Kolm aastat tagasi osalesin Sõltumatu Tantsu Lava (STL) programmis PREMIERE.
Aastast 2009 on STL pakkunud alustavatele tantsukunstnikele võimalust luua oma esimest tantsulavastust. Sari töötab omamoodi maandumispaiga ja hüppelauana: pärast kooli lõppu ja äsja väljale sisenenuna on noortel koht, kus turvaliselt ja toetatult luua ning samas võib sellest kujuneda esimene verstapost pikemal lavastajateel. Sel aastal esietenduvad Taanis õppinud Maria Solei Järveti “STRATA” ja Tallinna Ülikoolist sirgunud KOOSSEISu (Mariann Onkel, Eveli Ojasaar, Eva Metspalu, Roosmarii Sarapuu, Elina Ojasaar) “Kõrblik kuni”. Uurisin, kuidas neil läheb, mis on südamel ja keelel nii uuslavastuste kui ka nüüdistantsumaastikule sisenemise kontekstis.
Ilmselt olete viimasel ajal pidanud palju sellele vastama, kuid siiski, kuidas te end identifitseerite?
Solei: Viimasel ajal olen pidanud seda nii sageli biograafiatesse kirjutama, kuid kõige rohkem meeldib mulle mõelda, et olen eelkõige inimene, kes on pidevas arengus. Loomulikult olen ka tantsija ja etenduskunstnik, kuid lõpuks leiab minu looming oma tõelise väljenduse just performatiivsuse kaudu.
KOOSSEISu puhul hakake ühest otsast minema…
Ühest suust imestunult: Et individuaalselt?
Roosmarii: Viimasel ajal olen end tutvustanud kui tantsukunstnik, sest mulle tundub, et see sõna hoomab kõige rohkem seda, millega ma tegelen.
Mariann: Noore tantsukunstnikuna ja kuna ma veel õpin ülikoolis, siis tegelikult ka tantsutudengina.
Eva: Üldiselt kasutan ka sõna tantsukunstnik, sest see tundub kõige täpsem kõigist võimalikest variantidest.
Elina: Tavaliselt tutvustan end kui üliõpilane, tantsutudeng… ja tantsija.
Eveli: Tantsukunstnikuna. Samas tunnen, et olen praegu justkui ebamäärases, transformatiivses perioodis, mistõttu ei taha ma endale liiga konkreetseid silte külge panna. Mulle meeldib olla osa kooslusest, kellega ühiselt töötame ja loome, ning tunnen, et meid nähaksegi praegu just kollektiivina. Seetõttu pani su küsimus individuaalsuse kohta korraks mõttepausi tegema. Praegu ei taju ma end niivõrd üksikisikuna, vaid pigem suhestumise ja koostöö kaudu teistega.
Mis märksõnu te kooslusena kasutate?
Eva: Loominguline rühmitus – see lubab meil igas suunas mõelda ja luua ning ei pane liiga palju midagi paika.
Ma olen ka ise tundnud, et mõnikord tahaks, et see silt, mida aeg-ajalt ikkagi endale peab valima, oleks võimalikult laiahaardeline ja samas täpne. See on huvitav märkus, et tunnetate, kuidas “loominguline rühmitus” ei pane teid n-ö kasti ning lubab igas suunas ja meediumis luua. Aga kas see tähendab, et näiteks tantsukunstniku või tantsija märksõnad suunavad teid rohkem mingisse meediumisse?
Solei: Tunnen, et iga silt paneb mingitesse piiridesse, aga peaaegu viis aastat Taanis olnuna ja olles rahvusvaheliselt töötanud, tundub mulle, et enam sõltub tantsukunstniku, koreograafi või tantsija mõiste pigem kontekstist, kogemusest ja kultuuriruumist.
