Avalik kunstnikuvestlus toimus 5. märtsil 2025. aastal Sõltumatu Tantsu Laval pärast Premiere’i sarja selleaastaste lavastuste viiendat (ja siiani viimast) etendust. Premiere pakub koreograafidele professionaalset platvormi oma esimese liikumisel põhineva lavastuse loomiseks. Kuulajad-vaatajad said osa vestlusest, milles jagasid oma kogemusi, nägemusi ja elamusi ning mõtteid ja põhimõtteid lavastuse “STRATA” looja Maria Solei Järvet, rühmituse KOOSSEIS lavastuse “Kõrblik kuni” loojad Mariann Onkel, Eveli Ojasaar, Eva Metspalu, Roosmarii Sarapuu ja Elina Ojasaar ning uurija-küsijana Raho Aadla.
Raho: Olen väga rõõmus, et olete Premiere’i sarjas ja Eesti tantsuväljal. Olete suurepärased tantsijad ja teie teoseid oli nauditav vaadata. Minu eriline tänu selle eest, et tantsisite paljajalu: vahel tekib mul lihtsalt selline tunne, et tänapäeval inimesed isegi magavad tossudega. (Tantsu)laval näeb viimasel ajal samuti päris tihti tossudes kehasid. Paljajalu on keha teisiti maandatud ja minu jaoks huvitavas, loomulikus-loomalikus kohalolus: vaadates on tunne, nagu mul tekiks inimese olemusest ausam arusaam. KOOSSEISu ühte lavastust “kvintessents” Tartus Aparaaditehases nägin paar aastat tagasi ja see meeldis mulle samuti. “Kvintessents” oli minu tunnetuses Saksa tantsuteatri joontega, lavaruumis oli hästi palju asju. Tahtmata kahte teost võrrelda, teen seda siiski ja ütlen, et olen nii õnnelik, et seekord laval asju ei olnud ning tähelepanu oli liikumisel, koos tegemisel ja ühistel rütmidel. Oli näha, et olite materjaliga tööd teinud. Tahaksin teada, kuidas täpsemalt lavastuse koreograafia ja ülesehitus sündis: kuidas jõudsite kokkulepeteni? Vaadata oli tõesti põnev: vaba ja lennukas ülesehitus mõjus värskendavalt. Bomfunk MC-se loo “Freestyler” kasutamine tekitas ootamatu nihke. Huvitav on see, et kui see lugu algas, siis järgmisel hetkel ei mäletanud ma enam midagi, mis oli ennist juhtunud. Oli mõnus kogeda, kuidas sellises hüperreaalses – mõistetamatus, kuid samas jõuliselt ihulises ja kehaliselt tunnetatavas – olukorras loodud nihe mu taju muutis. Mõlema lavastuse valguskunstnik Sander Põllu tegi head tööd. Näiteks alguses, kui oli pikalt sinine ja siis pimedaks läks, lõi mul silme eest kõik punaseks – see oli täiega ohoo-elamus! Kas teil oli ka nii?
Paljud: Jaa!
Raho: Maria, sinu lavastust vaadates tekkis alguses tunne, et tegemist on millegi poeetilisega ja siis järk-järgult muutus see järjest kehalisemaks, nüüd ja praegu sündivaks, sinu isiku põhiseks. Alguse koreograafia osas tahaks kuulda, mida sa seal mõtlesid, et just sedasi liikusid? Mis oli liikumist loov põhimõte? Vaadata oli seda igal juhul suurepärane: sellega tuli leppida, et antud viisil liikumise juurde, kui jäigastunud jäse hooga maha suunata, käivadki kolksatused. Osati valulik, aga samas saabki keha ju tugevamaks, kui jõudu kasutada. Intervjueerisid lavastuse tarvis inimesi ja etenduse alguses kõlasid mitmete inimeste kehaga seotud mõtted. Üks rääkis, et tantsija elu ja treening seisnebki selles, et lõhud ennast, ja see pole tahtlik enese kahjustamine, vaid lihtsalt oskuslikumaks saamise teekonna kaasnähe: kõik oleneb ju püstitatud lati kõrgusest. Loodan ja usun, et sina oskad ennast hoida, ja seetõttu oli sinu ennast jõuliselt kasutavat liikumist mõnus vaadata. Kui sa täisvõimsusel liikusid, nii et nägu pingutusest punane, siis oli su keha elusus vägagi kohal ja see kandus ka minu tundesse. Ja see osa seinaga oli kehaliselt tulnuklik: mõtlesin, kas su õlavarreluud tulevad nüüd liigesepesadest välja või mitte. Alustamegi sinust, Maria! Räägi meile, kust su mõtted tulid ja kuidas valikud kujunesid, et “STRATA” just sellisena valmis?
