Vestlesime 2025. aasta mai alguses Ruslan Stepanoviga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sööklas. Meie jutuajamist saatis selline lusikate ja kahvlite klõbin, et kartsin, et meie kõne ei salvestugi… Ruslan mõjub kui chill guru – elada tuleb tänases ja kunstis võiks alati otsida uut. Nii paljude noorte jaoks, kellega Viljandi kultuuriakadeemiast olen rääkinud, on Ruslan üks ägedamaid ja toetavamaid õppejõude. Rääkisime temaga nii esimestest tantsumälestustest, MTV-st õpitud breiktantsust, katkistest kehadest kui tsitaatide-tantsudest. Midagi sai selgeks, aga nii mõndagi jäi lahendamata. Võib vist öelda, et meie vestlust saab kokku võtta Ruslani lõputsitaadiga: “Share your dots, but don´t connect them.“
Sveta: Siia tulles hakkasin mõtlema oma esimese tantsumälestuse peale. Mis on minu esimene mälestus tantsimisest? Mulle tuli meelde, et see oli lasteaias – ma keeldusin tantsimast. Meid pandi paaridesse. Ma olin paaris mingi poisiga, kes mulle üldse ei meeldinud. Ta oli natuke selline… ahistaja ja ma pidin tal käest kinni hoidma. Õpetaja näitas mingeid võtteid, aga mina lihtsalt seisin ega liikunud. Lõpuks õpetaja ütles: “Okei, Sööda, mine sina laulma, teised lapsed tantsivad.” See keeldumine liikumast on mul siiani meeles. Ma tulin siia ja see mälestus tuli kuidagi teravalt tagasi. Nii tahan ma ka sinult küsida: mis on sinu esimene teadlik mälestus tantsust?
Ruslan: Põhimõtteliselt sama. Rääkisime just hiljuti oma esimestest tantsukogemustest Johhaniga (Rosenberg – toim.). See oligi lasteaias. Jänesekostüümis, mingi ringtants… Jõuluetendus ja koorilaul. Aga no… tänaseni ju ikka tantsin.
Sveta: Olgu, lasteaed lasteaiaks, aga mis oli esimene tantsustiil, mida sa õppisid?
Ruslan: Breiktants. See oli selline esimene tõeline bänger, kus nägin, mida kõike keha teha suudab. Breiktants on füüsiline, kuid see ei ole sport. Enamasti on esiplaanil muusika ja stilistika. Lahe välimus ja eriti riietus on siin olulised. Ma arvan, et olin siis umbes 10-aastane või igatahes väga noor. Vaatasime Valgas sõpradega MTV-d ja hakkasime ise hiphoppi tegema. Õppisime iseseisvalt, meil polnud juhendajat ega õpetust. Tantsisime lihtsalt videote järgi, harjutasime omal käel.
Sveta: Nii et lihtsalt vaatasite videoid ja hakkasite ise tantsima nendes nähtut järele?
Ruslan: Jah, vaatasime videoid ja tegime järele.
Sveta: Käisite kindlasti ka Koolitantsul ja olite seal edukad?
Ruslan: Jah! Ma arvan, et see oli üks kriteerium, miks ma tantsuga edasi liikusin. Teistega koos lavale minek oli ka muidugi lahe.
Sveta: Kui ma olin väike, käisin ka Koolitantsu vaatamas ja mäletan, et breikarid olidki seal alati kõige lahedamad ja oodatumad. Nendele aplodeeriti alati kõige rohkem. Pole vahet, kes teised olid – kas mingid karakter- või show-tantsijad –, kui tulid hiphopparitest breikarid, siis kogu saal läks hulluks. Siiani on ju alati nii olnud, et kui tänavatantsu kategooria peale tuleb, siis on publik vaimustuses. Mis sa arvad, miks nii on?
Ruslan: Muusika ja energia on väga olulised. Kui bass jõuab kõrvu, siis see lihtsalt… Kõik lihtsalt juhtub. Breiktantsus on kõik stiilne. Mulle tundub, et noore jaoks on väga oluline, kuidas ta välja näeb, esteetika on väga tähtis. Mulle on alati meeldinud just selline stiil.
Sveta: Kuidas aga saab breikarist balletitantsija Vanemuises?
Ruslan: Minu jaoks on see mingis mõttes müstika, aga paljud asjad jõuavad minuni ise… Ma ei ole kunagi tahtnud minna teatrisse tööle, kuid siis tuli Mare Tommingas ja kutsus mind. Kuna mul oli selge tahtmine tantsida, siis läksin. Mõtlesin, et see võib olla huvitav. Alguses tahtsin aga kohe Vanemuisest põgeneda, sest seal oli väga raske. Iga hommik oli valus, mu keha polnud selliseks koormuseks valmis. Ka tulemusi ei tulnud algul. Aga lõpuks ikka stamina kasvas ja hakkas välja tulema…
Sveta: Kui aga tulla tänase juurde: kunagi õppisid sa videote pealt ise, olid autodidakt, aga praegu õpetad teisi Viljandi kultuuriakadeemias. Kuidas seda teekonda kirjeldaksid?