Erinevates kohtades ja seltskondades mõistetakse minu öeldut erinevalt. Lause “ma õppisin koreograafiat ja tantsu” loob inimestes väga eriilmelisi ettekujutusi ja ma arvan, et me ei peaks kindlasti ka eeldama, et kõik kõigest ühtmoodi aru saavad. Tantsijana võin proovida nii kirjutada raamatut kui ka teha dokumentaalfilmi, sest usun, et inimestele pakuvad huvi erinevad elustiilid ja kutsumused. Muidugi võib keegi hiljem öelda, et mul pole piisavalt kogemust või oskust, aga kui keegi tunneb huvi ja naudib seda, mida loon, siis ei näe ma selles probleemi.
Eveli: Mulle meeldib väga sõna “tantsija” ning olen tahtnud seda enda kohta kasutada, kuid märkan, et kui suhtlen inimestega, kes on tantsumaailmast kaugemal, seostub see neile sageli võistlustantsu või balletiga. Seetõttu olen hakanud seda sõna veidi vähem kasutama. “Tantsukunstnik” tundub oma olemuselt ja tunnetuslikult kaasaegsele tantsule ning selle skeenele lähedasem.
Eva: Sõna “tantsija” puhul tekib tunne, et ollakse kellegi teise teenistuses, samas tantsukunstnik teeb justkui ise otsuseid ja valikuid.
Kuidas on sõnaga koreograaf?
Eeva: Koreograaf ja tantsukunstnik on mu meelest sünonüümid, lihtsalt tantsukunstnik on eestikeelne.
Mariann: Koreograafina näen kedagi, kes on juba loonud midagi terviklikku. Tunnen, et minu enda liikumiskeel ei ole veel piisavalt välja kujunenud, et selle põhjal koreograafiat luua. Seetõttu ei nimeta ma end ka koreograafiks.
KOOSSEIS jõuab järelduseni: Tõepoolest, tantsukunstniku märksõna tundub enam lubavat otsingulist lähenemist. Koreograafia on midagi kinnistunumat.
Solei: Kui olen teiste lavastustes osalenud, siis on mitu korda kasutatud sõnastust idee autor/lavastaja ja etendajate kohta öeldud kaaskoreograafid/tantsijad. Maailm vist liigubki sinna kaasloomise suunda.
Tundub, et juba mõistete meres ujumine ja orienteerumine on omamoodi pähkel. Kuid tulles teie lavastuste juurde, siis mis on praegu see põhiline pähkel, mida lahti pureda proovite?
Mariann: Maadleme praegu lavastuse lõpustseeniga, mis ongi tihti kõige keerulisem osa. Kui see kasvõi ideetasandil paika loksub, tekib rohkem selgust ja saab rahulikult ning vabamalt algusesse tagasi minna, et tervikut veelgi lihvida.
Eva: Lõpp loob ju viimase emotsiooni, mis publikule saalist lahkudes jääb. Nii et see on suur otsus.
Solei: Pidevalt ujub uusi teemasid pinnale. Täna on minu suurim pähkel see, kuidas isiklik ja universaalne koos eksisteerivad. Kas üldse on sellist ruumi, kus kõik saavad samastuda?
Solei, sinu lavastuse “STRATA” tutvustuses on kirjas, et uurid “keha kui vormitavat materjali”[1]. Kust see impulss on tulnud?
Solei: Mind paelub keha mitmekihilisus ja meie pidev, sageli kontrollimatu omadus pidevalt muutuda. Meie ühine kogemus on elu kogemine läbi keha, kuid need kogemused jäävad lõpuks ainult meile endile mõistetavaks, olles igaühe jaoks isiklikud ja unikaalsed.
See keha universaalsuse ja ainulaadsuse teema on mul laual pikka aega olnud ja jõudnud erinevate avastusteni kui ka mitmete küsimusteni. Selles lühilavastuses keskendun küsimusele, miks me vahel justkui kujundame või soovime muuta keha nagu iga teist füüsilist ainet, nagu on vorm ja mateeria? Uurin ka seda olulist piiri, kus keha muutub kehakaugeks.
