See kirjutis on isikliku kogemise jagamine, tuginedes ennekõike koosloomest saadud kogemustele. Tänan Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendust korraldamast läinud aasta porikuul oma aastakonverentsi “Teatri tegemise ja kogemise uued viisid” ja mind sinna kõnelema kutsumast. Veelgi tänulikum olen teema ette andmise eest, kuna mul endal ei oleks arvatavasti pähegi tulnud, et koosloome liigitub uute teatri tegemise viiside alla. Eks iga viis ole olevas hetkes uutmoodi, isegi kui valitud käigud on vanaviisi võetud. Sestap vast ka iga kaasajal juhtuv avaldub praeguses ikka alati uuena. Toona räägitud “Ühisloomingu sünd – katsetused, kogemine, kõnelused ja kokkulepped kaasloojatega” saab nüüd kirja. Esindan kirjutades enda isiklikke arusaamisi, avastusi ja tähelepanekuid, mis on muidugi igatiselt mõjutatud ühistest kogemustest ja aruteludest kaasloojatega, kuid mis ei nõudle mu kaasloojate nõustumist. Arutelu on aga igal juhul alati oodatud!
Kõige pikemaajalisem koosloomekogemus on mul kooslusega Olmeulmad, kus Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoniga ühise mõistmise nimel lõpuni selgeks arutatud teemad – olgu arutlusaluseks liikumisega seonduv, üksteisega suhtlemine, teose sisu, ajakava või mõni muu teema – vormuvad kokkulepeteks, mida kõik lubavad tulevastes olukordades üksmeelselt tegutsemise huvides oma parimas suutlikkuses täita, kuid tihtilugu ikkagi ühel hetkel üksikult või ühiselt selle vastu kogemata – kas siis unustades või tähelepanematusest tingituna – eksides või pärast mõningast katsetamist ja seeläbi ka tegutsemise ajal esile kerkiva iseenda tundmuse ja kujuteldava (juhul kui kõik neli tegutsevad) või tõelise (juhul kui näiteks kolm tegutsevad ja üks jälgib) väljastpoolt vaatlemise korral tekkiva võimaliku mõju mõistmisel ja mõistmisest tingitult tahtlikult kokkuleppest üle astudes, soovides avastada seda, mis juhtub kui … ? Mõnikord tuleb viimasena mainitud käitumise tulemusel ilmsiks tegutsemise uus võimalikkus, mida kõik neljakesi ühiselt heaks leiuks peame, teinekord aga tekitab antud käitumine lihtsalt segadust. Tuliseks võivad arutelud minna nii kunstilise mõtte sõnastuspüüdlustes kui ka kokkuleppe eiramise kui käitumusliku küsimuse teemadel. Rõõmu valmistab see, et seitsme tegutsemisaastaga oleme Olmeulmadega jõudnud seisu, kus suudame üksteise mõttearendused peaaegu et alati lõpuni kuulata (eks me naudime arutelusid); selmet öelda: “Ei.”, esitame küsimusi ja palume täpsustusi; segaduse korral taassõnastame juba öeldut, et olla veendunud, et teemakohane on üheselt mõistetav.
Üheselt mõistetavus ja selle mõistetavusega nõustumine on koosloome puhul äärmiselt oluline. See nõuab ühist sõnavara, millele Olmeulmade puhul on esmase korrastatuse andnud ühised kooliõpingud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti erialal. Korrastumine on jätkuv, sest tähendusloome toimub iga teose korral uuesti. Sõnavara vajab mõttearenduste kaudu pidevat ühtlustamist ja sedasi tekib kooslusel omailmeline viis keele kasutamiseks. Üks sõna võib eneses sisaldada kümneid tunde arutelusid. Märgilisena mäletan Olmeulmade esimest sisulist arutelu esimese lavastuse üle. Olime Tel Avivis, istusime neljakesi voodil ja millegipärast ei suutnud kuidagimoodi ühist keelt leida. Mõtted muudkui põrkusid. Aastate pärast oleme mõistnud, et tahtsime tegelikult sama, ainult igaüks mõistis tähenduslikuks tõusnud sõnu erinevalt. Rääkimine plaanitavast tegutsemisest on igasuguses koos ühe eesmärgi poole liikumises oluline järk, ometi ei ole rääkimine võrdeline tegutsemisega. Mõnikord võib sõnutsi kõik selge olla, kuid tegutsema hakates asi lihtsalt ei toimi. Teinekord võib tegutsedes olla kõik arusaadav, kuid sellest kõneledes lähevad asjad segaseks. Muidugi võib kõik ka ladusalt toimida nii sõnades kui ka tegudes ja sellisel juhul võib antud teema vähemalt mõneks ajaks “rahule jätta”. Kuniks tuleb aeg, et iseenesestmõistetavana võetav taas vaibale tuua.
