Mida sa arvad sellest, kui tantsulavastus lubab rääkida ökoloogilisest kriisist? Kuidas võib tantsukunst käsitleda keerulisi teemasid nii, et see looks uusi vaatenurki ja kogemusi? Millised vahendid tantsukunstil selleks on? Hiljuti toimunud seminaril “Kriitik vs praktik. Kuidas lugeda kriitikat ja kuidas vastata meediale?” jäi kõlama väljaütlemine, et tantsukunstnikul on raske oma mõtteid ja tegusid sõnadega põhjendada ja seetõttu jääb ta sõnamängudes paratamatult nõrgemale positsioonile kui kriitik. Soovime selle väljakutse vastu võtta ja avada praktiku vaatenurka ühe konkreetse tantsulavastuse tegemisest. Selles artiklis käsitleme oma uut lavastust “Wild Places : : Mountain”, mille teemaks on inimese suhe loodusesse.
Unistused ja kriis
Inimesel on suurepärane võime asju ette kujutada ja mängida abstraktsete suurustega. Me oleme unistajad ja unistuste läbi loome endile parema elu. Probleem tekib siis, kui lõhe mõtete ja reaalsuse vahel venib väga suureks. Praegu kujutame endale ette, et loodusvarasid on piiramatus koguses. See on nüüdisaegse ökoloogilise kriisi tuum. Uurijad on näidanud, et me rikume ära mitmed looduslikud süsteemid, mis teevad elu inimeste jaoks võimalikuks. NASA uuringute järgi on viimase kümne aasta keskmine temperatuur olnud läbi aegade kõige kõrgem. See on toimunud süsihappegaasi tõttu, mis atmosfääri paisatakse. Alates 1990ndatest on süsihappegaasi väljalase tohutult tõusnud. Kuigi 97 protsenti kliimateadlastest nõustuvad, et keskkonnariskid kasvavad kiirenevas tempos, siis midagi tõsiseltvõetavat ei ole selles suhtes ette võetud. Majandusteadlased ütlevad, et iga euro, mis investeeritakse rohelisse tööstusesse, loob töökohti ja annab tagasi rohkem ja rohkematele kui euro, mis investeeritakse fossiilkütustesse. Ikkagi on seda muutust väga raske teha, sest praegu oleme sõltuvuses fossiilkütustest nagu narkomaan heroiinist. Looduse kontrollimine ei ole mäng, sest kui midagi tõesti valesti läheb, võivad tagajärjed olla pikaajalised ja surmavad. Üheks selliseks näiteks on 1986. aastal toimunud plahvatus Tšernobõli tuumajaamas.
Mägedes
Meie prooviperiood algas 10-päevase matkaga Norra mägedesse. Eesmärk oli saada eemale tsivilisatsioonist ja vaadata, mis hakkab juhtuma, kui igapäevaseid mugavusi ümber ei ole. Samuti soovisime kogeda vahetut suhet loodusega. Mägedesse jõudes sai kohe selgeks, et me ei oleks seda reisi üle elanud, kui meie käsutuses poleks olnud tänapäevast tehnoloogiat – korralikke riideid, telke, söögitegemise vahendeid, pulbrist tehtavaid suppe, samuti kaarte orienteerumiseks. Meie kliimavööndis, eriti mägedes, oleme täielikult sõltuvuses tehnoloogiast.
Üks asi, mis ennast mägedes väga selgelt tunda andis, oli ilm ja selle muutumine. Kui linnas hakkab vihma sadama, siis läheme tuppa ja unustame selle. Meie matka jooksul oli paar päeva, mil pidevalt sadas. Ühel päeval, peale neljatunnist kõndimist laussajus, leidsime lõpuks sobiliku paiga telkimiseks ja saime varju pugeda. Riided väänasime kuivemaks ja panime selga tagasi. Ainuke viis need päris kuivaks saada, oli märgade riietega magama minna ja lasta keha soojusel oma töö teha.
