TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tantsukunsti spetsialisti ja koreograafi eriala lõpetasid kevadel kuus noort tantsukunstnikku: Ria Ranniku, Gretten Vaga, Kärt Kokkota, Tuuli Torop, Keiti Leon ja Kristin Kalam. Vestlesime nendega Viljandist, tantsust ning sellest, millega nad tegelevad ja millest mõtlevad.
Olles neli aastat Viljandi kultuuriakadeemias õppinud, siis kellena te ennast defineerite?
Ria: Mina defineerin ennast enamasti tantsuõpetaja või etendajana, üldisemalt ka lihtsalt kunstnikuna.
Kärt: Mulle tundub, et erialanimetus koreograaf sobib üsna täpselt. Olen ka kasutanud etenduskunstniku nimetust.
Gretten: See on väga keeruline küsimus, sest töö mõttes olen hetkel tantsuõpetaja, aga ma ei tahaks ennast nii kitsalt määratleda. Vastavalt kontekstile defineerin end erinevalt: tantsuõpetaja, koreograaf, autor, etendaja jne.
Tuuli: Mina defineerin ennast esmalt õpetaja ja siis alles tantsuõpetajana. Tunnen, et tantsuõpetaja jääb natuke liiga kitsaks. Ja siis see kunstnikuks olemine on ka veel seal kõrval, mis natuke toidab mind kui õpetajat.
Kristin: Mind nii häirivad need enesemääratlused ja definitsioonid, päris palju olen tegelenud mingite eksistentsiaalsete küsimustega just sellesama küsimuse tõttu. Kes ma siis olen, kas tantsuõpetaja või etenduskunstnik? Nüüd olen natuke maha rahunenud. Eelkõige olen ikkagi inimene ja siis lisanduvad need definitsioonid.
Keiti: Tahaks öelda, et inimesena, aga samas, kui olen käinud juba neli aastat ülikoolis, siis selle ajaga olen ka päris palju saanud erinevaid tööriistu ja kogemusi ehk ma defineeriks end kogemuste ja teadmiste võrra rikkama inimesena.
Enne teie kursust oli Viljandi kultuuriakadeemias ühine tantsukunsti eriala. 15. lennust eraldati koreograafi ja tantsuõpetaja erialad. Alates sellest aastast kannab tantsuõpetaja eriala hoopis tantsukunsti spetsialisti nime.
Kuidas on tantsukunsti erialade eraldamine teie õpinguid toetanud. Kui ei ole, siis miks?
Tuuli: Mind on erialade eraldamine mingil määral toetanud, sest mul oli teadmine juba enne Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima tulemist, et tahan olla õpetaja. Kui hakkasin kandideerima ja nägin, et saab eraldi õppida tantsuõpetajaks, siis see oli justkui käivitav jõud õppima tulemiseks. Minu jaoks see lahusus ja erialade omapära toimib.
Keiti: Tantsuõpetaja eriala, nüüd siis uue nimetusega tantsukunsti spetsialisti eriala valides on õppekavas ka pedagoogilised ained ja praktika. Seega pigem on toetanud suunda, mille poole ka ise kaldun.
Kristin: On huvitav, et just meie kursusega toodi etenduskunstide õppekavas erinevad erialad kokku – tants ja teater ei ole enam nii eraldi nagu varem. Samal ajal oleme aga ka esimene kursus, kellega eristati tantsuõpetaja ja koreograafi suund. Ma ei olnud varem selliselt mõelnud. Küsimus ongi, kas fookus peaks olema etenduskunstide ühendamisel üheks terviklikuks erialaks, mis hõlmab lavastajaid, koreograafe, näitlejaid ja tantsukunsti spetsialiste, või pigem väiksemate rühmade ja suundade eraldi arengul?
Ria: Mulle tundub, et kõigi etenduskunstide õppekava erialade ühe katuse alla toomine võib olla toimiks. Need projektid, mida oleme teinud kogu lennuga koos, on minu jaoks vist kõige väärtuslikumad ja ma olen nendest kõige rohkem õppinud.
