Uute koreograafide sari PREMIERE on Sõltumatu Tantsu Lava residentuurisari lavastajadebüüdiks, mis pakub professionaalset platvormi enda kunstnikuvisiooni tutvustamiseks noorte tantsukunstnike esimeses tantsulavastuses. PREMIERE on alates 2009. aastast tutvustanud 22 uut tantsukunstnikku nende debüütlavastuste kaudu.
Sarja raames pakub Sõltumatu Tantsu Lava kuni viiele vastuvõetud tantsukunstnikule kahenädalast residentuuri, mille ettenäitamiste põhjal selgub omakorda kaks koreograafi, kes saavad oma ideed edasi arendada tantsulavastuseks erinevates residentuurivormides nii Eestis kui välismaal, et esietenduda viimaks Sõltumatu Tantsu Laval.
2017. aastal toimub PREMIERE üheksandat korda. Uurisin sarja produtsendilt Triinu Aronilt, kuidas PREMIERE’i visioon, nägu ja protsess aja jooksul muutunud on ning kuidas see jätkuva platvormina eesti tantsukunsti kasvulava toetab.
Esimene PREMIERE toimus 2009. aastal. Sõltumatu Tantsu Lava (STL) eelkäija Sõltumatu Tantsu Ühendus (STÜ) oli toona teistsuguste korralduslike võimalustega ja teistsuguses olukorras. Milline oli toona STÜ eesmärk PREMIERE’i sarjale, kas see on aja jooksul muutunud?
PREMIERE’i idee sai alguse sellest, et tahtsime Sõltumatu Tantsu Ühendusena toetada ka uusi koreograafe ja kunstnikke ning et Kanuti Gildi SAALi kõrval oleks ka teistsugune organisatsioon, kust nad abi ja toetust saaksid. Nii tekkiski idee PREMIERE’i programmiks, millega kutsuda alustavad koreograafid meie juurde oma esimest lavastust, debüüti tegema. Tahtsime just keskenduda oma esimest lavastust tegema tuleva noore koreograafi vajadustele. Tihti jõudsid meie kõrvu ka lood, et tantsueriala lõpetajad ei leia rakendust ega oska iseseisva tööga korralduslikult kusagilt alustada. Meie püüamegi aidata neil valdkonda sulanduda ning see tee lahti käia.
Kas ja kuidas lavastuse väljatoomise protsess ja selle juurde kuuluvad võimalused aja jooksul muutunud on ning kuidas see tööprotsesse mõjutanud on?
Praktiliste võimaluste laienemine on tugevalt mõjutanud ka tööprotsesse. Algul ei olnud meil oma proovisaali ja me ei suutnud ka kusagilt sobivat ruumi kaheks kuuks järjest rentida, et kunstnikele püsivamat tööpinda võimaldada. Koreograafid pidid palju ka ise otsima, ruumilised tingimused ja nende korraldus olid väga kaootilised. Aeg enne esietendust, mil lava füüsiliselt üles ehitada, oli samuti tunduvalt napim. Need võimalused on tänaseks tublisti avardunud ning nüüd saab töötada oma saalis.
Tänaseks on meil koostöö ka välispartneritega: PREMIERE’i koreograafid käivad Norras residentuuris ja saavad nõnda ka praktilist kogemust juurde ning oma võrgustikku laiendada. Aina rohkem paneme rõhku ka mentorlusele ja juhendamisele, kogemuste edasiandmisele. Püüame neile töö erinevates etappides võimaldada ka kogenud koreograafide juuresolekut, et toimuks ka vaimsete praktikate edasiandmine ega oleks aitamine ainult materiaalsete vahenditega, nagu ruum, raha ja publik. Oma loometee alguses otsitakse palju just tuge juba kogenud tegijatelt. Nüüd oleme hakanud seda teadlikumalt ellu viima, inimesed saavad teatud töö etapis rohkem tagasisidet ja see on läinud süstemaatilisemaks.
Kes debüteerivaid koreograafe valivasse žüriisse kuuluvad ja mille põhjal residendid valitakse?