Ruslan: Mu enda meetod muutub mingis mõttes kogu aeg ja sõltub ka sellest, mis toimub parasjagu tänapäeva maailmas. Näiteks kunstnik Aleksei Gordin kasutab meeme ja teeb neist kunsti. Tänapäeval kasutatakse väga tihti mingit lühikest formaati. Minu puhul on intuitiivsus oluline: ma teen esmalt ära ja siis alles analüüsin. Seda pole tegelikult võimalik õpetada. Ma ei õpeta enam ammu tantsimist, vaid annan ette mingi vormi, mida saab ise täita. Mida rohkem pakun üliõpilastele erinevaid inimesi ja vorme, seda enam hakkavad nad ise mõistma, mis neile meeldib ja mida nad tahavad juurde õppida. Lõppkokkuvõttes on minu asi neid toetada, mitte suruda neile mingit oma tõde peale. Mõtleme tudengitega tihti koos. Ma töötan palju dialektika kaudu.
Leian, et me ei pea raamatukogusse või arhiivi minema, et vastuseid otsida: me alustame justkui nullist ja ehitame aeglaselt tugevat alust. Et õpilased lõpuks ei kardaks olla üksi ja mõelda või ei ootaks kogu aeg teistelt enda tegevusele kinnitust. Või järgiks mingit trendi, mis on juba möödas. Las õpivad riskima või leiutama oma trende. Minu jaoks tähendab see igavest arengut. Kui ma ei loo midagi uut, siis ma tunnen, et hakkan… Kui võrrelda siin näiteks tööd riiklikes teatrites, siis seal töötada oli mul tegelikult väga mugav. Oli üsna lihtne teha midagi, mis meeldis nii juhtkonnale kui publikule.
Kui rääkida näiteks Vanemuisest – see on suur masin ja mul oli seal väga keeruline. Pole vaja midagi uut välja mõelda, lihtsalt võtad valmis materjali, tõlgendad seda natuke ja esitled. Sama vana tekst, lihtsalt uue tõlgendusega. Aga mind tõesti huvitas rohkem täiesti uue loomine. Ma mõistsin, et nullist midagi välja mõelda on palju keerulisem. Aga samas ka huvitavam ja mõtlesin, miks mitte ise proovida.
Sveta: Mulle tundub, et see, mida sa kirjeldad seoses õppetöö ja õpilastega, sarnaneb hea dramaturgi tööga: tema asi pole mitte ainult kirjutada, vaid pakkuda impulssi refleksiooniks, anda inimestele mõtteid ja ruumi, kus nad saavad iseennast avastada. Minu meelest on see väga keeruline ülesanne. Võib-olla mitte just võimatu, aga kindlasti keeruline, eriti siis, kui sa oled ise looja, kellel on välja kujunenud teatud esteetilised eelistused ja tööviisid. Just noortega töötades on oluline leida tasakaal: kuidas neile läheneda nii, et sa ei õpetaks neile, kuidas olla Grigorjeva või Rosenberg või Stepanov? Alguses nad võib-olla tahavadki olla nagu keegi teine, imiteerida iidoleid, aga mingil hetkel võib ka just imiteerimise kaudu kujuneda välja nende enda autoripositsioon, mingi oma huvi, vaade, stiil. Mind huvitab näiteks lavastades ja õpetades väga, kuidas luua see raam või ruum, kus inimesed saavad ise suhestuda nii minu kui ka omaenda ideede ja soovidega. Kus nad saavad katsetada ja avastada, mida nad tegelikult tahavad teha, mida nad tahavad öelda ja kes nad kunstnikena tahavad olla.
Ruslan: See, mida ma päriselt tahan näidata või teha, ja see, mida ma saan pakkuda teistele, need on kaks erinevat asja. Üks on see, mida mina tahan kunstnikuna väljendada. Teine on see, mis mind õpetajana huvitab: kuidas luua olukord, kus teised saavad ennast avada ja oma ideid välja tuua?
Tegelikult võib öelda, et minu isiklikud ambitsioonid on teatud mõttes juba täitunud. Sellepärast ütlen tihti, et nüüd ma annan ennast teiste kasutusse – koolis on minu roll luua tingimused, kus noored saavad areneda. Ma räägin nendega ausalt. Juba alguses ütlen, et teeme lavastuse, soolo. Ja siis liigume edasi praktikas. Ma ei õpeta samm sammu haaval: kõigepealt õpid seda, siis alles seda. Me alustame kohe maksimumist ja siis vaatame, kuhu me sellega jõuame. Mõned ei jõuagi kuhugi ja see on okei.
Alguses toimub palju kopeerimist – see on loomulik osa õppimisest, nagu ka lapsed õpivad jäljendades. Me ise ju samuti vaatasime vanasti MTV-d ja tantsisime järele. Aga mingil hetkel tekib küsimus: mis juhtub, kui ma enam ei kopeeri? Mis siis sünnib? See hetk on raske, aga vajalik.
Viljandi kultuuriakadeemias on noortel tihti probleemiks see, et nad ei saa aru, et neil on aega – neli aastat. Nad tahavad kohe kõike osata, kohe tulemusi. Minu meetod on üsna vormiline: ma annan neile konkreetse vormi, milles töötada. See ongi kõik. Kui neil on vaja teha semestrilavastus, siis nad saavad selle vormi sees ise valida ja katsetada. Vorm ei ole piirang, vaid tööriist. Me lepime kokku kestvuses, näiteks 10 või 20 minutit. Siis ütlen, et nüüd on sul aega, nüüd on sul vabadus, kasuta seda kolme kuud ja vaata, kuhu välja jõuad.