Tuuli: Minu arvates seisnebki võlu just selles, et meil on erinevad erialad. Kui kõik õpiksime ainult etenduskunste kui ühtset ja üldist eriala, jääks see minu meelest liiga pealiskaudseks. Aga kui õppekava sees on eraldi suunad ning igaüks tuleb kokku oma erialaste oskustega, siis tekibki võimalus üksteiselt õppida.
Ria: Jah, mulle meenub, et esimesel aastal olin ma küll pahane, et koreograaf ja tantsuõpetaja lahku löödi. Et mis mõttes, mina ei saagi lavastada. Hiljem avastasin, et tegelikult see eraldamine sobib mulle ja mul on võimalus lavastada ka siis, kui ma ei ole kõiki koreograafi õppeaineid läbinud. Siin on see vabadus.
Kärt: Koreograafi erialale spetsialiseerumine oli üks põhjustest, miks ma tulin Viljandisse õppima. Ma olen aru saanud, et koreograafi eriala loodi, kuna tantsukunsti eriala tudengitel oli huvi lavastada, aga pedagoogika justkui domineeris. Taheti pakkuda võimalust valida ja spetsialiseeruda. Aga see toimib, et meil (tantsuõpetajatel ja koreograafidel) on ikkagi enamik tunde koos ja on võimalus võtta ka teiste erialade õppeaineid. Olen pedagoogika suunitlusega ainetest väga palju õppinud.
Gretten: Jah, ma nõustun, tantsuõpetaja eriala nimetus ei ole mind kuidagi takistanud, tegin ikkagi koreograafi lõputöö. Mulle tundub, et pedagoogiline osa õppest – kuidas inimestega töötada – on väga kasulik, ükskõik, mis erialal sa õpid.
Küsimus tantsuõpetajatele: kui palju te tantsukoolides õpetades tegelete pedagoogilise ja kui palju kunstilise poolega? Kuidas nende valdkondade omavaheline koostöö toimib ja kuidas te seda koostööd mõtestate?
Keiti: Olen selle üle palju mõelnud. Tantsukoolide puhul on tavapärane, et süsteem on üsna rangelt piiritletud ja peamine rõhuasetus langeb koreograafia õppimisele. Sellest võiks järeldada, et kunstilisele väljendusele ei jää kuigi palju ruumi. Samas on kunsti definitsioon igaühe enda tõlgendada. Mina olen seadnud eesmärgiks ühendada need kaks poolt – näiteks kuidas viia üldfüüsiline treening läbi improvisatsioonilise lähenemisega. Oluline on ka see, et õpilastel oleks võimalus oma loovust rakendada ja iseseisvalt mõelda. Minu jaoks täiendavad kunst ja õpetamine teineteist.
Tuuli: Kuna on tantsupeoaasta, siis tunnen, et minu kunstnikuväljund avaldub seekord natuke teistes kihtides. Trennisaalis on fookuses pigem pedagoogiline pool – kunstnik minus jääb koju ja loob seal tunde, mis oleksid õpilaste jaoks dünaamilised ja põnevad. Ka see on omamoodi loominguline protsess.
Gretten: Kui me räägime töötamisest mingis huvikoolis või organisatsioonis, siis see, kui palju ma tegelen pedagoogikaga ja kui palju kunstilise väljundiga, oleneb ka organisatsiooni ootustest ja eesmärkidest. Nüüdseks olen ma osanud ka pedagoogilises töös enda jaoks kunstilisi väljundeid leida.
Ria: Ma nõustun, et kunstnik ja õpetaja peavad töötama koos, mingit muud moodi ei saagi tantsu õpetada. Kunstnik on tihti kodus, genereerib ja planeerib, ja õpetaja siis edastab selle informatsiooni tunnis. Samas võib kunstnik olla ka kohapeal, et õpilastega midagi koos luua ja improviseerida. See, kuhu ja kui palju rõhku asetada, oleneb ootustest, nii institutsiooni, lapsevanemate, õpilaste kui ka minu enda omadest.