Idee süvenes, kui tegin oma lavastuse jaoks intevjuusid, kus inimesed jagasid mõtteid ja tundeid universaalsetest teemadest nagu keha kohalolu, muutumine, enesetunne, keha instinktid ja ka surmahirm. Kõik kogemused on erinevad, aga põnev on see, et kui räägime kehast, kasutame sageli samu sõnu nagu mateeria kirjeldamisel: veniv, puine, plastiline, murduv, kuiv, kare. Kõik need sõnad viitavad minu kui autori jaoks ka keha pidevale transformatsioonile, tuues esile võimet kohanduda ja muutuda vastavalt olukorrale. Laval on nii minu kui ka teiste kogemusi. Nii et kehakeskne on lavastus kindlasti.
Kuidas sa seda keha lahti muugid?
Solei: Kihtide kaudu. Pealkiri “STRATA” tuleb ladinakeelsest sõnast stratum, mis viitab kihistunud kivimitele (settekivimitele). Samas kasutatakse seda terminit ka meditsiinis nahakihtide tähistamiseks. Tihti märkame vaid kõige pealmist kihti – olgu selleks nahk, nägu, maapind, puud või kuu. Aga mis peitub nende sügavamates kihtides, nende tuumas? Kuidas saaksime kõik need kihid korraga nähtavale tuua? Näiteks Austraalia kivimites on kõiki kivimi kihistusi võimalik korraga vaadata.
Ma tegin lavastuse jaoks ka intervjuusid ning mind üllatas, kui valmis olid inimesed jagama melanhoolseid seiku oma elust. Alguses arvasin, et ollakse kinnised ega soovita rääkida oma isiklikest kogemustest, aga mida aeg edasi, seda enam ma tunnetasin, et inimesed tegelikult igatsevad, et neid kuulataks.
KOOSSEIS, teie tundute lavastuse “Kõrblik kuni” saatetekstis liikuvat taaskord narratiivi poole, on see nii?
KOOSSEIS noogutab.
Kust see huvi on tulnud?
Eveli: Me proovisime alguses nihkuda narratiivist kaugemale ja kukkusime sellega läbi.
Roosmarii: Ma ei ole kindel, et see on narratiiv, millega me tegeleme, pigem on see karakteriloome ja maailmade ehitamine, mille sees on väga palju paralleelselt jooksvaid liine. Seda nii kehas, ruumis kui ideelises plaanis… Aga kokku nad joonistavad ikkagi narratiive, isegi kui see ei ole fookuses.
Eveli: Oleme proovinud ka teistmoodi, kuid tundub, et see, mis meid ikkagi koos hoiab, on just karakteriloome, sest füüsiline kehastumine pakub meile kõigile pinget.
Kuidas te suhestute koosloome mõistega? Kas te olete loonud n-ö kollektiivse autori, kellel on oma maitse ja stiil, mida silmas peate, kui loomingulisi otsuseid langetate, või tunnete, et peate individuaalsete autoritena valikute taga seisma?
Eva: Natuke mõlemat. Valikud ja pakkumised tulevad küll indiviididelt, kuid otsused peavad kokku kõlama sellega, mida ühiselt tahame ja milline on n-ö meie koosseisu nägu.
Solei: Ka “STRATA” puhul, kuigi see on soolo, ei tunne ma end kuidagi üksi. Mul on terve tiim ning lisaks veel inimesed, kellega tegin lavastuse raames intervjuusid – nad kõik on minuga kaasas. Ma soovin alati arvestada kaaskunstnike huvidega, et ka nemad tunneksid end osana lavastusprotsessi rännakust ja saaksid end kunstiliselt teostada.
Olete kõik hiljuti lõpetanud/lõpetamas ülikooli. Kuidas teil oma koha otsimine läheb sel maastikul?