Autor: Markus Muide
Maria Solei: Kunstnikuna inspireerivad mind inimesed mu ümber ja nende kogemused. Tihti on soolod autobiograafilised: soovisin, et mu soolo oleks avarama tunnetusväljaga kui ainult mina ise ja minu kogemused. Alguspunkt, kust liikuma hakkasin, on tõdemus, et me kogeme elu tahes-tahtmata kehadena. Meie meeled määravad selle, kuidas maailma tajume. Minu huvi oli kaardistada, kuidas me isiklikult ja kultuuriliselt mälestusi talletame. Kust tulevad meie ootused iseenda suhtes? Kohtusin inimestega ja intervjueerisin neid: võiksin nüüd vabalt taskuhäälingu teha, kuna mul on tunde salvestatud vestlusi, kokku rääkisin kolmekümne kaheksa inimesega. Lisaks töötasin lavastusprotsessis ka enda mälestustega: nende lugudega, mida olen elu jooksul kuulnud (näiteks ema räägitud jutud ajast, kui olin 6-aastane) ja mis on meelde jäänud ning seeläbi mõjutavad ka minu tunnetust. Küsimuste mõtlemine oli põnev, samuti julguse leidmine, et neid küsimusi inimestele esitada. Minu jaoks oli oluline, et ma ise ei jääks pinnapealseks: üritasin leida viise, et saada inimeste lugudele ja kehade kogemustele nii ligidale kui võimalik. Olen väga rõõmus, et oldi valmis nii avatult rääkima ja isiklikke teemasid sügavuti lahkama. Intervjuude tegemise käigus kerkis tähendusliku teemana esile kehaempaatia. Millal tunneme empaatiat enda suhtes? Millal teiste suhtes? Kui palju saame erinevates eluetappides anda ja kui palju võtta? Vestlustest kaardistusid välja üldinimlikud, universaalsed teemad, nagu surmahirm, haigused, kasvamine, muutused, vananemine ja igapäevane korduvus: näiteks ärkamine, hommikurütmid ja miks me neid vajame. Inimesi kuulates avaldus minu jaoks järgmine kiht: oma kogemusi ja kogemist kirjeldades kasutame keeles igasugu põnevaid omadussõnu ja kujundeid, nagu keha on kare; olen nagu plastiliin; kui ma ei tantsi, siis olen puine; kui liiga palju mõtlen, siis on mu pea pulki täis jne. See, kuidas endast ja oma kogemisest-seisunditest räägime, kirjeldab keeles lisaks elusale kehale ka muid mateeriaid (näiteks savi ja puitu, mida lavastuse videokujunduses kasutasime) ja nähtusi. Edasi liikus minu tähelepanu sellele, miks ja kuidas me ennast nii vaimsel kui füüsilisel tasandil vormime. Kust tekib kehaline kohalolu? Mis on väljastpoolt sisse vormimine? Need elemendid, millest mõnega samastun isiklikult, mõnega mõistuslikult, avaldusid minu tegevuse kaudu laval. Olin kui svamm: võtsin kogemusi sisse ja lubasin neil välja voolata või siis pressisin need endast välja. Kogesin proovisaalis palju, siis magasin ja siis läksin uuesti sellele teekonnale – oli nauditav ja täitev, aga samas ka võttis palju. Keha jätab ju meelde ja mäletab.
Raho: Räägi palun täpsemalt sellest, kuidas liikumine sündis ja miks liikusid just selliselt, nagu sa liikusid. Kust see tuleb? Mis ülesandeid täites liikumine oma vormi omandas?
