Foto autor: Piotr Bedlinski
Polish Dance Platform ehk Poola Tantsu Platvorm andis suurepärase võimaluse viia end nelja päeva jooksul Gdańskis kurssi Poola kaasaegse tantsuga. Festivali programm koosnes kaheteistkümnest lavastusest, mille valis välja kümneliikmeline žürii, kelle eesmärgiks oli üles leida poola päritolu või Poolas elavate tantsukunstnike kõige huvitavamad tantsulavastused. Siinkirjutajal õnnestus põhiprogrammi kaheteistkümnest lavastusest näha üheksat. Festivali korraldas Instytut Muzyki i Tańca (Muusika- ja Tantsuinstituut) ja see toimus tänavu neljandat korda.
Kõige meeldejäävamaks kujunes Janusz Orliki soololavastus „Mute“ („Tumm“). Kui ta valgele tantsupõrandale astub, on õhus tunda teatavat pinget; punasesse riietatud nooremapoolne meesterahvas ei lausu midagi, vaatab vaid kolmes servas istuvale publikule tummalt otsa. Läheb pimedaks ja kõlama hakkab meloodiline muusika, mis on piisavalt pikk, et end etendusega ühele lainele häälestada. Lampide süttides, asub Orlik lava teises otsas. Tantsija teeb esimese liigutuse üheaegselt tööstuslik-elektroonilis-elektrilise heliga, mis peagi deformeerub sahinate kakofooniaks. Tantsija liigutused on nurgelised ja ebaloomulikud. Eri registris sahinad annavad edasi tantsija ängi. See on tunne, mida tal ei ole võimalik kontrollida. Tantsija näost võib lugeda nõutust-jõuetust, kui pärast meeldivaid klubimuusikavaibe sahin tema peas ja sellega ka lavaruumis taas võimust võtab. Seda, mis noormeest ängistab, me teada ei saa. Ühel hetkel haarab ta otsustavalt põrandalt mikrofoni, tõstab selle suu juurde, kuid ei suuda ühtegi heli kuuldavale tuua. Ta sammub seejärel põrandal lebava kõlarini ja suunab mikrofoni vastu kõlarit, kõlab kriiskav heli. Justkui öeldes, et seda, mida ta tunneb, on võimalik vaid heli kaudu edasi anda.
Lavastus „Tumm“ jääb meelde tehniliselt kõrge tasemega. Orliki liigutused on täpsed ja puhtad. Tal on tugev lavaline kohalolu, millega ta hoiab vaatajaid enda lummuses ka siis, kui lavategevus on minimaalne. Esiletõstmist väärib lisaks sellele lavastuse dramaturgiline terviklikkus ja helikujundus, mis toetab täiel määral laval toimuvat ja on sellega tihedalt läbi põimunud. Helikujunduse autoriks on Rumeenias sündinud helilooja Alex Catona.
Teisel päeval rõõmustas mind enim Rozbarki teatri tantsulavastus „Rozkosz“ („Nauding“). Jakub Lewandowski lavastuse esteetika mõjus värskendavalt; üllatasid mitmed võtted, mida loo jutustamiseks kasutati. Sametist pintsakutes ja viigipükstes noormehed (Wojciech Furman, Daniel Leżoń, Oscar Mafa, Paweł Urbanowics, Michał Woźnica) ja neiu (Dominika Wiak) loovad kütkestava lavamaailma, kus siledaks kammitud peade ja naeratavate nägude tagant aimdub pahelisust. Tegu on unenäolise maailmaga, kus juhtuvad veidrad asjad. Väga leidlikult on lavastuses kasutatud peegleid. Ühes stseenis liiguvad tantsijad selja peal, hoides peegleid samal ajal kõhul . Saalisistuja näeb peeglist tantsija nägu ja ülakeha. Ühel hetkel tõstavad tantsijad jalad üles, lisades peegelpildile jalad: vaatajale kangastub tantsija deformeerunud keha. Peeglitega liigutakse edasi järgmisesse stseeni, kus viis tantsijat peegleid käes hoides ja grupis seistes näitavad tantsijannale tema peegeldust. Kui ühel hetkel pööratakse peeglid teistpidi, läheb tantsijanna hetkeks tujust ära. Enim naudib ta hetke, mil meestantsijad hoiavad peegleid oma õlgade kõrgusel nii, et nende nägude asemel on tantsijannal võimalik näha iseenda peegeldust. Ühtäkki on tal kuus keha – kõik tema näoga. Stseen viitab inimese enesekesksusele ja -armastusele, mille väljenduseks on arvutud peegeldused (loe: fotod) meist maailmas.