Eveli: Koos on lihtsam.
Eva: Koos on julgem.
Eveli: Koos saab rohkem kära teha.
Mariann ja Elina, mida teie ootate ja kas miski tekitab ka kõhedust?
Mariann: Tänu KOOSSEISule tunnen, et olen juba natuke sellel väljal, sest kohtun inimestega ning mul on võimalus luua ka oma loomingut. See on toimunud üsna rahulikult, kuigi mul on tunne, et tavaliselt see nii ei ole. Tegutsevate kunstnike ja õppivate tantsijate vahel ei tundu liiga suurt ristumist olevat. Seda enam hindan, et saame PREMIERE’is osaleda ja juba n-ö professionaalset tööd teha.
Elina: Nõustun. Otseselt ei karda ma tulevikku, sest meil on enne veel üks suurem väljakutse, milleks on “Kõrblik kuni”, mis tuleb ära teha.
Solei, sina lõpetasid Taanis Kopenhaageni Kaasaegse Tantsu Kooli ja nüüd tegutsed nii seal kui siin. Kuidas on sinu imbumine Eesti tantsuskeenele olnud?
Solei: Mulle meeldib mu eriala puhul väga, et ma ei pea end siduma ühe kindla maalapikesega. Tants on nii mõnusalt universaalne eriala, et saan töötada inimestega erinevatest kultuuriruumidest ja erinevate taustadega. Samas läheb mulle Eesti väga korda ning mul on hea meel, et peale kooli lõpetamist hakati mind ka siin lavastustesse osalema kutsuma.
PREMIERE näib mulle sarjana nii maandumispaik kui hüppelava. Kuidas teile tundub, mida PREMIERE’i sari alustavale tantsukunstnikule pakub?
Solei: Väga suurt tuge. Olen töötanud ka truppides, kus tuleb ise hoolitseda kõige eest – valguskujundusest kuni produktsioonini. PREMIERE’il on aga oma struktuur ja ajalugu, mis loob teistsuguse keskkonna. See võimaldab mul päriselt olla saalis ja keskenduda lavastusele, ilma et peaksin pidevalt muretsema selle pärast, millal mingi info välja saata.
Eva: Täiesti nõus! Omavahelistes aruteludes oleme jõudnud ka publikuküsimuseni – PREMIERE’il on oma kindel publik, keda tõeliselt huvitab, mida noored loojad teevad, ja kes tulevad saali seda kogema. See teadmine annab suure kindlustunde ning julgustab võtma ette suuremaid ja ambitsioonikamaid loomingulisi samme.
See on kindlasti üks privileeg, mis tuleb kaasa produktsioonimaja all töötamisega.
Mariann: Mulle tundub samuti, et PREMIERE pakub omamoodi kaitset, sest publik teab, et see on eelkõige tutvustav sari ning et lavale jõuavad loojate esimesed lavastused. See annab meile ruumi katsetamiseks.
Eveli: Ma arvan, et see tunne on petlik ja PREMIERE’i nime taha ei saa varjuda. Oleme tantsuväljal kõik võrdsed.
Eva: Kriitika tundub ikka sama karm olevat, olenemata sellest, kas tegemist on esimese või viienda lavastusega. Ei teki tunnet, et midagi liiga lihtsalt andeks antaks – pigem on see make it or break it õhkkond, kus iga uus lavastus peab end ise tõestama.
Kuidas te üldse suhtute kriitikasse ja arvustustesse? Mis rolli need mängivad?
Eva: Ettevaatlikult. Kindlasti see on midagi, mis on praeguses protsessis kogu aeg taustal. Üleüldiselt, ega liiga palju arutelusid ju ei ole ja nii jäävadki üksikud kriitikute hääled ja arvamused kajama. Seega meie peamine fookus on ikkagi kogu publik saalis, mitte kriitik, kes avalikult oma arvamust avaldab.