Olmeulmadega töötame neljakesi, mis võimaldab olla ja tegutseda neljakesi, kolmekesi, kahekesi ja üksinda – igal juhul saavad loomingulised mõtted lõpuks kõikide vahel jagatud. Selja taga sepitsemistega me ei tegele. Meie rollid on võrdsed, kõik vastutavad samal viisil iga teost puudutava osise ja kõikide otsuste eest: liikumine, heli, ruum, kostüüm, grimm, kujundus jne. Muidugi on igaühel oma tugevused, mida üldjuhul otsuseid langetades arvestame, aga arvamus peab olema igaühel sõnastatud, kasvõi kõige lihtsama nõustumise teel. Kuna Olmeulmadena teeme lavastusi luues koostööd mitmete teiste erialade kunstnikega, siis on erinevaid osiseid ohtrasti ja otsustamist palju. Üldjuhul tutvustame kaaskunstnikele teose tuuma ja põhilisi vajadusi ning seejärel püüame neile võimalikult palju vabadust anda. Teisalt oleme tihti oma soovides äärmiselt selged, võiks öelda ka nõudlikud, ja lavastuse looloomelisest vaatest lähtudes vajadusel ka täiesti vankumatud.
Neljakesi luues ja ühist mõistmist taga ajades on ilmnenud huvitav, minu arvates rahu armastava inimloomuse üks tunnustest, et kui keegi midagi välja pakub, mis kahe teise poolt heakskiitu ei teeni, siis neljas tasakaalustab olukorra sedasi, et näitab mõtte osas üles poolehoidu ja püüab antud võimalikkust edasi arendada. Muidugi juhtub ka seda, et kolm ei haaku ühe ettepanekuga, siis tuleb üksikul vähemalt mõneks ajaks leppida – enda jaoks arusaadavaks teha, miks pakutu teisi antud hetkel ei kõnetanud. Seda muidugi juhul, kui ettepanek on selline, mida on pikalt kaalutletud ja kogu teose sisu või väljendust määrav tungiv soov, sest juhul kui ettepanek on pigem lihtsalt üks võimalus, mis ajurünnakus – et ühist mõtet ergastada! – pillutatud sai, mitte aga pakkumise tegija tõeline tahe ja loominguline südamesoov, siis selle võib ka lihtsalt lendu lasta ja unustada. Kui üks ei haaku kolme arvamusega, siis on unustamisest asi kaugel. Siis tuleb teisi usaldades lihtsalt kaasa minna – lubada kogedes tõel selgineda. Samal ajal püüdes leida mõtestatust ja seda, mis võiks iseennast olevas antuses huvitada. Ettepanekud on oodatud ja olulised. Eriti huvitav on teatav mitte väga tihti esinev soodumus, kuid mis ometi on esinenud piisavalt, selleks et seda soodumuseks nimetada – nimelt on juhtunud, et kui üks on tulihingeliselt millegi vastu olnud, siis umbes nädala pärast tuleb ta ise sama mõttega (kas siis mingi uue teemaga või siis sellesamuse teemaga, milles ettepanek esmalt tõstatus, tegelemise ajal) lagedale ja seda selliselt, nagu oleks tegu esmakordse avastusega. Ei teagi, mis inimmõistuse saladust selline tegevus eneses peidab?!