Kui tudeng valib suuna, milles ta soovib lavastuses tegutseda, arutame seda koos: räägime läbi tema valiku ja võimalused. Sageli juhtub, et arutelu käigus muudavad nad oma esialgset mõtet. Näiteks tuli ühel juhul tudengitel valida oskus, mida lavastuse jaoks õppida. Üks neist soovis uueks oskuseks spagaati. Seejärel vestlesime: „Hea küll, see on kindlasti uus oskus, aga mõtleme, kuidas see sind pärast aitab, kas see lisab lavastusele tegelikult midagi?“ Kui vastus on eitav, siis lepime ühiselt kokku, et sellest mõttest võib aja jooksul loobuda.
Vahel tulevad aga täiesti ootamatud ja huvitavad ideed. Näiteks ükskord ütles tudeng, et tema tahab praegu keskenduda sellele, kuidas praegu töötada – kuidas reaalselt midagi korraldada. Ja see ongi huvitav. Ma õpetan neile ka organiseerimist, see on umbes 50% lavastusprotsessist. Minu arvates on see sama oluline kui kõik muu: näiteks oskus tehnikat kokku panna, mikrofone organiseerida jms. Kui tudeng ühe korra näitab mulle, et ta suudab selle protsessi ise läbi teha, näiteks toob ise mikrofonid, organiseerib selle kõik, siis järgmisel korral ma juba usaldan teda täielikult. Ma ei pea enam muretsema, ta teab ise, mida teha.
Ja nii me liigumegi: mitte keerulise süsteemi kaudu, kus nad peavad kogu aeg mulle aru andma, vaid samm-sammult, nii et nemad ise hakkavad korraldama ja võtma initsiatiivi. Mitte minu jaoks ja mulle, vaid juba enda ja teiste jaoks.
Sveta: Viimasel ajal on loomevaldkonnas hästi palju juttu sellest, et me koolitame ülearu. Eriti teatris on toodud palju näiteid, kuidas näitlejaid või loojaid „toodetakse“ üle ja neil pole teatrimaailmas väljundit. Kuidas Sina kui tantsupedagoog seda tänases kontekstis näed? Kas sa arvad, et me tõesti toodame inimesi üle? Teine asi. Näiteks kui mina Tallinna Ülikoolis õppisin, siis keegi otseselt ei õpetanud, kuidas toime tulla vabakutselise loovisikuna. See praktiline pool, kuidas oma tööd organiseerida, kuidas end kunstnikuna ise käivitada, rahastust taotleda, suhelda, jäi puudu. Samas just seda olekski vaja, sest Eestis ei saa ju eeldada, et teatrid sind automaatselt ootavad. Mina teadsin juba koolis, et mind ei oota ükski trupp. Ja mul on täiesti okei, et olen vabakutseline, aga see vajab ka teadmisi ja oskusi. Mu küsimus on kaheosaline: kas me toodame noori loomeinimesi üle ja kas me samal ajal ei jäta neid “alasti” just seal, kus neil oleks kõige rohkem tuge vaja – vabakutselise elu praktilise poole peal? Või ongi nii, et laseme vette ja siis ise vaatavad, kas õpivad ujuma või upuvad?
Ruslan: Huvitav oleks teada, kust see ülekülluse informatsioon üldse tuleb. Kas see tuleb riigi või institutsioonide – näiteks teatrite – poolt, kes püüavad liiga palju suunata või otsustada? Võib-olla tunne, et koolitatakse „liiga palju“, tekibki hoopis sellest, et tegelikult pole piisavalt… aega, ruumi, ressurssi. See on juba omaette teema.
Kuna mul on vabakutselise kogemus, siis ma räägin kohe alguses ausalt: see ei ole lihtne tee. See ei too suurt raha. Aga elu on väga huvitav – pidevalt on ümber põnevad inimesed, sa arendad end pidevalt. Sa räägid, diskuteerid, vaatad, reageerid. Just pidev liikumine ja avatus ongi suured väärtused – eriti tänapäeval.
Ma pakun tudengitele võimaluse kogeda eriilmelisi vorme. Kui neil tekib huvi mõne platvormi vastu (näiteks mõni eksperimentaalne formaat nagu Made in Estonia Maraton Kanuti Gildi SAALis), julgustan ma neid proovima, mida see endast kujutab. Just sealt saavad nad oma esimese tagasiside ja reaktsioonid.
Koolis toimuvad paralleelselt justkui kaks liikumist. Üks neist on suund, kus eesmärgiks on töötada teatris ning valmistutakse selleks süsteemselt – ja see on täiesti loomulik. Teine tee on vabakutselisus. Kool ise sellele otseselt ei keskendu, kuid me loome keskkonna, kus tudengid saavad kogeda ka seda maailma – näiteks käies koos Kanutis või e-lektronis. See ettevalmistus käib tasapisi, aga algusest peale.