Küsimus neile, kes tegid ka diplomilavastuse: kust algab lavastuse loomisprotsess? Kristin ja Gretten, kuna tantsuõpetajatel ei ole kohustuslik teha lõpulavastust, siis kust tuli otsus see ikkagi teha?
Gretten: Minu otsus teha diplomilavastus tuli sellest, et ma tahtsin, sain ja jõudsin. Ma tundsin, et see on midagi, mida oli vaja mulle endale, väljund, mida mul ei ole veel olnud. Lavastuse loomisprotsess sai minu jaoks alguse huvist mingi spetsiifilise teema vastu. Huvi on alati käivitav jõud.
Kristin: Juba õpingute alguses teadsin, et tahan lavastuse teha. See oli viimane võimalus kooli toel midagi sellist luua – nii, et kogu vajalik taustsüsteem ja ressursid on olemas ning minu ülesanne on keskenduda vaid loomisele. Mis puudutab huvisid, siis mitme minu töö lähtepunktiks on olnud erinevad inimgrupid, eriti need, kes ei ole ühiskonnas esiplaanil. Mind paelub, kuidas nad toimivad ja mis neid iseloomustab. Samas tajun ka ohtu, et see huvi võib muutuda liialt kinnisideeks – kus jookseb piir inspireerituse ja kinnijäämise vahel.
Kärt: Mul vist on õpingute jooksul kujunenud välja suund, mis mind huvitab. Tunnen, et mingis mõttes tegelen iga loomingulise töö puhul sarnase teemaga. Viimaste tööde loomisel ei ole mul enam olnud küsimust, millest ma nüüd siis lavastust teen, vaid kuidas ma seekord lähenen. Tihti on mulle inspiratsiooniks erinevad visuaalsed materjalid ja tekstid. Iga töö üheks lähtepunktiks on minu jaoks ka küsimus, kellega ma seda teen, sest inimesed kujundavad suurel määral kogu loomise protsessi.
Viljandis on väga esil autor-etendaja suund, kuidas te suhestute iseendale lavastamisesse?
Ria: Minu meelest ongi iga etendaja ka autor. Samuti on kaasautorid valgustehnik, helitehnik ja butafoor. Aga küsimus on selles, kes lavastusliku terviku eest vastutab. Mina eelistan olla pigem etendaja või kaaslavastaja rollis, tervikpildi eest üksinda vastutamine veel natuke hirmutab mind.
Keiti: Mulle tundub, et see on üsna keeruline roll, mida täita. Keeruline on ennast kõrvalt näha ja hinnata.
Tuuli: Iseendale lavastamine on veider, vastutust on palju. Dramaturgi või kaasetendaja roll sobib mulle palju paremini.
Kärt: Oluline on, et on keegi, kellega rääkida ja protsessi peegeldada. See keegi võib olla ka valgus- või helikujundaja. Oma mõtete teistele tõlkimise protsess on edasiviiv. Minu diplomilavastus oli soolo ehk tegelesin iseendale lavastamisega. Fookuse vahetamine oli keeruline: mis hetkel ma etendajana teen pakkumisi, katsetan ja mis hetkel ma lavastan ja vaatan tervikut. Kaasasin esimest korda dramaturgi, et mul oleks kõrvalpilk. See oli suureks abiks. Vahepeal tekkis küll segadus, mis hetkel panna lavastajapilk ja pidev analüüsivajadus tagaplaanile, et etendajana saaksin oma tööd hästi teha.
Kristin: Minu jaoks on keeruline teadlikult võtta saalis vaid üht rolli, näiteks olla lihtsalt etendaja. Tihti tunnen, et ujun rollide vahel, ilma et seaksin neile kindlaid piire. Etendajana võib mul tekkida impulss midagi proovida, aga minus olev lavastaja hakkab seda kohe hindama või maha suruma. Iseendale lavastamine eeldab teadlikku eelhäälestust – tuleb selgelt tajuda, millisest positsioonist ma parasjagu töötan, sest kõike ei saa korraga juhtida ega kogeda.