Wojciech Grudziński lavastus „POPULUXE“ võlus omapärase esteetikaga. Populuxe on tarbijakultuur ja esteetika, mis oli populaarne Ameerika Ühendriikides 1950. ja 1960. aastatel. Termin sündis kahe mõiste, popular ja luxury liitmisel. Lavastuses olid olemas viited futuristlikule Googie arhitektuurile, mis esindas populuxe’i esteetikat. Grudziński teeb oma lavastuses seda, mida pealkiri lubab: ta liidab populaarse ja luksusliku. Lavastuses kohtuvad Rihanna popmuusika, ballet russes’ alusepanija Sergei Dhiagilev ja viimase metseen Coco Chanel. Liikumiskeel on fragmenteeritud, puuduvad pikad liikumisjadad, pigem on tegu üksikute liigutuste summaga. Liigutused pärinevad nii muusikavideotest kui balletist. Tihti saadab liigutust frivoorne pilk publikusse. Muljet avaldas tantsijate kõrge tehniline tase. Wojciech Grudziński partneriks oli lavastuses Ilona Gumowska.
Noore Poola tantsija Dariusz Nowaki ja Iisraelist pärit Dor Mamalia tantsulavastus „into me, see“ rääkis intiimsusest, lähedusest ja üksindusest. Lavastuse teema on sõnastatud läbi briti kirjaniku John Bergeri tsitaadi. Viimase kohaselt võivad ka võhivõõrad jagada intiimseid hetki – intiimsust võib sisaldada pilk, noogutus, naeratus, õlakehitus. Minu jaoks rääkis lavastus siiski rohkem tantsijatevahelisest intiimsusest. Tegu oli südamliku ja siira lavastusega äärmiselt kõrgel tehnilisel tasemel. Mamalia on tunnustatud Iisraeli tantsukunstnik, kes on tantsinud nii William Forsythe’i, Emanuel Gati kui Marco Goecke´i lavastustes.
„Cztery“ („Neli“), Marcin Herichi lavastus, jäi meelde oma julguse ja feministliku lähenemise poolest. Laval on neli paljast etendajat (Daniela Komędera, Kararzyna Pastuszak, Aleksandra Śliwińska, Monika Wachowics). Nende alastus ei ole erootiline ega provokatiivne, samas ei vaadata sellest ka mööda. Stseenid lavastuses kujutavad naise elu eri külgi: on enesepiitsutamist – seda enesele liiga kõrgete nõuete esitamist; naistevahelist õrnust ja naiselikku koketeerimist kontsakingadel. Kas ei soovi ühiskond näha naisterahvast just selles viimases rollis, õrna, naeratava ja feminiinsena? Lavastuse lõpp on minu üllatuseks pessimistlik. Viimases stseenis näeme etendajaid liikumas lavasügavuse poole; õhuke, pool-läbipaistev maalrikile ümber õlgade. Minu jaoks saab kattekilest tänu oma rohkusele ja õhulisusele ühel hetkel pulmakleit; see on ilus, ühtlasi kilejaselt lämmatav vaatepilt. Kuigi pulmadega lõppevat lugu peetakse reeglina õnneliku lõpuga looks, ei tundu antud juhul see nii olevat. Esialgsest vabadusest ja katmatusest ei ole enam midagi alles: naine on allutatud ühiskondlikele normidele ja kadumas pimedusse, lavakanga taha.
Etenduse järel täpsemalt kavalehte uurides tõden üllatusega, et „Nelja“ lavastaja ei ole naissoost. Tegu ei ole seega mitte naiste eneseväljendusega, vaid mehe kirjutatud ja lavastatud väljendusega (kavalehe kohaselt on lavastaja näol tegu käsikirja ja režii autoriga). Arvestades lavastuse intiimsust, tajun siin teatavat ebakõla. Minu huvi naiskoreograafide osakaalu vastu kasvab. Tulemused ei ole rõõmustavad. Kaheteistkümnest lavastusest olid vaid kaks loodud ühe või kahe naiskoreograafi poolt, kahe lavateose autoriteks olid mees- ja naiskoreograaf ning kaheksa autorlus kuulus üksnes meeskoreograafile. Nais- ja meeskoreograafide suhe on 2:8. See tähendab, et festivalil oli meeskoreograafe neli korda enam kui naiskoreograafe. Võimalik, et Poola Tantsu Platvormil osalemiseks kandideeriski naiskoreograafe vähem. Võimalik, et Poolas ongi meeskoreograafe rohkem, kuid sellisel juhul oleks huvitav teada, millest see on tingitud. See, et Poolas on andekaid naiskoreograafe ja tantsijaid, näitab kas või asjaolu, et väljaspool Poolat tuntakse enim Anna Nowickat. Tema lavastust „This is the Real Thing“ mul kahjuks festivalil näha ei õnnestunud.
Festivalile tagasi vaadates võin öelda, et Poola kaasaegne tants on tehniliselt kõrgel tasemel, lisaks sellele üllatasid koreograafid esteetilise mitmekesisusega. Kuigi mitte kõik lavastused ei tekitanud minus soovi neist pikemalt kõneleda, meeldis suur osa nähtust mulle moel või teisel. Minu teadlikkus poola tantsukunstist ja sealset tantsuelu korraldavatest institutsioonidest kasvas nende päevade jooksul kordades. Lisaks tantsulavastustele andis Poola Tantsu Platvorm võimaluse tutvuda poola tantsijate ja koreograafidega ning mitmete festivalikülalistega, kelleks olid peamiselt välismaised kuraatorid. Tegu on igati tänuväärse üritusega, mis loodetavasti saab järje aastal 2021.