Minu enda kogemus on see, et just riigiteatris töötamine on sageli osutunud kõige keerulisemaks. See on päris raske, sest kui sa oled ainult materjal, kellele pakutakse rolle, siis eeldatakse, et sa lihtsalt täidad need ära ilma küsimusi esitamata. Kui protesteerid või pakud ise midagi vastu, tekivad kohe probleemid. Sageli ei saada isegi aru, miks sul üldse probleem on. Saad rollid, mis sulle võib-olla üldse ei meeldi – see on keeruline olukord.
Ma räägin tudengitega tihti just Eesti skeenest, mitte mingist globaalsest “suure kunsti maailmast”. Me õpetame väga palju ajaloo kaudu, räägime geeniustest, nagu Abramović või Pina Bausch. Aga mis tunne on tegutseda siin ja praegu, Eesti tingimustes? Meil on selline kunstnik nagu Liisbeth Horn, kes siin ja praegu töötab, loob, katsetab. Miks me praegu tegutsevatest meie inimestest koolides tihti ei räägi?
Ausalt öeldes, ma ei tea, kas me koolitame tantsukunstnikke liiga palju või mitte. Ma ei näe seda küsimust must-valgelt.
Sveta: Viljandi puhul tundub mulle, et TÜ VKA suur tugevus on, et koos tegutsevad väga erinevate valdkondade tudengid – kunstnikud, valguskunstnikud, kultuurikorraldajad, näitlejad, tantsijad, muusikud. See omavaheline läbikäimine loob päris loomuliku arusaama koostööst. Näiteks kui sul on vaja heliloojat või valguskunstnikku või mikrofoni, siis sa tead, kelle poole pöörduda – see baas on mingis mõttes juba olemas. See ongi minu meelest väga hea esimene samm, millelt edasi minna.
Tallinna Ülikoolis – ja ma ütlen seda enda kogemusest, kuna see on minu taust – on muidugi oma tugevused, näiteks filmiharidus BFM-is loob kindlasti lisaväärtust ka tantsutudengitele. Tantsuhariduse puhul tundub mulle aga vahel, et sellest tuleb tihti välja väga kindel “modernse tantsu” mudel. Mitte just eilne päev, aga mitte ka eriliselt värske. Ma tahaks näha, et see, mida me nimetame tantsuks, laieneks, veniks, nihkuks. Et tudengid tuleksid koolist välja mitte selleks, et korrata mingeid vanu vorme, vaid et nende oma tantsukäsitlus saaks toetust.
Mõnikord tekib mul tunne, et kui tudeng koolist lahkub ja ütleb “see on tants”, siis võiks see olla midagi täiesti uut, mitte midagi, mida mina – või keegi teine õpetaja – juba kümme, kakskümmend või viiskümmend aastat tagasi on näinud ja teinud. Sest kui me koolitame inimesi taaslooma mingeid institutsionaalseid arusaamu tantsust, siis me pigem sulgeme kui avame nende edaspidiseid võimalusi. Kui ma õpetan noori, lähtudes mingist vanast, piiratud mudelist, siis see pole mitte ainult vanamoodne – see võib olla lausa vastutustundetu.
Ruslan: Mul on oma maitse, aga õpetades proovin ma selle alla suruda. See on natuke nagu pakkuda maitsestamata jogurtit, mille õpilased võtavad ja maitsestavad enda järgi. Just see ongi see, mida ma soovin. Ma ei pea kontrollima, mis sinna lisatakse. Oluline on, et annan õpilastele midagi – mingisuguse baasi, vundamendi. See on tegelikult väga lihtne. Etendus koosnebki sellest, et sul on meeskond, publik, ruum ja disain, kuidas asi välja näeb. Rohkem ei olegi vaja. Kui astud lavale ja saad aru, et keegi sind vaatab – see ongi juba etendus.
Sageli alustamegi nii, et pakun õpilastele olukorra: sa seisad, me vaatame. See ongi esimene kogemus. Nad saavad aru, mida tähendab olla nähtav. See on lubamine – lubad endal kohal olla. Samal ajal mõistavad teised, kui keeruline võib olla, kui näiliselt ei toimu midagi. Ent vahel toimub just siis kõige rohkem, kui “midagi ei toimu”. Inimene seisab üksinda. Vaatajana toimub sinus endas tohutult palju ja kui sa suudad vaadata viis minutit, kuidas keegi lihtsalt seisab, siis see on oskus. Vaadata, kui pealtnäha mitte midagi ei juhtu.
Sveta: Kuidas sinu pedagoogiline töö mõjutab lavastajatööd ja vastupidi: kuidas lavastajatöö mõjutab seda, kuidas sa õpetad? Lavastajana on sul oma kindel maitse, mida sa väljendad palju otsesemalt ja selgemalt, aga pedagoogina sa justkui oskad hoida distantsi – sa ei suru oma esteetilist eelistust peale. Aga ikkagi, kas on veel mingeid viise, kuidas need kaks rolli – lavastaja ja pedagoog – teineteist mõjutavad, informeerivad või rikastavad? Kas seal on kohtumis- või kokkupuutepunkte, mida sa ise oled märganud?
Ruslan: Vahepeal on näiteks see olukord, kus ma olen autori-etendajatega töös. Nad on korraga etendajad ja ka loojad. Siis ma vahel pakun neile lihtsalt vormi – mingi oma lavastusliku struktuuri, mida ma olen juba kasutanud ja mille puhul ma tean, et see töötab. Sest see on vorm, millest ma ise olen saanud väga tugeva kogemuse ja elamuse.