Ria: Etenduskunstnik ongi üks bipolaarne isik, kes peab kõike tegema ja oskama.
Gretten: Loojana tegelen alateadlikult peaaegu alati millegi lavastamisega – see on nagu pidev sisemine protsess. Aga keeruline on teadlikult otsustada, et ma praegu ei loo, ei mõtle järgmise lavastuse peale. Need puhkehetked tuleb endale teadlikult luua, sest pidevas loomerattas olemine ei ole lõpuks tervislik.
Kristin: Meie erialal ei ole võimalik, et ma kell 17.00 lõpetan töö. Ma töötan edasi kodus, öösel, unes jne. Tuleb teha teadlikke pause, kus ma ei tegele kunstnikuks või õpetajaks olemisega.
Kui saaksite üht asja Eesti tantsumaastikul muuta, siis mis see oleks?
Gretten: Erinevad harud tantsumaastikul (nt erinevad tantsukoolid, võistlustantsijad, meelelahutusvaldkond, etenduskunstnikud jne) võiksid olla üksteisest rohkem teadlikud ja mitte rivaalitsevad. Mulle tundub, et palju on kas ühe või teise tühistamist, mis tuleb lihtsalt sellest, et ei olda teadlikud emmast-kummast.
Tuuli: Ma laiendaks Gretteni vastust teadlikkuse osas. Oleks tore, kui ka inimesed väljaspool tantsumaastikku leiaksid rohkem viise, kuidas tantsuga suhestuda. Et tants ei jääks ülikitsaks ja spetsiifiliseks valdkonnaks, millest ainult tegijad ise aru saavad ja millega suhestuvad.
Kärt: Tantsumaastik võiks olla rohkem väärtustatud nii meie endi silmis kui ka ühiskonnas laiemalt.
Kristin: Mina sooviksin, et igal tantsijal oleks tervisekindlustus. Meie töö põhineb kehal – see on meie tööriist. Kui aga vabakutselisena pean muretsema selle pärast, kas saan üldse arstiabi, siis on süsteemis midagi väga valesti. Iga terviserike mõjutab otseselt ka minu sissetulekut.
Keiti: Õpetajana on minu jaoks väga oluline eakohasus – kuidas ja mida lastele edasi anda ning millist tulemust see kannab, olgu see siis seotud tantsulise arengu või tundides kasutatavate ülesannetega. Soovin, et see oleks ka kõigi õpetajate jaoks laste ja noorte õpetamisel esmatähtis. Kahjuks ei ole see alati nii.
Tuuli: Et lapsed saaksid tantsida eakohaseid tantse eakohase muusika järgi.
Mis on olnud teie suurim väljakutse ülikooliajal?
Keiti: Ütleks, et avatus. Avatus suhelda, teiste ees olla, oma mõtteid jagada, analüüsida – avatus olla mina ise.
Kärt: Ma olin väga vaimustatud keskkonnast ja võimalustest, mida kultuuriakadeemia pakub. Aga tuleb aru saada, et see ei ole kogu maailm ja see ei kuku kokku, kui ma võtan pausi. Peavad olema hobid ja huvid väljaspool eriala ja võrgustik väljaspool Viljandit. Tuleb tõmmata piir, kus olen mina ja kus on see, mida ma teen. Mul läks vaja ikka mitmeid kolksuga kukkumisi, et sellest aru saada. Enda ära kaotamine on olnud kõige keerulisem.
Tuuli: Üks suurimaid väljakutseid on mõista, millega ma tegelikult tegelen – kas vastan ootustele, mida ülikool mulle vaikimisi seab, või liigun omaenda missiooni suunas. Mul on hea meel, et leidsin endas julguse ja vabaduse minna enda asjaga edasi ja jääda kindlaks oma sisetundele.