Maria Solei: Sellistele küsimustele on alati raske vastata. Minu jaoks on kõigepealt tunne ja see loob liikumise. Mul on keeruline luua esmalt liikumist ja siis sellele tunnet või eesmärki lisada. Kuulasin proovisaalis intervjuusid ja neist need liikumisvalikud arenesid. Näiteks üks professionaalne tantsija rääkis, et iga kord, kui ta peab inimeste ees rääkima, tekib tal meeletult suur ärevus. Ta kirjeldas teekonda, kuidas ärevus kehas rändab, ja seda, mida ta kogeb. Lavastuses avaldus see koht värisemisena. Usun, et kõik inimesed on kogenud taolist kontrollimatut värisemist. Miks, kust ja kuidas täpsemalt see algab ja kui jõuliseks muutuda võib? Kuidas fassaad, pealmised kihid, selle värinaga tegelevad? Strata tähendabki muide kihte ja kihistusi. Keha elab tihti läbi palju rohkem, kui pealispindselt paistab. Samas ei saa eksisteerida tuuma, kui sellel ei oleks kõiki neid kihte, mis teda kaitsevad. Teisalt, kui ei ole tuuma, siis ei oleks pealmistest kihtidest ju mingit kasu – seda põhimõtet kasutasin lavastuses esimese liikumise tekitamiseks. Vahel on ju nii, et keha ei kontrolli ennast ja justkui võiks olla liikumatu, aga miski paneb ta siiski liikuma. Katsetasin antud mõttega. Kontrollime enamasti kõike peaga: ma näen, saan oma pilku suunata ja seeläbi tunnen, et olen kaitstud, kuna mul on võimalus vajadusel reageerida. Mis juhtub aga siis, kui ei saa ise oma liikumist kontrollida ja liikumine lihtsalt juhtub? Mis tunne see on ja mis seisundi tekitab, kui näiteks jäsemed – mis ühelt poolt on keha perifeeria, aga samas ka kõige tugevamad piirkonnad, millega on võimalik lüüa ja purustada – ei allu enda tahtele? Võite kodus proovida: on päris huvitav, kui ühelt poolt on soov olukorda ja juhtuvat hoomata ning samal ajal täita ülesannet, kus liikumine ei allu enda tahtele. Mina võtsin pilguga ühe fookuse ja rakendasin reeglit, et liikumise teekond valitud lõpp-punkti ei ole sirgjooneline, vaid kohale jõudmine on liigendatud. Hakkasin erinevaid radu otsima ja ühel hetkel ei olnudki keha inertsus enam mõistuslik valik, vaid elas oma elu: sinna seisu jõudnuna tuli üritada kehtestunud olukorraga lihtsalt kuidagi hakkama saada. Lavastuses oli antud liikumist veidi üle viie minuti, aga proovisaalis katsetasin selle kvaliteediga ohtralt: kõige pikemalt kahe tunni pikkusel sessioonil.
Raho: Mõistan, et alguse liikumine ei olnud järelikult kindel koreograafia. Huvitav on see, et kuna juhtuvat oli väga põnev jälgida, siis vaadates ma tegelikult isegi ei mõtisklenud selle üle, kas liikumine on paika pandud või mitte. Eks mõlemat pidi on ju võimalik. Üksi luues on see mugavus (ja võimalik, et ka oht), et ei pea kellegi teisega liikumise osas kokkuleppeid tegema. Palju sul üldse lavastuses paika pandud liikumist oli?
Maria Solei: Lavastuses on kindlad kohad, mis on täpselt paika pandud, aga üldiselt tegutsesin reeglitele ja ülesannetele tuginedes. Võimalik, et mul oleks isegi kergem olnud, kui oleksin liikumist rohkem paika pannud, kuid siis oleksin etendades tegelenud pigem liikumise esitamise, mitte selle kogemisega, ja see poleks enam seesama teos ja teemale lähenemine. Lõpustseen on näiteks täiesti kindlaks määratud. “STRATA” kui teos on sama, kuid avaldub igal etendusel erinevalt: sõltuvalt kõigest sellest, mis praegusel hetkel mõjutab.
Raho: Kas need endale litakate andmised tulid ka nii, nagu tulid?
Maria Solei: Jah. Väga paljud mu lähedased tulevad ja kallistavad mind pärast etendust, kuna see enda nüpeldamine mõjub valusalt: me tunneme teise keha vastu suurt empaatiat, kui näeme, et keha ületab piire. See ei kehti ainult füüsilise soorituse korral, vaid ka siis, kui näiteks keegi teeb tööl ületunde ja ei maga: seda on tunda, et miski on kehas üle piiri läinud. Enda olekus me seda tihti ei tajugi või kui tajume, siis lihtsalt n-ö surume ennast sellest olukorrast läbi – see on lavastuse üks tuumteemadest. Huvitav on see, et vähem liikumisega ja enese kehalisuse avastamisega tegelenud inimeste jaoks tundus see enesele litakate andmine väga valus. Vähemalt nad sõnastasid oma mõtted mulle tagasisidet andes sedasi. Ükskord vaatas etendust trummar, kes ütles, et tema teeb proovis kogu aeg sedasi ja reied on alatasa punased ja et see on täiega chill. Igaühe isiklik kehaline kogemus määrab tunnetuse: see, mis on ühe jaoks ekstreemne, on teise jaoks argine. Minuga on kõik korras. Ma toibun.
Raho: Mõõdukas koguses enda nüpeldamine on lausa kasulik!
Maria Solei: Jah, ka saunas me end millegipärast vihtleme.