Teises neljaliikmelises koosluses olen koos Aleksander Sprohgise, Johannes Ahuni ja Mari Meentaloga tööd teinud viimased kaks aastat. Möödunud suve lõpus sai valmis OOPUS riitus, mis minu arusaamist mööda on igal juhul koosloomena sündinud. Võrreldes Olmeulmadega on OOPUSega loomine aga hoopis erinev, mis on tingitud võrdsete loojate erinevatest rollidest. Mari ja Johannes loovad heliilma, mina tantsu ja Aleksander valgust ja ruumi. Igaüks vastutas riitusel oma osa eest, kuid terviku sisu ja vorm kujunesid ühiste otsuste tulemusena. Taaskord oli ühise tunnetuse loomise nimel määravaks omavaheline suhtlus. Teos pidi olema nii kontsert, tantsulavastus, installatsioon kui ka tantsupidu takkaotsa. Pikkade arutelude, mis said alguse küsimustest “Mida?”, “Miks?”, “Mille nimel?”, “Kuidas?” jne tulemusena töötasime välja sisu, millele tugineda (Voomavoe kui eluringluse kehastunud kuju, kelle kaudu on Maal elavad seotud Linnutee taha liikunud kõukudega) ja lavastusliku vormi, milles tegutseda (valgusinstallatsioon ja viisnurkne lava selle sees, kaaskogejad ringis ümber). Järgnevas tegutsemises nautisime juba üpriski suurt loomingulist vabadust. Mul on tunne, et erinevate erialade kunstnikega koos loomine võib kulgeda mõnevõrra libedamalt kui sama rolli kandvate kaasloojatega. OOPUSega on kõigil õigus (niisamuti on meie senises koostöös olemas ka see avatus, mis võimaldab antud õigust kasutada) avaldada oma soove teiste kaasloojate kunstiliste valikute osas. Tasub arvestada, eritleda pakutut ja ühel või teisel viisil oma tegevust täiustada ja seda mitte vaid selleks, et kaasloojale viisakusest vastu tulla, vaid seetõttu, et ühitada nägemust ühisloomingust. OOPUSe puhul oli selleks meile osalusmaagiline riitus.
Kolmeses koosloomes pole ma seni töötanud, aga see tundub mulle peaaegu sama mugav (kuna kolmekesi on üldjuhul lihtsam üksmeelele jõuda, mis võib olla tingitud olemise ajalisusest – mida vähem rääkijaid, seda rohkem aega ühele oma mõtted lõpuni lahti seletada) kui kahekesi, võib-olla isegi lõbusam, kuna võimalike vastandumiste korral saab kolmas alati vahendajana kokkuvõtlikult kahe mõtted ühte sõnastada. Kõik oleneb muidugi inimestest, kellega kokku sattuda. Kuidas üksteist ja koos olemist kirgastada?! Kuidas luua ühist ruumi, mis on avatud loomiseks? Kindlasti tasub pidevalt (mõtte)arendustega kaasas olla, et ikka täpselt mõista, mida teised rääkides või mõnel muul moel edastavad. Tasub märgata, millist mõju edastatav iseendas tekitab. Tasub seda mõju hinnata. Tasub edastatut hinnata piiritletult ainult edastaja isikust sõltuvalt. Tasub vastata. Vastata – ükskõik, kas midagi tekkis või ei tekkinud, vastata on ikka võimalik – ja see on koosloomes väga vajalik.
Magistriõpingute ajal EMTA Lavakunstikooli füüsilise teatri kursusel otsustasime ühe lõpulavastustest teha koosloomes. Meid oli kokku kaheksa lavastajat: mina, Agur Seim, Jaanika Tammaru, Kersti Heinloo, Mait Joorits, Martin Mill, Sylvia Köster ja Tanel Saar. Teema andis meile kursusejuhendaja Jüri Nael – selleks oli “Õudne Eesti”. Asusime tööle – aga kuidas alustada? Minul oli selleks ajaks koosloomekogemus juba esimestest Olmeulmadest ja “Beetareaalsuse” lavastamisest Arolin Raudvaga. Minu kujutelmades oli ootus, et koos loomine sujub – või õigemini võiks voolata – mulle harjumuspärast rada, hoolimata sellest, et toona ma juba teadsin, kuivõrd vaevaliselt võib see vaid neljases koosluses kulgeda. Aga ühisele mõistmisele tuleb ju ometi jõuda, muidu on päris keerukas midagi koos hästi valmis teha. Sõnastada kaheksa juba kogemustega looja ühist nägemust – nii töö tegemise viiside, eetiliste ja esteetiliste huvide, looloome ja selle vajalikkuse, teose etenduskunstide väljale asetsemise ja üleüldsegi viimase teemapunkti arutluskõlblikkusega nõustumise ning mille kõige kohta veel – oli antud ajaraamides täiesti hullumeelne lootus. Üks rääkis kvaliteetidest, teine narratiivist, kolmas koos olemise jõujoontest, neljas ruumi korrashoiust, viies ajakavast, kuues atmosfäärist, seitsmes täiesti mõistetamatust ja kaheksas vaikis. Sedasi teemad ringlesid ja ajapikku ühisus tekkis, aga seda mitte enne, kui meie juhendajatest Jüri Naelast, Giovanni Longhinist ja Giacomo Veronesist viimane lavastaja kõrvalpilguga loometöösse sisenes. Meid oli liiga palju ja me olime liiga erinevate huvidega, et nii lühikese ajaga iseseisvalt ühisele meelele ja meelekindlusele jõuda. Ometigi kinkisid meie valikud meile väärtuslikke vilju. Nimelt otsustasime üsna alguses, et igaüks hakkab oma nägemust arendama ja hiljem paneme lavastuse kuidagi kokku. Kuidas täpsemalt – seda me toona ei teadnud. Lõppkokkuvõttes tegi lavastuse lõppviimistluse ära Giacomo. Enne lõppviimistlust tegelesime meie kaheksa proovisaalis igasugu põnevate ja aeg-ajalt ka piinavate asjadega. Oli põnev piin ja piinav põnevus. Oli võimalus kogeda erinevaid lähenemisi ja nägemusi lavastamisele, otsustusõiguslikkusele, väljendusviisidele ja loomisele üldiselt. Lõpuks etendus väikestest autoriteatrikestest sündinud ühislooming, omamoodi koosloome sai seegi.