Järgmisel hommikul ärkasime kellukese helina peale, mis kostus meie telgi kõrvalt. Välja vaadates selgus, et need on lambad, kes näksivad telgivaiu. Hiljem kohtasime veel teisigi lambakarju, kes rohelise söögipoolise jälil olid. Selgus, et kohalikud loomakasvatajad lasevad oma karja suveks mägedesse lahti, sügise saabudes kogutakse kari jälle kokku ning viiakse varju alla heas usus, et keegi neid vahepeal ära ei varasta. Mägedes põhineb kõik inimestevahelisel usaldusel. 1868. aastast alates katab Norra mägismaid onnide võrgustik. Igaüks võib seal peatuda ja süüa ning keegi ei kontrolli, kas oled selle eest maksnud. Lihtsalt eeldatakse, et sa seda teed.
Lavastuse ökosüsteemi suunas
Lavastuse tegemise käigus leidsime inspiratsiooni Norra filosoofi Arne Næssi süvaökoloogia teooriast, mille järgi kõik asjad on omavahel seotud. Looduses esinevatel ökosüsteemidel ja nähtustel on loomuomane väärtus, olenemata sellest, kas see on inimesele kasulik. Inimene ei peaks ennast käsitlema looduse isandana, vaid leidma oma koha selles süsteemis ja proovima end oma keskkonnaga samastada. Seda tehes isiklik mina laieneb ja tõenäoliselt ei soovita kasutada vägivalda keskkonna ja teiste inimeste vastu.
Kuidas on võimalik luua tantsulavastus sellistel teemadel? Kuidas tantsukunst võib aidata näha probleemi teisel viisil, kui meedia seda meile kirjeldada suudab? Linnainimesele on mägi koht, kuhu minnakse kogemuse pärast, et olla iseenda ja loodusega. Puudub praktiline kasutegur. See sarnaneb mõneti kunstiga. Teater on kultuuriline nähtus, mis on loodud tsivilisatsiooni poolt. See on koht, kus kogunetakse, et jagada mõtteid, tundeid, assotsiatsioone ja kogemusi. Meil ei ole mingit võimalust tuua üksüheselt oma muljeid mägedest teatrisse. Selle asemel kasutame inimesele omast võimet kogemusi abstraheerida ja taasluua. 
Meie peamiseks väljendusvahendiks lavastuse loomisel on liikumine ja esinejatevahelised suhted. Liikumiskeelt võib iseloomustada kui väga energeetilist ja füüsiliselt laetut. Loodame, et see tekitab pealtvaatajates nii erinevaid emotsioone kui assotsiatsioone ja äratundmishetki. Me ei proovi saavutada üksühest tõlgendamist. Hea on see, kui inimesed ise leiavad seoseid liikumise ja teema vahel. Assotsiatsioonid võivad olla erinevad – tugevama ellujäämine, ressursside eest võitlemine, oma koha leidmine selles võitluses ja ühiskonnas või hoopis igatsus toimiva koostöö järele. Konteksti loomiseks kasutame teksti, heli ja videot. Näiteks kasutame Külli Roosna isa kirju, mis ta saatis perele Tšernobõlist tuumajaama plahvatust likvideerivatel koristustöödel olles. Lavastuse ökosüsteemis aitavad elemente integreerida sensorid, mis on kinnitatud tantsijate külge ja paigutatud põrandale. Liikumisest tulenevad erinevad dünaamikad ja impulsid mõjutavad otseselt heli. Tulemuseks on iseseisev lavastuse universum, mida võib näha ja tõlgendada mitmeti.
Loodame, et rohkem tantsukunstnikke leiavad võimaluse avalikult kirjeldada oma tööprotsessi ja kunstilisi eesmärke, rikastades seeläbi vundamenti, mille pinnalt võiks tekkida tugevam dialoog kriitikute ja praktikute vahel.
Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsulavastus “Wild Places : : Mountain” esietendus 11. veebruaril Vabalava kuraatorprogrammi raames.