Sellist vormi saan ma tudengitele pakkuda nii, et nad ei pea muretsema. Vastutus jääb mulle. Me küll loome koos, aga nad saavad kogeda mingit vormi ilma kohustuseta kohe seda ise kanda või lahti murda. Ja sealt võib tulla ka midagi neile kasulikku. On aga ka üks oht: vahel kipuvad tudengid kopeerima. Siis ütlen neile: „Vaata, praegu oled sa nagu häkker – sa uurid, kuidas asi toimib, sa avad seda.“ See ei ole vale, vaid täiesti normaalne ja loomulik osa õppimisest. Ma arvan, et see ongi väärtuslik, sest ma annan neile mitte 20 aastat kestnud uurimisprotsessi, vaid selle protsessi tulemuse: viimase kihi, mille pealt nemad saavad edasi liikuda. See ei ole neile lõpp-punkt, vaid hoopis alguspunkt – koht, kus loovus saab edasi kasvada.
Sveta: Mis see Ruslani stiil üldse on? Mis on see, mida sa edasi annad?
Ruslan: Minu stiil on väga lihtne, kiire ja fundamentaalne – peaaegu primitiivne. Põhimõtteliselt võtan ma protsessist palju müra ära. Võib-olla võiksin seda nimetada isegi proto’ks – alguseks. Just sealt me alustame.
Mäletan, et tudengite jaoks kerkis protsessis sageli küsimus: kust algab esimene punkt, esimene keha kohtumine tantsuga? Üks tudeng püüdis pidevalt luua midagi keerulist ja korralikku, kuid tema keha polnud selleks veel valmis. Siis küsisin talt: „Mis oli sinu elu esimene tants?“ Ta vastas: „Peotants.“ Võib-olla ta ei mäletanud seda mõistusega, aga keha mäletas. Ta hakkas improviseerima ja kõik, kes seda nägid, mõistsid: see tuli otse tema kehast. See ei olnud primitiivne halvas mõttes, vaid ehe ja vahetu.
Sveta: See, mida kirjeldasid, kehtib ehk eriti selgelt Su viimases lavastuses „Floor on Fire“ (esietendus 4. aprill 2024 e-lektron teatris) – see on väga stripped down lavastus. Proto. Heliliselt ka. Okei, e-lektron ei ole just tehniliselt megateater, kus saaks panna kõikvõimalikke efekte lavale, aga isegi kui saaks, siis näikse, et sind huvitab miski muu…
Ruslan: Mind huvitab see, kuidas võtta võimalikult palju segajaid maha. Mitte et need elemendid oleksid halvad, aga ma tahan lasta kehal toimida. Mind huvitab koreograafia kui keel, kuidas liikumine kõneleb, räägib midagi.
Kui tuleb publik, kes ei ole harjunud vaatama tantsu, kes ei tea konteksti ega „keelt“, siis ma tahan pakkuda midagi, mis on vahetu ja universaalne. Näiteks ma tulen lavale ja heidan pikali – see on nagu lause. Või tõstan käed üles. See ei tähenda midagi kindlat, aga sa võid seda ise tõlgendada. Need on liigutused, mida igaüks suudab teha.
Mul on mälestus lavastusest „Performance STL-is“ (lavastajad Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov, esietendus 28. märts 2019 Sõltumatu Tantsu Laval – toim.). seal oli hästi lihtne koreograafia ja Kai Valtna ütles proovides: „Ma oskan ka nii tantsida.“ See rõõmustas teda. Ma olen ise nii kaua tegelenud tehnikaga, mu keha on saanud nii palju traumasid, et ma ei taha enam mõelda: „Kes teeb paremini?“ See ei ole enam huvitav, kellel on tugevam hüpe või sirgem jalg. Mind huvitab, mis on uus. Mind huvitab, kui asi on autentne – isegi kui see pole minu maitse järgi. Muidugi, alati tuleb mingi hirm, et äkki ma ei ole enam professionaal, kui ma teen selliseid lihtsaid asju. Mind hirmutab aga hoopis riigiteatrite professionaalsus.
Sveta: Mul on tunne, et kunstnikuks olemine on üldse hästi oluline selles mõttes, et sa suudad kuidagi liikuda oma kehani või ma ei teagi täpselt, milleni. See on mingis mõttes teekond, kuid ülikoolidest meile juhist tihti kaasa ei anta. Ei öelda, et see, mida me praegu õpime, ei ole mingi viimane tõde. Et läheb veel võib-olla palju aega, enne kui me üldse aru saame, mis meid huvitab. Aga see on okei.
Ruslan: Endal peab huvitav olema. Peab tekkima sisemine tung. Võib-olla ongi nii, et sa ei peagi kõigile meeldima. Isegi endale ei pea alati kõik lõpuni meeldima. See on raske, vahel väga raske. Mõnikord tuleb mõni kogemus ka unustada, et see ei hakkaks segama. Ma märkasin näiteks oma kehas, et pidev treening tekitas teatud tehnilise harjumuse, mis jäi külge. Siis hakkasin seda teadlikult neutraliseerima, seda mitte kasutama – justkui end de-school’ima. Selle käigus avastasin, et tegelikult on olemas palju huvitavamaid lahendusi kui see, mis lihtsalt töötab. Ka elus on selliseid harjumusi, millest ei taha lahti lasta – mulle meeldib hommikuti kohvi juua ja ma ei taha end sellest lahti harjutada.