Raho: Ülivahva oli vaadata, kuidas elus keha laval muutus, kuidas su õlavarred ja reied löökidest punaseks värvusid. Mul tulid kohe meelde enda tantsuõpingud Viljandi kultuuriakadeemias ja Paul Bobkovi rütmitunnid, mille loomulikud kaasnähted paljudele olid sinikatega kaetud reied. Kuidas sulle sellised kehale antavad löögid-hoobid ja litakad-latakad meeldivad? Eeldan, et vastu tahtmist sa ennast ju ei nüpeldanud. On see sulle loomuomane?
Maria Solei: Minu jaoks oli see elus esmakordne endale sedasi laksakaid anda. Ma uurisin rütme ja seda, kuidas neid luua välisel pinnal ja seesmiselt. Proovis läksin mõnel korral tegevusse sedasi sisse, et liginesin piiri ületamisele. Arvan, et kolm korda pikemalt kui etendusel oleks sellist liikumist veel talutav teha, aga kui peaksin sedasi pool tundi ennast lööma, siis see oleks ikka üsna ebameeldiv. Minu huvi seisnes esmalt muidugi selles, et teo taga on tahe. Mis ajendil inimene üleüldse sedasi talitab? Kuhu see välja viia võib? Elus on nii mõndagi, mis alguses on lõbus, aga kui üle piiri minna, siis ei ole enam üldse lõbus.
Raho: Jah, sedasi võib juhtuda ning tantsijatena oleme seda vast kõik (ja paljud päris tihti) kogenud, sest sageli ei ole lihtsalt võimalust oma tunde pealt otsustada, kas täna liikuda või mitte: kui on esinemine ja spagaat on tarvis ära teha, siis tuleb seda teha. Soovin siinkohal kõikidele tantsijatele jõudu sel teel ja oskust keha vajadusi tähele panna ja võimalusel end mitte täielikult ribadeks retsida. Olla teadlik keha isetervenevast võimest!
Maria Solei: Jah! Lõpustseen tegelebki just selle mõttega. Mul tekkis soov endale uut nahka kasvatada – kombucha-nahka. Arutlesin lavastuskunstnikuga ja tegime teoks: kui kombucha algele korralikult suhkrut ja musta teed sööta ning teda hubastes tingimustes pesta ja kallistada, siis võib ta päris laiaks ja paksuks kasvada. Ta kasvas Tallinna Kunstihoones. Külmematel päevadel ta kasv pidurdus ja ta hakkas murduma. Põnev. Sisemised kihid ja välimised kihid. Ussidest teame, et nad jätavad oma vana naha maha. Inimestena saame haavu ja paraneme-uueneme samuti, kasvatame endale uue naha. Ja kui lõpuks olla üle piiri läinud/lükatud/viidud, siis kuidas ennast nii kehaliselt kui ka vaimselt poputame? Rahustav kompress ja uus nahk. Justkui allika juurde minek. Heli mängis lavastuses samuti väga olulist rolli: tahtsin, et see oleks ihu ligidal, et ei jääks kehast kaugeks. Salvestasime palju erinevaid kehahelisid, -kõlasid ja -kajasid.
Raho: Etenduse ajal mõtisklesin, kas need akvaariumis hulpivad latakad on elus või naftast toodetud. Tore, et nafta asemel ikka päris tulnuka lavale tõid, end temaga hellalt katsid ning pärast seenekest näppida lasid. Päris elu mõjub alati. KOOSSEIS, avaldage teie nüüd tõde, kuidas saab teoks, et viis inimest hakkavad koos looma ja jõuavadki ühisele meelele? Nähtub, et kõik ootavad, et Mariann alustaks.
Mariann: Roosmarii, alusta hoopis sina.
Roosmarii: Ja just niimoodi koos loomine on, et üks saab järje teisele üle anda. See on koosloome võlu ja ka selle valu. Väga palju tuleb võtta aega, üksteist kuulata ja ühiselt arutleda, et samale lainele ja samade nägemusteni jõuda. Oleme teadlikult võtnud ülesandeks otsida teed efektiivse koosloome poole. Proovime kõiki oma loomeprotsesse ka kõrvalt jälgida, et märgata ja teadlikult mõtestada selle erinevaid aspekte. Näiteks kuidas rolle ja vastutust jaotada – kuidas üldse luua?! –, samuti kuidas üksteise eest hoolitseda ja samas ka piisavalt kannustada, et mitte jätta kedagi liiga kauaks kuhugi saali nurka vaikselt istuma. Koos luues on koosloome teema meie endiga pidevalt muutuv ja arenev. Praeguseks oleme umbes kaks aastat koos tegutsenud ja võib-olla alles nüüd on esimesed suuremad kogemused käes ning järeldused meieni jõudnud. Nüüd saame süvenenumalt mõtlema hakata, kuidas me päriselt viiekesi töötada tahame.