Kõige ladusamalt on kulgenud koosloomed kahekesi – korra Arolin Raudvaga Linnafestival UITil lavastusega “Beetareaalsus” ja korra Kersti Heinlooga Kellerteatris meelemüsteeriumiga “Emilie Sagèe”. Mõista ühe kaaslooja mõtteid, soove, tundmusi ja huvisid on kordades lihtsam kui rohkemate omi. Kahekesi tegutsedes on lihtsam ka nii enda kui ühist arvamust kujundada ja otsuseid langetada. Kuna näiliselt on aega rohkem, siis jõuab katsetada ka rohkem ebamääraste pakkumistega või pakkumistega, mis isiklikult kohe alguses ei kõneta, aga teise soovile vastu tulles anda sellele siiski võimalus – võib-olla miskit sünnib! Hea koosloome soosib võimaluste andmist, ühist katsetamist ja avatust mõistmiseks. Seda kõike ühisloomingu hüvanguks. Arolini ja Kerstiga lihtsalt sujus – meie kujutluspildid sulasid kokku ning koosloome oli keevaline ja ülekeev teosesisestes teemades, mitte aga teineteise suhtes.
Huvitav on olla tunnistajaks iseenda muutustele läbi aja. Viljandis tantsu õppides ei tahtnud ma koos loomisest midagi kuulda – olin täiesti lummatud lavastajateatri ainuvõimu võimalikkusest. Toona oli mul ka teadmine, mida ma soovisin edastada. Olin veendunud iseenda tões ja jagasin seda naudinguga. Sain sellega hästi hakkama. Hästi saime hakkama ka koosloome ülesannetega, mida põhiliselt Kai Valtna ajaloolise tantsu raames teha sai. Selleaegne kogemus oli aga muretu – oli palju tulihingelisust esmalt oma mõtete edastamises, siis teiste mõtete kuulamises ja seejärel tegutsemises. Mõned meist olid jutukamad, teised vähem, aga kui läks tegutsemiseks, siis tegid kõik ilma kõhkluseta. Nende jutukamatega seoses mäletan, et vaidlemist oli palju, aga see oli mingis omapärases aruteluvormis, mis toona ei tekitanud eriti suuri tundeid. Koolitöö oli tarvis lihtsalt ära teha ja see oli meile võimalus midagi enda jaoks põnevat ja ehk isegi enneolematut katsetada. Lendasime muretu keevalisusega peale ja ise olime lõpuks igal juhul rahul. Sellegipoolest nautisin toona üksiku lavastaja-koreograafina tegutsemist enim. Pärast Viljandi lõpetamist olen avastanud, et tunnen ennast koosloomes märksa sisukama ja kõnekamana. Koosloomes on arutelud, üksinduses aga lõputud sisekõned, mis aeg-ajalt võivad olla vägagi jõulised, kuid sellegipoolest mitte kuhugi viia. Kuid võivad viia ka tunnetamatusesse. Mõlemal moel – nii koos kui ka üksinda luues – on rägastikus ekslemine ja selgusesse sõudmine loomises loomuldasa sisalduv, kuid seal on palju vahet, kas liikuda üksi või üheskoos. Sestap on suur osa mu loomingust sündinud koosloomes kaasloojatega, kus ühistest nägemustest, mis on ilmnenud arvamuste, kujutelmade ja kogemuste ühte sulandumise tulemusena, on selgunud ühiselt jagatud tõde – usk loodavasse.