Sveta: On huvitav, et pärast ülikooli või kooli üldse – olgu see tantsukool või mõni muu – tuleb hakata tegelema justkui de-conditioning’uga. Tuleb aru saada, kes sa ise tegelikult oled. Mind oli mitu aastat treenitud teatud viisil tantsijaks, kunstnikuks – ja pärast kooli lõpetamist sain aru, et ma ei tunne end hästi selles kehas, mille nad olid mulle andnud.
Ruslan: Oluline on tahe olla sellel teekonnal. See, et sul on mingi hetk, kus sa mõtled: „Ahhaa, okei, aga mis see siis nüüd on? Mis see põnev asi minus on, kust see tuleb?“ Me ei tea seda lõpuni. Aga just teadmatus ongi edasiviiv jõud . Et me ei tea, aga tahame teada. Inimene ju tahab teada ükskõik mis kujul. Kas ta siis läheb kooli või õpib ise või otsib infot. Tahe on oluline. Võib-olla ma olen ise natuke liiga fanaatiline selle suhtes, kuidas inimene peaks arenema. Võib-olla isegi natuke old-school selles mõttes, et mulle meeldib individuaalsus. Tänapäeval on seda aga raske hoida, sest kollektiivsus kipub tihti individuaalsust justkui tapma. Ja geniaalsus… keegi ei taha enam geniaalseid inimesi. Aga mina ei oska teisiti, mind huvitab inimene – isiklikult, individuaalselt. Privaatsus, privaatne mina – ma ei näe selles midagi halba, kui see ei arene mingiks diktatuuriks või nartsissismiks. Ma võin olla koos ja eraldi samal ajal. Üksi. Enamiku ajast olengi üksi. Mind ei huvita eriti sotsialiseerumine. Ma saan seda piisavalt töö kaudu, koolis. Mul lihtsalt ei ole nii palju ressurssi, et kõigile ja kõigele jagada.
Tihti on nii, et ma näen mingi asja potentsiaali, aga ma ei taha sellega lõpuni minna. Ma ei taha jõuda sinna, kuhu asi võiks areneda. Mind huvitab algus – hetk, kui miski alles tekib. Kui inimesed tulevad ja ütlevad: “Aga me võiks teha nii ja naa, koos arendada edasi.” Siis… ma ei taha. Mind huvitab esimene impulss. Mind ei köida, kui laps on juba kasvanud ja elab oma elu – mind huvitab, kui ta on just sündinud.
Seetõttu arvan, et need asjad, mida ma teen, ei kehti igavesti. Need ei olegi mõeldud kestma, vaid on aktuaalsed siin ja praegu. Mõnd lavastust , mille lõin viis aastat tagasi, ei saakski enam näidata. Need tööd olid õigel ajal, õigetes oludes. Mind huvitab, mis on aktuaalne nüüd, siin, täna, selle kehaga, selle kogemusega.
Võib-olla see tähendabki, et võtan mingi potentsiaalse asja ja viin selle kokku reaalsusega. Võib-olla see, mis tundub alles vormimata, on just kõige ausam vorm. Ma näen, et mingi struktuur või keel hakkab tekkima – aga miks mitte proovida? Ma võtan teadlikult riski, et ma ei tea, kas asi töötab. Ja ma ei karda. Mul ei ole midagi kaotada. Kui ei tule välja, siis ei tule. Kui kellelegi ei meeldi, siis ei meeldi. Aga minule jääb kogemus. Jääb see info, mille sain protsessi käigus.
Kui aga asi on nii toores, siis inimesed küsivad kohe: “Kas seda võib nii teha? Kas nii tohib?” Ma arvan, et ongi hea, kui nad jäävadki küsima. Et nad ei saa kindlat vastust, sest ükski lavastus ei peagi olema lõpuni valmis. Mind tegelikult väga huvitab see, kui midagi jääbki tooreks. Mitte see, et asju peab modifitseerima või lihvima. Mõnikord on oluline lihtsalt võtta mingit asja sellisena, nagu ta on – mitte muuta, mitte optimeerida. Vaadata teda ilustamata ja lubada sel kasvada nii, nagu see tahab, ilma et peaks teadma, kuidas täpselt või millise protseduuriga.
Sveta: Mulle tundub, et minus on ka see huvi potentsiaalsuse vastu. Või isegi sellise alatises potentsiaalsuses olemise vastu. See tunne, et asi ei pea kunagi päriselt realiseeruma, lõpuni vormuma. Ma olen mõelnud, et võikski olla rohkem taolisi töid, mis kunagi ei kulmineeru mitte millekski. Ja see ei tee neid vähem kunstiks. Mind huvitavad samuti protsessid, palju rohkemgi kui see, mis lõpuks publikuni jõuab. Loomulikult on lahe ja huvitav jälgida, kuidas mingi asi, mille sa oled kokku pannud, hakkab elama oma elu. Aga minu jaoks on vähemalt sama põnev või isegi olulisem see, mis sellele kõigele eelneb. See, kuidas ja miks me loome ning kuidas see protsess ise meid kujundab…
Ruslan: Mingil hetkel olen õppinud ka seda, et ma juba tean ette – intuitiivselt –, et kui ma valin õiged inimesed, siis midagi nagunii sünnib. Ma ei tea, mis see on, aga ma tean, et see sünnib. Mõnikord ma isegi kalkuleerin alateadlikult, kui palju talenti mul ühes ruumis on ja kas ma olen valmis sellega toime tulema. Mõnikord on liiga palju talenti ja siis on vaja uutmoodi tööd teha.