Ka valikuprotsess on aastatega tunduvalt täiustunud. Esimesed PREMIERE’i koreograafid olid meie endi poolt kutsutud. Vaatasime ise tantsukunsti õppetoolide lõputöid ja STÜ töötajad tegid meile sobivana tundunud kandidaatidele ettepanekuid. Ühel hetkel jõudsime aga arusaamani, et koreograafid võiksid ise kandideerida, et nad taotleksid oma huvist. Ideekavandite esitamise kaudu saaksime meie omakorda aimu, mis on lavastuse idee, mida koreograaf tegema tahab hakata. See on vajalik neile endile oma tegevuse mõtestamiseks, aga ka administratsioon ja produktsioonimeeskond ei saa otsida rahalist ja muud ainelist tuge, kui me ei saa aru, mis lavastusprotsessis toimuma hakkab. Praegu peavad kõik kandideerijad esitama oma lavastusidee, milleks on meie poolt välja töötatud küsimustega ankeetvorm. Seda lihvime igal aastal meeskonnaga üle ja küsimused on seal esitatud väga teadlikult, et need aitaksid koreograafil oma tegevust läbi mõelda.
Komisjoni koosseis on muutuv. Praegu kuuluvad sinna Sõltumatu Tantsu Lava hooajalised koreograaf-lavastajad, kelleks on sel aastal Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste, mina kui PREMIERE’i produtsent ning sellest aastast alates ka Joanna Kalm kui üks eelmise aasta resident-koreograafidest. Sellest võiks saada uus järjepidev liin, et kogemus edasi kanduks ning selle kaudu saame meie praktikutepoolset tagasisidet. Nii oskame hoida järjepidevust ning sidet komisjoni ja kandidaadi vahel.
Millised küsimused noorte koreograafide südamel ja meelel kripeldavad? Kas seniste PREMIERE’i-aastate lõikes joonistub välja juba ka mingeid tendentse?
Üks teema, mis tõstatub kandideerivate koreograafide teatud vanusest, on iseenda otsimine: kes ma olen, kuhu ma kuulun ja mis on minu koht selles maailmas. See on arusaadav, kuid ootaks, et selles oldaks konkreetsemad ja mindaks eneseotsingutes täpsemaks – seda tugevam tuleb ka lavastus. Eneseotsingud on aga igal juhul üks üldisemaid läbivaid teemasid.
Vormilise poole pealt on viimasel ajal toodud lavale aina rohkem tehnoloogiat. Koreograafid tulevad sageli juba alguses oma meeskonnaga, videokunstnike või muusikutega, kellega koos hakatakse algsest ideest koos edasi liikuma. See on positiivne arengunähtus. Selliseid inimesi tuleb eriti Viljandist, sest seal õpitakse ja töötatakse lavatehnilise ala tulevaste spetsialistidega koos. Sealt tuleb minu hinnangul tugevaid kooslusi ja nii õpitakse ka koostöövormi.
2015. aastal kirjutas Evelyn Raudsepp eesti tantsumaastiku järelkasvust kõneldes, et ootus värskuse järele ületab lootuse tegeliku potentsiaali1. Millisena Sina seda olukorda täna näed?
Minul isiklikult ei ole meeletut lootust uue värskuse järele, arvan, et värskeid ideid on meie ümber igal pool. Usun, et ka PREMIERE kinnitab seda ning seal kandideerijad saavad uue värskuselaksu igal aastal kätte. Mida ma näen aga valdavalt noorte poolt, ja mitte ainult tantsukunstis, vaid kõigis kunstivormides, on tegijate ja uute tööde rohkus. Ise olen jõudnud pigem seisukohale, et loodav peaks olema sügavutiminev, eriti eesti tantsukunsti kitsastes oludes. Me nimetame PREMIERE’i programmis etenduvat tantsulavastuseks, selle loomiseks tuleb aga rohkem ja süvenenumalt aega võtta, et need ei jääks ainult tööprotsessideks.
