Kuu aega tagasi selgus, et kultuuri kärbetega saab eriti valusalt pihta tantsukunst. Tantsule suunatud erateatrite tegevustoetused vähenevad 27%, mis aga kaob suurema kultuurivaldkonna kärbete tervikpildi sisse ära… Tants on rahastusmudelis sõnateatriga ühes potis, sest mõlema väljundid on performatiivsed ja laval avalduvad. Sealjuures on teatrikunst enim riigi poolt toetatud kultuurivorm, mille institutsioonid on pikaajalised ning kindla riigitoetusega toimetanud aastakümneid. See väljendub ka kvaliteedis – Eesti teater tõesti on maailmatasemel. Riigiteatreid üritati kärpest päästa, era- ja munitsipaaletendusasutuste toetusvooru kärbiti 10% ning selle sees kujuneski löök tantsukunstile eriti valusaks…
Kõrvaltvaatajale jääbki tõenäoliselt mulje, et nüüdistants tegutseb samasuguse süsteemi ja malliga nagu sõnateater, kuid tegelikult see nii ei ole. Trupiga teatrite asemel (nagu need sõnateatris levinud on) on meil teatrimajad ning -keskused produktsioonitiimidega, kes töötavad ühel hooajal erinevate vabakutseliste kunstnikega. Märksa sarnasema töömudeli võib leida kaasaegse kunsti institutsioonidest, kes peamiselt korraldavad näitusi. Need kaks maastikku toimivad sarnaselt: kunstnik tuleb ja teeb ühe projekti, mille elluviimist toetab majas töötav tiim. Kui projekt läbi saab, siis läheb kunstnik oma teed ning majal tuleb peale uus koostöö järgmise kunstnikuga. Selline süsteem hoiab programmi värskena, samas jätab kunstnikud n-ö ripakile, vähemalt nii kauaks, kuni nad jõuavad järgmise maja või koostööni (see võib võtta kuid või aastaid). Tantsufookusega teatritel ei ole palgalisi tantsijaid ega koreograafe nii nagu Kunstihoonel palgalisi kunstnikke… Eelnevalt kirjeldatu taustal tundub mulle eriti oluline kajastada seda, mis toimub perifeeriates. Järgnev kirjutis võtab kokku minu ja Annika Üpruse põimunud mõtted, mis kerkisid üles ühisest vestlusest.
Annika Üprus on praegu leidnud koha elektron.art tiimis kunstilise juhi ja kuraatorina, kuid enne seda on ta olnud mitmete oluliste alguste ja kujunemiste juures, samal ajal ise pildile liigselt trügimata. Minu jaoks mõnevõrra üllatuslikult ütleb Annika, et ta astus ülikooli teadmisega, et just kaasaegne tantsuväli teda tõmbab, mis siis, et see oli toona veel täitsa lapsekingades: “Ma läksin üsna teadlikult mingisugust teistviisi liikumist otsima.” Ta tunneb, et juba siis seadistas ta end lõputult otsingulisse uudishimust kantud kulgemisse, kus tegutseb siiani. Ta liigub ikka selle poole, millel ei ole selget kuju: “Mind köidab see, mis ei ole lõpuni defineeritud, mis ei ole lõpuni selge, aga mille sees on potentsiaal.” See kõik kirjeldab eriti hästi just liikumist ja koreograafiat – kui sõnade maailm eeldab teatavat defineerimist, täpsust ja mustvalget olemust, siis liikumise ja kohalolu kaudu on võimalik ka muud tajumuslikku kommunikeerida.
Annika Üprus viibis Kanuti Gildi SAALi alguse ja ülesehitamise juures. Kulisside taha liikumine tundub talle praegu loomuliku, kuid juhusliku asjade käiguna. Kuna väli tuli ise luua ja välja mõelda ning seda tehti kogukondlikult tulises avastamishoos, siis rollid jagunesid vastavalt sellele, kellel mis paremini välja tuli. “Ma väga austasin oma tolleaegseid kamraade, usaldasin nende kunstilisi valikuid ja soovisin neid toetada.” Samas tunnistab ta, et seetõttu kaotas ta pikaks ajaks endas julguse kunstilisi valikuid langetada. “Mul kulus ligi 20 aastat selleks, et lubada endal kunstilisi valikuid teha, enne seda toetasin ma eelkõige siiski teisi ja nende kunstilisi ambitsioone.” Seetõttu on Annika eriti tähelepanelik, kui kollektiivid kaasavad kunstnikke oma administratiivsetesse tegevustesse, sest nõnda võib kunstnik oma positsiooni ja ambitsiooni ära kaotada. Teisalt võimaldab see kunstnikul välja hästi tundma õppida ning loomisprotessis tervikuna paremini orienteeruda.
