PREMIERE on Sõltumatu Tantsu Lava sari, mis pakub platvormi koreograafidele, loomaks oma esimest professionaalset liikumisel põhinevat lavastust. 16. veebruaril esietendub PREMIERE’23 raames Liisi Hinti lavastus “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ning Unholy Trinity (koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) lavastus “So You Think You Can Dance”.
Seekord teevad debüütlavastuse koreograafid, kellest üks on hiljuti lõpetanud tantsukunstiõpingud Berliini Kunstiülikooli tantsukeskuses (HZT) ja teised TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. Nii Liisi õpinguid Berliinis kui ka Annabeli, Daniela ja Kärdi õpinguid Viljandis iseloomustavad koroonapiirangutest tulenevad muutused. Nad jagasid, kuidas oma õpinguteni jõudsid, milline oli tantsu õppimise kogemus ajal, kui füüsiline kohalolek ning publiku ligipääs oli piiratud ning kuidas jõudsid koostööni Unholy Trinity ja Liisi oma lavastuse kaaslooja Mariaga.
Annika: Liisi ja Unholy Trinity, olete õppinud sama eriala, kuid erinevates riikides ja ülikoolides. Kuidas teie õpingud välja nägid?
Liisi: Berliinis meil mingisugust läbivat teemat kursustel ei olnud, kuna tol ajal puudus ka bakalauruseprogrammi kunstiline juht. Me sattusime õppima koroonakriisi ajal ja ka koolis toimusid suured muutused ning seetõttu pakuti meile erinevaid väljundeid. Õppisime butoh’st, house’ist ja flamenkost kuni BDSM-ini välja. Õppe peamine eesmärk oli pakkuda kohta, kus etenduskunstnikuna kasvada. Tantsu osa võis seal olla nii suur või väike, kui ise tahtsid. Kooli huvi on anda sulle erinevaid võimalusi, millest sa siis ise võtad nii kinni, nagu tahad, ja lõpuks teed ise, mida tahad.
Kuigi õppekava nimes (“Tants, kontekst, koreograafia”) kajastuvad tants ja koreograafia, siis ma nimetaks seda rohkem etenduskunstide ja kunstide mulliks. Selliseid korralikke kaasaegseid tantsijaid – ehkki ma isegi ei tea, mida see korralik siinjuures tähendab – väga palju ei olnud. Kuidas teil oli, Unholy Trinity?
Daniela: Viljandis õppida oli kokkuvõttes hea. Enne Viljandit olin Koolitantsu kompaniis, kus oli neli koreograafi, kes kõik viljelesid oma stiili. Kõigest pandi kokku lavastus ja mina tantsisin seal hip-hopi. Vabatantsu ala koreograaf oli Ruslan Stepanov. Ma vaatasin, et appi kui lahe. Üritasin mõista, mida need vabatantsutüübid teevad. Täpselt ei saanud aru, aga tundus huvitav ning järgmisel aastal läksingi Ruslani lavastusse. Seal tutvusime ja sain oma esimese kogemuse, mis on tants kui etenduskunst või kunst. Ruslan kutsus siis Viljandisse kursusele, mida ta juhendama hakkas. Kandideerisin ning saingi sisse. Ma arvasin, et lähen õppima tantsukunsti, aga tuli välja, et seal on ka tantsuõpetaja õppe osa.
Annabel: Mitte isegi osa, vaid see ongi tantsuõpetaja õppekava.
Daniela: Muidugi ma ei lugenud seda õppekava enne läbi. Eriala oli tantsukunst, aga sisse saades nägin, et see, kelleks õpid, on tantsuõpetaja ja koreograaf. Ruslan ise ütles kohe alguses, et see kursus on eksperiment. Me olime esimesed katsejänesed. Kas keegi oskab sõnastada, mis oli Ruslani eksperiment?
Kärt: Vastupidiselt sulle mina lugesin õppekava ja ma väga kartsin, et ma lähen õppima tantsuõpetajaks ning peangi hakkama tegema seda tantsu, mida näeb “So You Think You Can Dance” tantsusaates. See ei olnud minu jaoks väga kütkestav. Enne ülikooli astumist tähendas minu jaoks kaasaegne tants contemporary dance’i või lyrical jazz’i, kui inglise keelest vastet otsida. Ma läksin katsetele tegelikult Teater. Muusika. Kinos avaldatud artikli peale, kus kirjeldati Viljandi kultuuriakadeemia suundumist ühtse etenduskunstide õppekava poole: kus lavastajad-koreograafid-tantsijad-näitlejad-valgustajad kõik koos õpivad. Katsetel öeldi mulle, et see õppekava avatakse nelja aasta pärast. Alles õppides sain aru, et oleme see esimene uue õppekava eksperiment, mistõttu väga palju aineid, mis meie õppekavas kandsid ühte nime, olid sisuliselt hoopis teised.
Annabel: Õpiväljundeid isegi muudeti poole pealt vastavalt vajadusele. Eriti kui koroonaaeg tuli. Mõtlesin, et kui tulla etenduskunstide erialale, miks peaksin olema ka filmioperaator, dramaturg ja kõik asjad järsku segamini. Me vist oleme see kursus, kes ei saanud 2 aastat publikule midagi teha, pidime kõike tegema online’ is. Sel hetkel sain aru, kui oluline on, et sind tuleks keegi vaatama. Oleks olemas kriteerium, mille järgi mind hinnatakse. Kasvõi seesama taju ja tunne, kuidas publik mind vastu võtab või et kas see on üldsegi adekvaatne, mis ma teen.
