Ma tahaksin olla pinballi kuul Külli Roosna kehas. Kui ma saaksin olla pinballi kuul Külli Roosna kehas “Singulaarsuse” etenduste ajal, siis ma saaksin selle, mille järele ma tantsuetendusi vaatama tulles tulen.
Olles pinballi kuul Külli Roosna kehas, saaksin ma liikuda liikuvas kehas selle naha all ja lihaste vahel, põrkudes veresoonkonnas vastavalt liikumisele, mida Külli Roosna teeb. Ja kuidas ta seda teeb! Pinballi kuulina viskuksin kõige orgaanilisemal viisil kord läbi ta küünarliigese õlga, langeksin koos tema keha langemisega järsult madalamale ja saaksin inertsiga lenduda ühest põlvest läbi diafragma ülemise osa sujuvalt teise põlve.
Kui ma oleksin pinballi kuul Külli Roosna kehas, ei peaks ma tegelema lavastusse kaasatud video ega heliga, seda tähele panema ega sellele tähendust otsima, ei peaks tervikut ega lavastuse osiseid tähele panema. Pinballi kuulina ei peaks ma teadma, et tegu on “Singulaarsuse” etendusega, mitte “Two Body Orchestra’ga”, mille muidu võiks omavahel segigi ajada. Ma ei peaks käte ja jalgade külge pandud anduritega tegelema, need ei ulatuks minuni, sest oleksin naha all, veresoontes, liigestes ja rasvkoes, isegi vahepeal juukseotstes või silmades, ilma et peaksin midagi vaatama. Külli Roosna ise küll vaatab ja näeb, kõiki publikuliikmeid ja ruumi, aga mina samal ajal võiksin rahulikult hoogu võtta tema roiete vahel, kuniks ta taas liikuma-tantsima asub, ja saada sellest uuesti hoo sisse.
Pinballi kuulina Külli Roosna kehas saaksin nautida liikumist selle sees, ühes Eesti parimas liikumisvormis kaasaegset tantsu praktiseerivas kehas, kehas, kus liikumised ja liigutused on omavahel seotud ning mul oleks tee vaba justkui igas suunas. Samas suunaksid tema liikumised mu viskumist minule endale teadmata suunas vastavalt tema mistahes põhjustel valitud liikumistest tulenevatele tõugetele. See, kuidas tema või nemad koos Kenneth Flakiga neid liikumisi valisid ja enda jaoks põhjendasid, ei puutuks üldse minusse. Kui vabastav. Kuna see konkreetne keha, Külli Roosna keha, on üleni liikumisvalmis ja -aldis, siis oleksin pinballina tema kehas kui ameerika mägedel, mille järgmised tee osad ei oleks ette nähtavad, vaid justkui alles tekiks tee läbimise jooksul – vahepeal avaneks kaks või kolm või rohkemgi teed mu ees ja kuigi ma justkui võiksin valida ühe või teise või kolmanda, siis saaksin siiski lihtsalt kaasa sõita, sest Külli Roosna keha oma liikumisega otsustaks minu teekonna minu eest.
Ka siis kui Külli Roosna istub, lamab, seisab, ka siis saaksin pinballi kuulina vaikselt hõljuda või vajuda tema kehavedelike vahel, sest tema keha aktiivsus ja liikuvus pulbitseb ka vaatajasilma jaoks justkui liikumatus kehas. Valmisolek, kehas kohalolek, see annaks mulle pinballi kuulina Külli Roosna kehas lainelaadselt hoogu kas tõusta või langeda ja end valmis seada järgmisteks ameerika mägedeks. Ja see oleks mu lemmik tantsuetenduse kogemus, ilma koormavate kontseptsioonide ja meediumiteta, puhas liikumine ja hoog, interts ja impulss, tugev ja vaba, liikumine ja the tants.