Kunstilised valikud tulid mängu, kui Annika hakkas SAAL Biennaali kureerima. “Tundsin selget vajadust ja soovi olla sisulises dialoogis kunstnikega.” Seda toetasid nii magistriõpingud kuraatori õppekaval Eesti Kunstiakadeemias kui coach’i kaasamine festivali kureerimisel ja juhtimisel. Kumbki ei ole Eesti etenduskunstide väljal kuigi levinud, kuid avas Annikale uusi perspektiive, millest üks oli praktilise kogemuse valideerimine: “Ma olen alati uskunud sellesse, et ka iseõppinud kunstnik ja tema praktika on väärtuslikud, isegi kui seda aeg-ajalt küsimuse alla seatakse. Oma õpingute kaudu aitan valideerida ka nende kunstnike väärtust, kellega koos otsustan töötada.” See on ilus näide sellest, kuidas meie väli saab muutuda tugevamaks, kui üksteist toetame ja meeles hoiame. Teisalt soovis Annika leida rohkem sõnu ja viise, kuidas rääkida määratlematust ja kaduvast liikumis- ja etenduskunstist. “Tunnen, et teatriteaduse sõnavara ei pruugi alati küündida nende fenomenide kirjeldamiseni, samas kui kunstiteadus pakub selleks ehk avaramaid lähenemisi.”
Pühendumise kunst
Pühendumine ja missioonitunne on muutunud sõnakõlksudeks, mis kultuurivaldkonnast rääkides pea alati kaasas käivad. Miks on pühendumine meie valdkonnas nii loomulik? “Me teeme oma tööd kirglikult ja ma pean seda ainuvõimalikuks viisiks, kuidas töötada… Aga pikas perspektiivis peame võtma hingetõmbepause ja puhkama, et sobituda üldisesse süsteemi, mis meie ümber on.” Tants on juba oma olemuselt n-ö erroris ühiskonnas toimuvaga: midagi jäädavat ei toodeta, ühtki “kasumlikku” teenust ei pakuta, selle asemel pühendutakse oma ja teiste kehade tundma õppimisele. Sisemine leek ju põleb ning palju ollakse valmis tegema ka vabatahtlikku tööd, mis omakorda lihtsustab meie kimbutamist, sest püsib arusaam, et küll pingutate ka kitsamates oludes ära.
Lugedes mõni aasta tagasi ilmunud Kanuti Gildi SAALi sünnipäevateost “20 aastat festivali”, oli mu jaoks silmiavav taipamine, et need süsteemid ja struktuurid, mida mina tean ja võtan normaalsusena, on leiutatud ja ehitatud ilma praeguste regulatsioonideta. Turvanõuded, toetussüsteemid, seadused jne tekkisid paralleelselt kunstnike tegevuse ja loominguga. Toona oli publikule vastuvõetav, et neid kutsuti saali, kus platvormid ja prožektorid olid koreograafi enda kokku keevitatud ega pruukinud vastata turvanõuetele. Kõik võtsid riski. Publikul oli selleks ilmselt valmisolek, kuna suur osa ühiskonnast oli omadega samas faasis: kõik ehitasid end üles, lõid süsteeme ning reegleid n-ö käigu pealt. Praeguseks on mitmed valdkonnad end tugevaks ja kõrgeks ehitanud, kunst ja kultuur kõrgub samuti, kuid palju hapramates tingimustes, sest ehitusvahendid ja materjalid ei ole võrreldes teistega järele tulnud. See tuttavlik DIY mentaliteet, mis muidu on kolinud koduseinte vahele hobikorras, vaatab kultuuris meile jätkuvalt pea igalt poolt vastu, sest rohkemat endale lubada on keeruline.