Solei: Kriitika ja kriitikud tuletavad mulle alati meelde, kui subjektiivne kunst on. Ma igatsen kriitikalt terviku analüüsi, ka näiteks seda, milliseid tehnilisi võtteid ja detaile on lavastuses kasutatud, et ka see lugeja, kes ei ole lavastust näinud, saaks aimu laval toimuvast. Loodan, et kirjutajad jõuavad kaugemale sõnadest hea ja halb ning nende arvamusavaldused on pigem reflekteerivad.
Milline on siiani teie kokkupuude üldse olnud kriitika ja arvustamisega?
Solei: Olen osalenud lavastustes, millest on kirjutatud, ja see on pannud mind mõistma, kui subjektiivne arvustamine tegelikult on. Õnneks ei ole ma inimene, kes kriitikat liiga südamesse võtab. Lõppude lõpuks ei ole arvustus tantsija jaoks esimene kord, kui ta saab tagasisidet oma keha, liikumise või isegi mõtete kohta. Tantsutundidest on see ikka tuttav.
Elina: Meist KOOSEISuna kirjutatud ei ole, aga ülikoolis utsitati meid küll arvustusi lugema ja kursis olema.
Eveli: Mulle jälle tundub, et tants on nii mööduv kunst, et kirjutatud arvustused on ühed vähesed allikad, mille kaudu saame infot juba etendunud lavastuste ja tegutsenud lavastajate kohta. Mulle meeldib lugeda sisukaid arvustusi, mis tekitavad arutelu. Just seetõttu ootan põnevusega, mida meie kohta kirjutatakse. Kahjuks ei õpetatud meile ülikoolis tagasisidestamist, seda on kindlasti jäänud vajaka.
Eva: Mingil hetkel kujunes koolis siiski välja omal käel tagasisidestamise ring. Vähemalt lõpulavastuste puhul oli tore, et käidi vaatamas veel etendumata teoseid ja tagasisidestati neid nii, et midagi oli selle infoga ka peale hakata. Ma sain aru, et minu jaoks on vahe, kas kritiseeritakse ideed või teostust, viimast on lihtsam vastu võtta.
Millest te tantsumaastikul enim puudust tunnete?
Roosmarii: Koostööst, huvitumisest ja hoitusest – kunstnikelt majadele, majadelt kunstnikele, kunstnikelt tudengitele jne.
Mariann: Minu jaoks tundub see veider, et koosseisus on liikmed, kes on neli aastat tantsu erialal õppinud, aga alles nüüd tuleb võimalus kohtuda ja tutvuda väljal tegutsevate kunstnikega. Üliõpilaste ja professionaalide teed võiksid juba varem ristuda.
Solei: Tunnen, et kaasaegse tantsu tutvustamine jõuab inimesteni liiga hilja. Olen mõelnud, et see võib olla üks põhihariduse puudujääke – lisaks KUMUle, balletile ja sõnateatrile võiks juba varakult tutvustada ka kaasaegset tantsu. Kui seda ei tehta, jääbki publikuks vaid kitsas ringkond samu inimesi.
Lõpp-punktiks selline mõtteharjutus: kui Eesti tantsumaastikust joonistada kaart, siis kuhu te maandute ja millist tühimikku täidate?
KOOSSEIS: Tantsuteater. Meile on oluline, et tants ja liikumine oleksid kesksed ning ei kaoks valguse, video, ruumi ega kontseptsiooni taha ära.
Solei: Mul on ka filmitaust ning ma nopin võtteid ja meetodeid dokumentalistikast. Seega mind huvitavad dokumentaaltantsulavastused – mis need vormina võiksid tähendada ja olla.
Kohtume siis tantsuteatri ja dokumentaaltantsuga juba varsti!
[1] Premiere´25: Maria Solei Järvet ja KOOSSEIS. Sõltumatu Tantsu Lava. https://www.stl.ee/lisaprogramm/premiere/premiere25