Iga kord on samas uus protsess. “Floor on Fire” oli minu jaoks vist esimene kord, kui oli nii palju vabadust. Või õigemini – nii vähe kontrolli. Vorm ise oli samas hästi selge ja konkreetne – ja see kandis meid. Polnudki küsimust, miks või mida me teeme. Tekkis ka huvitav moment, kus vorm hakkas tegelema sellega, kuidas me üldse midagi formuleerime. Kui me räägime, siis me formuleerime, eks? Aga mis hetkel me kehaga formuleerime? Ja kas keha üldse räägib? Kas ta ütleb midagi, millest me veel aru ei saa?
Ma mäletan, kui Alissa (Šnaider) tegi minuga ühe manifesteerimise harjutuse. Ma tundsin äkki, et vastus ei tule peast. See küsimus – see peabki tulema kehast. Ja ka vastus tuleb kehast, mitte mõistusest. Sellest kogemusest sündis lavastusele ka alapealkiri „Küsi minu kehalt.“ Sest keha teab rohkem ja kiiremini. Kui ma näen, et sul on külm, siis ma tunnetan seda enne, kui ma jõuan küsida. Kui ma küsin „Kas sul on külm?“ või „Kas sa kardad?“, siis mu keha on sellest juba teadlik. Midagi väriseb juba. Midagi on kohal. Ja see teadmine on aus, otsene.
Sveta: Aga kas sa tekste oled mõelnud oma lavastustes kasutada?
Ruslan: Kirjutada ja fikseerida oma mõtteid tekstina? Ma saan aru, et see on kuidagi sarnane koreograafia tegemisega. Võib-olla mul pole seda oskust või lihtsalt pole olnud huvi sügavamalt seda vormi arendada. Olen küll kirjutanud enda jaoks luuletusi, laule ja nii edasi, aga see kõik on rohkem poeetiline tegevus – mingi teine protsess, mis on rohkem sõnaline. Sa tunned midagi ja kõik need emotsioonid annavad sulle mingi väljundi, mingi sõna ja sa ei pea seda kellelegi tõestama.
Tänapäeval kasutatakse sõnu nii palju ka manipuleerimiseks. Kõik tundub korraga nii läbipaistev ja samas manipuleeriv. Sa tajud, et inimene valetab sulle või räägib propagandat. Ka tema teab, et sa saad aru. Ometi jätkub see reklaami- ja propagandamasin pidevalt. Võib-olla ongi propaganda osa meie igapäevasest tegelikkusest. Manipuleerimine käib meie ümber kogu aeg – läbi PR-sõnade ja kõige muu.
Kõige kiirem viis manipuleerimiseks on sõnade kaudu. Keha kaudu on seda palju raskem teha. Kui sa aastaid midagi ei räägi, pead ikkagi mingit infot kehaga edasi andma – sul on selleks palju viise. Üks on suruda peale, järgida mingit plaani: inimene tunneb kohe, kas ta tahab seda või tema keha ütleb „ei“. Siin ei saa keha sind petta – keha annab märku läbi puudutuse või tunde.
Kas ma aga kasutan tekste lavastuses? Sõltub jälle, millest me räägime: kas ma kasutan oma või teiste kirjutatud tekste. Mõlemat olen teinud. Sageli ei ole see tekstiline fikseerimine üldse see, mis mind huvitab. Ma ei kirjuta üles. Ma ei formuleeri. Mingi lause, mingi mõte võib aga käivitada midagi. Mõni üksik tsitaat on rohkem kui sada lehekülge.
Ma arvan, et huvi tekstide vastu tuli mul filosoofiast. Ma mäletan, kui ma olin veel kuskil, kus oli ligipääs filosoofiatekstidele – raamatukogus või millalgi ülikoolis –, siis vahepeal ma lugesin aforisme ja need lihtsalt töötasid. Üks lause ja sa saad aru rohkem kui ühest raamatu peatükist. Mõnikord ei ole rohkem vaja. See ongi performatiivne impulss. Piisab, et ma loen midagi, ja see paneb kõik liikuma.
Viimasel ajal olen mõelnud, et tänapäeva kiirus ja killustatus, see, kuidas me loeme ainult pealkirju, kerime uudistevoogu, on juba ise mingi uus vorm. Võib-olla me ei peakski seda kartma, pigem uurima, katsetama, võtma materjalina, millel on oma esteetika, oma dramaturgia. Ma ei ürita sellele vastu seista – mind huvitab, mis sellest saab ja mis see meiega teeb.
Sveta: Jah, praegusel ajastul elamine tähendab, et me saame tegeleda teemadega, millele eelmisel põlvkonnal ei olnud ligipääsu ja millele võib-olla ka järgmine põlvkond ei pääse ligi, sest nad tegelevad juba millegi muuga. Aga meie oleme siin. See hetk, see ajastu, see info, see katkendlikkus – see kõik väärib tähelepanu.