Eveli: Eestis on väga vähe kollektiive, mis püsivad koos kauem kui kolm-neli-viis aastat. Meie vahel ei pruugi küll olla ametlikku allkirjastatud lepingut, aga soovime, et KOOSSEIS oleks midagi pikaajalist ja jätkusuutlikku. Sellepärast on vahel mingitest proovisaalis toimuvatest konfliktidest lihtsam üle saada, sest hoiame meeles, et see on ainult üks komistuskivi meie pikal teekonnal.
Mariann: Nutad ära ja siis on jälle kõik hästi.
Raho: Väga hea, kui nutad.
Mariann: Jaa! Ma ei teagi, kas me kõik oleme juba nutnud, aga vähemalt pooled kindlasti – nii et hea töö on juba tehtud! Loomeprotsessid, niisamuti praegune, on alanud nii, et kahel tuleb idee, mille nad ka registreerivad: kirjutavad mõtte-plaani valmis ja saadavad välja. Alles siis hakkasime kõik koos lavastuse kallal tööd tegema, kui olime Premiere’i koha saanud.
Eveli: Me teadvustame, et viiekesi koos luua on privileeg. Ja me ka tahame viiekesi koos teha. Nagu sa ütlesid, et kui meie esimene töö oli selline Saksa modernistlike joontega ning laval oli palju objekte ja mida kõike veel, siis seekord oli tore ühine äratundmine, et kõigil on soov olla kehaline ja tantsuline. Idee, millega Premiere´ile kandideerisime, ei olnud tõesti aga üldse see, milleni lõpuks jõudsime.
Roosmarii: Meie kõige esimesse dokumenti sai kirja, et teeme lavastuse gigantsest kingast.
Mariann: Keegi ei tohi seda mõtet nüüd varastada!
Roosmarii: Meil läks päris palju aega, et meenutada, kust see mõte alguse sai, kuigi tegelikult on kõik loogiline: king on üks objektidest, mis on pea kõikidest meie töödest üsna keskselt läbi käinud. Kingast me taas kinni haarasime. See tundus nagu…
Eveli: KOOSSEISU bränd.
Roosmarii: Kinga ümber hakkasime ehitama teose kontseptuaalset maailma ja isegi, kui king ise objektina ühel hetkel ära kadus, siis jõudsime ringiga ikkagi tagasi esmase kontseptsiooni juurde. Kui praegu algset teksti lavastusega kõrvutada, siis paralleelid on täiesti nähtavad.
Mariann: Inimene ja mingi suur väli. Roosmarii sõnastas selle väga hästi.
Koos: Väike on suur ja suur on väike. Väike inimene suurel ühiskondlikul väljal.
Raho: Nii paljust tahaks juba kinni haarata. Olete rühmitusena ilmselge põhjus, miks Eesti tantsuvaldkonda on tarvis trupitoetusi. Minu igakülgne toetus – kestku KOOSSEIS vähemalt kümme aastat! Praegustes oludes see liiga lihtne ei ole, aga kui te samas hoos, milles täna laval olite, jätkate, siis võimalik on see kindlasti. Tean, et aeg-ajalt võib koos loomine päris keerukas olla, aga hoidke meeles, et ükskõik, mis teil proovis omavahel juhtus/juhtub, siis selle lavastuse põhjal julgen väita, et see, mida teete, toimib. Teie valikud on mõjusad. Tahan jälle teada, kuidas lavastuse koreograafia sündis. Kas tegite koos või keegi lõi liikumise? See ühe koreograafia tantsimine, mida osavalt sümfonismivõtetega elustasite, oli äge.
Mariann: Oleme ju ikka äsja ülikoolist tulnud.
Elina: Oleme igatpidi loonud. Eveli loob rohkelt koreograafiat, aga üldiselt on nii, et kes tahab, see teeb, ja siis katsetame koos, mis ja kuidas toimib.
Mariann: Vahepeal on ka nii, et kui muid ideid ei ole, siis teemegi lihtsalt koreograafiat. Igaüks mõtleb täiesti nullist näiteks kolm kaheksat mingit liikumist ja siis saab juba nendega edasi töötada. Selle ühistantsu baas valmis juba detsembris. Tantsisime seda väga palju läbi ja materjal ka arenes aja jooksul palju: midagi oli nagu puudu, midagi tuli lisada, midagi pikemaks teha, kaanonisse panna. Seda nõudmist meil endale ei ole, et ühe prooviga peab igal juhul valmis saama. Koos materjali muutumisega tuleb olla avatud ka muutusteks eneses. Minul on tihti nii, et kui miskit on juba “valmis” ja seda tuleb muutma hakata, siis muutun väga kärsituks ja esimene reaktsioon on tavaliselt – ei, ma ei taha! Siis on tarvis meelde tuletada, et selleks, et sünniks midagi uut ja põnevat, tuleb olla muutusteks avatud. Siinkohal on paslik tänada meie dramaturgi Riina Maidret, kes meid kõrvalt jälgis. Vahepeal andis ta täpsemat tagasisidet, aga väga oluline oli ka see, kui ta lihtsalt ütles, kui miski juba hästi toimis: positiivne tagasiside on väga oluline. Olles ise samaaegselt lavastaja ja etendaja, on kõige keerulisem see, et tegelikult ei näe, mis laval toimub. On vaid kujutelm juhtuvast ja lootus, et lavastus toimib ja kõnetab inimesi. Kõrvalpilgu tagasisidet tasub sel juhul usaldada.