Kuskil meie ühiskonnamustri sees reageerib kunstnik kitsastele oludele kõigepealt inimese ja kodanikuna, kui need pitsitused hakkavad mingil määral piirama ja mõjutama tema loomevabadust. “See ongi kunsti puhul ilus, et see king, mis kohe-kohe hakkab kõigil pitsitama ning mida inimesed püüavad ignoreerida, hakkab kunstnikul varem hõõruma. Tema teoste käekirjas joonistub probleem välja ning juhib ka meie tähelepanu sinna,” kirjeldab Annika. Selles mõttes on ju kunstil võime muuta maailma, isegi kui see ei ole nii otsene, kui vahel kõrvaltvaatajad ootavad. Samas kui kunstnike enda soovitud muutused ilmselt olekski liiga kiired, radikaalsed ja totaalsed.
Kriise on olnud ju varemgi: 2008. aasta majanduskrahh, kui kohalikul skeenel kuivas kokku Sorose fondi toetused ja Lääne-Euroopa huvi Ida-Euroopa kunstnike vastu jahenes. Annika: “Kriisid kulutavad inimesi,” närutades nende entusiasmi ja ambitsiooni. Kui nullindate algul tunti suurt huvi raudse eesriide tagant tulnud kunstnike käekirja vastu, sest tegemist oli millegi “eksootilisega”, siis mida kitsamaks läksid olud, seda lokaalsemaks muutusid produtsentide huvid. Meie kunstnike väärtus ei langenud, vaid muutus sotsiaal-poliitiline keskkond.
Piiritu kaitseks
Elektron.art alustas, kui Eesti teatriväljal valitses erakordne olukord: üks teatriruum (Sakala 3) oli üle ning avatud pakkumistele. Annika osales elektron.art’i esimestes ajurünnakutes, kus nuputati, mis on väljal puudu. Üheskoos otsiti, mida unikaalset oleks meie maastikul tarvis, ilma et lihtsalt tehtaks juurde üks järjekordne teater. Antud konkurss lõppes nii, nagu me kõik teame: telliti helikopter, kuid kui masin kohale jõudis, otsustati, et selle ülalpidamine on liiga kallis. See tähendab, et ühe suurema institutsiooni asemel jagati toetus ära kolme pakkumise vahel: elektron.art, Ekspeditsioon ja Sakala Teatrimaja.
Vaid paar nädalat pärast üleilmset koroonapandeemia lockdown’i 2020. aastal avas elektron.art oma virtuaalse lava uksed esimesele “Kõheda vastasmõju festivalile”. “Tagantjärele võib elektroni nimevalikut pidada märgiliseks – ühelt poolt annab see vabaduse mitte olla ühe valdkonna keskselt määratletud ja teisalt kannab see endas ettearvamatut liikuvust, sest lähtudes kvantmehaanikast mõjutab elektroni vaatlusakt selle käitumist,” toob Annika välja. Kirjeldatud fluiidsus oma olemuslikus muutlikkuses väljendub ka tiimi rollijaotuses – vahetunud on nii tegijad kui ka vastutused tiimi sees roteerunud.
Kõrvaltvaatajana tundub elektroni platvorm piiritu. Kuidas sellises piirituses aga orienteerutakse? “Eks ikka nende inimeste kõhutunde pealt, kes antud hetkel oma aega ja energiat elektroni investeerivad,” vastab Annika. Ilmselt just seetõttu õhkubki elektronist kollektiivsust ja horisontaalsust, et kõik, kes organisatsiooni läheduses on, loevad. Eks igal kooslusel on oma arenguetapid ja faasid: “Ilusa paralleeli saab tuua sellega, kuidas üks kunstnike kooslus hakkab koos midagi looma. Väljakutsed on sarnased – tuleb otsustada, kuidas valikuid hakatakse langetama, kes millele on nõus alla kirjutama ning millise tundega sellest protsessist väljutakse,“ lisab Annika täpsustuseks. Minu meelest on see intrigeeriv, et elektron paneb iseend samasse positsiooni, kus kunstnikud tegutsevad. Kui üldiselt on produktsioonitiim justkui omas mullis ja loomemeeskond enda omas, siis elektron leiutab oma toimimist koosloome kaudu samamoodi, nagu kunstnikud lavastavad… Seda võib kirjeldada ka usalduse ja haavatavusena… tiim julgeb oma haavatavust välja näidata ja on seetõttu alustavale kunstnikule toetav keskkond, küpsema kunstniku puhul võib tunnetus ka erineda. Produktsioonitiim on pidevas vahetus suhtluses loomingulise meeskonnaga. Annika selgitab: “Minu jaoks on ka sekkumise vahe, tunnetuslikult ei pidanud ma nii palju sekkumist varem kohaseks kui ma olen praegu näinud elektronis.”