Ruslan: Ma ei oska vist teistmoodi – mind ei huvita eriti see, mis on olnud, ja mind ei köida ka see, mis alles tuleb. Mind huvitab see, mis toimub praegu. Ma tahan elada ja nautida igat päeva, mitte oodata järgmist nädalat ega unistada tulevikust. Samamoodi ei taha ma väga süveneda minevikku ega analüüsida, kuidas kõik kunagi oli, mõeldes, et kõik kordub nagunii.
On palju inimesi, kes tahavad asju analüüsida ja kokku võtta. Minul on sellest küllalt. Arhiivid ei huvita mind – isegi mitte minu enda tehtud lavastused. Ma ei taha lavastusi väga kaua mängida. Ma arvan, et see on ka üks teatri traumadest: mängid ühte ja sama lavastust kümme aastat ja lõpuks ei tunne sa enam midagi. See on hirmus.
Varem tundus (Vanemuises töötades) ka, et kui lavastus on valmis, siis ongi kõik – tee ära ja liigu edasi. Aga nüüd, kui teen enda protsesse, tahan neid protsesse ka näidata. Samas – need ei saa väga kaua kesta. Isegi aasta on minu jaoks maksimaalne. Ma tahan puhtust, uut algust.
Oluline on aga võtta aega iseenda jaoks. Mind huvitab ka selline asi nagu mõtlemise mõtlemine või kuidas seda nimetada – metakognitiivsed protsessid. Need hetked, kus saad hakata analüüsima, kuidas sa mõtled. Mitte ainult, mida sa mõtled, vaid kuidas see mõte tekib. Ma arvan, et just seal sünnibki mingi oma filosoofia.
Sa hakkad maailma ja selle toimimist päriselt mõistma siis, kui hakkad endale küsimusi esitama, mitte ainult fakte tarbima. Mida sa tegelikult aru saad? Vahel ei jõua sa kuhugi, sa ei ole veel valmis vastama. Aga vahel on vastus väga konkreetne. Mina olen tihti tundnud, et vastus tuleb enne, kui küsimus on sõnastatud. Küsimust pole veel selgelt olemas, aga mingis mõttes on vastus juba kohal.
Sveta: Mida sa igatsed tantsus rohkem näha nii meil kui mujal?
Ruslan: Võib-olla Eesti kontekstis: tendentslikkust on palju ja kuna riik on nii väike, siis paljud inimesed liiguvad tihti ühes suunas. Kui mingi uus trend tekib, siis tundub, et massid järgivad seda korraga. Kui lõpuks vaatama lähed, siis kõik lavastused räägivad ühest ja samast, kõlavad samamoodi. Isegi kui sõnum on pealtnäha erinev, on see sisuliselt üks ja sama „propaganda“. Mina tahaksin näha rohkem erisusi. Ma tunnen, et üllatusi on kuidagi vähe. Võib-olla see on üks põhjus, miks ma ikkagi teen tantsulavastusi – et vähemalt osaleda või näha midagi, mis päriselt ennast puudutab või üllatab. Eesti on lihtsalt liiga väike ja mõjutatav. Kui varem oli rohkem mitmekesisust, siis nüüd justkui kardame vastutust võtta ja jääda iseendaks.
Mind häirib ka, kui ma näen, et keegi teeb koreograafiat ja ma juba tean täpselt, mis see on. Ma tunnen ära selle loogika, selle esteetika. Samas on ju tantsus alati millegi uue võimalus: sa saad avada ennast erinevatele distsipliinidele. Näiteks kui sa pole kunagi teinud muusikat, aga siis äkki saad kätte mingi masina ja see hakkab sind huvitama.
Viljandi koolis õpetades pani keegi mulle sildi, et mul on “antimeetod” või et ma olen millegi vastu, aga tegelikult ma ei ole. Mind lihtsalt huvitab rohkem see, mis n-ö pole. Ma ei ole „anti“ – mind huvitab „mitte“. Mind ei huvita lihtsalt puhas žanr ja ma ei ole ka kuidagi tantsuvastane. Mul ei ole neid piire, mis ütleks, mis on õige tants või halb tants. Ma ei tunne, et peaks kedagi veenma või tõestama midagi, et see, mida ma teen, on õige. Ma ei tunne vajadust kedagi ära võluda. Enne kui ma lavale lähen, arvestan ma eelkõige sellega, et teised inimesed tulevad saali, et olla avatud ja kohal.
Kui ma üldse millestki lähtun, siis mitte sellest, kas see hakkab kellelegi meeldima või mitte, vaid pigem sellest, et nad tulid kohale ja mida ma saan neile vastu pakkuda. Mis on see, mille ma neile ulatan? See on veidi nagu restoranis: sa ei taha inimestele lihtsalt midagi suvalist ette visata ja öelda „sööge“. Sa tahad pakkuda elamust. Midagi, mis võib neile meeldida või vähemalt jätta neile midagi, mis on päriselt tehtud.
Sveta: Sa rääkisid tsitaatidest, jaga mõni tsitaat selle vestluse kokkuvõtteks.
Ruslan: Inglise keeles on selline ütlemine „Share your dots, but don´t connect them.“