Raho: Aga soolosid ja paarisliikumisi ju ikka vaatate?
Koos: Neid muidugi.
Raho: Kas annate ka tagasisidet?
Koos: Jaa.
Raho: Kuidas?
Mariann: Eva ütleb, et seal kohas ei ole teie jalad samamoodi: vaadake üle ja tehke otsus, kas need peaks olema samad või siis veel selgemalt erinevad.
Eva: Kogu aeg on tarvis otsuseid vastu võtta. See ei ole kriitika, vaid vajadus teha valikud, et olla ühiselt teadlikud. Mulle istub see hästi, et KOOSSEISU koreograafia on n-ö vaba maa. Igaüks võib liikumisega tulla ja kõik võivad ka muutusi pakkuda: miski ei ole isikuliselt kellegi oma ja seda eeldust, et just sellises vormis pakutud minu isiklik looming peab ilmtingimata lavale jõudma, ei ole. Käib ikka pidev põrgatamine ja arendamine.
Raho: Kuidas sündis lavastuse ülesehitus? Kust tuli mõte kasutada lugu “Freestyler”, mis tõi teose väljenduslaadis – ja seega ka sisus – endaga kaasa jõuliselt kontrastse muutuse?
Mariann: Mina puudusin sellest proovist, nii et kui järgmine kord proovi tulin, siis järsku oli see lihtsalt olemas. Alguses ei olnud ma üldse rahul – täielik ei! –, sest meie helikunstnik Astra Irene Susi oli sinna juba ilusa muusika teinud ja püüdsin valikut sinna suunda juhtida, et ikka prooviksime olemasolevaga hakkama saada. Mul tuli aga oma tahtmisest taganeda ja vaadata suuremat pilti ning nüüd ma armastan seda muutust.
Eveli: See otsus sündis, kuna me ei tahtnud karta seda, et “Kõrblik kuni” puhul on mingil määral tegemist narratiivselt tõlgendatava looga. Kuna KOOSSEISuna on üheks meid huvitavaks ja tähendusi loovaks osiseks roll ja karakteriloome, siis need avalduvad niikuinii teatud moel looliselt loetaval viisil. Tekkis tunne, et kui karakteritena ajame tõsist asja, siis on absurdset olukorda loov nihe vajalik. “Freestyler” tuli üsna viimasel minutil. Just selle stseeniga katsetasime proovides väga palju.
Mariann: Kõik koreograafiad lõime algul ilma muusikata ja kuu-kaks neile kindlat heli juurde ei lisanud. Proovisime erinevaid muusikapalu ja avastasime, kuidas üks või teine toimib ja milliseid tähendusi looma hakkab. Tantsus on tihti nii, et inspireerutakse muusikast ja liikumine luuakse täielikult muusikasse. Meile on iseloomulik esmalt liikumine valmis teha.
Raho: Tore kuulda, et sedamoodi koreograafiale liginete. Tagasi mõeldes oli see ka mõlema lavastuse puhul tunnetatav, et esmalt olid kõnekad just kehad ja liikumine. Helikujundused olid vahvad, aga tegelikult oleks võinud need ka olemata olla: kehad oleksid ka täielikus vaikuses (ja enda liikumisest tekkivate helide saatel) sisukalt mõjunud ja see on tantsukunsti puhul suur väärtus. Aga tahan veel selle loo “Freestyler” valiku kujunemises urgitseda. Kuidas see lugu proovis, millest Mariann puudus, siiski mängima hakkas?
Eva: See tuli kogemata Spotify shuffle pealt.
Eveli: Tegelikult meie Elinaga nägime eelmisel õhtul telekast selle loo muusikavideot ja mõtlesime proovida. Olime mitmeid muusikapalu katsetanud, aga need ei sobinud. Algul tegime loo taustal lihtsalt sooja ja siis sujuvalt saigi see antud stseeniga ühendatud.
Mariann: Teeme proovis ohtralt nalja ja lollitame palju. Hoiame õhinat ja katsetame.
Eveli: Minu meelest oleme küll väga tõsised.
Mariann: Mis sa ajad!