Oleme isegi kandideerimisankeeti lisanud punkti, millele koreograaf peab alla kirjutama: et tal on võimalus süveneda ja pühenduda PREMIERE’i protsessile vähemalt pooleks aastaks. Me eeldame, et inimene tõepoolest jõuab selle aja võtta nii tööprotsessiks, residentuurideks kui ka lavastuse väljatoomiseks ja selle etendamiseks üle Eesti. Saan aru, et me ei suuda tagada residentuuriga inimesele igapäevast sissetulekut ja toiduraha, aga tahaks, et selleks perioodiks oleks PREMIERE noorele koreograafile vähemalt prioriteetmõte.
Kes on seekordse PREMIERE’i koreograafid ning milliste teemadega nemad tegelevad?
Selle aasta koreograafid on Keity Pook ja Sigrid Savi. Mõlemad on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti taustaga. Ka nemad tulevad oma meeskonnaga, st muusikute ja lavakunstnikega.
Sigridi lavastus “Imagine there is a fish” tegeleb ettekujuteldava maailmaga. Minu jaoks on see üsna aktuaalne ja põnev teema – meie ümber on pidevalt meeletuid ettekujutusi millestki, paralleelmaailmades elamist.
Keity püüab lavastusega “Sünaps” punuda võrgustikku, leida meid mõjutavaid seoseid ning neist tekkivaid põhjusahelaid.
Sel aastal oli PREMIERE’i kandidatuur tugev, aga neil kahel koreograafil olid ehk selgeimad ideed, konkreetseim nägemus ja arusaam sellest, kus suunas minema hakatakse ning meetodid, kuidas selleni jõuda.
Sel aastal kandideeris ka väliskoreograafe. Kas PREMIERE on avanud end nüüdsest rahvusvahelise platvormina?
Selleaastane rahvusvaheline avatud kutsung oli esimene samm. Piirideüleseid taotluseid meeletult palju ei tulnud, eks see võtab veel oma aja, aga meie mõte on minna rahvusvaheliseks. Sellel on kaks põhjust: esiteks me siiski näeme, et Eestis ei taha kõik koreograafia eriala lõpetanud saada tantsukunstnikuks, paljud leiavad kutsumuse õpetajana või leiavad muu väljundi. Seega kohalik konkurss nii meeletult suur ei olegi, mistõttu soovime luua laiema kandideerimisplatvormi, et tekiks positiivne konkurents ning tuleks esile läbilöögivõimelisemaid loojaid.
Teiseks leiame, et ainult Eesti-keskse tantsukunsti edendamine ei inspireeri ei tegijaid ega vaatajaid. Minu hinnangul on see valdkond nii pisike, et võiksime mõelda suuremalt – piir ei pea Eestisse jääma. Oleme teinud selleks ka omapoolseid esimesi samme: meil on partnerid, kes on huvitatud oma riigis samasuguse platvormi väljaarendamisest, oleme saatnud selleks ka vastavaid taotluseid. Siis saaksime ka rohkem koreograafe vastu võtta ja tagada, et kogu protsess oleks rahvusvaheline ning residentuurid ja etendused toimuksid ka välismaal. Tantsuvaldkonna loomulik töökeskkondki on ju rahvusvaheline.
Mida PREMIERE’i ellukutsujana sooviksid alustavatele noortele tantsukunstikele?
Ma soovin, et huvilised koreograafid absoluutselt süveneksid ja kandideeriksid ning seejuures, et need inimesed, kes tahavad sellest teha koolilõpu pikenduse, mõistaksid, et PREMIERE ei ole see koht. Ootame siia inimesi, kes on hetkel teadlikult otsustanud end siduda tantsukunstiga ning et nad suudaksid sel hetkel luua endale arusaamise, mida nad teha soovivad ja hakkaksid selle nimel samme astuma. Ma usun, et PREMIERE suudab neid seejuures aidata.
1. Raudsepp, Evelyn 2015. Põlvkonnad ja väljavaated eesti tantsukunstis. – Sirp, 27.03.