Ria: Isegi kui kooli ootused liiguvad mõnes teises suunas, on oluline ise ära tunda, mis on minu tee. Kui see äratundmine on olemas, siis ei ole põhjust suruda end kuhugi mujale.
Tuuli: Ja et ma oskan kõik tööriistad, mis ma olen saanud, panna oma eesmärgi nimel tööle.
Gretten: Ma nõustun Kärdiga, et Viljandis on väga lihtne kapselduda. Siia on lihtne ära kaduda, sest kõik on nii tuttav ja mugav. Ja siis peab jälle proovima sealt august välja ronida või siis võimalikult vähe kukkuda. Õppimine, kuidas astuda kapslist välja, on olnud kõige aegavõtvam.
Kristin: Praegu ma loomulikult ütleks, et mu suurim väljakutse on olnud lõpulavastus, sest see on mul kõige värskemalt meeles. Aga tunnen, et iga esinemine või suurem töö on väljakutse. Saan esimesest üle, jõuan järgmiseni. Kõikidel nendel verstapostidel olen hirmu tundnud, see tähendab, et need on mulle väga korda läinud, et ma ei ole läinud käega lööma.
Mis on plaanis pärast lõpetamist?
Gretten: Kõigepealt lihtsalt puhkan. Pikemas perspektiivis tahaksin aru saada, mis ma üldse teha tahan.
Keiti: Jätkan õpetamist ja õpetamisest õppimist.
Tuuli: Mina kavatsen pärast lõpetamist vastikult palju istuda telefonis, olla õues, pidutseda, veeta aega pere ja sõpradega. Pärast suve töötada ja pidada terve aasta õppimisest pausi. Siis plaanin hakata otsima uut huvipunkti, mida edasi õppida.
Ria: Ma ootan väga seda aega, mil saan keskenduda ainult tööle ja suvel päriselt puhata. Pärast lõpetamist on mul plaan kolida Tartusse ning jätkata tantsuõpetaja tööd. Viljandisse jään samuti õpetama. Suur soov on ka etendamisega edasi tegeleda. Pikaajalisemalt olen mõelnud, et kui tantsuõpetaja amet ühel hetkel üle viskab, siis võiksin õppida Luua metsanduskoolis matkajuhiks – võib-olla teha siis mõni rännaklavastus.
Kristin: Mina tahan nautida Eesti suve, lugeda palju raamatuid. Lähen ka Berliinis toimuvale B12 töötubade festivalile. Sügisest lähen Viini sellisesse programmi nagu Bluebox, see on kaheksakuune intensiivne programm, kus iga nädal on uus õppejõud, kes tuleb tunde andma. Ma olen elevil.
Kärt: Ma plaanin ka suvel puhata. See on esimene kord 16 aasta jooksul, kui ma tean, et ma ei lähe sügisel intensiivsesse akadeemilisse keskkonda. Nüüd saan natuke seedida kogetut. Lähen välispraktikale, samuti Viini. Ma ei teadnud, et sina, Kristin, lähed ka, siis saame seal hängida.
Kristin: Viljandist Viini!
Lõpetuseks, mis on teie kirves ja teie ankur ehk mis teid käivitab ja mille juurde tulete alati tagasi?
Gretten: Mulle tundub, et saan mõlema puhul öelda, et inimesed minu ümber. Minu ankruks on pere ja lähedasemad sõbrad. Käivitajaks inimesed üleüldiselt. Mulle meeldib aru saada, kuidas keegi mõtleb ja miks. Mind käivitab suhtlus üleüldiselt – suhete loomine ja katkestamine inimeste, kohtade, asjadega.
Ria: Mul oli täpselt sama vastus välja mõeldud. Ankur on lähedased ja kirves, kui näen inimeste entusiasmi ja kirge. Ankur võib olla ka loodus ja vanad tuttavad paigad. Kohad, kus olen saanud tunda ennast turvaliselt. Tegelikult on mõlemad, nii kirves kui ankur, minu jaoks asjad, mis on mulle tuttavad.