Raho: Nii see töö tegemine koosloomes kulgeb, et samal ajal, kui üks lollitab, on teine tõsine ja vastupidi. Koos ühisesse voolu jõudmine toimub teisiti kui üksi luues endale sobiliku rütmi avastamine ja raja valimine. Igal juhul on mõlemad otsingud, mis võivad kulgeda nii lihtsalt kui ka keeruliselt. Maria, sina küll lavastasid üksinda, aga kaasloojad olid ikka tööga seotud.
Maria Solei: Jah. Mu varasemad lavastused, mille kaaslooja Taanis olin, said koosloomes tehtud. Premiere´ile kandideerisin üksi, aga kindla tiimiga. Nõue endale oli see, et kui nende inimestega (dramaturg Alissa Šnaideri, helikunstnik Israel Bañuelos Loreto, lavakunstnik Carmen Kremmi ja videotiimi Alexandra Pärna ja Markus Muidega) teha saan, siis teen. Mind huvitab dokumentalistika oma uuringute ja ka visuaalse keelega. Kaardistasin ka tiimiliikmete strata, uurisin ja küsisin küsimusi. Võtsin inimeste jaoks aega. Kui kutsun loovad inimesed oma keskkonda, siis on minu jaoks oluline, et saaksime üksteisest aru. Mõistmise eelduseks on suhtlus. Mina olen harjunud end palju kehakeeles väljendama. Arvan, et KOOSSEISus te tihti ei peagi rääkima, vaid lihtsalt tunnete, kui miski on õige. Ja võib juhtuda, et kui hiljem juhtunust räägite, siis saate aru, et tegelikult ei olnudki õige. Loomise ajal oli mul ka periood, kus olin päris üksik ja üsna depressiivne. Mulle meeldib teistega mõtteid põrgatada. Eriti mõnus on töötada inimestega, kes mõtlevad lahendustele. Arvan, et kipume aeg-ajalt lahendustele suunatud meelestatust alahindama. Mul on sedasi, et kui keegi ütleb, et ei saa, siis soovin, et prooviksime need ülejäänud 125 viisi sellegipoolest ka läbi – siis on vähemalt lihtsam soovitust lahti lasta.
Raho: Tasub olla tähelepanelik, et kui keegi me loome- ja eluteel pidevalt väidab, et midagi ei saa, siis on ehk mõistlik endal edasi liikuda. Oluline on olla inimestega, kes innustavad.
Eveli: Meie oleme viiekesi, pluss veel loominguline tiim (lisaks eelpool mainitutele ka lavakunstnik Kätleen Noormägi ja visuaalide looja Paul Henrich Daude). Mõnel päeval ei pidanud üldse arutama, aga mõni teine päev kulus tervenisti sellele, et ühist keelt leida. Esmalt oli tarvis saada viiekesi samale lainele ja siis jõuda loomingulise tiimiga jagatud nägemusteni. Mingil hetkel tundus see kõik päris keeruline. Kahe tegutsemisaasta jooksul oleme vaikselt õppinud üksteisega suhtluses viisakust taandama. Soov on olla üksteisega arvestav ja mitte kellelegi varvastele astuda. Olla aus ja mitte valetada. Viiekesi koos olles võib aeg-ajalt juhtuda, et keegi ei taha või ei oska või ei tihka öelda näiteks, et …
Raho: Et miski ei toimi. Samas, kui see välja öelda, siis tõenäoliselt algab ka lahenemine.
Mariann: Mõtestame sedasi, et on KOOSSEIS rühmitusena ja oleme meie eraldiseisvate koreograafide-kunstnikena. Võimalik, et miski ei lähe minu isikliku maitsega kokku ja ma ise taolist valikut ei teeks, aga kui see sobib KOOSSEISu maitsega ja konteksti, siis luban sel sündida. Koos on ausalt kergem.
Raho: Kuidas viie etendusega lavastus arenes-muutus?
Maria Solei: Minu jaoks muutus täielikult. Läbimängudel oli saalis ainult mõni inimene, aga kui ruum oli rahvast täis, siis tundsin, et olin strata-teemaga veel tundlikum. Sain aru, et minu loodud pinnaselt tekivad igaühel oma tunded ja seosed. Nagu sinu mälestus ülikoolist. Kuulsin, et kellelegi meenus sünnituskogemus. Hetk, millal laest langeva siidi alla tõmbasin, tekitas kellelgi seose oma vananeva nahaga ja sellega, kuidas ta tegelikult ei suuda leppida keha loomuliku viisiga muutuda. Mõistsin, et kõik publikus olevad seitsekümmend inimest tunnevad omamoodi, ja see on väga habras, ilus ja elus. Olen väga tänulik. Pärast etendust ja koristamist jõuan koju ja ei jää magama. Olen voodis ja kogen juhtunut. Minagi olen hapras seisus. Olen laval olles avatud ja suuremeelne. Olen kohal. Tunnetan. Ajastan tänases rütmis. Paiknen praegusel hetkel. Annan mänguruumi. Lavastus on soolo, aga ma ei ole üksi. Vaatan publikut. Silmad kohtuvad. Mina tean, mis olukord on, ja ma annan teisele võimaluse oma lugu kogeda. Seda ei olnud ma varem tundnud, sest mul ei olnud saalitäit inimesi.