Sirvides elektroni arhiivi, torkab silma ootamatu kunstnike valik: kaasatakse tegijaid meediumiüleselt. Katsetatakse uljalt vormiga: “metateater”, “VIIS GESTUURI…”, lavastused, süvahängid jne. Praegu on Eesti skeenel just elektron see maja, keskus ja kooslus, kus ja kellega koos saab selliseid asju katsetada. Igal ajal on üht sellist kohta vaja ja ilmselt kui elektroni ei oleks, siis tekiks mõni alternatiiv. Varem on seda lippu kandnud nii Von Krahl kui Kanuti Gildi SAAL, nemad on aga ajas sellise kunstilise tasemini jõudnud, millest alla tulla enam ei saa, mis omakorda muudab organisatsiooni kuvandit. “Ma olen suhteliselt kindel, et meie praegusel olemusel võib olla ajaline piirang. See on faas, millest minnakse läbi, sest see ei ole kvaliteet, mida saab lõputult hoida,” võtab Annika kokku.
Iga “jah” on alati ka mitu “ei-d”. Piiridest hoidumine on teatud piiride loomine. Üheks piiriks tundub olevat saali tekkimine, mis vähemalt praeguseks on elektroni rohkem siin ja praegu tekkiva teatrikunsti suunas lükanud. “Elektron ei sündinud kunagi ühe välja või vormi kesksena, ta on alati üritanud endas kokku siduda kolmnurka: teaduse, etenduskunstide ja digitaalse/tehnoloogilise maailma vahel. Nende vahel on võimalus põrkuda ja riivamisi teineteist tabada,” avab Annika. Digitaalse lava leiutamine oli hea näide kunstnike praktika kasutamisest ekstreemolukorras – kiire reaktsioon ja võimalik lahendusvariant pandeemiast tulenevatele piirangutele. Järgmise etapina on küllalt loogiline, et pärast lõputut musta auku ja ekraani vaatamist hakkavad kõigi näpud sügelema, et teineteist uuesti näha ja päriselt kohtuda. “Selleks, et teha virtuaalselt või tehnoloogiliselt innovatiivseid teoseid, on vaja kogukonda, inimesi ja mõttekaaslasi,” sõnab Annika. Praegu töötataksegi tema sõnul selle nimel, et seda kogukonda saalis luua. Saaliga kaasneb nii vabadus kui vastutus, mis hakkab paratamatult kujundama ka platvormi nägu. “Vajadus kogukonna järele kaalus elektroni jaoks üles saali võtmise riskid,” võtab Annika elektroni teatrisaali teema kokku.
Kogukonna kasvatamine ei tähenda aga ainult publiku otsimist. “VIIS GESTUURI…” teeb seda omamoodi, kutsudes kokku kaks eri väljadel tegutsevat kunstnikku, kellel on võimalus minna elektroni saali koos mõtlema, otsima ja uurima. See on justkui ühes mõtteruumis kriitiliselt mõtlevate inimeste koondamine. Sellise protsessi vilju ei saagi kohe noppida, oodata kümnepäevastelt koosviimibistelt katarsist pakkuvat teostust on ennatlik ja ülekohtune. Pigem pannakse koos seeme idanema, teadmata, kas sellest midagi tuleb või mitte. “Liiga kiiresti ei tasu eksperimente nurka visata.” Pidevad vormimängud panevad publiku proovile nii virtuaalselt kui füüsiliselt, kujunedes minu jaoks lavastuste ja sündmuste huvitavamaks osaks.
