2025