Eveli: Arvan, et pärast esikat hakkab lavastus oma elu elama ja on väga vabastav ja õige siis lavastamisest lahti lasta. “Kõrblik kuni” oli vist oma terviklikkuseni jõudnud, kuna erilisi muutusi lavastuses toimunud ei ole. Etendustel saime meie karakteritena lõpuks oma elu elama hakata ja sisemine muutus on olnud suur.
Mariann: Mulle tundub iga etendus erinev. Iga kord on sama hirmus ja jalg väriseb: kui ma esimesel etendusel seal lõpus selja peal seistes ikka surfasin korralikult, siis täna püsisin juba täitsa kindlalt jalgel. See näitab, et peab veel etendama. Minu jaoks hakkas lavastus alles viimasel kahel korral elama, siis saime mängu tõeliselt käima. Viis etendust on natuke vähe ja kui nädal varem valmis saada, siis pole lihtsalt endal seda aega, et küpseda.
Roosmarii: Arvan, et lavastus on kogu aeg, ka läbimängude ajal, oma elu elanud, aga iga etendusega muutus kõik tõesti kuidagi elujõulisemaks ja selgemaks. Näiteks täna, viimasel kolmekümnel sekundil, tekkisid mul täiesti uued seosed. Tundsin, et karakteri sisemine tunne, millega tegelesin, jõudis kuhugi järgmisele tasandile ja väga põnev hakkas. Tahaks homme uuesti mängida, et teada saada, kas jõuan samasse kohta ja kuhu sealt edasi minna annaks.
Raho: Täiustumine toimub ajapikku. Mõlema lavastuse ühine joon on see, et need said liiga kiiresti läbi. On tajuda, et on kütet luua pikemaid teoseid.
Koos: Jah. On öeldud, et on lühikesed.
Maria Solei: Samas tunnen, et väga hea on tutvustada ka lühivorme. Eestis ei ole need veel nii tavapärased. Kui juba teatrisse minek, siis ikka kaheks-kolmeks tunniks. Tegelikult võiks olla rohkem avatud kutsungeid lühivormidele: katsetustele ja esimestele lavastustele. Ma ise tundsin muidugi ka, et lõpuks oli laval liiga vähe aega. Lõpetasin kombucha´ga kaetult, kuigi olin laetud ja valmis edasi liikuma. Unetuil öil on lavastuse järgmine osa mu sees juba elustunud.
Eveli: Jah, see ei ole halb, kui pärast lõppu on tunne, et tahaks veel. See on mõnus.
Raho: Hull on see, kui istuda kolmandat tundi saalis ja mõelda, miks juba pärast esimest kümmet minutit ei lõpetatud. Kas on veel midagi, mida soovid jagada?
Mariann: Hetkel on tantsumaastikul nii, et kui hakatakse lavastust tegema, siis tihti ei võeta vastu otsust, et päriselt liikuda tantsu suunas. Tänapäeval on ülipalju valikuid, nii palju eri meediume. Tants nõuab harjutamist ja kokkumängu, mistõttu tihti ei võeta seda teekonda ette. Meie tegime valiku tantsu kasuks ja isegi, kui see oli aeganõudev ja osadel hetkedel keeruline, siis meie lavastus peegeldas meie tööd ja valikuid. Valige rohkem tantsu!
Maria Solei: Tänan Sõltumatu Tantsu Lava tiimi, teiepoolne usaldus ja tugi on olnud suur. See, et saan kunstnikuna öelda, et mul on tarvis viite suurt kasti ja akvaariumi ja kohta, kus seen saab haisedes kasvada, on mõnus. Kordagi ei küsinud keegi, miks nii, et äkki valiksid hoopis naftanaha!? Selleks, et ideed jõuaksid lavale, peab keegi toetama, hoogu andma ja võimaldama. Aitäh! Õpime iseend ja liikumist tundma. Kasutame mälestusi ja aistinguid. Tajume ja uurime elu selle kehana nii kaua ja sügavuti kui võimalik.
Raho: Elagu Premiere! Elagu Sõltumatu Tantsu Lava! Elagu tants! Elagu meie siin kõik!