Kärt: Aga samas koroona ülimalt mõnusalt lõhkus ära selle kasti, et me õpime tantsukunsti ja peame tegema ainult tantsulavastusi. Et kõik peab olema tants, tants, tants – vahet pole, mis teemaga tegeleda, lahendus on alati tants. Nüüd on meil see julgus mõelda, et tegelikult võib vabalt teha näituse või kirjutada raamatu, kui see käsitletava teemaga paremini haakub.
Annabel: Kui võrdleme meie kogemust sellega, mis oli paljude meie kursakaaslaste kogemus, kes ka lugesid neid õpiväljundeid ja päriselt tahtsid minna tantsuõpetajaks, siis see ei ole aus.
Kärt: Jah, nendest on kahju.
Annabel: Mine siis õpeta läbi Zoomi tantsu! Ja lähevadki. Ma kujutan ette, et teie kahe (Liisi ja Maria) õpetamispraktika kogemus oli sedavõrd parem, kuna saite teha kahekesi asja, mis teid huvitas.
Liisi: Ma tunnen, et positiivne asi koroonaga seotult on teiste meediumite kasutamine ja oskus näha kaugemale teatrisaalist või mõnest raamist. Nõudlus kõigi nende videote järele andis teistsuguse vaate, aga eemaldas, vähemalt mind, just publikust. Lõputööks tagasi saali tulla oli väga raske. Oli keeruline leida uuesti see inimene üles, kes sulle vastu vaatab.
Kärt: Palju oli frustreerivat, samas saan aru, et kõige parem, mida õppida koroonaajal, on kunst. See on oma olemuselt nii vormitav ala: sa saad teha seda, mida sa tahad. Õppida koroonaajal meditsiini või arhitektuuri… ma pigem lähen vaatan balletitantsijat, kes on saanud mõned klassid vähem, kui elan majas, mille on ehitanud inimene, kes on seda õppinud online’is.
Annabel: Meie kvaliteet samamoodi kannatas. Kui sa proovid teha balletitunde Zoomi kaudu, siis sa ei pinguta nii palju. Minule aga väga meeldis koroonaaeg, kus saigi minna koju ja ei pidanud mitte kedagi nägema.
Liisi: Ma tunnen, et meie kursusele mõjus see grupidünaamikale. Kõik kokkuvõttes tegid soolosid, välja arvatud meie kahekesi. Kollegiaalsus vähenes, oskus teistega töötada kindlasti vähenes.
Daniela: Meil vist vastupidi, kõik janunesid selle järele, et teeks koos ja publikuga.
Kärt: Meie maastikul tingib soolosid lavastuste rahastamise süsteem. Selleks, et jõuaksid saali, pead aasta aega mingit ideed veeretama ja seda on lihtsam ja efektiivsem enda sees veeretada. Saad oma aega korraldada nii, et jõuad lavastamiseni.
Liisi: Ka Saksamaal on niimoodi, vähemalt algajatega. Tulevad sellised kahe kuni kolmeste gruppidega lavastused. Rahakogus on täpselt selline, et sa rohkem ei saagi lavale inimesi tuua. Mulle lihtsalt meeldib koos töötada kellegi teisega, üksinda hakkab kurb ja õudne. Kunst ei tule hästi välja. Meie mõtted Mariaga olid sarnased. See lisab mingit rõõmu ja erksust, kui midagi koos teha.
Maria: Minu jaoks on lihtsam kellegagi koos esimesi taotlusi kirjutada ja uusi asju proovida peale kooli lõpetamist. Koos hoiame üksteist vastutavana ja see teeb asju lihtsamaks, sest saksa süsteemis on kõik väga hirmuäratav ja bürokraatlik. Kahekesi seda teha on palju toredam.
Liisi: Minu ja Maria koostöö algas tänu sarnastele vaadetele nii tantsule, etenduskunstidele kui laiemale maailmale. Alustasime koostööd juba teisel semestril ning väga kiiresti suutsime luua usaldusliku ja toetava töökeskkonna, kus oli võimalik süveneda ka mitte kõige mugavamatesse teemadesse. Oleme katsetanud lavaliste vormide kõrval ka videote ning helimaastike loomisega.
Annabel: Ka meil oli kooli ajal hea vaib.
Daniela: Hakkasime sõbrunema ja kui koroona sai korraks läbi, siis mõtlesime, et töötaks koos. Ma olen nõus, et koos on parem teha kui üksi.
Annabel: Ja siinkohal ma mainiks ära, et me Unholy Trinityna täiendame üksteist. Kõigil on oma kõige tugevam külg piisavalt erinevas kohas, et teineteisega koostööd teha. Kolmikuna on lihtsam leida teema, mille puhul tunned sisemiselt, et “nüüd ongi nii” ning ka tulemus on autentsem. Unholy Trinity on bränd, mille kaela me saame mingid asjad ajada ja sellepärast meil käib pidev show. Sarnaselt Liisile tuleb lavale see teema, mis on su ümber ja millega tegeled. Meil jõuab lavale meie brändi teekond võõras kontekstis – tantsuhuvihariduses.
Liisi Hinti ja Maria Ladopoulose koostöö tulemust “Ka vaikus oli väljakannatamatu” ning Unholy Trinity (koosseisus Annabel Tanila, Daniela Privis ja Kärt Koppel) lavastust “So You Think You Can Dance” on võimalik näha 16.–17. veebruaril ning 6.–8. märtsil Sõltumatu Tantsu Laval PREMIERE’23 raames.