Keiti: Mind käivitab edasiminek ja mitte ühe koha peal sammumine. Aga kui on võimalik sellest edasiminekust korraks tagasi tulla, siis see on Viljandi.
Tuuli: Ma tunnen, et mind käivitavad või sütitavad vastuolulised teemad või kahe väga erineva valdkonna või temaatika kokkupõimimine ja sümbioos. Kuidas ma panen kaks asja, mis näiliselt ei sobi kokku, enda jaoks tööle. Sealjuures see ankur ongi kõik tuttavad asjad, mille juurde naasta.
Kärt: Mind käivitavad erinevad meediumid. See, kuidas ideed anda edasi erinevate meediumite kaudu. Tagasi tulen vist teksti juurde. Kirjandus käib mingil kujul kaasas nii igapäevaelus kui loomeprotsessides. Kui rääkida üldisemalt, siis vist olen mina ise see, kes käivitab. Ise vastutan selle eest, et leiaksin selle, mis mind käivitab, ja ka selle, millega ennast maandada ja enda juurde tagasi tulla.
Kristin: Ankruks on kindel eesmärk ja enese kohalolu leidmine. Kirveks ehk käivitajaks on mingi uue asjaga tutvumine, olgu see siis inimene, kunstiteos või praktika. Samas on kirveks ka tihti probleemid, mis erinevates protsessides tekivad. Kuidas ma leian lahenduse? Kindlasti käivitab ka see, kui näen, et keegi on vaimustunud millestki. See on nii nakatav ja tõmbab ka mind endaga kaasa.
______
Kärdi, Gretteni ja Kristini lavastuste info:
scenes & sceneries
Kärt Kokkota
Lavastaja, etendaja: Kärt Kokkota
Dramaturg: Johhan Rosenberg
Helikujundaja: Joonatan Kivi
Valguskujundaja, tehniline tugi: Joosep Kurm
Lavakujundus: Kadi Kruusmann
Produtsent: Astrid Uus
Juhendaja: Ruslan Stepanov
Esietendus: 07.04.2025 Koidu seltsimajas Viljandis
Toetajad: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, JK Üritustehnika, Pühaste, Herr Artur
Täname: Tiiu Tamm, Karl Saks, Alissa Šnaider, Deili Post, Kaisa Nele Hendla, Betti Nora Raasman, Koidu Seltsimaja
interpreet
Gretten Vaga
Autor ja koreograaf: Gretten Vaga
Kaasautor ja etendaja: Jens-Patrik Rand
Helikujundus: Ivonna-Ly Pachel & Roland Väljataga
Valguskujundus: Mihkel Viinalass
Kunstnik: Paula Aarnis
Produtsent: Mia-Marleen Tõnis
Juhendaja: Karl Saks
Esietendus: 29.03 kell 19.00 TÜ VKA Vilma maja videostuudios
Tänu: Jaagup Kurm, Alissa Šnaider, Anna Cordey, Tiiu Tamm, Ruslan Stepanov, Tantsutsoon, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia
Ilma luuta, ilma lihata?
Kristin Kalam
Autor, esitus: Kristin Kalam
Dramaturgid: Anumai Raska, Annabel Tanila
Helikujundaja: Rihhard Kuld
Valguskujundaja: Mairon Tovstsik
Kunstnikud: Reti Pauklin, Camilla Sundvor
Produtsent: Elisabeth Teener
Juhendaja: Ruslan Stepanov
Esietendus: 31.03.2025 Koidu seltsimajas Viljandis
Täname: Tiiu Tamm, Koidu Seltsimaja, Magnus Kaus, Ekke Kaarel Rand, Kai Valtna, Elis Luigla, Deili Post, Henri Roht, Karl Saks
Toetajad: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, VLND burger, TYPA, MyFitness, Võhma Valgusevabrik, Karksi