Eelkirjeldatut arvestades on elektroni atmosfäär binaarne, ühtpidi on tegemist halastamatu saaliga. See on avar ja hele, ilma mugavate soppideta, kuhu ära kaduda – kõik liigutused, valikud ja reaktsioonid on teistele nähtavad ja avalikud. Samas on seal tiim, kes oma publikut väga soojalt ja armsalt vastu võtab. See kontrast trummeldab peas iga kord, kui uksest sisse astun. Nende teatriruum on anonüümsust eirav, mistõttu kohtab elektroni saalis vaoshoitud ja n-ö korralikku teatrivaatajat, kes oma kohalolu ruumis teadvustab ja oma valikud läbi mõtleb. Samal ajal on elektroni virtuaalne vaataja kordades värvikam anonüümne täpike, kes saab veebisaalis ja etenduse chat’is muutuda totaalseks triksteriks. Need kaks profiili erinevad teineteisest nagu siga ja kägu. Kunagi võib sellest väga põneva antropoloogilise uurimuse teha, sest suure tõenäosusega on nende kahe profiili taga mitmeid kattuvaid isiksusi.
See kontrast tekitab ka elektroni sees küsimusi: kui kunstnik on füüsilises saalis, siis on tiimil võimalus tagada kunstniku turvalisus ja hoitus, lastes tal samas võtta neid riske, mida soovib. Kuid virtuaalses ruumis on kunstnik mingis mõttes üksi. Annika: “Kuidas ma kaitsen teda või mis võimalus mul on üldse sekkuda?” See on oluline ka üleüldiseks mõtestamiseks, et kuidas me seal virtuaalses ruumis tegutseme. Kelle käes on kontroll ja kuidas me sellega mängime – kunstil on võime selle tähelepanu juhtida nalja, huumori, kriitika, nihestamise jne. kaudu.
Samas on tehnoloogia areng midagi, millel tuleb silma peal hoida, sest muidu see rong lihtsalt sõidab jaamast välja ja me jääme maha. Seega võib-olla ongi praegu õige aeg end uuesti ümber kalibreerida ja sealt ekraanist jälle otsima hakata. Annika: “Minu jaoks on Liis Varese ja Taavet Janseni uuslavastus “Inimeses hoitud II: Õietera su sees” teosena igati spot on. See haarab endasse nii digitehnoloogilise arengu kui liikuva inimkeha: neid mõtestades, avades ja sidudes. Omal moel näitlikustab see ka meie tantsukunstnike leidlikkust ja elujanu. Viimase aasta jooksul on sageli imestatud, et elektroni saalis on toimetanud mitmeid erinevaid tantsukunstnikke. Samas võib tagasivaatavalt öelda, et meie maastikul on tantsukunstnikud ikka ja jälle leidnud üles need praod, mille vahelt sisse imbuda, järgi proovida need kohad, mis pole veel liiga selgelt defineeritud.”
Äärealadel tegutsejad annavad tihtipeale impulsse ja sisendit suurematele tegijatele, nii ka kultuuris. Just seetõttu on oluline toetada ja silmas pidada valdkondi, mis mõne suurema kõrval tegutsevad.
[1] Tantsuvaldkond: ETA toetuse lõpetamine on Eesti tantsukunstile liiga suur hoop. ERR. https://kultuur.err.ee/1609511959/tantsuvaldkond-eta-toetuse-lopetamine-on-eesti-tantsukunstile-liiga-suur-hoop (05.12.2024). [2] R. Weidebaum. Era- ja munitsipaalteatrite toetus väheneb. ERR. https://kultuur.err.ee/1609470994/era-ja-munitsipaalteatrite-toetus-vaheneb (05.12.2024). [3] Avatud Eesti Fond on heategevuslik sihtasutus, mis asutati 1990. aastal Ungari päritolu Ameerika Ühendriikide filantroobi George Sorosi toetuse eesmärgiga toetada avatud ühiskonna kujunemist Eestis. [4] VIIS GESTUURI. elektron.art. https://elektron.art/et/projektid/gestures (05.12.2024).
